Читать книгу Täielik skandaal I osa - Penny Vincenzi - Страница 6

22. aprill 1988, hommik

Ta ei kavatsenud armuloo peale isegi mõelda. Lihtsalt ei kavatsenud.

Ta ei kiitnud niisugust asja heaks, see polnud mitte ainult amoraalne ja isekas, see oli äärmiselt ohtlik. Ta oli abielus ja väga õnnelikult, ta mitte lihtsalt ei armastanud oma meest, vaid imetles teda, mitte mingil juhul ei kavatsenud ta oma tõotusi murda (ega riskida Nigeli südame purustamisega), panna kaalule oma abielu ja väga õnnelikku elu. Kogu lugu. Lõplikult. Ja kui see mees helistaks – mida ta muidugi ei tee, ta oli ju purjus ega mõelnud ilmselt tõsiselt ühtegi sõna, mida ütles –, aga kui ta helistaks, ütleks naine lihtsalt: „Ei, kahju küll, oli tore teiega tutvuda, aga ma olen õnnelikult abielus ja – noh, ma olen õnnelikult abielus.” Sellest piisaks. Muidugi piisaks. Rohkem poleks vaja midagi lisada. Mees mõistaks, mida naine öelda tahab, vastaks midagi naljatlevat ja olekski kõik. Ent kui naisel tuleks siiski kõik välja öelda, noh, eks ta siis ütlekski. Ja lool oleks lõpp. See oli olnud lihtsalt üks lõbus kohtumine, muud midagi. Võib-olla käitus naine veidi tobedalt, no tegelikult käituski. Aga see oli ka kõik. Ainult šampanja pärast. Ja õnneks ei märganud Nigel midagi…

Nigel tuli nüüd vannitoast magamistuppa ja sirutas käed naise poole, et too saaks ta mansetinööbid kinni panna, ning kui naine seda tegi, olid ta näpud ebaharilikult kohmakad – ikka šampanja pärast, tal tundus kerge pohmelus olevat ja korraga vaatas ta meest nii, nagu poleks teda kunagi varem näinud. Kas Nigel oli siis tõesti, nagu TEMA nii ebaviisakalt, no ikka väga ebaviisakalt oli öelnud – üks naljanumber? Naine arvas, et ilmselt oligi: pikk, heledate juustega – noh, heledavõitu juustega, mis juba kergelt hallinesid –, väga sale, tegelikult üsna nägus, laitmatult riides, seljas Turnbulli ja Asseri särk ning peenetriibuline ülikond, jalas Lobbsi kingad. (TEMAL olid ka Lobbsi kingad jalas olnud, ta oli naisele öelnud: „Minu ainsad uhkuseasjad. Mulle kohe meeldib sinna minna ja lasta neil vanad liistud välja otsida.”)

„Lucinda! Ole nüüd ikka asja juures, kullake. Ma ei saa siin päev otsa seista.”

„Vabandust. Ongi korras.”

„Aitäh. Hommikust mõtled süüa?”

„Oh… ei.” Tal hakkas sellest mõttestki paha.

„Ega sa oma dieetidega üle ei pinguta?”

„Nigel, muidugi ei pinguta. Minu meelest piisab, kui mulle otsa vaadata, et seda näha.”

„Noh, minu meelest näed sa täitsa hea välja. Minul on igatahes küll kõht tühi. Ega seal ju eriti süüa ei olnudki?”

„Ei, ega ei olnud küll. Jessas, ma ei teadnudki, et kell on juba nii palju.”

Lucinda ei tohtinud tööle hiljaks jääda, täna küll mitte mingil juhul. Ta töötas Peter Harrisoni kirjastuses, oli toimetaja Graham Parkeri sekretär, ja täna hommikul oli tal tähtis kohtumine ameeriklastega, kes tulid, nagu Graham seda teravmeelselt nimetas, omandamismissiooniga. Kuna nad oli ameeriklased, pakkusid nad välja kohtumise kell kaheksa, Graham oli suutnud lükata selle tund aega edasi kella üheksaks, aga Lucinda peab kõvasti varem kohal olema, kohvi tegema, küpsised ja tassid kandikule seadma ning olema valmis saabujaid tervitama. See saab olema tore.

Üks asi, mis Lucindale tema töö juures kõige rohkem meeldis, oligi suhtlemine, alati toimus midagi: raamatututvustused, turunduskoosolekud, müügikonverentsid, väljasõidud ajakirjanikega ja kuulus Frankfurdi raamatumess, kus terve kirjastusmaailm ennast ühe hiiglasliku katuse alla ära mahutas. Ta oli nüüd juba aasta aega Grahami juures töötanud ja lootis ühel päeval ise ka toimetajaks saada, aga seesama soov oli väga paljudel inimestel, ja kui päris aus olla, siis ei soovinudki Lucinda seda kogu südamest, ta ei kavatsenud pärast lapse saamist enam tööl käia. Sest töötavaid emasid ta heaks ei kiitnud. Lucinda kavatses olla selline nagu tema oma ema, kes oli alati kohal ja kelle jaoks lapsed olid kõige tähtsamad. Aga lapsest polnud veel juttugi, õigupoolest kaugel sellest. Aga – no kuule nüüd, Lucinda, ära hakka praegu selle peale mõtlema. Sa pead tööle jõudma.

Kahekümne minuti pärast oli Lucinda valmis: ta heitis esikupeeglis endale pilgu ja üritas ennast näha läbi TEMA silmade: pikk seelik (Laura Ashley), sinine üleskeeratud kraega pluus (Thomas Pink) ja muidugi kahekümne esimeseks sünnipäevaks saadud pärlid, tumesinine käisteta Puffa jakk, madalad kingad (Charlie Jourdan), heledad juuksed sametpaelaga taha seotud.

Tegelikult polnud võimalustki, et Lucinda võiks TALLE meeldida, polnud ju, vähemalt mitte siis, kui mees oli kaine. Mehele meeldivad kindlasti sellised asjalikud kaheksakümnendate tüdrukud, kes kannavad lühikese seeliku ja õlanditega jakiga kostüümi, rikkalike juuste ja suurte ambitsioonidega tüdrukud. Lucinda ei tule mehele hommikul enam meeldegi, rääkimata siis veel helistamisest… ja kui Lucinda nüüd seisis esikus ja kontrollis, kas tal rahakott ja võtmed on ikka kaasas, kukkusid postiavast sisse kirjad. Mõned nägid üsna ilusad välja, kindlasti kutsed, siis paar arvet, postkaart Verbier’st suusapeolt, kuhu ta ise oli ka minna tahtnud, aga Nigel mitte, ja kiri Lloyd’sist. Londoni Lloyd’sist. Selline valgemast valgem ümbrik, mis tuli kord aastas, milles oli kirjas nende konto seis ja millele järgnes kopsakas tšekk. Nigel oli Lloyd’si liige, see avaldas Lucinda isale kõige rohkem muljet, kui nad omavahel just enne kihlust Nigeliga asju arutasid.

„Tal pole mitte ainult need maad seal Norfolkis, ta on ikka Nimi, tähtis Nimi ja see on sulle tuleviku mõttes väga kasulik.”

Üks Lucinda onu oli olnud tähtis Nimi. Kui Lucinda väike oli, kuulis ta, kuidas ema sellest rääkis, ja küsis, mida see tähendab. „Noh, kullake, see tähendab, et temast saab tagasitõmbunud partner,” oli Margaret Worthington üsna ebamääraselt vastanud. „Lloyd’s kindlustab asju, ma mõtlen suuri asju, nagu laevad ja ehitised, ja nad teenivad sellega kõvasti tulu. Kui sa oled Nimi, saad sellest tulust osa.” – „Mis siis saab, kui laevad põhja lähevad?” oli Lucinda küsinud ja ema oli vastanud, et neil on enam kui küll raha, et see korda ajada. „Nad teenivad ikkagi tulu. Küsi parem issi käest, ta räägib sulle täpsemalt, ega mina ka nendest asjadest täpselt aru ei saa. Peale selle, et sellest rahast saab tasuda kõik su nõbude koolituskulud,” lisas ema.

Lucinda meelest polnud see nii huvitav, et isa käest küsima hakata, aga nüüd teadis ta küll, et Lloyd’sist tuli igal aastal Nigelile nii palju raha, et see suurendas nende sissetulekut päris märkimisväärselt. Praegu polnud neil seda muidugi otseselt tarvis, Nigeli palk perefirma juhatuse esimehena oli täiesti piisav, pealegi oli mehel päris suur aktsiaportfell, aga sellest rahast oleks kõvasti abi, kui nad tahavad maale kolida ja maja osta.

Plaanis oli kolida niipea, kui nad lapse saavad. Mitte Norfolki, sest see oli liiga kaugel ja Nigelil polnud mõtteski talu pidama hakata, aga ta väitis, et elu lõpuni Londonis elada ta ka ei kavatse. Seda ei kavatsenud Lucindagi, ta oli maal üles kasvanud ja maaelu meeldis talle väga.

„Kus te siis lapsena elasite?” oli TEMA eile õhtul küsinud. „Kusagil maahäärberis arvatavasti?”

„Noh,” oli ta vastanud, „mitte just häärberis, aga päris ilusas majas küll, Gloucestershire’is Cirencesteri lähedal.”

„Tõesti? Ponid olid?”

„Jah. Jah, mul oli poni. Tõepoolest.”

„Tore, tore,” oli mees öelnud, „väga tore. Mulle meeldiks, kui minu lastel see kõik olemas oleks, ponid ja internaatkoolid, te ju käisite internaatkoolis?”

„Jah, kolmeteistkümneselt läksin.”

„Meeldis?”

„Nojah. Ma tundsin kohutavat koduigatsust ja igatsesin oma poni järele. Ja muidugi ema ja õe ja vendade järele ka.”

„Ja kus koolis nemad käisid? Etonis või Harrow’s või mõnes muus sellises?”

„Mm, Etonis, jah, tõepoolest.”

„Ja teie teinepool, tema käis ka Etonis?”

„Jah, käis küll.”

Siis ta ütleski, et Nigel on naljanumber. Ja – lõpeta, Lucinda, selle peale mõtlemine.

Ta hakkas ümbrikke lahti rebima, et mõtteid mujale viia. Kutsed: suurepärane, Caroline’i pulmad. Ja see oleks justkui Philippa käekiri (oligi) – vahva, pidu maal –, Sarah’ lapse ristsed, nii armas, et kutsutakse ja… neetud! Ta oli kogemata lahti teinud Nigelile adresseeritud kirja ja selle juba poolest saadik ümbrikust välja ka tõmmanud. Ega Nigel sellest suurt numbrit poleks teinud – vähemalt Lucinda meelest küll mitte. Ta ütles alati, et tal pole naise ees saladusi. Lucinda palub lihtsalt vabandust ja… nüüd ei tahtnud kiri ümbrikku tagasi mahtuda. Lucinda tõmbas selle välja, et paremini kokku voltida, ei suutnud ennast tagasi hoida ja luges kirja läbi. Kirja päises seisis Jackson & Bond, Lloyd’si eraisikute haldur, ja kiri ise oli üsna lühike.

Austatud Nigel.

Ma arvasin, et peaksin teid ette hoiatama kontoseisust, sest te jäite, nagu ma kartsingi, äsja lõppenud aastal kahjumisse. Mitte just palju, kõigest mõni tuhat naela…

Kahjumisse. Kahjumisse! Nii imelik. Varem polnud seda kunagi juhtunud. Mitte kunagi. Lucinda ei teadnud, mida see mõni tuhat naela Lloyd’si meelest tähendab. Võib-olla kümme tuhat või rohkemgi? Kindlasti mitte. Seda ta igatahes teadis, et nad tegelevad väga suurte arvudega. Nigel kindlasti teab. Nad peavad sellest õhtul rääkima.

Issand, ta jääb hiljaks, peab minema hakkama. Lucinda jättis kirjad esikulauale ja lõi ukse enda taga kinni.

Mööda Sloane Streeti pooljoostes väljaku poole metroopeatusse kiirustades surus ta alla üsna tugevat iiveldust. Ta jõudis viimasel hetkel rongile ja vajus nõrkust tundes istuma. Täna hommikul ta ümberistumisega küll hakkama ei saa, tuleb parem Temple’i peatuses maha ja läheb taksoga Russell Square’ile. Lucinda teadis, et nii teevad laisad, aga ta tundis ennast tõesti halvasti ja pealegi ta lihtsalt ei tohtinud hiljaks jääda. Graham lööks ta maha…

Hoolimata oma otsusest hakkas Lucinda siis, kui rong kohalt nõksatas ja edasi liikuma hakkas, jälle TEMA peale mõtlema: tema ja eilse õhtu peale. Mees oli talle tõesti väga sügava mulje jätnud. Ta polnud kindel, miks just. Osalt arvatavasti sellepärast, et ta polnud varem kedagi temataolist näinud. See juhtus kirjastusepeol, millega tähistati Graham Parkeri toimetatud raamatu ilmumist, mis käsitles Londoni aktsiaturu suurt pauku sel mälestusväärsel 1986. aasta oktoobripäeval, kui aktsiaturg oli täiesti arvutiseeritud ja muutus igaühele ligipääsetavaks ega olnud enam tavapäraste börsimaaklerite mängumaa.

Lucinda korraldas kõik toimetusepeod ja osales neil ka ise, see oli osa tema tööst ja ta nautis seda.

Külaliste nimekiri meenutas väljaannet „Kes on kes Citys”. Nigel oli kutsutud, ja mitte sellepärast, nagu töötanuks ta Citys, ta ei töötanud ju, vaid töötas hoopis suures tööstusettevõttes, mille oli asutanud tema vanaisa, aga tal oli suur aktsiaportfell ja Graham oli Lucindale lahkesti vihjanud, et pidu võiks mehele huvitav olla. Aga TEMA töötas küll Citys.

TEMA oli üks neist täiesti uut tõugu maakleritest, aktsiakaupmeestest, kes ei tulnud mitte uhkest erakoolist, vaid Londoni East Endist. „Ma olen üks niinimetatud ititõusik,” ütles mees ja naeratas Lucindale laialt, lubades naisel täita oma klaasi kolmandat korda vist viie minuti jooksul. „Niisugune, keda Citys varem tundagi poleks tahetud, kui me poleks just korralikult püsinud oma kohal tagatubades.” Mees ulatas käe. „Gary Horton. Praegu enamasti tuntud kui Blue. Rõõm teiega tutvuda” – ta heitis pilgu naise nimesildile – „Lucinda Cowper.” Mees hääldas nime valesti, nagu nii sageli juhtus, ja see ärritas Lucindat alati.

„See hääldub nagu Cooper,” parandas Lucinda pisut järsult.

„Jaah, selge,” kostis mees kerge lõbususega ja lisas siis naist oma tumedate silmade pilguga mõõtes: „Kas teie nimi on tõesti Lucinda?”

„Jah, loomulikult. Kas see on siis nii ebatavaline?”

„Noh, seal küll on, kust mina pärit olen. See on ju peen nimi. Ikka tõsiselt peen.”

„Ma… ma ei tea,” ütles Lucinda.

„Ega te vist ei tea jah. Teie ilmselt ei tunnegi kedagi, kes poleks peen.”

„Muidugi tunnen,” vaidles ta üsna abitult.

„Oh, hea küll. Keda siis, näiteks issi autojuhti või emme koristajat?”

„Minu meelest te käitute praegu ebaviisakalt,” ütles Lucinda, „kui ma võin niimoodi öelda. Aga nüüd vabandage mind…”

„Vabandust,” ütles mees ja sirutas käe, et takistada Lucindal lahkumast. „See oli kohatu. Palun vabandust. See huvitab mind, kõik see Etoni ja ponide värk, ma ei tea isegi, miks. Ilmselt sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas nad – teie – selle saavutanud olete.”

„Mida te sellega mõtlete?” küsis Lucinda tahtmatult huvi tundes.

„Kuidas te olete nii kaua elus püsinud, sest suurem osa dinosauruseid on ju välja surnud? Kurat küll, nüüd ma olin jälle ebaviisakas.”

„Olite jah. Väga,” kostis naine külmalt ja läks mehest eemale, otse üle toa. Ta tundis, et mees on ta liigagi endast välja viinud ja ta ei saanud juhtunut naljaks pöörata, otsis pilguga Nigelit, läks tema juurde ja kallas ta klaasi täis.

„Kõik korras?” küsis ta meest kiiresti suudeldes. „Oled leidnud küllalt inimesi, kellega rääkida?”

„Jah, muidugi. Tore pidu, tubli, Lucinda.”

„Ma ei saa seda oma arvele võtta,” kostis naine.

„Jama. Muidugi saad.” Nigel naeratas talle, üks mehe vastupandamatumaid omadusi oli, et ta nautis tohutult elu: oma tööd, seltsielu – kuigi naise itsitavamad sõbrad käisid talle pisut närvidele –, tennist, laskmist. Ta oli harva tujust ära, alati rõõmus, peaaegu miski ei häirinud teda. Ta oli oma naisest päris palju vanem, nelikümmend kaks, kui naine oli kakskümmend neli, aga see polnud kunagi mingi probleem olnud. Lucindale see pigem meeldis, ta tundis ennast niimoodi turvaliselt.

Lucinda liikus edasi ja vestles tõsiselt ühe toimetajaga, kui Blue Horton jälle tema kõrvale ilmus. Naine naeratas napilt ega teinud siis Blue’st rohkem väljagi.

„Teate,” ütles too, olles kannatlikult oodanud, kuni toimetaja ära läks, „ma tahtsin lihtsalt vabandust paluda. Ma kohe oskan alati valesid asju öelda. Ei saa sinna midagi parata.”

„Pole midagi,” kostis Lucinda. „Aga nüüd vabandage mind, ma pean tõesti minema ja rääkima veel mõne – kuidas te neid nimetasitegi – no muidugi, dinosaurusega…”

„Ei, ärge minge,” ütles mees ja asetas käe naise käsivarrele, „palun. Üks põhjus, miks ma nii hoogu sattusin, oli see, et te… no ma ei tea – te lihtsalt rabasite mind.”

„Rabasin? Miks?”

„Sest te olete nii neetult kaunis,” tunnistas mees. „Ma lihtsalt unustasin ennast täiesti. Teid vaadates.”

Lucinda tundis, kuidas tal kurgu alt alates puna ülespoole kerkib, ta punastas üldse kergesti ja see ei meeldinud talle sugugi.

„Ärge olge naeruväärne,” ütles ta.

„Ma pole naeruväärne, ma olen hoopis häbelik ja tagasihoidlik kutt.”

„No nüüd olete ikka tõsiselt naeruväärne.” Lucinda naeratas tahtmatult. „Te olete umbes niisama tagasihoidlik kui… kui…” – Lucinda pingutas, et leida kedagi piisavalt enesekindlat – „kui proua Thatcher.”

„Vaat seda naist ma imetlen,” lausus Blue Lucinda üllatuseks.

„Tõesti?”

„Jaah, muidugi. See on kõik tema tegu…” – mees viipas käega üle toa – „kõik see ettevõtlikkus, tema elavdas turgu, tema andis võimaluse teha, mida tahad, kui sul aga vähegi auahnust ja energiat on. Siin muutub kõik iga päevaga aina rohkem ameerikalikuks ja mulle see meeldib. Seda ma vist öelda tahtsingi,” lisas ta laia naeratusega, „kui ma teid dinosaurusteks nimetasin. Et kõik on muutunud, aga teie olete endiseks jäänud. Ja ikkagi hästi hakkama saanud. Imetlusväärne.”

„Hea küll. Katsun seda aktsepteerida.”

„Tore. Kui kaua te juba abielus olete olnud?”

„Kolm ja pool aastat.”

„Ja lapsi? Lapsi on?”

„Ei. Veel mitte.”

„Selge.” Mees tegi oma ülekuulamises pausi, otsekui seedides kuuldut, ja jätkas siis: „Ja kus te elate? Ärge öelge, kindlasti kusagil Sloane Square’i läheduses.”

„Noh, jah. Tõepoolest. Dinosaurusemaal.”

„Te kohe ei lase mul seda unustada, ega ju?”

„Ega ei lase küll. Aga nüüd ma pean tõesti rohkem ringi liikuma.”

„Ma tulen teiega.”

„Blue…” Lucinda jättis lause äkitselt pooleli. „Miks Blue, kui teie nimi on Gary?”

„See on hüüdnimi,” selgitas mees. „Meil on kõigil hüüdnimed ja igal hüüdnimel on mingi põhjus. Noh, üks mees on Luft, see tuleb Luftwaffest, tal on heledad juuksed, sinised silmad ja väga-väga parempoolsed vaated. Ja Croydon sellepärast, et tema perekonnanimi on Sutton, Harry on jällegi mustanahaline, sellepärast Harry nagu Belafonte, ja Kermit näeb välja nagu konn, ja…”

„Jah, ma sain põhimõttest aru,” katkestas Lucinda naerdes, „aga miks ikkagi Blue?”

„Kas te sininööpidest olete kuulnud?”

„Ei.”

„Need olid vana börsi jooksupoisid. Hoolitsesid maaklerite eest, tõid neile teed ja kohvi – ja muidugi infot. Kogu aeg oli kuulda: „Kus Blue1 on? Hei, Blue, siia!” Ma olin enne suurt pauku jooksupoiss. Sain lausa nende pealikuks. Nii see nimi külge jäi. Mulle päris meeldib. Aga teile?”

„Mulle… nojah, vist küll,” vastas Lucinda kõhklevalt.

„Tore. Igatahes on see parem nimi kui Gary. No lähme ja liigume siis ringi. Tutvustate mind siin mõnele inimesele. Ja oma abikaasale, kui soovite.”

Lucinda polnud Blue’d Nigelile tutvustanud, see polnud tema meelest eriti hea mõte, kuigi ta ei teadnud, miks just. Järgmise poole tunni jooksul käis Blue Lucinda sabas ruumis ringi, kuulas lugupidavalt, kui ta inimestega rääkis, surus kätt, kui tarvis, ja tõi viimaks endale pudeli šampanjat, et aidata klaase täita. Ja siis oli Lucinda mingil moel Blue’ga kahekesi väikesesse kööki jäänud, suurem osa inimesi oli lahkunud, toitlustajad pakkisid klaase kokku, ja Blue lausus äkitselt: „Kas tulete minuga mõni päev lõunat sööma?”

„Ei,” kostis Lucinda mehele rabatult otsa vahtides ja tundis, kuidas see neetud puna taas põskedele kerkib, „muidugi mitte.”

„Miks muidugi?”

„Noh, see on ju ilmselge.”

„Tegelikult ei ole.”

„Härra Horton,” alustas Lucinda kindlalt, ladudes ise klaase virna ja eraldades täis pudeleid tühjadest. „Ma… noh, ma olen abielus, te teate seda.”

„Ja abielunaised ei käi kunagi teiste härradega lõunal? Kas nii?”

„Ei… noh, mitte sel moel.”

„Mil moel?”

„Te saate…” Lucinda vakatas. „Te saate suurepäraselt aru, mida ma silmas pean. Suurepäraselt.”

„Ei saa.”

„Saate küll. No see on lihtsalt tobe.”

„On jah,” nõustus Blue. „Natuke.”

Ja siis kummardus mees ettepoole ja suudles Lucindat. Otse suule. Väga põgusalt, kuid sellest piisas, piisas, et tekitada sügaval Lucinda sisemuses väga erakordseid tundeid, ta tundis mingit võpatust ja värelust. Ta tõmbus eemale ja põrnitses Blue’le otsa, mees naeratas talle. Tal olid, nagu Lucinda isegi oma hämmelduses märkas, äärmiselt ilusad hambad. Blue polnud eriti pikk, ainult pisut pikem kui kõrgetel kontsadel Lucinda, tema tumedad juuksed olid lühikeseks pügatud, silmad väga sügavpruunid. Tal olid pikad, peaaegu tütarlapselikud ripsmed, äärmiselt sirge nina ja üsna suur suu (kust paistsid need ilusad hambad). Blue polnud paks, kuid oli väga tugeva kehaehitusega, laiaõlgne, üsna suurte käte ja jalgadega, temast tundus õhkuvat kõvasti energiat ja ta oli rahutu, ei püsinud hetkegi paigal. See mõjus kummaliselt ligitõmbavalt.

Blue kummardus jälle ettepoole ja suudles Lucindat uuesti, kõigest kröömike kauem. Lucinda tajus, et vastab suudlusele, ta huuled paotusid, liikusid pisut, see oli kohutav ja hirmutav…

„Palun lõpetage,” ütles ta, „pean tõesti minema.”

„Olgu,” nõustus Blue, „sellest pole midagi. Aga ma proovin muidugi edasi. Helistan teile päeva või paari pärast, et näha, kas olete meelt muutnud.”

„Blue… see tähendab, härra Horton – ma ei muuda meelt. Ausalt.”

„Äkki muudate. Kunagi ei või teada. Ma ei anna kergesti alla. Nägemiseni, Lucinda.” Ja mees oligi läinud.

Mõeldes nüüd edasi loksuvas metroorongis Blue’st ja sellest, kui rahutuks mees ta muutis, kui lõbus ta oli ja kui tore, läks Lloyd’si kiri Lucindal täiesti meelest.

McArthuri panga aktsiatega kauplemise ruumis rääkis Blue peekonivõileiva ja The Suni kolmanda lehekülje juures oma parimale sõbrale Charliele, et on saanud tuttavaks tüdrukuga, kellega tahab abielluda.

„Ah nii? Ja millega ta tegeleb?”

„Töötab kirjastuses. Ja tema abikaasa on…”

„Abikaasa? Blue, ära ole rumal, kulla semu. Sa ei taha ometi hakata abielunaisega sehkendama.”

„Charlie, ta on lihtsalt vapustav. Kõrgem klass, no ülimalt kõrgem klass, sa ju tead, kuidas mulle see värk meeldib, ja ilus. Rabavalt ilus. Blond, siniste silmadega, sääred nagu võidusõiduhobusel ja nii armas, aga siiski huvitav isiksus, tead ju küll selliseid. Sa ei kujuta ettegi, kui seksikas ta on. Minu meelest pole ta kunagi korralikku keppi saanud ja ma arvan, et võiksin talle seda anda. Parandus: ma kavatsengi talle seda anda.”

„Hull peast,” ütles Charlie ja uuris edasi kolmanda lehekülje tüdrukut, kelle rinnad olid nüüd peekonivõileiva puru täis. Ta nipsutas puru minema. „Sa tõmbad endale jama kaela, semu, kui seda teed edasi lähed. Ja kui sel naisel vähegi mõistust peas on, siis ta ei lasegi sul jätkata.”

„Ega tal eriti ei ole,” ütles Blue, „selle peale ma loodangi. Ja ma meeldisin talle ka,” jätkas ta tagasihoidlikult. „Ma tean, et meeldisin. Sellest saab alati aru.”

Elizabeth Beaumontile hakkasid tema õlavarred kinnismõtteks muutuma. See oli absurdne ja ta sai sellest ise ka aru, tal oli tähtsamaid asju, mille peale mõelda, näiteks töö ja suhted abikaasaga ning vanim tütar, kes hakkas parajat peavalu valmistama, aga tema mõtted pöördusid pidevalt käsivarte juurde tagasi. Need olid ainuke osa tema kehast, mida ta kuidagi paremaks ei saanud. Ülejäänust sai ta personaaltreeneri, jõusaali ja enesedistsipliini abil jagu, ta suutis treenida kõhu lamedaks – keegi poleks võinud arvatagi, et tal oli olnud kolm rasedust – ja tagumiku trimmi, hoida reied tselluliidivabad – kuigi mitu sõpra olid talle öelnud, et see on pigem vedamine kui midagi muud. Ja tema rind oli õnneks väike ja seetõttu veel üsna prink. Aga käsivarred – küünarnukkidest ülespoole – hakkasid lõtvuma. Loomulikult võitles ta selle vastu – hantlite, ujumise, treeneri soovitatud eriharjutuste ja muidugi Jane Fonda trennivideotega, aga millestki ei paistnud eriti abi olevat. Kui ta käsivarsi lõdvestas, vajusid need lonti. Ainult natukene, aga Elizabeth hakkas tundma, et need peaksid kaetud olema ja käisteta pluuse ei tasu selga panna. Tal oli hommikul olnud punase kostüümi all must käisteta pluus ja kui ta pärast jõusaalitrenni riidesse pani, siis ta taipas, et see oli viga ja ta ei taha koosoleku ajal jakki seljast võtta. Aga selga jätta oli paras piin, sest koosolekuruum oli alati liiga palav ja paksust siidist kostüüm oli üsna raske…

No jumala eest, Elizabeth, mõtles ta kätt koti järele sirutades, valmis jõusaalist lahkuma ja juuksurisse minema, sa ei peaks küll oma käsivartele mõtlema, sa peaksid koosoleku peale mõtlema. Sest see kujuneb keeruliseks, ta kohtub agentuuri reklaamijuhiga, kes oli mures eelseisva esitluse pärast ühele nende suurimale kliendile Huntersile, kalli meditsiinikaupade ja tualett-tarvete brändi kohta. Reklaamijuhile ei meeldinud see, mille loominguline meeskond oli välja pakkunud ja ta keeldus seda esitlemast, väites end teadvat, et kliendile see ka ei meeldi. Reklaamijuht ega loometiim ei andnud kumbki järele, klienditeenindusjuht toetas loomingulisi töötajaid ja esitlus pidi toimuma juba kahe päeva pärast. Õigupoolest oli olukord rohkem kui keeruline, see näis üsna ohtlik. Ja tuli lahendada. Elizabeth astus majast välja, istus teda ukse ees ootavasse taksosse ja lülitas oma aukartustäratava aju täisvõimsusel tegelema teda hommikul ootavate probleemidega.

Elizabethil oli väga tähtis töö. Ta oli tegevdirektor ühes Londoni juhtivas reklaamibüroos, Hargreaves, Harris & ja Osborne’is, mida reklaamiringkondades tunti kui H²O-d. Ülemus oli kord öelnud, et Elizabeth on sellise kaheksakümnendate aastate naise kehastus, kellel on kõik olemas: särav elu, kolm täiuslikku last, kena võluv abikaasa, kõrgelennuline karjäär, ja see kompliment oli Elizabethile kohutavalt meeldinud. Ta oli oma tööst vaimustuses ja oskas seda väga hästi, talle meeldis pidev täiuse poole püüdlemine, raevukas konkurents – palju ägedam kui reklaaminduse kuldajal kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel –, talle meeldis sundida ja utsitada oma töötajaid tegema parimast paremat tööd, milleks ta teadis nad suutelised olevat, ta nautis koguni tühjast-tähjast lobisemist vahendina selleni jõudmiseks, mida tahtis saavutada. Ta oli rahul oma kõrge palgaga, mitte ainult selle pärast, mida selle eest osta sai, vaid ka seetõttu, mida see sümboliseeris – suurt edukust alal, kus traditsiooniliselt olid esimest viiulit mänginud mehed. Tal polnud midagi pikkade tööpäevade, paanitsemise, isegi mitte vahel ette tulevate meeletute pettumuste vastu, kui tellimus teise agentuuri läks – see kõik kuulus tiheda konkurentsiga ala juurde, millega ta oli tegelnud terve oma täiskasvanuelu.

Kõrvalt vaadates tundus tõesti, et Elizabeth oli edukas absoluutselt kõiges, imetletud ja austatud, enesekindel, enda ja oma elu peremees. Seestpoolt paistis asi pisut teistmoodi ja uje, peaaegu ebakindel Elizabeth suutis suurivaevu etendada hiilgavat enesekindlust, olukorra valitsemist nii kodus kui tööl, selle kõige rahulikku nautimist. Seestpoolt vaadates polnud Elizabeth, nagu ta ise väga hästi teadis, kaugeltki nii edukas. Ja tema käsivarred tundusid seda sümboliseerivat.

Simon Beaumont polnud kunagi natukestki kadestanud oma naise edu, tegelikult oli ta selle üle äärmiselt uhke ja helde nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Sellega oli ta oma ajast natuke ees. Kasuks tuli muidugi, et ta oli ise ka edukas, ta oli kommertspanga Graburn & French juhatuse liige ja tema päevad möödusid globaalsete aktsiaturgude tormilises maailmas, tegeldes eraklientide aktsiaportfellidega. Temas olid ühendatud muretu olek, hiilgav mõistus ja hea nina finantsasjade peale, ta oli Citys tuntud inimene ja väga nõutud isik õhtusöögijärgseteks vestlusteks.

Aga tema samasugusel positsioonil olevad kolleegid poleks uneski näinud ennast tegemas seda, mida Simon sel hommikul tegi – nimelt viimas oma vanimat tütart suvesemestriks kooli tagasi. Või mida ta oli teinud sada või ehk rohkemgi korda: vaadanud (üksinda) koolinäidendeid ja jõulukontserte, käinud lastevanemate õhtutel ja korra või paar istunud laste haigevoodi ääres, kui mitmesuguste keerukate põhjuste tõttu ei saanud seda teha ei lapsehoidja ega majapidajanna ning Elizabethil oli elutähtis koosolek. Selle kõige eest kuulis ta rohkesti kiidusõnu nende tutvusringkonna naistelt, kes rääkisid Elizabethile, et tal pole aimugi, kui väga tal vedanud on. Ja Simonil oli tunne, et ilmselt tal polnudki.

Simon siiski nautis seda kiitust, talle meeldis suurem osa sellest, mis sai talle osaks naistelt, kellega nad seltskondlikult suhtlesid, ja neiltki, kellega ta koos töötas. Talle üldse meeldisid naised, nad olid tema õnne ja heaolu jaoks niisama vajalikud kui suurepärane tervis, töö, tema keldrit täitvad head veinid, kaks kaunist maja – üks Londonis, teine Sussexis –, pikad päevad purjejahil Lizzie ja tema lapsed, kelle järele ta oli arust ära. Ta flirtis naistega ja võlus neid, koguni peksis nendega keelt – oli üldiselt teada, et Simon Beaumont oskas saladusi pidada – ja nautis nende imetlust. Ta nautis ka Elizabethi – kui naine seda lubas.

Ja sel hommikul, kui Elizabeth oli oma koosolekul, saatis Simon vanimat tütart teele internaatkooli. Ta tegi seda meeleldi, see andis talle võimaluse imetleda nii tüdrukuid kui nende emasid.

Sellise isa üle võib tõesti uhke olla, mõtles Annabel, vaadates oma magamistoa uksele ilmunud Simonit. Isa nägi väga hea välja, ta oli pikk ja sale, ikka veel vägeva juuksepahmakaga, kuigi see hakkas pisut hallinema, ja ta riietus vägagi hästi. Praegu oli tal seljas peen helehall ülikond ja jalas väga kenad kingad. Isal olid alati kenad kingad, Annabel arvas, et ta lasi neid käsitsi teha.

Oli suurepärane omada isa, kelle üle võis uhke olla. Kui Annabel vaatas mõne sõbra kõhukat kiilanevat isa, kes vahel kandis päris tobedaid riideid, ei saanud ta aru, kuidas tema sõbrad seda taluvad.

Annabeli ema nägi ka alati hea välja ja kandis suurepäraseid riideid. Ta arvas, et see on sellepärast nii, et ema töötab ja teab, mis on mis. Näiteks oli Annabel kindel, et ema polnud kunagi tõstnud jalgagi Marksi & Spencerisse. Kontorikostüümiga ema. Võimukas ema. Annabel oli tema üle ka uhke, väga uhke. Kui ta veel väike oli, soovis ta muidugi, et ema oleks kodus, aga see aeg oli mööda läinud ja tema suhe emaga oli, nagu ta teadis, palju parem, palju siiramalt sõbralik ja hoopis täiskasvanulikum kui paljudel tema sõpradel oma emaga.

„Tule nüüd, me jääme hiljaks.” Isa hääl polnud nii kannatlik kui tavaliselt.

„No eks me siis jäägi hiljaks. Ma ei leia ühte esseed üles. Ma tean, et võtsin selle kaasa ja nüüd on see lihtsalt haihtunud…”

„Kas sa töötasid selle kallal? Kas kirjutuslaua sahtlitest vaatasid?” küsis isa püüdlikult kannatlikul toonil, aga silmanähtavalt ärritatult. Issand, ta ärritub. Nad mõlemad ärritusid.

„Ma vaatasin sinna, paps. Loomulikult. Ning jah, ma töötasin selle kallal.”

Muidugi ei olnud ta töötanud, tal oli olnud liiga palju tegemist: kohtumisi sõpradega ja lõbutsemist. Essee oli ta kaasa võtnud, et head muljet jätta.

„Kas ma otsin ka? Värskest pilgust on sageli…”

„Ei,” kostis Annabel teravalt. Ta ei tahtnud, et isa tema sahtlites tuhniks. Ta hoidis seal rasestumisvastaseid pille, poolik pakk oli muidugi kotis, aga sahtlis oli paar tühja pakki, mida ta muudkui kavatses minema visata. Polnud ju tegemist sellise asjaga, mille võiks lihtsalt paberikorvi heita.

„No hea küll. Aga kui sa seda ei leia, siis peame ikka minema hakkama, muidu jääd rongist maha. Ma otsin selle üles, kui sa läinud oled, ja saadan sulle järele.”

„Paps, ma tean, et see on siin. Anna mulle viis minutit. Ja ma võin ju hilisema rongiga minna.”

„Kullake, sa pead koolirongiga minema. Sul on sellele pilet võetud. Ja kahjuks on mul täna hommikupoolikul tähtis koosolek ja…”

„Ma saan suurepäraselt ise kooli tagasi mindud,” teatas Annabel, püüdes rahulikult rääkida. „Jumal hoidku, ma olen kuusteist, ma võin täitsa ise taksoga läbi Londoni sõita, uue pileti osta ja sõiduplaani lugeda.”

„Sa ei ole veel tegelikult kuusteist, Annabel. Alles kolme nädala pärast saad. Ja ma tahan näha, et sa oled turvaliselt rongi istunud. Lihtsalt naeruväärne, sa oleksid pidanud kõik eile õhtul valmis panema.”

„Jah, olgu. Vabandust.” Annabel astus isa juurde ja andis talle musi. „Mul oli õhtul tegemist.”

„Tegemist?” Simon naeratas tütrele, ta ei suutnud, nagu Annabel oligi teadnud, tema peale kaua pahane olla.

„Jah, palju tegemist.”

„Hmm. Pidid kauem kui südaööni pidutsema.”

„Noh, see oli viimane võimalus enne vanglasse tagasiminekut.”

„Olgu, olgu. Mis me siis nüüd teeme?”

„Sina oota, mina otsin veel. Seda me teemegi. Kui ma esseed viie minutiga üles ei leia, siis hakkame minema. Ma luban. Las ma lihtsalt otsin rahulikult. Paps, palun. Ma saan omaette palju paremini hakkama.”

Simon ohkas ja lahkus toast, Annabel naeratas talle põgusalt järele. Isa võis ju olla vana pabistaja, ta võis hädaldada, aga ta oli nii armas.

Annabelil oli muidugi õigus, niipea kui isa oli toast läinud, tuligi talle meelde, kus see essee on – tema vannitoas ajakirjariiulis. Ta oli sellele kaks päeva tagasi pilgu peale heitnud, kui ta ootas, et vann vett täis saaks, ja mõelnud, et peaks sellega tõesti midagi ette võtma. Ja muidugi ei olnud võtnud. Annabel võttis essee, toppis oma suurde nahkkotti ja kiirustas halli.

„Olengi valmis.”

„Tore. Hakkame siis minema. On sul veel pakke?”

„Ei. Reisin vähese pagasiga. Mul on kohver, aga see on autos. Nägemiseni, Josie.”

Josie oli portugallasest majapidajanna.

„Emale helistasid?”

„Jah, ma helistasin emale. Tule, hakkame minema.”

Esikulaual oli hunnik kirju, mis Josie oli sinna pannud.

„Tahad neid kaasa?” küsis Annabel.

„Mida? Võib kah. Võta pealegi, ole hea, vaatan need autos üle.” Simon tõmbas nende taga ukse kinni ja jooksis Annabeli ees trepist alla. „Hommikust, Carter, Paddingtoni vaksalisse, palun võtke Annabeli kott, ja pärast lähen ma kontorisse.”

Carter avas neile ukse, Annabel naeratas talle autosse istudes ja sikutas oma ülilühikest seelikut allapoole.

„Tere, Carter, läheme aga jälle.”

„Tõepoolest,” kostis Carter pepsilt. Annabel märkas, et mees püüab mitte vaadata tema jalgu, ja see tegi talle nalja. Mehed tegid talle üldse nalja, nad olid nii neetult ettearvatavad. Tal võis küll veel veidi kuueteistkümnest aastast puudu olla, aga seda ta igatahes teadis.

Annabel vajus istmenurka, vaatas korraks tagasi maja poole ja siis isa, kes kirju sortis. Tal oli olnud väga tore koolivaheaeg, kõigil oli vahva olnud. Isegi kogupereõhtusöök oli talutav olnud. Eks see muidugi laupäevaõhtu raiskamine oli, aga Toby oli suurepärases vormis – ta oli täitsa lahe vend – ja hea oli näha väikest Tillyt nii õnnelikuna. Tilly oli just teinud ära vastuvõtukatsed St Marysse ja ütles, et ei jõuda ära oodata, millal ta sinna kooli läheb. Ta oli nii armas ja ilus, suurem osa Annabeli sõpru olid oma väikeste õdedega kohutavalt kannatamatud, aga temale meeldis Tilly väga. Aga eks ta meeldis ju kõigile.

Annabel kohtas peeglis Carteri pilku ja tegi talle silma, autojuht kortsutas kulmu ja signaalitas ühe jalgratturi peale. Tobe vana peer, aga ta oli siiski olnud üsna kannatlik, kui ta Annabeli ja Mirandat möödunud nädalal poodlema viis, oli tundide kaupa Kensingtoni High Streetil istunud, kui nemad poode mööda kolasid.

Ei tea, kas peaks ka juuksed lühikeseks lõikama, laskma bobisoengu teha nagu Mirandal? Juuksed hakkasidki juba natuke liiga pikaks kasvama. Aga kahju maha ka lõigata ja Annabel polnud üldsegi kindel, kas bobisoeng talle tegelikult sobibki. Ehk peaks lihtsalt mõned triibud teha laskma… „Kas kõik on korras, paps?” küsis ta. Simoni poolt oli kostnud summutatud „Raisk!”, mis kõlas pooleldi ärritunult, pooleldi meeleheitlikult.

Simon heitis tütrele veidra pilgu, otsekui oleks tema sealviibimise unustanud, ja manas siis näole nõrga naeratuse.

„Vabandust, kullake. Jah, kõik on korras.”

Välja ta küll niimoodi ei näinud, ta oli näost kergelt punetama hakanud. Annabel lootis, et isa ei saa rabandust või midagi.

„Oled kindel?”

„Jaa, jaa, korras, ainult… ainult mulle meenus üks asi, mis ma oleksin pidanud ära tegema, muud midagi.”

„No tore siis.”

Simon toppis kirja ümbrikku tagasi. Annabel ei näinud, mis seal seisis, ta märkas selle ülaservas ainult sõnu Londoni Lloyd’s. Ta ei teadnud Lloyd’sist eriti midagi peale selle, et sellel oli midagi tegemist Cityga ja isa oli kunagi talle ja Tobyle näidanud üsna vapustavat sinisest klaasist ja terasest välisliftide ja torudega hoonet.

Noh, kui tegemist oli ainult äriasjadega, siis ei saanud see ju väga tõsine olla. Annabel uskus piiritult oma isasse ja tema võimesse juhtida maailma – või vähemalt Londoni Cityt.

Ta vaatas uuesti isa poole, kes haaras autotelefoni ja soris samal ajal paberites, tundudes ise närvis olevat. See polnud üldse tema moodi.

Siis jõudsid nad Paddingtoni vaksalisse, Annabel märkas, et Miranda ema tõmbas just nende ees auto teeserva ja andis signaali, ning pärast seda läks tal isa närveldamine täiesti meelest ära suures segaduses, kui pakke välja võeti ja Annabel kinnitas isale, et tal pole mingit vajadust platvormile kaasa tulla, kallistas teda ja ütles, et armastab teda, jättis Carteriga hüvasti, lehvitas isale ja saatis talle õhumusisid.

Uuesti autos istudes luges Simon kirja mitu korda läbi ja jäi siis aknast välja põrnitsema. Carter vaatas teda huviga tahavaatepeeglist. Selline vaikus tekitas kõhedust, tavaliselt tööandja lobises temaga, rääkis autotelefoniga või uuris pabereid. Miski tegi peremehele muret, see oli küll kindel.

„Söö nüüd hommikusöök ära, Emma, ole tubli tüdruk. Muidu jääd kooli hiljaks.”

Debbie Fielding ütles seda igal hommikul ja täpselt samal ajal (8.15), just samuti nagu ta ütles Alexile ja Richardile: „Head päeva teile mõlemale,” ja andis neile musi (kell 8.05) ja „Jah, Rachel, sa pead küll lasteaeda minema,” (kell 8.40).

Mõnikord tundus talle, et ta võiks selle kõik linti võtta ja iga päev ette mängida – musid muidugi välja arvatud, sest keegi ei pannud teda niikuinii eriti tähele ega vastanud talle. Noh, Richard küll naeratas, tänas ja tõmbas pojale mütsi pähe, aga Alex ei kostnud midagi, hiivas lihtsalt koolikoti selga, Emma ei söönud ikkagi hommikust ja Rachel muudkui vaidles, kuulutades, et ei taha sinna tobedasse lasteaeda minna. Täpselt samuti oli Debbie kella poole kümneks kenasti kodus tagasi ja üksi, kui koera ja kassi mitte arvestada.

See oli tema lemmikaeg, kui maja oli lühikeseks ajaks tema päralt, keegi ei vaielnud, ei nõudnud temalt midagi ega tahtnud temaga midagi arutada – seda viimast tahtis Richard ja tavaliselt just siis, kui tal oli pööraselt tegemist, et viia Emma balletitundi või Alex judotrenni või saada Rachel vannist välja. Debbie mõtles sageli, kuidas võib mees, kelle tööks on laste järele vaatamine – noh, vähemalt nende hariduse eest hoolitsemine –, mitte taibata, kui palju aega ja tähelepanu nad nõuavad.

Järgmisena läks Debbie vanni, ta teadis küll, et see on pöörane ajaraiskamine, aga see aitas tal tervet mõistust säilitada, ta lebas vannis täpselt viis minutit ja pladistas endale vett peale, kuulas vaikust ja kavandas, mida täpselt päeva jooksul teha. Miks Debbie meelest oli nii raske täie mõistuse juurde jääda, seda ta täpselt ei teadnudki, ta ütles sageli, et kui oleks ette nähtud auhind Briti saarte kõige igavamale perele, siis võidaksid nad selle endale. Kolm last, poiss ja kaks tüdrukut, kass, koer, auto ja eeslinnamaja – noh, ta mõtles, et Acton pole just päris eeslinn, sest neil oli igatahes Londoni sihtnumber –, isa kohaliku algkooli direktor, ema koduperenaine, naabrivalve ajalehe toimetaja ning emasid ja lapsi toetava heategevusorganisatsiooni aseesimees.

Kuidas see küll juhtunud oli, mõtles Debbie. Ta oli olnud oma klassi teenäitaja, esimene, kes käis muusikafestivalil (oma teisel õppeaastal kuueteistkümneselt 1971. aastal Glastonburys ja vanematele ütlemata, see oli talle maksma läinud kuu aega koduaresti, aga ta vandus, et asi oli seda väärt), esimene, kes poisiga magas ja antibeebipille võtma hakkas, esimene, kes kanepit suitsetas, ja kes oli esimesel päeval oma esimeses töökohas kohaliku telejaama jooksutüdrukuna nii erutatud, et tal hakkas sõna otseses mõttes halb – kuidas siis küll juhtus, et ta oli niisuguseks igavaks ja kohusetundlikuks inimeseks muutunud?

Debbie oli olnud tark, kuigi mitte just hiilgav, oli lõpueksamitel saanud kaks A-d ja ühe B ning läinud oma Kentis asuvast keskkoolist Birminghami ülikooli inglise keelt õppima. Seal polnud ta just teenäitaja, kuid oli õndsalt õnnelik, sest oli viimaks pääsenud oma pealetükkivalt eeslinlikust kodust, kus ta oli ainus laps, paradiisi – sarnaste vabamõtlejatest ja naudinguotsijatest eakaaslaste keskele. Ta astus väitlusühingusse ja veel mitmesse kummalisse seltsi, nagu näiteks druiidide omasse, pidutses pööraselt ja oleks esimese kursuse eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Kainenenud sellest kogemusest ja hoiatusest, et võib välja langeda, kui tema õpitulemused ei parane, hakkas ta tõsiselt tööle, vähendas kõvasti seltsielu, õppis rohkem ja kirjutas lõputuid lugusid üliõpilasajalehte Redbrick.

Ja sel rahulikumal parema käitumise perioodil kohtas Debbie Richard Fieldingit, kes oli vastand kõigele, mida ta armastas ja imetles: erakool, tagasihoidlikult nägus, äärmiselt viisakas, ülimalt kombeline – see kõlas küll vanamoodsalt, aga sobis Richardiga täpselt –, tuupur, Cambridge’ist välja praagitud, nagu ta ütles, justkui oleks sel mingit tähtsust olnud, mõtles Debbie, ja keda ta mõnda aega tõesti põlgas. Richard õppis samuti inglise keelt, ta oli aukartustäratavalt tark, peaaegu kindel esikohakandidaat. Debbie jäi teda kuulama, talle avaldas tahtmatult muljet, kui Richard rääkis ja vaidles seminarides, üliõpilasühenduses ja debattidel, ning järk-järgult hakkas mees talle aina enam huvi pakkuma. Richard oli väga energiline, väga tõsine ja seegi äratas temas huvi, sest Debbie oli harjunud, et poisid ei võta üldse midagi tõsiselt, kui seks ja alkohol ning mitmesugused nendega kaasnevad lõbud välja arvata, peale selle oli Richard võimeline teda üllatama: natuke rokihuvi, kui Debbie oli juba valmis teda maha kandma kui klassikaarmastajat, uhke oma Harley Davidsoni üle, millega ta Debbie vahel sõitma viis. Richardi taga istuda ja tal ümbert kinni hoida, kui maailm oli kahanenud hirmuäratavaks tukslevaks ähmasuseks, oli kummaliselt erootiline ja juba pärast teist väljasõitu läks Debbie Richardiga voodisse. Richard polnud just eriti osav armastaja, õigupoolest oli ta üsna tuim võrreldes mõne poisiga, keda Debbie oli tundnud, teda heidutas veidi Debbie entusiastlik suhtumine ja tüdruku sagedatele seksiettepanekutele reageeris ta üsnagi ujeda naeratusega, mis oli Debbie meelest kütkestav. Aga Richard suhtus Debbie naudingu probleemi suure hoolega ja tegeles sellega tõsiselt nagu kõigega, mida ta tegi, ja seegi oli üsna kütkestav.

Teise kursuse lõpuks võeti neid kui paari, olgugi ebatõenäolist, ja Richard viis Debbie ühel nädalavahetusel oma vanematega tutvuma – see oli šokk. Nad elasid Goweri poolsaarel Walesi edelaosas, rabavalt kaunis rikkumata loodusega maakohas, kus nõmmedel hulkusid metsikud ponid, küngaste kohal hõljusid pistrikud ja kõrgel mereäärsel kaljurannikul sõid rohtu lambad. Lahemaja oli vägev, üsna eraldatud hoone kaljudel, kust avanes hingemattev merevaade. Maja oli suur, ebakorrapärane (ning väga külm), ammu värvimata ja tubades olid vanade kulunud vaipadega kaetud kivipõrandad, muhklikud diivanid, igal pool kuivanud lilli täis kannud ja lõõmavad kaminad, mis soojendasid sind eest ning jätsid selja külmetama. Ainuke mõnus ruum oli köök, kus andis sooja Aga pliit, nad sõid seal puust laua ääres, mis oli nii suur, et sinna mahtus kaheksa inimest ja ikkagi jäi veel ühte otsa päris suur jupp, mis oli kaetud kirjade, ajalehtede, raamatute ja põllumajandusnäituste ning kunstioksjonite kataloogidega. Maja juures oli tohutu suur aed – noh, igatahes tundus see tohutu suur Debbiele –, kus köögiviljaaia osas elas suur kanakari, talliõues oli kolm hobust ning ühte talli surutud vana Rolls. Debbie arvas, et pere oli ilmselt rikas, ja imestas, miks nad ei lasknud keskkütet sisse panna. Richardi isa William meeldis Debbiele, ta oli tore ja vanamoeliselt viisakas, aga ema mõjus talle pisut hirmutavalt, sest oli nii enesekindel ja üsna suursugune. Ta kandis pikki voogavaid seelikuid, pluuse ja lohmakaid kampsuneid, ning krunnist, millesse ta juuksed kinnitas, rippus alati salke välja, ta käitus Debbiega kenasti, aga pisut üleoleva armulikkusega. Debbie meelest pidas Richardi ema teda lihtlabaseks.

„Kui huvitav, et sa seda ütled,” märkis ta ikka, kui Debbie millegi kohta arvamust avaldas (seda ei teinud ta just sageli), andes selgesti mõista, et see pole arvamus, mida tema jagada võiks. Richard oli ainus laps. „Kas sa seda või toda mäletad?” küsis ema temalt mõnda sündmust meenutades pidevalt. „Eks olnud ju tore?” Ja Debbie tundis ennast kõrvalejäetuna, justkui oleks Flora Richardi endine kallim, mitte ema.

Debbie lahkus sealt murelikuna, et on suhtes inimesega, kelle elu on temale täiesti võõras, ja tegi õigupoolest ettepaneku prooviks lahku minna, kuid tundis siis Richardist nii suurt puudust, et palus peagi vabandust ja anus, et Richard ta tagasi võtaks. Ta mõtles sageli, et kui ta oleks tõesti olnud kellessegi teisesse armunud, poleks ta end kunagi Richardiga sidunud, aga ta polnud, polnud kunagi olnudki, ta oli üsna harjunud, et poisid kohtlevad teda halvasti. Richardi härrasmehelik hoolitsev käitumine oli Debbie jaoks uus ja meeldis talle.

Selleks ajaks, kui nad ülikooli lõpetasid, olid nad kokku leppinud koos elama hakata ja Debbie oli jõudnud ainult viis kuud töötada telekompaniis, kus talle väga meeldis, kui ta jäi rasedaks. See oli ühe hooletu nädalalõpuväljasõidu tagajärg, kui Debbie oli antibeebipillid unustanud, ja heitnud ainult põgusa pilgu tagasi oma võimalikule telekarjäärile, kuulutas ta, et on tulevase lapse üle väga õnnelik, ja nad otsustasid abielluda.

Ja alles nüüd, kui pereelu ja rutiin olid Debbie rahutu vaimu taltsutanud ja alistanud, sobitanud ta koolidirektori naise rolli, vaatas ta tagasi ja taipas, kui palju ta muutunud oli. Ta oli teinud ainult väga lühikese pausi, kui põgenes kahe vanema lapsega Greenham Commoni sõjaväelennuväljale, et koos teiste naistega protestida Ameerika rakettide sissetoomise vastu. Tagasi üsna rahuloleva Richardi juurde tuli ta nelja päeva pärast läbikülmunult ja räpasena ja see jäi ka viimaseks korraks.

Kui Debbie sel hommikul vannis lebas, teadis ta täpselt, mida ta päeva jooksul tegema peab, iga hetk oli plaanitud: valmistada lasanje heategevusühingu viktoriiniõhtuks, kirjutada oma ajalehele, tuua Rachel lasteaiast koju ja viia ta peole, lastes tal kõigepealt ise kaardile oma nimi kirjutada, sest kõik teised emad tegid nii, see näis olevat auasi (ja võttis kohutavalt aega), minna Emmale ja Alexile kummagi kooli vastu, viia Emma hambaarsti juurde ja Alex judotrenni – kus tuli jälle kohtuda ninakate ebasõbralike emadega –, siis teejoomine, kodutööde juhendamine (soovides, et Richard vähemalt sedagi teeks ega kaoks paberitööga oma kabinetti), seejärel lapsed vannitada, Rachel voodisse panna ja olla kell pool kaheksa valmis lasanjega välja minema. Vannis lebades mõistis Debbie, et tal ei jää hetkegi, et asuda suure triikimist ootava pesuhunniku kallale. Oh jah.

Ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks see kõik tema meelest nii keeruline oli, selline elukorraldus ei nõudnud ju kindlasti mingeid andeid ega vaimujõudu. Ometi elas ta alates Alexi sünnist keset pidevat kaost, millest ta kuidagi ei pääsenud. Debbiele tundus sageli, et tasus tal vaid tuppa astuda, kui see segamini läks, ta jäi pidevalt hiljaks, külmikus polnud kunagi midagi peale mõne üsna kahtlase välimusega fooliumpakikese.

Ta uuris oma sõprade nagu õlitatult korraldatud kodusid ja elu ning püüdis nende tegemisi järele teha, kuid erilise eduta.

Kui Debbie hommikumantli selga tõmbas, helises telefon, ta oligi oodanud ajalehe jaoks naabrivalve esimehelt uudiseid hiljutiste sissemurdmiste kohta.

„Tere, John,” ütles ta, kuid helistaja polnudki kena John Peters, oli hoopis Flora. Debbiel oli Floraga väga kohmetu suhe, ämm pani Debbie ennast äpuna tundma, seega oli ta tundlik ja põikpäine ning teadis, et Flora ei kiida teda päriselt heaks ja arvab, et Richard polnud abiellunud endaga võrdsega. Flora oli kohutav snoob.

„Olgu pealegi,” oli Debbie öelnud oma parimale sõbrale Janile, „ta pole ehk lausa põrgulik ämm, aga puhastustuleks nimetaksin seda kohe kindlasti. Kuidas sulle meeldiks, kui Mike’i ema sind labaseks peaks? See on kohutav.”

Flora Fielding oli viie aasta eest leseks jäänud, kui William ootamatult südamerabandusse suri, kuid Flora ei lasknud ennast sellepärast rivist välja lüüa, nagu ta ei lasknud ka millelgi muul, ning kuigi tõeliselt leinav ja vapustatud, läks ta otsusekindlalt ja vapralt eluga edasi, keeldudes majast välja kolimast, kuigi Richard arvas, et peaks, käis endiselt ratsutamas ja jahil ning pöördus tagasi oma endise fotograafikarjääri juurde.

Pildistada oskas ta tegelikult väga hästi, seda nägi Debbie paljude majas laiali paigutatud fotode järgi, Flora tegi mustvalgeid fotosid, spetsialiseerus merevaadete ja arhitektuuriobjektide pildistamisele. Ta ei saanud just eriti palju tellimusi, kui kohalik jõulukaardifirma välja arvata, aga sellest polnud midagi, pildistamine pakkus talle tegevust – nagu hobused ja äärmiselt aktiivne seltsielugi – ning tal ei paistnud kindlasti olevat mingeid rahamuresid. William oli olnud väga edukas raamatupidaja, pealegi oli mehel perekonnaraha ja ta oli ka Lloyd’si Nimi, nagu Richard Debbiele oli seletanud, naine ei saanud küll täpselt aru, mida see tähendab, peale selle, et see on peente rikaste inimeste klubi ja rahalises mõttes väga ihaldusväärne.

Flora oli peale käinud, et maksab laste hariduse kinni: „Ma tõesti tahan seda teha,” ütles ta kindlalt, kui Alex hakkas seitse saama. „Ma võin seda endale lubada ja ma ei taha, et nad käiksid mingis kasutus kohas, kus soodustatakse vaba eneseväljendust või mis tahes uuemat narrust ja kus nad üheteistkümneseks saades on kohutava hääldusega ega oska lugedagi.”

Debbiega seda isegi ei arutatud ja see vihastas teda pööraselt. Florale ei paistnud pähegi tulevat, et Richard oli ühe sellise tema meelest „kasutu” koha direktor, ja ta poleks seal olnud, kui poleks Chiswickis kahele teisele taotlejale alla jäänud.

„Kõigepealt praakis mu välja Cambridge, siis Grange House,” ütles ta Debbiele, püüdes selle üle nalja teha. „Mis järgmiseks?”

Debbie ütles mehele, et St Luke’i algkoolis on temast kogukonnale palju rohkem kasu ja ta eelistaks, et Alex ka seal käiks. Talle ei meeldinud sugugi, et Flora koolimakse maksis. See tähendas kahte väga ebamugavat asja: pidevat tänulikkust ja Flora õigust alati laste õppimisse sekkuda. Kui aus olla, siis ega ta seda eriti sageli ei teinud, kuid käis siiski peale, et autoga sõites tuli kontrollida laste õigekirja ja korrutustabelit, mille peale Debbie oleks tahtnud karjuma hakata.

Nii või teisiti ei kiitnud Debbie heaks eraharidust ega sotsiaalset ebavõrdsust, mida see tekitas, tema ise oli riiklikus haridussüsteemis kenasti hakkama saanud. Ta vaatas tihti just Emmat, kes, vormijakk seljas ja kübar peas, oma snooblikku väikesesse kooli lippas ja tervitas teisi väikesi snooblikke tüdrukuid, kelle tõid kohale snooblikud emad, kellest ühegagi Debbie poleks tahtnud sõbraks saada, ja soovis kirglikult, et Emma läheks koos kõigi teiste kohalike lastega teed mööda St Luke’i kooli. Juba tekkiski probleeme, sest teised nende tänava lapsed ei tahtnud õieti Emmaga mängida, aga Richard oli järeleandmatu, ta leidis, et nii on lastele parem ja neil on väga vedanud, et Flora nii meeleldi koolimaksu ära maksis. Ja muidugi läks mõlemal lapsel koolis väga hästi, nad olid riigikoolides õppivatest eakaaslastest laias laastus aasta jagu ees, Debbie püüdis sellele keskenduda ja olla Florale siiralt – mitte vimmakalt – tänulik.

Flora oli ikka veel ilus, pikk ja sale, metsikute tumedate lokkis juustega, laste meelest oli temaga tohutult tore koos olla, mängida lõputult jälitamis- ja peitusemänge, turnida üle kivide ja ronida üles mööda kaljuradu, ta oli öelnud, et nad lähevad suvel kõik ponimatkale ja ta hakkab neile surfamist õpetama. See tegi Debbiele tegelikult muret, sest talle tundus, et Flora pole lastega nii hoolikas, kui peaks olema. „Ei tohi neid vati sees hoida,” ütles ta Debbiele, kes pabistas, kui lapsed eriti ohtliku kivihunniku otsa ronisid või kiljudes jäises lihavõtteaegses vees kahlasid, nii et kummikud kindlasti vett täis said. „Lastel on kaasasündinud enesealalhoiuinstinkt.”

Debbie meelest ei saanud mingisugune enesealalhoiuinstinkt kaitsta väikest last poni seljast alla kukkumast või lainega merele kandumast, aga ta ei saanud seda öelda, see ärritas Richardit. Richard oli lapsepõlves kõiki neid asju teinud ja talle meeldis mõte, et tema lapsed teevad sedasama.

Flora tegi muidki häirivaid asju, näiteks hoidis lapsi tundide kaupa pärast nende uneaega üleval. „Reeglid on selleks, et neid rikkuda,” ütles ta, tegemata väljagi nõudest, et lastele sooja õhtusööki valmistataks ja seda neile pool kaheksa pakutaks. „Neile on kasulik koos täiskasvanutega süüa, nad õpivad nii palju rohkem kui lihtsalt üleval voodis pikutades,” ja ta tegi isegi ettepaneku vahel pärast õhtusööki sõnamängu mängida, hoides lapsi niimoodi veel kauem üleval. Koolivaheaegadel polnud sellest muidugi eriti midagi, kuid lapsed olid siiski üleväsinud ja liiga erutatud, hakkasid Debbie reegleid kahtluse alla seadma ja temaga lõputult vaidlema.

Ja Debbie soovis, et see oleks vahel hoopis tema ema, kellega rääkima lapsed telefoni juurde tormavad või kelle juurde minekut nad lunivad, aga tema ema oli lootusetu vanaema, kes tõi alati ettekäändeks oma artriidi ja abikaasa vererõhu, seletades, miks ta ei saa lapsi enda juurde võtta.

„Debbie, Flora siin,” ütles ämm nüüd kõlaval energilisel häälel. „Kuidas läheb?”

„Väga hästi,” kostis Debbie ja tundis ennast kohe ebamugavalt, sest lapsed polnud pärast lihavõtteaegset külaskäiku ikka veel oma tänukirju kirjutanud ja nad olid juba kümme päeva kodus olnud. „Kuidas sul endal läheb? Kuule, Flora, palun vabandust, et lapsed pole veel…”

Flora katkestas teda. „Mul läheb hästi, tänan. Väga hästi. Tahaksin Richardiga rääkida. Kas ta on kodus?” Järgnes hetkeline paus ja siis ütles ta: „Oh kui rumal minust, ta on kindlasti juba kooli läinud.”

„Jah,” kinnitas Debbie, „läks jah. Kahju küll. Sa võid proovida talle vahetunni ajal helistada, aga nad…”

„Ei, ei, ega sellega nii kiire ka ei ole. Ehk sa palud tal mulle helistada. Millal ta koju tuleb? Ilmselt nelja paiku?”

„Jah. Kas ma saan kuidagi aidata?” Muidugi ei saa.

„Oh – ei, tänan väga. Ei, pole midagi. Tänan, Debbie. Lihavõtte ajal oli tore, eks?”

„Väga tore,” ütles Debbie, „ja nagu ma ütlesin, palun…”

Aga Flora pani toru ära.

Debbie tegi telefonile grimassi ja mõtles, et mõnikord tunneb ta ennast tõesti nagu teenijatüdruk.