Читать книгу Täielik skandaal I osa - Penny Vincenzi - Страница 7

22. aprill, õhtu

Ta pidi Nigelile ütlema. Pidi ütlema, et kavatseb lõunat süüa koos ühe McArthuri aktsiakauplejaga, kes oli lõuna ajal helistanud ja esitanud kutse, millest tal oli võimatu keelduda. See oli temast muidugi üsna rumal olnud, aga kindlasti on siis, kui ta Nigelile sellest räägib, kõik korras. Õigupoolest võis ta ju Nigelilt nii enam-vähem küsida, kas see on sobiv, ega mehel ei ole midagi tema mineku vastu. Naise arvates tahaks Nigel teada, miks, ja ta võiks öelda, et Blue oli selle aktsiaturu suurt pauku käsitleva raamatu juures abiks olnud ja nüüd ta – mida siis nüüd? Tahab kirjastamisest rohkem teada saada? Ebatõenäoline. Graham tahab rohkem teada aktsiakaupleja kohta, et avaldada järgmist raamatut? Pisut parem, aga siis viiks ju Graham ise mehe lõunale. Graham palus Blue lõunale viia, et teda abi eest tänada? Aga Blue oli ju peole kutsutud ja see oligi tänutäheks. Võib-olla on ikka parem Nigelile üldse mitte öelda. Kõige parem oleks seal paganama lõunal ära käia ja kogu lugu. Ei, kõige parem oleks see lõuna lihtsalt ära jätta, mitte minna. Või…

„Lucinda, sa ei kuula ju üldse.”

„Vabandust, Nigel.”

Nigel oli olnud üsna pahane – või nii lähedal pahasele, kui ta üldse kunagi oli, pigem äärmiselt ärritunud, et Lucinda oli Lloyd’si kirja lahti teinud. Naine polnud päris kindel, miks. Ilmselt kirja sisu pärast. See oli mehe silmanähtavalt muretsema pannud.

„Pole muidugi hullu,” ütles Nigel, „me saame seda endale lubada. Tegelikult ei lähe see meile üldse eriti palju maksma, võin selle maksukahjudesse kirjutada. See on üks Lloyd’si häid külgi. Ja kui arvestada, kui palju me sealt aastatega teeninud oleme, siis… siis pole midagi hullu.”

„No tore. Siis on ju kõik korras.”

„Jah.”

Lasanjet tõstes vaatas Lucinda mehele otsa. „Miks sa siis mures oled?”

„Ma ei ole mures. Mitte sugugi.”

„Oled küll.”

„Noh, lihtsalt ma ei tea, et seda oleks enne juhtunud. Eks see olnud ilmselt varem või hiljem paratamatu, kuigi kõik uskusid pigem, et seda ei juhtu kunagi.”

„Tõesti?” Lucinda mõtles natuke selle üle. Kas midagi saab üldse nii kindel olla? Kindlasti oli iga rahateenimise ettevõttega nii, et vahel läks ikka midagi untsu ka. Muidu poleks ju keegi teistest edukam ja kõik oleksid püstirikkad. „Aga nad ju kindlasti hoiatasid sind, et see võib juhtuda?”

„Nojah, nad hoiatasid küll,” vastas Nigel ärritunult, „loomulikult. Ja muidugi võis see teoreetiliselt juhtuda, aga pole kunagi juhtunud, selles on asi. No vähemalt alates kuuekümnendate keskelt. Nad on liiga targad, teistest selgelt ees.”

„Jah, aga…”

„Lucinda, palun. Ma tean, millest ma räägin.”

Korraga oli naine Nigeli peale metsikult vihane. „Tundub küll,” ütles ta, „et võib-olla sa ei teagi.”

Nigel põrnitses talle otsa. „Noh, kui sa niimoodi suhtud, siis minu meelest pole sellest mingit kasu.”

„Nigel, see pole suhtumine. Ma lihtsalt konstateerin fakti. Miski ei saa ju sada protsenti kindel olla. Lihtsalt ei saa, sa ei või teada, et saad tuhat naela aastas, juhtugu mis tahes.”

„Lucinda, sa tõesti ei tea, millest sa räägid.”

„Tean küll,” vaidles ta. „Noh, mitte täpselt. Lloyd’sist ei tea ma midagi, aga ma ei saanud ju aastate kaupa kuulata, kuidas isa räägib aktsiaturust, ilma et mulle oleks ka midagi külge jäänud. Ma olen sinu meelest vist lootusetu lollpea. Kui palju seda üldse on? Ilmselt piisavalt, et sind muretsema panna, seda ma näen.”

„Minu meelest peaksime selle jutuajamise lõpetama,” ütles Nigel. „See kisub suunda, mis mulle eriti ei meeldi. Ma olen juba rohkem kui viisteist aastat Nimi olnud ja enne seda oli minu isa kakskümmend aastat, see on meid väga hästi teeninud.”

Isegi Lucinda nägi, et mees ei räägi just väga mõistlikku juttu.

„Nii on olnud viimased kolmkümmend viis aastat või mis iganes. Aga see on praegu. Asjad tunduvad muutuvat.”

„Lucinda, palun. Kas me võiksime lõpetada?”

„Ei tea miks? Sa ise alustasid. See tähendab, sina ju hakkasid tahtma sellest rääkida. Ja ma tahan tõesti teada, milles on probleem.”

„Pole mingit probleemi. Ma rääkisin oma kliendihalduriga, tema kinnitab, et see on ühekordne juhtum. Õigupoolest soovitas ta mul järgmiseks aastaks limiidi nii kõrgeks tõsta kui võimalik. Ta ütles, et see on natuke nagu õnnemäng.”

„No näed nüüd ise. See ei saa ju olla nii kindel kui majad…”

„See oli lihtsalt nali,” ütles Nigel ärritunult.

„Ei ole just eriti naljakas. Kui ta räägib sinu rahast, mitte enda omast.”

Selle jättis Nigel tähelepanuta. „Limiiti ma muidugi ei tõstnud, see oleks natuke hoolimatu, aga muretseda ei ole küll mitte millegi, no üldse mitte millegi pärast.”

„Hästi,” kostis Lucinda pärast lühikest vaikimist. Ta tõstis klaasi ja naeratas mehele. „Võtame siis sinu tuleva aasta tšeki terviseks.”

Nigelil oli selgesti raskusi naisele naeratamisega, ta oli veel silmanähtavalt pahane, et Lucinda oli temaga vaielnud. Ja ta polnud öelnud, kui suur see summa oli. Päris kindlasti polnud praegu sobiv hetk teatada, et ta kavatseb teise mehega lõunat sööma minna. Tegelikult ta parem helistab kohe hommikul ja ütleb, et ta ei tule.

„Su ema helistas,” teatas Debbie kohe, kui Richard koju tuli. „Ta tahab, et sa talle helistaksid.”

„Oh. Hea küll. Sa pole vastu, kui ma teen seda kohe?”

„Muidugi mitte. Miks ma peaksin?”

„Noh, sa ju ripud sel ajal tavaliselt ise telefoni otsas, nagu oleks see mingi päästeliin.” Richard naeratas ja suudles naist, näidates, et ei mõelnud öeldut tõsiselt. Vähemalt mitte eriti.

„Ma…” Debbie jättis lause pooleli. Polnud mõtet seda teemat jätkata.

Polnud mingit mõtet seletada, et telefon oligi päästeliin, mis aitas läbi asjaajamiste kaose. „Ei, kõik on korras, helista aga pealegi talle.”

„Kas ta ütles, milles asi on?”

„Ei. Ma arvan, et ta tahtis suvest rääkida.”

„Nojah. Teen endale enne tassi teed – tahad ka?”

„Hea meelega.”

Richard kadus oma kabinetti ja Debbie kuulis paralleeltelefoni kõlksatust, kui mees toru võttis. Kahekümne minuti pärast oli Debbiel tarvis helistada Suele heategevusorganisatsioonist õhtuks vajalike nugadekahvlite asjus, uurida, kas tema omad ka käiku lähevad, ning ta tõstis toru. Kostis Richardi hääl.

„Vabandust,” ütles Debbie ja pani toru hargile tagasi. Kakskümmend minutit oli isegi nende kohta pikk kõne.

Veel kümme minutit hiljem tuli Richard kööki, ta oli väga tõsine.

„Palun vabandust,” ütles Debbie.

„Mille pärast? Oh, telefon. Pole midagi. On sul kiire? Ma pean sinuga rääkima.”

„Richard! Kas seda ei võiks hiljemaks jätta? Mul oleks praegu hoopis abi vaja.” Ta kühveldas laste taldrikutele spaghetti bolognese’t, Emma müksis teda ja tahtis, et tema õigekirja kontrollitaks…

„Hea küll. Vabandust. Kas ma saan midagi teha?”

„Sa võiksid Alexi ära tuua. See oleks suurepärane.”

„Debs, ma ei saa seda teha. Mul pole nii palju aega, hunnik töid ootab parandamist ja pool tundi juba läks raisku. Anna andeks.”

„Emaga rääkimiseks oli sul aega küll,” torkas Debbie, kelle kannatus oli katkenud.

„No jumala pärast,” pahvatas Richard ja läks ust paugutades köögist ära. Debbie vaatas talle üllatunult järele. Richardil oli ju mitmeid puudusi, aga pahurus tavaliselt nende hulka ei kuulunud.

Kui Debbie hiljem riideid vahetas, astus Richard nende magamistuppa.

„Palun vabandust,” ütles ta. „Ma olin natuke mures. Kuule, kas me ikka peame sinna minema?”

„Jah, tõesti peame. Umbes kolme minuti pärast lähen lapsehoidjale järele ja ma tegin meie lauale lasanjet. Me ei saa nüüd minemata jätta.”

„Mul on tegelikult vaja sinuga rääkida,” ütles Richard. „See on päris tähtis.”

„Ja see õhtu on mulle päris tähtis. Ma aitasin seda korraldada, ma pean minema.”

„Oh, hea küll,” nõustus Richard väsinult, „aga tuleme sealt ära nii ruttu kui võimalik ja ehk lähme võtame kusagil klaasikese?”

Debbie vaatas mehele otsa, too nägi tõesti ahastav välja, nägu pingul ja üsna kahvatu. Ta hakkas muretsema ja võttis Richardil ümbert kinni.

„Mis see ka iganes on, see ei saa ju nii hull ka olla. Ja loomulikult lahkume kohe, kui asi on ühel pool. Ma luban. Koristamisest viilin seekord kõrvale. Tavaliselt jään alati koristama, nii et neil pole selle vastu midagi.”

„Floral on probleem,” ütles Richard, seades ennast murelikult pubinurka toolile istuma. „See võib meid mõjutada.”