Читать книгу Täielik skandaal II osa - Penny Vincenzi - Страница 1

Juuli 1990

Issand olgu kiidetud Daily Maili eest, mõtles Joel. Selle väikese ime eest, mille Nigel Dempster talle kirjatükiga „Mured paradiisis?” tegi. Paradiisi all peeti silmas Paradiisisaart Nassau külje all ja mure tähendas seda, et ehitusfirma ei suutnud lõpetada Mick Bridgemanile kuuluva maja renoveerimistöid saarel.

Briti multimiljonärist tööstur Bridgeman on maruvihane, et peab oma külalisi vastu võtma Ocean Hilli hotellis, mitte oma kodus. Bridgemani juristidele on tehtud ülesandeks firma kohtusse kaevata, kui maja järgmise kahe nädala jooksul valmis ei saa. Bridgemani noore jalustrabava naise Thandie pidev vallatlemine ühe külalise, rokkmuusik Nelson Crewe’ga ei parandanud Bridgemani tuju sugugi. Külaliste hulgas on veel Itaalia supermodell Bibi, moekunstnik Giles Courtney, tema sõber Dick „Tracy” Lord ja iiri südametemurdja Tim Allinson. Jälgi siit, mis edasi juhtub.

„Kätte sain su!” röögatas Joel, lõi rusikaga õhku ja tormas kabinetist välja.

Toimetaja Hugh Renwickile ei avaldanud see mingit muljet. „Ära mitte mõtlegi nüüd heast peast Bahamale minna. See on tühja tuule tagaajamine. Selline lugu ei huvita mind niikuinii. Hulk ärahellitatud rikkaid inimesi, kes ei lepi oma tegude tagajärgedega, kui nad igatahes peaksid.”

„Aga see ei ole nii,” vaidles Joel, mõeldes Catherine’ist, Gillian Thompsonist, Neil Lawrence’ist, Simon Beaumontist. „Ma vannun, see lugu pole niisama lihtne. Inimesed on lihtsalt meeleheitel, nad tapavad ennast ära – mul on nüüd palju materjali nendelt, kes on minuga rääkinud, on lugusid, mis lähevad lugejatele tõesti südamesse.”

„Noh, aga mulle ei lähe. Kahju küll, Joel. Jäta see asi sinnapaika. Mul on sinult vaja korralikke lugusid, mitte mingit kõrgema klassi jura. Näiteks see lugu haridusfondidest, mille ma sinult tellisin. Kuidas see edeneb?”

„Oh, mul on mõned juhtlõngad,” ütles Joel kannatamatult. Ta mõtles Tim Allinsonist, kes on täiesti küps noppimiseks, aga paari päeva pärast võib ta juba läinud olla ja siis pole enam mingit võimalust tema lugu saada. Joel suutis seda vaevalt taluda.

„No tegele siis sellega edasi. Ma hoiatan sind, et muidu oled varsti Pasapuiesteel, mitte Fleet Streetil.”1

„Olgu, olgu,” ütles Joel, „aga sa veel kahetsed.”

„Me nägime sind, me nägime sind!” Lapsed tulid kööki, kus Debbie posti läbi vaadates istus. Ta oli koju jõudnud viis minutit enne neid.

„Nägite mind – kuskohas? Millest te räägite? Kuidas film oli?”

„Vahva,” ütles Alex.

„Tore,” ütles Rachel. Emma oli üsna vaikne ja vaatas piinlikkust tundes ema poole, kui endale klaasi puuviljajooki kallas.

„Kus te mind nägite?”

„Kui sa Royal Gardeni hotellist välja tulid,” vastas Richard. Tema hääl kõlas väga külmalt. „Koos Simon Beaumontiga.”

„Oh – nägite või?” Debbie tundis, et punastab, ja kirus ennast sellepärast. Otsekui tal oleks mingit põhjust punastada. „Jah, me võtsime klaasikese. Simon lasti lahti, tead küll, pangast, ja mina…”

„Minu meelest me ei peaks sellest praegu rääkima,” katkestas Richard.

„Richard, seal polegi millestki rääkida.”

„Tore. Nii, lapsed. Te ju lubasite, et lähete kohe üles oma tuppa. Ja siis ma tahan vanaemale helistada ja küsida, kas te võiksite natuke varem tema juurde minna.”

„Jaaa! Kas võime siis?”

„Ma ei ole kindel, kas mina seda tahaksin,” ütles Debbie. „Mul on nädala lõpuni asjad korraldatud.”

Richard vaatas Debbiele otsa niisuguse tapva vastumeelsusega, et naisel hakkas halb.

„Kas tõesti?” nähvas Richard ja kõndis köögist välja, tõmmates ukse enda taga kinni.

„No vähemalt tean ma nüüd tõelist põhjust, miks sa Šotimaale minna ei taha,” märkis Richard. See juhtus palju hiljem, kui Debbie oli elutoas, triikis pesu ja vaatas Wimbledoni tipphetki.

Ta vahtis ainiti Richardile otsa. „Mida sa ütlesid?”

Richard lülitas televiisori välja. „Ma ütlesin, et ma tean, miks sa Šotimaale minna ei taha. See teeks lõpu sinu suhtele Simon Beaumontiga.”

Debbie kõhus keeras. Kas Flora…? Ei, ei, kindlasti mitte.

„Richard!” ütles ta, püüdes kõigest jõust rahulikuks jääda. „Sa oled arust ära. Mul ei ole Simon Beaumontiga mitte mingit suhet.”

„Kas tõesti? Sellepärast sa siis tuledki koos temaga hotellist välja, suudled teda, ameled temaga…”

„Palun ära ole naeruväärne. Ma ei amelenud. Me võtsime klaasikese, ta on vallandatud, ma tahtsin teda lohutada.”

„Oh, kindlasti lohutasidki. Veab mehel. Sellest on juba hulk aega, kui sa mind lohutada tahtsid.”

„Täiesti vale jutt,” ütles Debbie vaikse häälega.

„Ei ole vale. Ma ei mäletagi, millal me viimati seksisime. Aga ükskõik, ärme sellepärast vaidleme. Me peame otsustama, mida teha.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Ma pean silmas meie abielu.”

„Meie abielu? Ma ei mõista, mis asja sa ometi ajad? Mul ei ole Simon Beaumontiga armulugu, see ei saa kuidagi võimalik olla, ta on küll minu vastu lahke olnud ja…”

„Debbie, ma ei ole loll. Ma olen teid jälginud, kui sa temaga koos oled. Sa oled täiesti ilmselt tema järele arust ära. Ütle mulle ühte asja, aga palun ausalt: kas see oli esimene kord, kui te Londonis kokku saite?”

„Noh, ei olnud.” Tundus mõistlikum tõtt rääkida, valetamine oli ohtlik.

„Saan aru. Veel klaasikesi teistes hotellides?”

„Sa saad täiesti valesti aru, ma ei saa sulle rääkima hakatagi. Ma ei ole temast sisse võetud. Tao see endale pähe, eks. Ma ei ole Simon Beaumontist sisse võetud.”

„Oh, jää vait,” käskis Richard kurnatult. „Ja üldse viin ma homme lapsed ema juurde. Ma ei taha, et nad selle kõige pärast endast välja lähevad ja me peame tõesti asjad ära klaarima. Mitte ainult meie abielu, ma pean ka otsustama, mida öelda Morag Dunbarile ja…”

„Jah, ma juba ootasingi, millal me temani jõuame. Mida sa siis tahtsid talle öelda? „Mu naine suudles päise päeva ajal hotellitrepil ühte meest ja ma kavatsen temast lahutada.” Ta arvab, et sa oled arust ära. Sa oledki arust ära.”

„Sul on õigus mõelda, mis sulle meeldib,” nähvas Richard, „aga mina tahan, et laste asjad oleksid pakitud, palun. Ma rääkisin emaga ja ta võtab nad hea meelega homme vastu. Ta ootab meid umbes teeajaks.”

Tundus, et siin ei anna tõesti midagi teha – Richard oli kindlalt otsustanud. Debbie noogutas ja ütles vaikselt: „Jah, hea küll.”

Aga ta tundis, et tal hakkab halb. Mis siis, kui Richard küsib Floralt, kas tema arvates on Debbie ja Simoni vahel midagi? Mida Flora selle peale ütleb? Mida, jumal hoidku küll, ta siis ütleb?

Lucinda tegi kirja lahti.

Kulla Lucinda! Kui tore sinust kuulda. Minu elu pole sinuta enam seesama olnud. Õigupoolest ei tea ma isegi, kuidas edasi elasin. Sinu palve on intrigeeriv. Aitan hea meelega, kui ainult saan, aga ma arvan, et tahaksin natuke rohkem teada. Tulen juuli viimasel nädalal teel Pariisi Londonist läbi. Olen koos Gregi, oma partneriga – ta hakkab sulle väga meeldima, Lucinda, ja sina hakkad talle meeldima. Kohtume siis ja sa räägid mulle sellest loost. Igatsen tutvuda su uue mehega.

Armastusega Virgil.

„Neetud,” kirus Lucinda. „Neetud, neetud, neetud.” Asi muutus keerulisemaks, ta tundis juba kiusatust sellest punktist loobuda. Ja Blue käis ka kolimisega aina rohkem peale, Lucinda lihtsalt ei teadnud, kui kaua ta veel vastu suudab panna.

Aga kui ta ei suuda – noh, siis on Nigel omadega läbi. Lucindal oli tõesti tarvis sellest kellegagi rääkida. Kellegagi, kellel on kõvasti tervet mõistust. Aga see inimene peab nii Blue’d kui ka Nigelit tundma. Nagu… noh, nagu näiteks Simon. Jah, Simoniga ta sellest räägibki. Kutsub Simoni lõunale. Vaatab, mis tema arvab.

Lucinda sirutas käe telefoni järele.

„Debbie, kullake, Flora siin.”

„Tere, Flora,” vastas Debbie ettevaatlikult. Ta istus oma kabinetis Know How Promotionsis.

„See ajakirjanikust noormees pole veel ühendust võtnud. Kui ta ikka tahab minuga rääkida, siis parem tehku seda täna. Kui juba lapsed siin on, siis on väga raske aega leida.”

„Oh, hea küll. Ma helistan talle. Vabandust, Flora.”

Debbie helistas Joelile, ta oli liiga väsinud ja jõuetu, et piinlikkust tunda, ja ütles edasi, mida Flora oli rääkinud.

„Oh, vabandust. Jah, ma kavatsesin talle helistada. Aga… kui nüüd aus olla, Debbie, siis ma ei usu, et ma ikka saan selle loo kirjutatud. Toimetaja enam-vähem käskis mul selle peast välja visata. Aga ma helistan teie ämmale. Oleks ebaviisakas seda mitte teha. Tänan, Debbie.”

Flora oli fantastiline intervjueeritav: ta ei lobisenud liiga palju, ei muutunud tundeliseks, lihtsalt esitas faktid, mis olid üsna dramaatilised, sest ta kaotas kõigepealt abikaasa ja siis kõik, mis tal veel oli. Joel tänas Florat ja istus siis veidi aega mõeldes ja lindistust kuulates. Ja otsustas hulljulgelt, et finantseerib oma reisi ise. Mõned lood olid liiga head, et neist ilma jääda. Siis helistas ta Debbiele tagasi.

„Annan ainult teada, et rääkisin teie ämmaga. Ta oli lihtsalt suurepärane. Tänan väga.”

„Ärge olge rumal. Mina ei teinud ju midagi erilist.”

„Teie juhatasite mu temani. Ja ma mõtlesin siin: ma tean, et sellest tuleb hea lugu. Ma ikka kirjutan selle. Mul on uskumatu niidiots, see kutt seal Bahamal…”

„Bahamal? Te lähete sinna? Ei kõla just nii, et teie toimetaja ei taha sellest kuuldagi.”

„Tema ei maksagi minu reisi kinni – ma maksan ise.”

„Issand. See on paras julgustükk.”

„Ma tean. Aga tasub ennast ära.”

„Suurepärane.”

Debbie võttis selle kõne vastu oma kabinetis, tundes, et on täiesti läbi. Lapsed polnud talle õieti head aegagi öelnud, nad olid nii elevil oma pikemast külaskäigust Gowerisse. Richard oli teatanud, et jääb ise laupäevani sinna, ja iga kord, kui Debbie mõtles, kuidas mees Floraga temast ja Simonist räägib – no Richard ei saa ju ometi nii segi olla? –, iga kord, kui ta sellest mõtles, kartis ta, et hakkab oksele.

Debbie tundis õudusega, et tal on nutt kurgus. Ta neelatas tugevasti.

„No lõbutsege hästi. Pean minema. Nägemiseni, Joel.” Ta virutas telefoni käest, heitis pea kuklasse ja püüdis pisaraid alla suruda. See oli tobe!

Telefon helises uuesti.

„Debbie. Mina olen. Kas kõik on korras?”

Debbie ei kavatsenudki Joelile oma muredest rääkida. Lihtsalt ei kavatsenud.

„Jah. Jah, kõik on täiesti korras. Tänan.”

„Siis on hästi. Minu meelest oli teie hääl kuidagi rusutud.”

„Ei, ei, mitte sugugi. Ma ei saaks paremas tujus ollagi tegelikult,” ütles Debbie. Ainult et sõna „tegelikult” juures tema hääl väratas.

„Aga ei ole ju korras,” märkis Joel. „Mis on, mis juhtus?”

„Oh, ei midagi. Igatahes mitte midagi tõsist.”

„Tore. No ma helistan nüüd Simonile ja katsun tema olukorra kohta natuke rohkem teada saada.”

„Suurepärane. Noh…” Siis mõtles Debbie, kui ebatõenäoline on, et tema ise veel kunagi Simoniga räägib, ja see tegi ta ka kohutavalt kurvaks ning seekord hakkasidki pisarad voolama, miski ei saanud neid peatada ja miski ei saanud ka takistada, et Joel kuuleb, kuidas ta nutab.

„No kuulge,” ütles Joel. „Midagi on halvasti. Tahate mulle sellest rääkida? Ma olen teile tänu võlgu, see on kindel. Olen pärast tööd vaba. Või peate koju minema?”

„Ei,” vastas Debbie valjusti nina luristades, kannatused tegid ta kohutavalt ausaks. „Ma ei pea koju minema. Seal pole mitte kedagi.”

„Tore,” ütles Joel. „Kas Criterion sobib? Umbes pool seitse?”

„Ma tõesti ei peaks,” arvas Debbie.

„Mina ka mitte. Nii et lähme. Nägemiseni, Debbie. Hiljem näeme.”

Jumala pärast, miks ta seda tegi? Väga, väga rumal. Hakata sehkendama abielus naisega. Kui Simonit uskuda, siis mitte päris õnnelikult abielus naisega. Aga ega Joel ei hakkagi sehkendama, ta läheb võtab temaga koos ühe napsi…

Debbie võttis pärastlõuna jooksul korduvalt telefoni, et nende kokkulepe tühistada, aga pani selle siis jälle käest.