Читать книгу Täielik skandaal II osa - Penny Vincenzi - Страница 2

Juuli 1990

„Nii,” ütles Jamie, „ma tahan sinult midagi küsida.”

Nad istusid rannal Cartwrightide Codi neemel asuva maja ees. Annabel oli Codi neemest vaimustatud, talle meeldis seal kõik: pikad valged rannaribad, rohtunud luited, metsad, jõhvikarabad, kalurikülad ja kõikjal puhuv soolane tuul.

Maja oli võluv: liivapaberiga lihvitud põrandad, valged seinad, telliskaminad ja uksaknad, mille kaudu hoovas sisse mõnusat õhku. Sisustatud oli see hubaselt, nagu Jamie väljendus, rohkesti korvtoole ja madalaid laudu, hoolikalt igapäevase ilme saanud värvitud mööblit ning maja ümbritses kolmest küljest veranda, esiküljel oli puupõrand, mis ulatus otse randa, maja juures oli ka lopsakas aed, kus puude vahel rippusid võrkkiiged.

„Kui ma suren ja lähen taevasse, siis tahan, et see oleks just selline,” õhkas Annabel säravi silmi ringi jalutades Francesele, kes naeratas talle armuliselt ja ütles, et tal on hea meel, et Annabelile siin meeldib.

„Muidugi ei ole see kant enam see, mis ta varem oli, kõik kohad on turiste täis ja rabad on pidevalt löögi all, mu abikaasa annab igal aastal hulga raha haljastuseks.”

„Tead, just siia asusid Mayfloweril väljarändajad kõigepealt,” rääkis Jamie. „Noh, mitte just päris siia, rohkem põhjatipu poole, Truro lähedale. Me võime homme sinna minna, kui sa tahad.”

„Tahan küll,” ütles Annabel.

Siin oli hoopis teine maailm, Cartwrightid olid nüüd hoopis lihtsamad, polnud üksteise suhtes nii valvsad. Isegi Francese juuksed tundusid pisut puhkavat. Päevad möödusid lihtsa päikesepaistelise reana, iga uus päev niisama õnnelik kui eelmine. Tohutult ja rõõmsalt energilisena nõudis Annabel, et Jamie viiks teda igale poole, nad sõitsid mööda jalgrattaradu, hulkusid külades, jalutasid luidetel ja soolakutel, käisid laevaga vaalavaatlusreisil ja veetsid kaks suurepärast päeva Dana ja Bifi purjeka meeskonnas.

„See on lendamisele lähim asi, mida on võimalik siin maailmas tunda,” hüüdis Bif Annabelile, kui nad ennast purjedest kinni hoides tagurpidi üle paadiääre painutasid, ja see tõesti ongi nii, mõtles Annabel, vaadates üles purjede, sinise taeva ja nende kohal kihutavate pilvede poole. Korraga meenus talle, et isa müüs Lizzie maha ja ta taipas, kui kohutav kaotus see on.

Nädala lõpuks oli Annabel söönud lõpmatutes kalarestoranides nii palju mereande, et väitis ennast kalaks muutuvat, aga Jamie arvas: „Näkineid oleks kenam.”

See juhtus lõunaajal – isegi siin kehtisid ranged Cartwrightide reeglid. Philip Cartwright grillis igal õhtul midagi, polnud mingit võimalust restorani minna, kui viimane õhtu välja arvata. Annabelil ei olnudki sellest eriti midagi, kõik oli siiski hoopis erinev Bostoni söögitoa ametlikkusest, istuti verandal pika laua taga või rannaterrassil, kui soe tuul külmemaks muutus, mindi sisse ja mängiti mänge – Scrabble’it ja triktrakki, enne kui oli lubatud üles voodisse minna. Isegi magamiskorraldus oli siin lihtsam, Frances näis Annabeli ja Jamie suhtega leppivat, nende toad paiknesid kõrvuti, ainult vannituba oli vahel.

Pealegi oli Annabel nüüd Jamie perekonnaga harjunud. Nendega olemine oli otsekui klubisse kuulumine, sa teadsid, et pidid nende üsna arhailisi traditsioone ja kombeid järgima, muidu polnud ju mõtet klubiliikmeks hakatagi. Ja tegelikult oli see meeldiv klubi, kõik olid lähedased ja kaitsvad, liikmed olid üksteise suhtes valvel, võõraste suhtes ettevaatlikud ja helded nende vastu, kelle olid omaks võtnud.

Ja Annabel oli kohutavast esimesest õhtust hoolimata omaks võetud, viimaseks õhtuks tundis ta end juba peaaegu ühena nende seast, kui nad istusid pika laua taga ühes lõpmatutest kohalikest mereannirestoranidest, naersid ja nokkisid üksteist, väsinud värskest õhust ja päikesest, Annabel oli Bifi ja Jamie vahel, Philip teisel pool lauda nende vastas.

„Me hakkame sinust puudust tundma, Annabel. Kahju, et sa kauemaks ei saa jääda.”

„Jääksin hea meelega,” ütles Annabel ja ta tõesti soovis seda kõigest südamest.

Ta pidi lahkuma keskpäeval, jõudma Bostonis õhtusele lennukile ja viimane õhtu koos Jamiega oli armsalt kurb. Nad armatsesid üsna vaikselt ja õrnalt, kehad olid nüüd teineteisega tuttavad, ja lebasid seejärel teineteise käte vahel ning viimane, mida Annabel enne unne vajumist kuulis, oli Jamie lause: „Mis moodi ma küll ülejäänud suve ilma sinuta hakkama saan?”

Annabelile meenus, kuidas ta mõtles, et Jamiel on lihtsam, teda lohutavad lahedad valged rannad ja särav taevas, aga ta oli liiga unine, et seda ütlema hakata, ta magas ilma unenägudeta ning leidis ärgates, et Jamie istub ja vaatab teda.

„Sa oled nii kaunis,” ütles Jamie, „nii armas. Ma hakkan sinust väga puudust tundma. Vaata, mis värvi sa oled, nagu hele mesi,” ja Jamie võttis kätte Annabeli pika päikesetriibulise juukseloki ja suudles seda, suudles siis tüdruku käsi, rindu, lamedat pruuni kõhtu. Annabel tundis peaaegu et leina. Jamiest oli saanud tema osa, osa temast enesest.

„Oh, Jamie,” ohkas ta, „ma lihtsalt ei talu seda, ma ei suuda ilma sinuta, sellest on jube isegi mõelda. Me olime nii õnnelikud ja saame nüüd nii õnnetuks.” Ja Annabel vaatas ette päevadele, nädalatele, kuudele ilma Jamieta, ilma tema käehoidmise ja suudlusteta, temaga armatsemise, rääkimise ja naermiseta, vaatas, kuidas ta on üksi ja üksildane ja kõik tundus nii mõttetu.

„Lähme jalutama,” pani Jamie ette. Nad panid riidesse ja kõndisid läbi aia randa. Oli väga vara – „Kell on alles kuus,” märkis Annabel üllatunult ja vaatas üle vee kaugusse, sinna, mis oli igas mõttes hoopis teine koht, sinna, kuhu ta pidi minema, kus ta hakkab olema nii väga üksildane, ning ta hakkas nutma.

Siis Jamie ütleski, et tahab temalt midagi küsida.

Ta oli isegi sõrmuse ostnud, teemantsõrmuse Shreve Crump & Low juurest, ütles ta, ja andiski Annabelile karbikese, Annabel istus ja vaatas üksisilmi sõrmust oma sõrmes, õiges sõrmes, ning naeris ja nuttis korraga.

„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles Annabel, „ma ei suuda uskuda, et olen sinuga kihlatud, et sa tahad minuga abielluda.”

„Loomulikult peame natuke aega ootama,” arvas Jamie. „Sa oled väga noor, su vanemad ei tunnegi mind, mina alles lõpetasin ülikooli. Läheb vähemalt aasta, võib-olla kaks, aga ma tahtsin, et see asi oleks kindel. Ma tahtsin teada, et sa kuulud mulle, et sa oled tõesti-tõesti minu oma.”

„Ma olen tõesti-tõesti sinu oma,” kinnitas Annabel ja suudles Jamiet. „Sa võid selles täiesti kindel olla.”

Ja siis hakkasid Annabelile pähe tulema igasugused mõtted. „Jamie,” ütles ta ja tundis korraga kummalist hirmu, „kas sa oma vanematele rääkisid?”

„Veel mitte,” vastas Jamie, „tahtsin kõigepealt kindel olla, et sa seda tahad. Aga neil on kindlasti hea meel, nad armastavad sind, nad kõik armastavad sind ja…”

„Kas sa võiksid neile mitte rääkida? Las see olla meie saladus – lihtsalt esialgu? Ma tahan täna siit ära minna nii, et ainult meie kahekesi teame. See oleks mulle abiks, aitaks mind väga. Ma ei taha täna mingit sekeldamist ja tähistamist, seda oleks liiga palju, see oleks liiga raske. See on meie päev, täiesti meie oma, see ei ole enam nii kurb, sest on meie väga eriline päev. Las jäädagi nii, eks?”

Jamie oli ilmselgelt pettunud. „Ma tahtsin, et me räägiksime neile koos,” ütles ta.

„Aga… kas sa oled ikka kindel, et neil on hea meel? Kas nad ei arva, et me oleme liiga noored ja nii edasi?”

„Ei, ei,” rahustas Jamie, „meie peres on kombeks noorelt abielluda. Bif oli kõigest kakskümmend kaks, kui nad Danaga kihlusid, ja Kathleen ainult kakskümmend. Isa oli kakskümmend kaks, kui ta emaga abiellus. Ema oli siis kakskümmend. Nii et nende meelest on kõik täiesti korras. Sellepärast ei muretse ma sugugi.”

Annabel mõtles hetke Cartwrightide peretraditsiooni kohusetundlikust järgimisest ja sellest, et tema sobib sinna kenasti, ning ütles siis: „Võib-olla räägimegi neile koos, aga üks teine kord, ühel teisel päeval. Palun, Jamie. See on ainult meie asi, eks? Ainult meie?”

„Ei, päriselt ei ole,” ütles Jamie. „See on meie perede asi ka. Kindlasti.”

„Jah, aga meie armastame teineteist, meie kavatseme abielluda. Issand, ma kohe ei usu seda. Sina ja mina – abiellume. Kui täiskasvanulik.”

„Üsna täiskasvanulik jah,” nõustus Jamie ja naeris. „Mu armas Annabel. Sa oled lihtsalt täiuslik. Täiuslik proua James Cartwright.”

Ühe sekundi, õieti sekundi murdosa jooksul tundis Annabel – mida? Hirmu. Ei, mitte hirmu, vaid ärevust. Mitte sellepärast, et temast saab Annabel Cartwright, vaid mõttest, et temast saab proua James Cartwright. Ja et ta peab olema täiuslik proua Cartwright nagu Frances, nagu Dana, nagu nad kõik. Ja see võib osutuda… raskeks.

Siis see tunne kadus – sama kiiresti kui oli tekkinudki.

Flora ja Richard lõpetasid just õhtusööki, kui telefon helises.

„Ega sul midagi selle vastu ei ole, kullake, kui ma vastu võtan? Ma vist tean, kes helistab.”

„Muidugi mitte.”

„Ah,” kuulis Richard Florat ütlevat, „Edward. Jah, tänan, nii tore, et sa helistad. Noh, nagu ma ütlesin, kõik, mis sa saad teha… Oh. Oh, saan aru. Noh, nõuannetest oleks ka kasu. Jah, väga. See tähendab, kas ma näiteks pean maja ära müüma või… tead, mul on praegu tegemist, aga ma tulen tuleval nädalal jälle linna, ilmselt kolmapäeval. Võib-olla saame siis kokku. Võin sulle koguni tänulikkusest lõuna välja teha… mida? Hea küll, see on sinust väga lahke. Tead, ma helistan sulle nädala alguses, kui mu plaanid on juba veidi selgemad. Jah. Kena. Tänan, Edward.”

„Noh, kas oli see, keda sa arvasid?” küsis Richard.

„Oli tõesti. Vastik rott, tema on süüdi kõigis minu muredes.”

„Sa ei rääkinud temaga, nagu oleks ta üks vastik rott.”

„Jah, ma tean. Teesklesin veidi. Loodan, et saan temalt välja pressida natuke informatsiooni, millest Simonil oma kohtuasja puhul kasu oleks.”

„Tõesti?”

„See mees on Williami nõbu. Kui ta minu sugulane oleks, ütleksin temast lahti. Hirmus inimene. Libe ennasttäis ussike.”

Richard ei olnud Simonit maininudki, ta oli emale lihtsalt öelnud, et Debbie on terve nädala tööl ja oleks tohutult suureks abiks, kui lapsed saavad kaks päeva varem tema juurde tulla. Aga nüüd…

„Sa tunned vist Simon Beaumonti päris hästi,” ütles ta.

„Üsna hästi. Ma olen temasse väga kiindunud. Tema on kogu selle asja tugipunkt olnud ja mitte ainult mulle. Tundub, et teda ei murra miski, kuigi ta lasti nüüd Graburnist ja Frenchist lahti – see on see pank, kus ta töötas. Väga karm lugu. Vaene Simon. See on kuidagi seotud tema lepinguga ja panga diskrediteerimisega.”

„Kahju,” ütles Richard. Tema hääles polnud kaastunde varjugi, isegi mitte tema enda meelest.

Flora vaatas talle otsa. „Ma tean, et ta pole õieti selline inimene, kes sulle meeldiks. Su isale poleks ta ka eriti meeldinud. Natuke toretsev, oleks ta arvanud. Aga nagu öeldud, mina olen temasse kiindunud. Ta on paljusid inimesi aidanud. Andis sellele vaesele Catherine Morganile oma pangas tööd, andis nõu ühele mehele, kes tahtis ennast ära tappa, kujutad sa ette. Ja muidugi on ta Tilly isa, juba sellepärast meeldib ta mulle. Simon on väga võluv ja meeldiv kaaslane.”

Seda, kuidas Simonile kiitust lauldi, oli rohkem, kui Richard taluda suutis.

„Ma… ma lähen vaatan, mida lapsed teevad,” ütles ta, „vaatan, et kõik on ikka korras. Kui sul midagi selle vastu ei ole.”

„Loomulikult, kullake.”

„Siis tulen ja aitan sul siin ära koristada.”

„Pole vaja. Sa paistad väsinud. Võiksid varakult voodisse minna.”

Richard tundis ennast tõesti väsinult. Ta polnud maganud ja võimust näis võtvat tohutu tardumus. Ta pidi Morag Dunbarile helistama, midagi ütlema, kas või seda, et ta ei tule. Või tuleb üksinda. Või…

„Ei. Ei, ma tulen hetke pärast tagasi.”

Ta tuligi, Flora oli teinud talle tassi kakaod, mida ta armastas.

„Palun. Panin palju suhkrut sisse. Su isa poleks seda lubanud. Ma teen viimasel ajal palju asju, mida ta poleks lubanud. See aitab.”

„Kas sa igatsed teda nii väga?” küsis Richard.

„Jah, muidugi.”

„Oh, ema.” Ta vaatas emale murelikult otsa hallide silmadega, mis olid täpselt nagu isalgi. „Sa ei peaks olema nii… nii vapper. Siis me kipume unustama. Noh, mitte just unustama, aga meil läheb meelest sinu pärast muretseda.”

„Richard, minuga on kõik korras. Sa tead, et on.”

„Sa pole tegelikult nii vintske, eks?” küsis Richard. „Pead täiesti ise selle kohutava asjaga toime tulema. Mul on nii kahju. Tahan, et saaksin rohkem sinuga koos olla.”

„Oh, Richard, ära ole naeruväärne. Sul on oma elu. Ja ma olen väga õnnelik, tõesti olen. Kui see vastik värk muidugi välja arvata. Aga tead mis, kas sulle sobib, ja muidugi Debbiele ka, kui ma kutsun tuleval nädalal üheks päevaks proua Connori laste järele vaatama? Ta on nendega väga järjekindel, ma luban, ja ta ju tunneb neid kõiki. Tilly on siis ka siin, ta on väga mõistlik ja äärmiselt täiskasvanulik. See kokkusaamine on mulle tõesti väga oluline.”

„Jah, loomulikult,” nõustus Richard. „Loomulikult on. Kas sa tõesti arvad, et pead maja ära müüma?”

„Jah, ma kardan, et siin pole kahtlustki. Mul on nii kahju, ma ikka lootsin, et ühel päeval saab see sinu omaks. Aga – häda ajab härja kaevu. Ja häda on see tõesti.”

„Näib nii.”

Flora mõtles, et Richardil on midagi viga, ta on kuidagi turtsakas ja tujutu. Ja kõhnemaks on ta ka jäänud.

„Richard, kullake, kas sa tahad veel veini? Ma võin…” Telefon helises jälle. Helistas Simon.

„Vabandust, Richard, see ei võta kaua. Kuidas läheb, Simon?”

„Oh, mitte kuigi hästi. Hakkan aru saama, mida tähendab igavus. Ja üksildus – on raske, kui sa pole iga päev inimeste keskel.”

„Muidugi,” nõustus Flora, „aga kõik saab korda. Te saate asjad korda. Vabandust, ma ei saa pikalt rääkida, Richard on siin, ajasime just juttu. Ma rääkisin Williami nõoga, ta on ikka Lloyd’sis ametis. Jah. Ja teate, tal jätkus häbematust soovitada mul samamoodi jätkata, ütles, et see on nagu mittevedamise periood ratsavõistlustel.”

„Ja kuidas ta teie probleeme põhjendas?”

„Oh, ta ütles, et ei mõista neid. Ma küsisin, kas ta pani mind samadesse sündikaatidesse kui ennast, nii nagu William palus, ja tema vastas, et jah, muidugi. Ma küsisin, kas ta on ikka samades sündikaatides edasi, aga ta hakkas keerutama, ütles, et pidi natuke raha ringi liigutama, aga üldiselt on ikka jah. Simon, ma tean, et siin midagi ei klapi. Lihtsalt ei klapi. Ta elab Chelseas, tal on paar võidusõiduhobust ja villa mingis jubedas kohas Hispaanias. Kui ta oleks tõesti minuga samades sündikaatides, siis tal küll midagi sellist ei oleks.”

„Tütarsündikaadid,” ütles Simon, „peavad ju olema. Igavesed nadikaelad. Mis tema nimi on?”

„Ta väidab, et Edward Trafford Smythe.”

„Mida te sellega tahate öelda, et väidab?” küsis Simon naerdes. „Taevas küll, te mõjute nagu toonik, Flora. Ma juba tunnengi ennast paremini.”

„Ma tahan öelda seda, et võin kihla vedada, et tema nimi on lihtsalt Smythe ja mingi onu või kellegi nimi oli Trafford. See on ju tavaline asi. Igatahes lähen ma temaga tuleval nädalal lõunat sööma. Kolmapäeval Savoys. Kas te olete siis vaba?”

„Õnnetuseks olen iga päev vaba. Nüüd on mul siis midagi oodata.”

„Nii… mida te tahate, et ma teeksin?” küsis Flora.

„Ma tahan, et te oleksite täiesti vait, käituge, nagu avaldaks ta teile sügavat muljet. Ma olen seal, lõunastan juhtumisi kellegagi koos ja te võite meid tutvustada. Väga igapäevaselt. Siis palute mind enda lauda. Pärast seda ma juba vaatan, kas meil õnnestub panna teda midagi paljastavat ütlema. Tasub igatahes proovida.”

„Tore. Väga põnev. Tunnen ennast siis nagu miss Moneypenny.”

„Noh, ma kardan, et mina ennast just Bondina ei tunne. Nii, kes seal teiega on – kas Debbie?”

„Ei, ei, Debbie on Londonis. Peab tööl olema. Aga Richard on siin. Läheb minu meelest pühapäeval tagasi.”

No tore, mõtles Richard. Ema lihtsalt ütles Debbie armukesele, et tolle abikaasa on ära ja kui kauaks. Kuigi eks Simon teadis kindlasti ise ka. Ilmselt oli see Beaumonti kaval plaan Flora ees süütukest mängida. Võib-olla on Debbie koguni praegu temaga, õhutab teda tagant, ja nad naeravad koos tema üle. Richardile kerkis korraga klomp kurku, tal hakkas halb ja ta oli väga-väga kurb. Ta tõusis, pöördus teisele poole ja hakkas nõusid nõudepesumasinasse laduma. Pisarad olid ohtlikult lähedal.

„Vabandust, Richard.” Flora oli toru hargile pannud. „Meie advokaat väidab, et peame leidma suitseva püssi, kui tahame need inimesed kohtu ette tuua, ja me Simoniga arvame, et ehk saame Trafford Smythe’i abil sellega hakkama. Oh, ja diktofoni abil muidugi ka.”

„Diktofoni!”

„Jah. Me arvame, et ta tegutseb tütarsündikaatides, ja püüame meelitada seda välja ütlema.”

„Mis asjad need tütarsündikaadid veel on?”

„Tavaliselt põhisündikaadi sees olevad väikesed iseseisvad üksused, mis on loodud lepingusõlmija sõprade ja sugulaste tarvis. Nii et nad on nime poolest ikka Bloggs Grupis või meie puhul siis Westfield Bradleys, aga kui esile kerkib mingi eriti isuäratav tehing, siis panevad nad selle tütarsündikaati. See on tõeline sigadus. Richard, kas kõik on korras?”

„Jaa, jaa, kõik on korras.”

„Tore. Jah, vaene vana Simon, tal on ikka väga halvasti läinud. On ju nii raske, kui sa olid sellise tähtsa koha peal nagu tema…”

„Ehk võiksime lõpetada sellest neetud Simon Beaumontist rääkimise?” pahvatas Richard peaaegu karjudes. „Ma ei taha, ei taha…” Richardi lause jäi pooleli.

Flora vahtis Richardile otsa. „Jah, loomulikult,” lausus ta rahulikult, „kui sa nii soovid. Vabandust.”

Möödus paar sekundit, siis ütles Flora väga leebelt: „Kas sul on Simoniga mingi probleem?”

„Ma… ma ei tea,” vastas Richard ja hakkas nutma. See oli kohutavalt piinlik, ta istus oma ema köögilaua ääres ja surus pea käte vahele. „Ma tõesti ei tea. Palun vabandust.”

„Ära vabanda,” ütles Flora. „Ära ole rumal. Kas sa tahad sellest rääkida?”

„Ei. Noh… tahan küll. Ema, sa tunned teda üsna hästi. Kas sa oled kunagi arvanud… kas sul on olnud põhjust arvata… et tema ja Debbie vahel on midagi?”

Järgnes vaikus, mis kestis Richardi meelest päris kaua, siis ütles Flora: „Joome midagi, eks?”

*

Oli Lucinda ettepanek saada kokku Fortnumi Soda Fountaini juures: „Ma teen teile tee välja. Hulgaliselt pärmitaignakooke ja muud. Tänuks teie nõuande eest.”

„Pole midagi paremat kui palju pärmitaignakooke. Olen kohal.”

Lucinda nägi Simonit tulemas, tõusis, läks mehele vastu ja embas teda.

„Kulla Simon. Nii armas, et tulite. Kuidas teil läheb?”

„Oh, asjaolusid arvestades mitte kõige hullemini. Teid nähes kohe hulga paremini.”

„Seda ma ei usu. Hakkan ennast üsna tüsedana tundma.”

„Te pole mingil juhul tüse. Ebasobivamat omadussõna ei saa ollagi. Tellime nüüd ära, siis saame asja juurde asuda.”

„Ma ei teagi, kust alustada,” ütles Lucinda. „Piima tee sisse?”

„Natuke, palun. Ehk alustaksite algusest?”

„Noh, algus on see, et ma jätan Nigeli maha. Ei, see pole see, asi on Lloyd’sis. Nagu te teate, Simon, satub Nigel-vaeseke tugeva löögi alla.”

„Tõepoolest.”

„Me panime Steve Durhamiga pead kokku ja mõtlesime välja midagi üsna kavalat.”

„Kes on Steve Durham?”

„Minu advokaat.”

„Selge. Jätkake.”

„Noh, me mõtlesime… Simon, te ei räägi sellest ju kellelegi, ega? See on veidi… delikaatne asi.”

„Loomulikult ei räägi.”

„No igatahes me arvasime, et peaksin Nigelilt kokkuleppe korras saama nii palju kui vähegi võimalik.”

„Ma ütleksin, et see on raske. Teie pole ju see süütu pool, kullake, eks ole?”

„Muidugi ei ole. Aga Steve on suutnud panna asjad paistma rohkem sedamoodi, nagu oleksin. Ta arvab, et ma võin saada maja, Nigel kirjutas selle niikuinii minu nimele, ja ta räägib, et tahab ikka, et see jääks mulle.”

„Nigel! Kas tema on ka sinna petuskeemi tõmmatud?”

„Jaa, vägagi. Tema meelest on see kõik muidugi väga keeruline, sest ta on kohutavalt aus, aga ma suutsin teda veenda. Noh, ta räägib, nagu kardaks, et minu suhe ei jää kestma, väidab, et minu olukord raseda ja vallalisena on väga ebakindel, ja tahab, et ma oleksin majanduslikult kindlustatud. Ja et ta tahab, et mul oleks vähemalt maja. Siis ta pani hulga raha mulle fondi ja Steve ütleb, et praegu poleks mõistlik seda tagasi võtta. Kui ma võin sellele toetuda.”

„Saan aru. Ta jätab natuke lihtsameelse mulje.”

„Võimalik, aga asi on seda väärt. Ja siis oli veel üks asi, millest Steve mõtles – et ehk ma loobusin Nigeliga abielludes millestki, näiteks töökohast. Ja ma ju loobusingi. Ma töötasin ühe kunstniku juures, olin talle omamoodi isiklik assistent. Tore mees, tema nimi on Virgil Barrymore. Igatahes ta tõesti kutsus mind kaasa, kui ta New Yorki kolis, ja mina ei läinud, sest abiellusin Nigeliga.

„Nii.”

„Asi on selles, et Virgili maale müüakse nüüd astronoomiliste summade eest, mina oleksin töötanud protsendi alusel, saanud sellest kõigest kümme protsenti. Ja olnud majanduslikult sõltumatu. Virgil tuleb järgmisel kuul Londonisse ja on nõus – ma vähemalt loodan, et on nõus – seda ka ütlema.”

„Lucinda,” väitis Simon, „see on uskumatu. Te olete väga nutikas tüdruk.”

„Ei ole ma midagi. Suurema osa sellest mõtles välja Steve. Mina olen lihtsalt… no võib-olla natuke leidlik.”

„Väga leidlik. Oletame, et te võidate, saate selle tema raha ja maja – mis siis edasi?”

„Noh, kõigepealt asutame mingi haridusfondi. Õnnetute puudust kannatavate laste heaks. Osa tulust tuleb ka kinnisvarast, mis fondile kuulub. Cadogan Square’i maja sealhulgas. Laenan selle tagatisel raha ja panen kõik fondi. Ja Nigel saab selle kätte, tema on üks põhilisi hooldajaid… Sellest kujuneb päris keeruline protsess, aga Steve arvab, et see on võimalik ja Lloyd’s seda raha kätte ei saa. Nigel on kõigest ilma – paberil. Minu kasuks.”

„Issand,” ohkas Simon, „ma tahaksin, et see Durham oleks minu advokaat.”

„Ma olen kindel, et ta on nõus, kui te teda palute. Aga jah, on ju kaval plaan, eks? See tähendab, et isegi kui ma kõike ei saa, arvab Steve, et ma saan päris palju. See aga tähendab, et Nigel saab päris palju.” Lucinda oli väga rahulolev ja asus suitsulõhevõileibade kallale.

„Hmm.” Simon uuris teda. „Ma ei saa ainult ühest asjast aru. See tähendab, et on ju väga hea, kui Nigel ütleb, et on mures, et suhe ei jää kestma, aga te ju lausa pakatate õnnest, miks peaks lahutusadvokaat siis jääma uskuma Nigeli ilmset valet, et ta ei usu suhte kestmajäämist.”

„Nojah… oh heldus, see ongi see raske osa, Simon. Ma pean ütlema, et olen ise ka selle pärast natuke mures. Suhte pärast. Võib öelda, et tunnen ennast tõesti ebakindlalt. Pean selle kirja panema. Ja kindlasti ei saa ma hakata kohe elama mingis häärberis, mille Blue ostab, sest Nigel kavatseb öelda ka seda, et see väike maja, kus me praegu elame, on lapse jaoks täiesti sobimatu. Nii et me peame seniks sinna jääma, kuni lahutusega on asjad ühel pool. Kõik peab paberi peal tõesti hea välja nägema. Ma olen kindel, et Blue’l pole selle vastu midagi, tegelikult ei ole, ta teeb kaasa, kui ma talle kõik korralikult ära seletan. Noh, vähemalt nii ma algul arvasin. Nüüd ma pole enam päris kindel.”

„Ta ei taha sellest siis midagi teada?”

„Nojah. Ma hakkan juba mõtlema, et oleksin pidanud talle kõik kohe alguses ära rääkima, nii et ta oleks selle mõttega tasapisi harjuda saanud. Aga nüüd on juba natuke hilja. Nii et ma mõtlesin, mida teie sellest asjast arvate, kuidas täpselt ma edasi peaksin tegutsema.”

„Ma arvan,” ütles Simon ettevaatlikult, „et te peate talle ütlema niipea, kui saate. Olge täiesti aus. Ja ma arvan, et te peate valmis olema ka selleks, et see ei meeldi talle sugugi.”

„Oh taevas, kas arvate?”

Simon mõtles Blue’st, mehe uhkusest ja armastusest Lucinda vastu, tema ägedast võitlushimulisest energilisusest, tema vanamoodsast töölisklassi omanikuinstinktist ja püüdis kujutleda, kuidas ta Lucinda plaaniga kaasa võiks minna.

„Jah, kullake, tõesti arvan. Mina teie asemel katsuksin sellega võimalikult ruttu ühele poole saada. Ikka väga ruttu. Enne kui on liiga hilja.”