Читать книгу Täielik skandaal II osa - Penny Vincenzi - Страница 4

Juuli – august 1990

Annabel tõepoolest ei tahtnud veel kellelegi rääkida, ta tahtis seda saladuses hoida, varjul kõigi pilkude ja arvamuste eest, ta ei tahtnud, et seda arutataks ja selle kohta arvamust avaldataks, ei tahtnud, et teda hoiatataks, öeldaks, et see käis liiga kiiresti või et seda on liiga palju, ta ei tahtnud isegi, et teda õnnitletaks. See ei puutunud kellessegi teisesse, kui järgmine samm oli alles nii kaugel tulevikus, see oli tema aare, mis pidi olema peidus ja ainult tema silmadele vaadata, tema õnne allikas, mis tuli välja võtta ainult siis, kui tal seda tarvis oli.

Ta ei öelnud vanematele midagi, ainult seda, et tal oli tore olnud, et Jamie pere oli suurepärane (ainult emaga võis keeruline olla), et Boston oli talle väga meeldinud ja Codi neemest oli ta lausa vaimustuses, et ta ei suuda õieti uskuda, et see on nüüd möödas.

Kahe päeva pärast ei suutnud Annabel seda enam taluda. Jamie oli talle helistanud.

„Palun luba, et ma ütlen oma perele. Sinu lahkumisest saadik nad ainult sinust räägivadki, ikka kui väga sa neile meeldid ja kui õige sa minu jaoks oled.”

Annabel kõhkles, aga ütles siis: „Hea küll, aga mitte enne, kui ma olen enda omadele öelnud. Saadan sulle faksi, kui see tehtud on.”

Annabeli vanemad olid aias klaasikest võtmas, Annabel läks välja nende juurde. Tal oli sõrmus sõrmes ja ta hoidis käsi taskus.

„Tere. Kas võib teie juurde istuda?”

„Muidugi. Mis rumal küsimus.”

Annabel istus ja võttis klaasi veini. „Aitäh. Kuidas läheb, isa?”

„Oh, tead küll. Kenasti. Palju inimesi kutsub mind lõunale.”

„Tore. Sa oled siis uuesti tööl enne, kui arugi saad.”

„Võib-olla.” Ta naeratas tütrele oma tavalist enesekindlat naeratust. See rahustas Annabeli. Hoolimata täielikust usust isasse oli ta ikka muretsenud.

„Ja siis me ei pea maja maha müüma?”

„Võimalik, et mitte.”

„Tore. Ee… Ma tahan teile midagi öelda.”

„Jaah?”

Annabel võttis vasaku käe taskust ja sirutas nende poole. „Kas see meeldib teile?”

Elizabeth ja Simon vaatasid sõrmust vaikides, siis ütles Simon: „See on ilus, kullake, lihtsalt suurepärane. Ee… kas sõrmel on mingi tähendus?”

„Natuke jah,” tunnistas Annabel. „Jamie palus mind endale naiseks.”

Taas vaikus, siis tuli ema Annabeli juurde ja kallistas teda.

„Kullakene,” ütles ta. „Kui tore see sulle on. Ma olen nii rõõmus. Õnnitlen.”

Isa ütles: „Kallike, see on suurepärane uudis. Armas. Ma toon šampanjat. Kahju, et teisi siin ei ole.”

Rohkem ei öelnud nad selle kohta midagi, ei ema ega isa, nad lihtsalt istusid sel ilusal soojal õhtul, jõid šampanjat ja lasid Annabelil lõpmatuseni rääkida Jamiest, sellest, kui väga ta Jamiet armastab ja kui õnnelik ta on. „Ma tean, et te peate meid liiga nooreks, aga me ei ole. Ma lihtsalt tean, et see on õige. Jamie on nii – nii täiuslik ja see kõik on täiuslik. Ma loodan, et teile ka meeldib.”

„Kullakene, muidugi meeldib,” kinnitas isa ja suudles Annabeli.

„Väga armas on näha, et sa oled nii õnnelik,” ütles ema. „Räägi meile nüüd tema perest, nad jätsid sulle ilmselt sügava mulje.”

Mitu päeva hiljem, kui Jamie helistas ja rääkis, kui rõõmsad tema vanemad olid, kuidas ema tahtis teada, millal Annabel saab uuesti sinna tulla, et kihluspidu pidada, et nad leidsid, et sellest saab päris pikk kihlus, „ema arvas, et vähemalt kaks aastat ja see on minu arvates üsna paras”, et neile meeldib väga, et Annabel hakkab koos nendega Bostonis elama, et loomulikult peab Annabel peole tulles isa ja ema kaasa võtma, õe ja venna ka, ja millal Londonis võiks pidu olla, millistes Londoni lehtedes nad kuulutuse avaldavad, nad arvasid, et panevad teate Boston Globe’i ja võib-olla ka Washington Posti, et Jamie ema kirjutab „just praegu”

Elizabethile kirja… Terve telefonikõne jooksul võrdles Annabel peaaegu vastu tahtmist enda ja Jamie vanemaid ja mõtles, kui väga tal ikka vedanud on.

Õhk oli soojusest paks – see oli Joeli esimene mulje Nassaust. Teiseks märkas ta taksoga Paradiisisaare poole sõites võluvat Toytowni, selle rahvarikkaid tänavaid ja ootamatult avanevaid väljakuid, vaimustavaid koloniaalstiilis ehitisi ja kuldsete paeltega valges vormis politseinikke, peas valge troopikakiiver ja käes valged kindad, kes pidevalt ja erilist tulemust saavutamata vilistasid ja karjusid liiklejate peale, ning lõpmatuid kõigis vikerkaarevärvides kirevaks maalitud hobuvankreid, mis turiste linnas ringi sõidutasid. Lärm oli rabav: autosignaalide pidev tuututamine, mootorrataste möirgamine, laste kisa ja uskumatu muusikasegu – reggae, rokk ja kohalik soca –, mis ei kostnud ainult autodest, vaid ka stereosüsteemidest, mida kandsid õlal teismelised poisid, naeratavad ja rõõmsad teismelised poisid.

Joel oli tulutult püüdnud saada tuba Ocean Hilli hotellis Paradiisisaarel, kus peatus Bridgemani seltskond, aga kui ta sai teada, kui palju seal kõigest kaks ööd maksma oleks läinud, tundis ta kergendust. Saarel olid kõik hotellid täis, ta pidi asuma Palace’i Nassaus endas. See polnud just palju viletsam, oli roosa ja valge ning koloniaalstiilis, aga selle sada seitsekümmend tuba (kui Ocean Hillis oli kõigest seitsekümmend) rääkis juba ise alamast klassist. Aga see andis siiski Joelile koha, kus olla ja kust minna Ocean Hilli, ja kui tal ei õnnestugi Allinsoni vahele võtta, siis jääb talle nõrk lohutus teadmisest, et ta on säästnud mitusada naela.

Aga ikkagi olid selle reisi kulud märkimisväärsed, Joel oli ostnud äärmiselt kalleid rõivaid – Armani linase ülikonna, JP Todi kingad, mis sobiksid ühe maailma kalleima hotelli külalisele, ja Mulberryst pööraselt palju maksva nahkkohvri. Kui ta juba ise kõige eest tasus, siis pidi asi ka seda väärt olema.

See oli enne, kui ta teada sai, et ei saagi Ocean Hilli hotelli. Siis leidis ta, et oli asjade peale ilmaasjata raha raisanud, aga kohver kestab muidugi terve eluaja. Taskus oli tal uus nahkne rahakott, ka Mulberryst – Debbie kingitus.

„Siis on kindel, et sa mõtled minu peale vähemalt iga kord, kui raha välja annad. Ja ma arvan, et seda juhtub päris sageli.”

„Ma mõtlen sinu peale niigi kogu aeg,” ütles Joel ja suudles Debbiet. „Selleks pole mul küll rahakotti vaja.”

Joel registreeris ennast hotelli, tegi kindlaks, et seal pakuti limusiine – ta ei saanud ju saabuda Ocean Hilli Nassau koliseva taksologuga –, tellis limusiini nii samaks õhtuks kui ka järgmiseks päevaks ning läks siis palmidest ümbritsetud basseini ujuma. Ta igatses voodisse minna, kuid pidi vähemalt kokteiliajani vastu pidama. Joel oli otsusele jõudnud, kuidas on kõige lihtsam Allinson vahele võtta. Too oli ikka veel kohal, Joel oli enne Londonist lahkumist helistanud ja välja uurinud.

„Issand, sinu töö on küll lihtsalt lõbu,” oli Debbie kadedalt märkinud. „See on lausa nagu Bondi-film.”

„Oh, on jah. Eriti kui ma olen ilusate tüdrukutega voodis, mida juhtub muidugi kogu aeg.”

Joel oli Debbie pärast mures, ta teadis, et oli astunud ohtlikule pinnale. See lugu tuli lõpetada ja kohe. Enne kui ta veel sügavamale sisse vajub. Ta helistab Debbiele, kui tagasi on, nad lähevad lahku ja jäävad ikka sõpradeks, armastavateks seksikateks sõpradeks pärast meeldivat, kuid väga lühikest seiklust. Joelil tulid sellised lahuminekud väga hästi välja, olid alati tulnud, tundus, et ta kohe oskab tundeid kõrvale jätta. Võib-olla sellepärast, et seda ta kogu elu teinud oligi.