Читать книгу Surmaga võidu - Peter James - Страница 5

Doktor Ross Hunter on mu elus üks väheseid alalisi nähtusi, mõtles Lynn Beckett verandal arstikabineti kellanuppu vajutades. Tõtt-öelda, kui endaga aus olla, jääksin ma muude alaliste nähtuste nimetamises üpriski jänni. Arvestamata ehk altvedamist. See nähtus on päris kindlasti alaline. Alt vedada ma oskan, olen alati osanud. Õigupoolest olen ma selles kibe käsi. Alt vedada võiksin ma kogu Inglismaad.

Lühidalt sõnastatuna oli tema elu olnud kolmekümne seitsme aasta pikkune äparduste rada, alustades väiksemate jamadega, nagu nimetissõrme otsa küljest kaksamine autouksega seitsmeselt, ning kasvades sedamööda, kuidas elu ladus ta õlgadele suuremat koormat. Lapsena oli ta alt vedanud oma vanemaid, naisena abikaasat ning praegu, üksikemana, vedas ta igapidi alt oma teismelist tütart.

Arsti vastuvõtt asus Hove’is, avaras Edwardi-ajastu villas vaiksel tänaval, mis oli varem olnud üleni elurajoon. Nüüd aga olid paljud väärikad terrassidega kodud ammu lammutatud ja kortermajadega asendatud. Enamik säilinuid sisaldas, sarnaselt sellega siin, kas kontorit või meditsiinipraksist.

Lynn astus tuttavasse koridori, kus mööblilaki lõhnaga segunes nõrk antiseptikumihõng, nägi koridori lõpus kirjutuslaua taga doktor Hunteri telefonikõnega hõivatud sekretäri ja lipsas ootetuppa.

Tema umbkaudu viieteistkümne külastusaasta jooksul polnud too süngevõitu lahmakas tuba põrmugi muutunud. Sama ebamääraselt Austraalia-kujuline rõskuselaik kipskrohviga laes, sama kummipuu kamina ees potis, tuttav kopituselõhn, noodsamad ühtesobimatud tugitoolid ja diivanid, mis paistsid olevat aegade hämaruses ostetud mingilt komisjonipoe tühjendusoksjonilt. Ruumi keskpaigas ümmargusel tammelauakesel ei olnud mõnda ajakirja vist juba aastaid vahetatud.

Ta piidles sügavale katkiste vedrudega tugitooli vajunud vanamehetudi. Kepi vaiba sisse surunud, pigistas vanamees seda pingsalt, justkui püüaks vältida tooli rüppe ära kadumist. Kõrval kärsitu välimusega kolmekümnendates aastates mees, sametkraega sinine pintsak seljas, ametis oma BlackBerry kallal. Püstalusel olid arvukad brošüürid, millest üks pakkus nõuandeid suitsetamisest loobumiseks, ehkki närvilises seisundis Lynn oleks eelistanud hetkel pigem nõu, kuidas suitsetada rohkem.

Kuigi laual lebas Timesi värske number, otsustas Lynn, et lugemisele keskenduda pole tal tuju. Sestsaadik kui doktor Hunteri sekretär helistas eile õhtu eel palvega, et ta tuleks kohe hommikul üksinda arsti jutule, polnud ta õieti raasugi maganud. Madal veresuhkur tekitas võdiseva tunde. Rohtu oli ta võtnud, aga neelanud hommikueineks vaevalt suutäie.

Laskunud sirge seljatoega kõva tooli servale nagu õrrele, soris ta käekotis ja poetas suhu paar glükoositabletti. Miks tahab doktor Hunter temaga nii pakiliselt kohtuda? Kas asi on tema möödunud nädala vereproovis või – mis tõenäolisem – Caitlinis? Varasemate ehmatuste puhul, nagu siis, kui ta avastas rinnal kühmu või kui teda haaras kabuhirm, et tütre ettearvamatut käitumist võib põhjustada ajukasvaja, oli arst lihtsalt telefonitsi isiklikult teatanud rõõmusõnumi, et koe- või vereproovide või skaneeringu tulemused olid normis ja olgu ta mureta. Niivõrd, kuivõrd Caitliniga sai iial mureta olla.

Ta tõstis jala üle põlve ja uuesti maha. Riides oli ta moekalt: kandis oma parimat mantlit – sinist, keskmise pikkusega, villast ja kašmiirist, jaanuarikuine soodusmüük –, tumesinist kootud sviitrit, musti pükse ja musti seemisnahkseid saapaid. Möönmata seda endale kunagi, üritas ta arstiga kohtudes alati hea välja näha. Mitte otseselt üles löödud – kunst, mille ta oli ammugi unustanud, vajalikust julgusest rääkimata –, kuid vähemasti viisakalt riides. Koos tubli poolte naispatsientidega oli temagi doktor Hunteri järele kaua salakesi õhanud. Mitte et ta oleks söandanud sellest mehele eales märku anda.

Lahkuminek Maliga oli laastanud tema enesehinnangu. Ta oli veetlev kolmekümne seitsme aastane naine, mitu sõbrannat ning ka nüüdseks surnud õde olid kinnitanud, et ta oleks veel hoopis veetlevam, kui kaotatud kehakaal natuke taastuks. Ta teadis, et jätab närbi mulje: nägi seda peeglisse vaadates isegi. Närvutanud oli teda muretsemine kõige, ent viimased kuus aastat eeskätt Caitlini pärast.

Varsti pärast üheksandat sünnipäeva oli Caitlinil diagnoositud maksahaigus. Sealt alates oleksid nad kahekesi kui rännanud pikas pimedas tunnelis. Lakkamatud käigud spetsialistide juurde. Uuringud. Põgusad haiglaravil viibimised siin Sussexis ja venivamad Lõuna-Londoni kuningliku haigla maksaosakonnas – üks kestis ligemale aasta. Tütar oli talunud lõikusi, sapijuhadesse stentide paigaldamist. Järgnesid lõikused stentide eemaldamiseks. Lõputud vereülekanded. Ajuti oli tüdruk haigusest nii rammetu, et uinus koolitundides alatasa. Ei jaksanud enam mängida oma südamelähedast saksofoni, sest hingata oli raske. Jõudes teismeikka, muutus Caitlin järjepanu vihasemaks ja mässumeelsemaks. Nõudis seletust, miks just tema.

Küsimus, millele Lynn vastata ei osanud.

Ta ei suutnud loendada, kui tihti oli ta ärevalt istunud Sussexi kuningliku krahvkonnahaigla kiirabipalatis, kuni meedikud tema tütart tohterdasid. Kord oli läinud tarvis maoloputust, sest kolmeteistaastaselt oli tüdruk baarikapist varastanud pudeli viina. Teine kord, neljateistaastaselt, kukkus Caitlin jällegi hašišiuimas katuselt. Lisaks õudustäratav öö, kui tütar tuli kell kaks öösel ema magamistuppa klaasistunud pilgul, vaheldumisi higistades ja külmetades, nõnda et hambad plagisesid, ning kurtes, et pea valutab kellegi Brightoni päti antud ecstasy-tabletist, mille ta oli alla kugistanud.

Neil juhtudel sõitis doktor Hunter haiglasse ega lahkunud enne veendumist, et oht Caitlinile on möödas. Ehkki see ei kuulunud perearsti kohuste hulka, oli mees ometi säärase loomuga.

Nüüd avaneski uks ja arst astus tuppa. Elegantset kõrget kasvu ja peenetriibulises ülikonnas, rühilt sihvakas, ilusat nägu raamimas lainjad halliträpsulised juuksed, leebeid hoolivaid rohelisi silmi kergelt varjutamas poolkuukujulised prillid.

„Lynn!“ ütles mees, tugev tarmukas hääl täna hommikul veidralt sumbunud. „Tulge minu kabinetti.“

Patsientide tervitamiseks oli doktor Ross Hunteril kaks erinevat ilmet. Lynn oli patsiendiaastate jooksul näinud vaid mehe harilikku sooja ja siirast, külalislahket naeratust. Mitte kunagi polnud ta trehvanud kahetsevat, alahuult purevat näokrimpsutust. Ilmet, mida hoiti vaka all ja mis toodi lagedale üksnes vastutahtsi.

Ilmet, mis oli arstil parajasti palgel.