Читать книгу Surmaga võidu - Peter James - Страница 7

Kui Malcolm Becketti kolmkümmend aastat vana sinine MGB GT seiskus teede ühendusrambi juures valgusfoori taga, haistis ta ligineva mere lõhna. See meenutas narkootikumi, nagu pesitseks ookeanide sool tema soontes ning ta vajaks uut doosi pisimagi eemaloleku järel. Hilisest teismeeast saadik, kui ta liitus kuningliku mereväega masinistiõpilasena, oli ta merel veetnud kogu oma kutsealase elu. Kümme aastat mereväes ja edasi kakskümmend üks aastat kaubalaevastikus.

Ta armastas ka rannikulinna Brightonit, kus oli sündinud ja kasvanud, ehkki kõige õnnelikum oli ta alati laeval. Täna lõpebki tema kolmenädalane kaldapuhkus ja algab kolmenädalane mereperiood Arco Dee pardal vanemmasinisti ametis. Mitte just väga ammu, nostalgitses ta, olin ma noorim vanemmasinist terves kaubalaevastikus, nüüd aga, neljakümne seitsmeselt, on minust kähku saamas veteran, päevi näinud merehunt.

Täpselt nõnda, nagu ta teadis iga neeti oma südamelähedases laevas, oli talle detailideni tuttav tema auto, mida ta oli laiali lammutanud ja taas kokku pannud sagedamini, kui suutis meelde tuletada. Praegu, kuulatades kiindumusega tühikäigul mootori mürinat, otsustas ta, et veidi on kosta tõukuri hõõrdumist ning et järgmisel puhkusel oleks vaja plokikaas maha võtta ja seda natuke nokitseda.

„On sinuga korras?“ küsis Jane.

„Minuga või? Jep. Nagu Norras.“

Hommik oli kena: karge sinitaevas, tuuletu meri vagane kui veskitiik. Pärast hilissügisesi torme, mis olid tema viimase vahetuse pardal üsna mõruks teinud, tõotas ilm vähemalt täna püsida ilus. Jahe, kuid päikseline.

„Hakkad sa minust puudust tundma?“

Ta põimis käsivarre Jane’i õlgadele ja embas naist. „Hullupööra.“

„Valevorst!“

Ta suudles Jane’i. „Ma tunnen sinust puudust iga äraoldud hetke.“

„Pada ajad!“

Ta suudles naist jälle.

Kui foorituli läks roheliseks, tallas Jane sidurit, lükkas raginal sisse esimese käigu ja lisas nõlvast alla liikudes kiirust.

„Laevaga on karm võistelda,“ ütles naine.

Mees muigas. „Tänahommikune tonks oli ju tore.“

„Sellest peab sulle jätkuma tükiks ajaks.“

„Küll jätkub.“

Nad keerasid vasakule ja sõitsid ümber Hove’i laguuni otsa – kaks tehisjärve, millel inimesed võisid sõudmas käia, võtta purjelauatunde ja ujutada mudellaevu. Taamal külgnes sadama idapiirdega eratänav, kus valged mauristiilis suvemajad kuulusid rikastele prominentidele, kelle hulgas olid Heather Mills ja Fatboy Slim.

Aina soolasemaks kiskuvasse õhku imbus sadama kütuselehka, määrdeõli, köite, tõrva, värvi ja söe lõhna.

Shorehami sadama Brightoni ja Hove’i linnastu lääneservas moodustas miilipikkune bassein, mida mõlemat kätt palistasid palgivirnad, laohooned, barakid ja teisaldatavad depood, samuti jahtlaevade ankrupaigad, käputäis eramuid ja kortermaju. Kunagi oli see olnud usin kaubasadam, ent üha mahukamate, siinse sadama jaoks liiga mastaapsete konteinerlaevade esiletõus oli selle suunitlust muutnud.

Tankerid, väiksemad kaubaalused ja kalapaadid kasutasid seda tänini pidevalt, aga paljuski koosnes liiklus firmade omanduses bageritest, nagu tema enda laev, mis kaevandasid merepõhjast kruusa ja liiva, et ehitustööstusele materjali müüa.

„Kuidas sisustad sina järgmised kolm nädalat?“ küsis Malcolm.

Kaldale jäetud abikaasade usaldamine oli meresõitjate alaline häda. Kui Malcolm noorena kuninglikus mereväes alustas, jutustati talle, et meeste teenistuses viibimise aegu tavatsesid mõnede madruste naised eesaknale torgata paki OMO pesupulbrit. See oli signaal: Old Man Out.

„Jemma jõulunäidendiga, mida sina vaatama ei jõua,“ vastas Jane. „Ja Amy läheb kahe nädala jooksul kindlasti lahku. Siis mossitab ta kodus.“

Amy oli Jane’i üheteistaastane tütar naise esimesest abielust. Mal sai kasutütrega hästi läbi, ehkki mingi nähtamatu barjäär jäi alati. Jemma oli nende ühine tütar, kuueaastane, kellega ta oli hoopis lähedasem. Nii helge ja terane, ülimalt positiivne väike olend. Tõeline kontrast kummalise, hajevil ja haiglase tütrega Malcolmi enda esimesest abielust, kellesse ta suhtus hellusega, kuid kellega ei leidnud püüdluste kiuste õiget sidet. Teda vaevas, et ta ei jõua vaatama Jemmat neitsi Maarja rollis, kuid oli ammugi harjunud perekondlike ohvritega, mida nõudis tema valitud kutsumus. Tema esimese abielu lahutamisel oli see olnud põhitegureid – miski, millest ta ikka veel tihti mõtles.

Ta heitis pilgu autot juhtivale Jane’ile, sellal kui naine keeras majadest mööda paremale, pikale sirgele teele sadamabasseini läänepoolses ääres, sõites nüüd lausa sihiliku aeglusega, justkui selleks, et venitada viimaseid minuteid mehe seltsis. Temperamentne, kuid nägus, lühikese punase poisipea ja nipsaka nöbininaga, kandis naine lõhkiseid siniseid teksasid ja valgel T-särgil nahktagi. Tema endine ja praegune kaasa poleks saanud olla erinevamad. Jane, foobiatele spetsialiseerunud terapeut, rääkis, et armastab sõltumatust, et on meeleldi kolm nädalat jutti vaba, et väärtustab mehe kodus viibimisi tänu sellele rohkem.

Samas kui Lynn, kes töötas inkassaatorina, oli olnud alailma klammerduv. Üleliia klammerduv. Et naisterahvas teda tahtis, himustas, ihaldas, oli üks asi. Klammerdumine aga teine. Nimelt klammerdumine oligi ta lõpuks minema peletanud. Malcolm oli lootnud – tegelikult oli lootnud ka Lynn –, et lapse sünd parandab olukorda. Kuid ei.

Pigem olid asjad halvenenud.

Auto kahandas kiirust ja Jane näitas suunatuld. Nad peatusid, lasksid mürinal mööda palgilastiga veoki ja pöörasid uuesti paremale, ehitusmaterjalide firma Solent lahtisest väravast sisse. Naine seiskas auto turvateenistuse soojaku juures.

Pugenud välja, valge kombinesoon juba üll ja kummitallaga madrusesaapad jalas, kergitas Mal pikapi tagaluuki. Sealt vinnas ta oma mahuka spordikoti ja tõmbas kollase kiivri pähe. Kummardus autoaknast sisse, et Jane’i lahkumiseks suudelda. Lembe suudlus kestis kaua. Isegi seitsme aasta järel polnud nende kirg lahtunud – kolmenädalaste argiste lahusolekute üks plusse.

„Ma armastan sind,“ ütles Malcolm.

„Mina sind ka,“ kostis Jane ja suudles teda veel.

Malcolm oli pikka kasvu, sale, tugev ja sümpaatse moega, ausa, avala näo ja lühikese heleda hõreneva juuksekahluga. Sedalaadi mees, kellega kolleegid kohe sõbrunesid ja kellest lugu pidasid; temas polnud salalikkust. Kõik oli silmaga näha.

Ta seisis, jälgis naist tagurdamas ja kuulatas heitgaaside kurinat: tuurid üles võtnud heli kõlas imelikult. Kahetorulise summuti üks sukk vajas vahetamist. Koju naastes tuleb tal selili auto alla ronida. Lisaks on vaja pilk visata vedrustusele, mis ei paistnud teekonarusi läbivat piisava sujuvusega.Võimalik, et vahetamist tahavad eesmised amortisaatoridki.

Soojakusse astumine, logiraamatusse allkirja andmine ja turvamehega lobisemine viis tema mõtted siiski tasapisi mujale. Arco Dee paremmootoril hakkas täis tiksuma 20 000 tundi, mis oli firma limiit kapitaalremondi jaoks. Oli tarvis natuke rehkendada, valida optimaalne aeg. Saabuvate jõulupühade puhul suletakse kuivdokk. Aga Arco Dee omanikke ei huvita pühad. Ei huvitaks vist tedagi, arutles ta, kui tema oleks laeva ostuks kulutanud üheksateist miljonit naela. Sestap soovisid omanikud, et see oleks võimalikult suure osa aastast käigus ööpäev ringi.

Kõndides sadamasillal reipalt laeva mustendava kere ja oranži pealisehitise poole, viibis ta õndsas teadmatuses, millise lastiga naastakse järgmiselt, vaid paari tunni pärast algavalt korraliselt merereisilt ning millise trauma toob see kaasa tema eraelus.