Читать книгу Üks samm Wall Streetist ees - Peter Lynch - Страница 5

Sissejuhatus millenniumiväljaandele

See raamat on kirjutatud üksikinvestorile julgustuseks ja infoks. Kes oskas arvata, et seda tehakse kolmkümmend trükki ja müüakse üle miljoni eksemplari? Praegu, mil üksteist aastat pärast esmatrükki ilmub käesolev, värskeim väljaanne, olen veendunud, et samad põhimõtted, mis aitasid mul edukalt tegutseda Fidelity Magellani fondis, kehtivad aktsiatesse investeerimisel jätkuvalt ka tänasel päeval.

Periood raamatu „Üks samm Wall Streetist ees” ilmumisest 1989. aastal kuni praeguseni on olnud tõeliselt tähelepanuväärne. Magellanist lahkusin mais 1990 ja asjatundjate sõnul oli see geniaalne käik. Nad õnnitlesid mind õigeaegse väljumise puhul – suur pulliturg varises kokku kohe pärast seda. Hetkeks tundus, et pessimistid ongi targemad. Riigi suuremad pangad vaakusid maksejõuetuse piiril ja mõni neist läks ka hingusele. Sügise alguseks oli Iraagis lahvatanud sõda. Aktsiaid tabas lähimineviku suurim kukkumine. Aga sõda võideti, pangandussüsteem jäi ellu ja aktsiad põrkasid üles tagasi.

Oli see vast põrge! Dow on oktoobrist 1990 tõusnud neli korda, 2400 tasemelt 11 000 punktini ja üle selle – aktsiate parim aastakümme 20. sajandil. Ligi pooltel USA majapidamistel on praegu aktsiaid või investeerimisfondide osakuid, kuigi 1989. aastal oli neid kõigest 32 protsendil. Turg tervikuna on loonud 25 triljonit dollarit uut rikkust, mida võib silmata igas suuremas ja väiksemas linnas. Kui nii edasi läheb, kirjutab keegi varsti raamatu „Naabermaja miljardär”.1

Üle nelja triljoni dollari sellest uuest rikkusest on paigutatud investeerimisfondidesse. 1989. aastal oli vastav näitaja 275 miljardit. Selle fondidest kulla otsimise palaviku kohta ei ütle ma midagi halba, sest minagi juhtisin fondi. Aga ühtlasi tähendab see, et paljud amatöörinvestorid on valinud ise aktsiaid kehvasti. Kui praegune kõikide pulliturgude ema oleks neid paremini kohelnud, siis poleks nad kolinud fondidesse ümber, igatahes mitte selles mahus. Vahest aitab selles raamatus leiduv info mõne eksinud aktsianoppija tulusamale teele.

Pärast Magellanist taandumist on minustki saanud üksikinvestor. Heategevusalal kogun raha õppemaksude tasumiseks, et saata kõiksugu eri usku linnalapsi Bostoni katoliku koolidesse. Peale selle töötan poole kohaga Fidelity fondide usaldusisikuna ja noorte turuanalüütikute nõustaja-koolitajana. Viimasel ajal on mul olnud vähemalt kolmkümmend korda rohkem vaba aega, kuna viibin palju oma pere keskel kodus ja välismaal.

Kuid aitab minust. Läheme tagasi minu lemmikteema – aktsiate – juurde. Alates selle pullituru algusest augustis 1982 oleme näinud USA ajaloo suurimat aktsiahindade tõusu ning Dow on kerkinud selle ajaga viisteist korda. Lynchi keeles öeldakse selle kohta viieteistkordne. Selliseid viieteistkordseid tõusjaid olen küll harjunud leidma mitmesuguste edukate ettevõtete seast, aga turu enda viieteistkordne tõus on vapustav saavutus. Mõelge ise: 1929. aasta tipust 1982. aasta lõpuni tootis Dow kõigest neljakordse – poole sajandiga 248 punktilt 1046 punktini! Viimasel ajal on aktsiahinnad kerkinud üha kiirenevas tempos. Dow’l kulus kaheksa aastat ja neli kuud, et kahekordistuda 2500 punktilt 5000 punktini, ning vaid kolm ja pool aastat, et kahekordistuda 5000 punktilt 10 000 punktini. 1995–1999 nägime pretsendenditult viis aastat järjest üle 20-protsendist aktsiatootlust. Varem polnud börs kunagi tõusnud 20 protsenti järjepanu rohkem kui kaks aastat.

Wall Streeti suurim pulliturg on premeerinud neid, kes sellesse uskusid, ja frustreerinud skeptikuid nõnda, nagu keegi poleks osanud ette kujutada pärast kiratsemist 1970-ndate algupoolel, mil ma Magellani tüürima asusin. Tollases madalseisus pidid rusutud investorid endale meenutama, et karuturud ei kesta igavesti. Need, kel jagus kannatust, hoidsid aktsiaid ja fondiosakuid kõik see viisteist aastat, mis Dow’l ja teistel keskmistel kulus 1960-ndate keskpaiga hinnatipuni naasmiseks. Tänasel päeval tasub meenutada, et pulliturudki ei kesta igavesti ja kannatlikkust on vaja mõlemas suunas.

Selle raamatu 311. leheküljel ütlen ma, et AT&T tükeldamine 1984. aastal oli vahest selle ajajärgu tähelepanuväärseim börsisündmus. Praegu on selleks sündmuseks Internet ning seniajani on Internet minust mööda läinud. Ma olen kogu aeg olnud tehnoloogiapelgur. Minu kogemus ütleb, et edukaks investeerimiseks pole tarvis olla moodne. Tegelikult on enamik suuri investoreid, keda ma tean (kas või Warren Buffett), tehnoloogiapelgurid. Nad ei oma kunagi seda, millest nad aru ei saa, ja niisamuti mina. Ma saan aru Dunkin’ Donutsist ja Chryslerist, mistõttu on mõlemad olnud mu portfelli asukad. Ma saan aru pankadest, hoiu-laenuühistutest ja nende lähisugulasest Fannie Maest. Ma ei käi veebis. Ma pole kunagi seal surfanud ega tšättinud. Ilma asjatundjate (näiteks minu abikaasa või laste) abita ei leiaks ma veebist midagi üles.

1997. aasta tänupühade ajal rüüpasin New Yorgis munalikööri ühe oma sõbraga, kellel on hea veebitaluvus. Mainisin, et mu naine Carolyn armastab Dorothy Sayersi krimkasid. Sõber istus lähedaloleva arvuti taha ja manas paari klikiga esile Sayersi raamatute täisnimekirja, lisaks sellele lugejate arvustused ja hinded viietärnisüsteemis (kirjandussaitidel antakse kirjanikele samamoodi reitinguid nagu fondijuhtidele). Ostsin Carolynile neli Sayersi romaani, valisin kingitusena pakkimise, sisestasin koduse aadressi ja oligi üks jõulukink tehtud. Selline oli minu esmatutvus Amazon.comiga.

Te loete edaspidi rohkemgi sellest, kuidas ma süües või sisseoste tehes avastasin mõned oma parimad aktsiad ammu enne teisi professionaalseid aktsiakütte. Kuna Amazon eksisteeris küberruumis ja mitte äärelinna kaubanduspindadel, ei teinud ma sellest ettevõttest välja. Amazon polnud minu jaoks arusaamatu – see äri oli sama hästi mõistetav nagu keemiline puhastus. Ka oli aktsiahind 1997. aastal väljavaateid silmas pidades mõistlik ja ettevõte hästi rahastatud. Kuid ma polnud piisavalt paindlik, et tunda ära võimalust sellises uues rüüs. Oleksin ma vaevunud uurimistööd tegema, oleksin näinud sedalaadi kaubanduse tohutut turupotentsiaali ja Amazoni võimet sellest osa saada. Siiski, ma ei vaevunud. Aga vahepeal tõusis Amazoni aktsia ainuüksi 1998. aasta jooksul kümme korda (Lynchi keeles sai Amazonist kümnekordne).

Amazon on üks vähemalt viiesajast dotcom’i-aktsiast, mis on näidanud imepärast lendu. Kõrgtehnoloogia- ja internetisektoris pole haruldane, et äsja börsil noteeritud aktsia hind kümnekordistub kiiremini, kui Stephen King jõuab uue põneviku paberile panna. Sellised investeeringud suurt kannatlikkust ei nõua. Enne Interneti tulekut pidid ettevõtted pikkamööda miljardidollarise väärtuseni kasvama. Nüüd võivad nad maksta miljard dollarit juba enne, kui on hakanud üldse kasumit teenima või mõningatel juhtudel koguni käivet tegema. Härra Turg (aktsiate väljamõeldud koondkuju) ei oota, millal vastsündinud veebileht end tegelikus elus samamoodi tõestab, nagu näiteks Wal-Mart või Home Depot end eelmises põlves tõestasid.

Tänapäeva kuumade internetiaktsiate puhul on fundamentaalnäitajad Noa-aegsed. (Sõna „Noa-aegne” on ise ka Noa-aegne, mis tõestab, et mina olen seda kasutades samuti Noa-aegne.) Kui juba firma nimes on punkt ja com ning selle taga põnev kontseptsioon, siis sellest piisab, et veenda praegusaegseid optimiste kümneaastase kasvu ja rikkuse eest ette maksma. Edasised ostjad maksavad progresseeruvalt kõrgemat hinda, lähtudes futuristlikest „fundamentaalnäitajatest”, mis paranevad iga hinnasammuga.

Kui hinnata selle põhjal, milline on Maseratide läbimüük Räniorus, on dotcom’id ülitulusad neile ettevõtjatele, kes need börsile viivad, ja neile esmaostjatele, kes õigeaegselt väljuvad. Küll aga tahaksin edastada mõne hoiatussõna inimestele, kes ostavad juba kõrgele lennanud aktsiaid. Kas on mõtet investeerida dotcom’idesse hindadega, mis juba peegeldavad mitmeaastast kiiret kasumikasvu, mis võib, aga ei pruugi realiseeruda? Kui ma seda juba niimoodi küsin, siis saate muidugi aru, et minu vastus on „ei”. Paljudel nendel avalikel esmapakkumistel kerkib aktsiahind esimesel kauplemispäeval kaks, kolm või koguni neli korda. Kui teie maakler ei suuda teile tagada piisavalt suurt aktsiakogust märkimishinnaga – see aga on ebatõenäoline, sest internetifirmade esmapakkumisi himustatakse isegi innukamalt kui Super Bowli pileteid –, jääb teil suur protsent tootlusest teenimata. Võib-olla jääb teenimata lausa kogu tootlus, sest mõni dotcom saavutab esimesel kauplemispäeval hinnatipu, milleni enam kunagi uuesti ei jõua.

Kui tunnete, et olete internetipillerkaarist kõrvale jäänud, meenutage endale, et väga vähesed dotcom-investorid saavad kasu kogu mäkketõusust. Eksitav on mõõta nende aktsiate käekäiku alates märkimishinnast, millega enamik investoreid neid osta ei saa. Vaid neil, kellele algul aktsiaid märkimiseks eraldatakse, on õnne saada neid pisut enam kui näpuotsatäis.

* * *

Hoolimata ümberringi teenitavast kiirtulust, olen mina jätkanud investeerimist vanamoeliselt. Mul on aktsiad, mille puhul tulemused sõltuvad iidsetest fundamentaalnäitajatest: kui edukas ettevõte siseneb uutele turgudele, selle kasum kasvab ja aktsiahind liigub kaasa. Või edutu ettevõte pöörab ennast ringi. Lynchi portfelli tüüpiline edulugu (jätkuvalt nopin ma ka üksjagu kaotajaid!) rullub lahti üldjuhul kolme kuni kümne aastaga.

Kuna internetimaailmas on kasumitest puudus, ei saa enamikku dotcom’e ka tavapärase hinna ja kasumi mõõdupuuga vaadelda. Teiste sõnadega puudub ülitähtsast P/E suhtarvust E. Ilma P/E suhtarvuta keskenduvad investorid vaid ühele andmekillule, mis igalt poolt vastu vaatab: see on aktsiahind! Minu arust on aktsiahind kõige kasutum andmekild, mida jälgida, ehkki see on samas kõige jälgitavam andmekild. Kui ma 1989. aastal kirjutasin raamatu „Üks samm Wall Streetist ees”, jooksid aktsiahinnad üksildasel hinnaribal Financial News Networki alaservas. Praegu võib selliseid hinnaribasid näha jooksmas paljudel telekanalitel, teised jällegi kuvavad Dow, S&P 500 jt hindu väikestes kastikestes. Telesurfarid saavad tahes-tahtmata teada, millisel tasemel turg sulgus. Populaarsetes internetiportaalides võid klikkida omaenda äranägemise järgi koostatud portfellil ja näha kõigi selles leiduvate instrumentide viimaseid hinnaliikumisi. Samuti võid tellida aktsiahinnad infotelefonile, peilerile või kõneposti.

Selline hinnalipikute turmtuli annab minu arvates vale sõnumi. Kui minu lemmikinternetifirma kaupleb 30 dollariga ja sinu oma 10 dollariga, siis hinnale keskenduv inimene võiks öelda, et minu ettevõte on parem. See on ohtlik eksiarvamus. Kui palju Härra Turg täna või järgmisel nädalal mingi aktsia eest maksab, ei ütle teile midagi selle kohta, millisel ettevõttel on parimad võimalused infokiirteel kahe või kolme aasta pärast edukas olla. Kui saate jälgida vaid üht andmekildu, siis jälgige kasumit – eeldusel et kõnealune ettevõte üldse kasumit teenib. Nagu võite sellest tekstist veenduda, kirjutan jonnakalt alla arusaamale, et aktsiainvesteeringute edu ja läbikukkumise määrab lõppkokkuvõttes kasum. Aktsiahinna liikumine täna, homme või tuleval nädalal viib teid ainult eksitusse.

Internet pole kaugeltki esimene innovatsioon, mis on maailma muutnud. Raudtee, telefon, autod, lennukid ja televisioon pretendeerivad kõik revolutsioonilisele mõjule inimkonna või vähemalt maailma elanike jõukama veerandi igapäevaelus. Need uued valdkonnad on sigitanud uusi ettevõtteid, millest ainult mõned on ellu jäänud, et seda valdkonda valitseda. Sama asi juhtub tõenäoliselt Internetiga. Selle uue maa-ala hõivavad paar suurt nime, nagu McDonald’s hõivas burgerirestoranid ja Schlumberger naftaväljade teenused. Nende võidukate ettevõtete aktsionärid saavad rikkaks, samal ajal kui mahajääjate, oleks-võinute ja oleks-pidanute aktsionärid aga peavad leppima kahjumiga. Võib-olla olete nii taibukas, et valite välja suured võitjad, kes sulanduvad miljardidollarise aastakasumiga ettevõtete valitud seltskonda.

Kuigi tüüpilisel dotcom’il praegu veel kasumit ette näidata ei ole, saate põgusa analüüsiga üldpildi sellest, milline peaks olema ettevõtte kasum, et õigustada tänast aktsiahinda. Võtame hüpoteetilise ettevõtte DotCom.com. Kõigepealt teete kindlaks selle turukapitalisatsiooni, korrutades aktsiate arvu (ütleme, et sada miljonit) jooksva aktsiahinnaga (ütleme, et sada dollarit). Sada miljonit korda sada dollarit võrdub kümme miljardit dollarit, mis ongi DotCom.com-i turukapitalisatsioon.

Mis tahes ettevõttesse investeerides ootate selle turukapitalisatsiooni kasvu. Seda ei juhtu, kui ostjad ei maksa aktsiate eest kõrgemat hinda, muutes teie investeeringu väärtuslikumaks. Seda silmas pidades peab DotCom.com-i turuväärtus kasvama kümme korda, kümnelt miljardilt sajale miljardile dollarile, et sellest saaks kümnekordne. Turukapitalisatsiooni eesmärgi määranud, peate küsima endalt, kui palju on DotCom.com-il vaja kasumit teenida, et ettevõtte sajamiljardine väärtus oleks õigustatud. Ligikaudse vastuse saate, kui rakendate kiiresti kasvavate ettevõtete üldist hinna ja kasumi suhtarvu – tänapäeva tormilisel turul võib see olla näiteks 40.

Lubage mul teha siinkohal väike kõrvalepõige. Leheküljel 190 mainin McDonald’si näite varal, kuidas oivalised ettevõtted muutuvad riskantseteks investeeringuteks, kui inimesed nende eest ülearu maksavad. 1972. aastal osteti see aktsia üles kuni pöörase 50-kordse kasumikordajani. Kuna ettevõttel polnud mingit väljavaadet „neid ootusi õigustada”, langes aktsia hind 75 dollarilt 25 dollarile, luues suurepärase ostukoha palju realistlikuma 13-kordse kasumikordajaga.

Edaspidi mainin ka ülepaisutatud 500-kordset kasumit, mida maksti Ross Perot’ Electronic Data Systemsi eest. Kui hinna ja kasumi suhtarv oli parajasti 500 juures, märkisin ma: „Kui EDS-i kasum jääb muutumatuks, kuluks viis sajandit, et oma investeeringut tagasi teenida.” Tänu Internetile ei ehmata 500-kordne kasum hinnasildil enam kedagi, ammugi mitte 50-kordne või meie DotCom.com-i näite puhul 40-kordne kasum.

Igal juhul peaksime eeldama, et sajamiljardiseks ettevõtteks saamiseks peaks DotCom.com teenima lõpuks 2,5 miljardit dollarit kasumit aastas. Ainult kolmkümmend kolm USA ettevõtet teenis 1999. aastal kasumit üle 2,5 miljardi dollari, niisiis peaks DotCom.com sel juhul liituma väga eksklusiivse võitjate klubiga, kuhu kuuluvad sellised ettevõtted nagu Microsoft. See oleks tõepoolest harukordne saavutus.

Selle lühikese arutelu Interneti teemal tahaksin siiski lõpetada positiivsel toonil. Sellesse trendi on võimalik investeerida kolme moodi, ilma et tarvitseks osta lootusi ja ekstravagantseid turukapitalisatsioone. Üks lähtub vanast heast „kirkade ja labidate” strateegiast: kullapalaviku ajal kandis suurem osa kullakaevuriteks hakanutest kahju, aga inimesed, kes müüsid neile kirkasid, labidaid, telke ja siniseid teksapükse (Levi Strauss), teenisid kenakese kasumi. Tänapäeval võite otsida mitteinternetifirmasid, mis internetiliiklusest kaudselt tulu teenivad (pakiteenus on üks ilmselge näide). Samuti võite investeerida ettevõtetesse, mis toodavad internetiliikluse käimas hoidmiseks vajalikke ruutereid ja muid vidinaid.

Teine võimalus on nõndanimetatud „tasuta Internet”. See on siis, kui mitteinternetifirmas, mis teenib reaalset kasumit ja kaupleb mõistliku aktsiahinnaga, peitub ka internetiäri ajav haru. Nimesid ma ei nimeta – võite ise välja nuhkida –, aga minu vaatevälja on jõudnud üsna mitu intrigeerivat võimalust. Tüüpiliselt maksab selline ettevõte tänase turuväärtuse juures, ütleme, 800 miljonit dollarit, samal ajal kui selle verisulis internetiharu hinnatakse miljardi dollariga veel enne, kui see on end üldse tõestanud. Kui internetiäri õigustab ootusi, võib see osutuda väga tulusaks – see osa ettevõttest võidakse eraldada ja selle aktsiatega võib hakata börsil iseseisvalt kauplema. Või kui internetiäri nii edukas ei ole, kaitseb investoreid halvima eest tõik, et see on vaid suurema ettevõtte kõrvaltegevusala.

Kolmas on kaudne kasu, mida traditsioonilised ettevõtted võivad Interneti abil teenida, kui see aitab vähendada kulu, muuta tegevust sujuvamaks, tõsta efektiivsust ja seeläbi ka rentaablust. Üks põlvkond tagasi paigaldati supermarketitesse vöötkoodiskannerid. See vähendas kadusid, tagas kauba üle parema kontrolli ja tõi poekettidele igakülgset kasu.

Edaspidi sünnib ka Internetist ja selle teenijatest suuri edulugusid, kuid praegu on meil ainult suured lootused ja ebaefektiivsed hinnad. Ettevõtted, mille väärtus on täna 500 miljonit dollarit, võivad edaspidi triumfeerida, kümnemiljardised firmad aga ei pruugi ühel hetkel maksta enam punast krossigi. Kui ootustest saab reaalsus, on võitjad paremini näha kui praegu. Investoritel, kes neid siis näevad, on veel küllalt aega nende eelisest juhindudes tegutseda.

Tagasi Microsofti, selle sajakordse juurde, millest ma mööda vaatasin. Koos Cisco ja Inteliga näitas see kõrgtehnoloogiahiid kohe algusest peale plahvatuslikku kasumikasvu. Microsoft tuli börsile 1986. aastal 15-sendise aktsiahinnaga. Kolm aastat hiljem võis aktsiat osta vähem kui dollari eest ja sealt edasi toimus kaheksakümnekordne kasv. (Aktsiat on selle aja jooksul korduvalt jagatud, nii et algselt ei maksnud aktsia tegelikult 15 senti – lähemat selgitust vaata alamärkusest leheküljel 38.) Kui lähenesite firmale nõnda, et ei usu midagi enne, kui pole oma silmaga näinud, ja ootasite aktsiate ostmisega seni, kuni Microsoft Windows 95-ga triumfeeris, olete ikkagi oma investeeringu seitsmekordistanud. Polnud tarvis olla programmeerija, et märgata Microsofti kõikjal, kuhu pilgu pöörasite. Igal pool mujal peale Apple’i õunaaedade oli kõigil uutel arvutitel Microsofti operatsioonisüsteem ja Microsoft Windows. Õunad olid kaotamas oma võlu. Mida enam arvuteid kasutas Windowsi, seda enam tarkvaraspetsialiste kirjutas programme Windowsile ja mitte Apple’ile. Apple suruti nurka, kus see müüs õunakaste 7–10 protsendile turust.

Samal ajal pidasid need kastimeistrid, kes Microsofti programme jooksutasid (Dell, Hewlett-Packard, Compaq, IBM jt), halastamatut hinnasõda, et veel enam kaste müüa. See lõputu trügimine kahjustas kastimeistrite kasumit, aga Microsofti see ei puudutanud. Bill Gatesi firma ei osalenud kastiäris, vaid müüs kastidele „kütust”.

Ka Cisco on esinenud silmapaistvalt. Aktsiahind on alates börsile tulekust 1990. aastal kerkinud 480 korda. Sellest uskumatust võitjast vaatasin ma samuti tavapärastel põhjustel mööda, aga paljudele see ilmselt kahe silma vahele ei jäänud. Kõige erinevamad ettevõtted palkasid Cisco appi, et oma arvuteid võrku ühendada, seejärel palkasid Cisco appi kolledžid, et ühiselamud arvutiseerida. Tudengid, õpetajad ja tudengeid külastavad vanemad pidid seda arengut kindlasti märkama. Ilmselt nii mõnigi tegi koju naastes pisut uurimistööd ja ostis Cisco aktsiaid.

Mainin Microsofti ja Ciscot, et illustreerida selle raamatu põhiteemat ajakohaste näidetega. Amatöörinvestor võib välja noppida homseid suuri võitjaid, pöörates tähelepanu uutele arengutele tööl, poes, autosalongis, restoranis või igal pool mujal, kus mõni uus lootustandev ettevõte debüteerib. Kui see teema juba jutuks tuli, siis on vaja lisada ka selgitus.

Mõtlematute väljaütlemiste poolest tuntud korvpallur Charles Barkley väitis kord, et teda on tema enda autobiograafias valesti tsiteeritud. Mina ei väida, et mind on selles raamatus valesti tsiteeritud, küll aga on mind ühes tähtsas asjas valesti tõlgendatud. Siin on minu lahtiütlus: Peter Lynch ei soovita teil osta oma lemmikpoe aktsiat lihtsalt sellepärast, et teile meeldib selles poes sisseoste teha, samuti ei pea te ostma tööstusettevõtte aktsiat lihtsalt sellepärast, et teile meeldib selle ettevõtte toode üle kõige, või restoraniketi aktsiat sellepärast, et teile maitseb sealne toit. Kui mingi kauplus, toode või restoran teile meeldib, siis annab see hea põhjuse ettevõtte vastu huvi tunda ja seda lähemalt uurida, aga see üksi pole veel piisav põhjus aktsiat omada! Ärge investeerige ühessegi ettevõttesse, enne kui te pole põhjalikult tutvunud selle ettevõtte kasumiväljavaadete, finantsseisu, turupositsiooni, laienemisplaanide ega muu taolisega.

Kui teil on jaemüügiettevõte, on analüüsis veel üks tähtis tegur – kui ettevõte on laienemisfaasi lõpus, nimetan ma seda pallimängu analoogia põhjal „hilinenud sisseviskeks”. Kui mõni uus Radio Shack või Toys „R” Us on jalad alla saanud vaid kümnel protsendil riigist, siis on väljavaated hoopis teistsugused kui ketil, kel on poodidega kaetud 90 protsenti riigist. Peate silmas pidama, millest tulevane kasv lähtub ja millal see võib tõenäoliselt aeglustuda.

* * *

Pole aset leidnud midagi, mis kõigutaks mu veendumust, et tüüpilisel amatöörinvestoril on tüüpilise elukutselise fondijuhi ees eelised. 1989. aastal nautisid profid kiiremat ligipääsu paremale infole, aga see edumaa on nüüdseks kadunud. Kümme aastat tagasi said asjaarmastajad infot kolmel viisil: ettevõttelt endalt, Value Line’i ja Standard & Poor’si teabelehtedelt või amatöörinvestorile vahendusteenust osutavate maaklerifirmade analüütikute raportitest. Raporteid läkitati tihti peakorterist ja nende kohale jõudmiseks kulus mitu päeva.

Tänapäeval on mitmesugused analüütikute raportid Internetis kättesaadavad ja iga veebilehitseja võib neid soovi korral kuvarile manada. Uudised teie lemmikettevõtete kohta saadetakse automaatselt teie e-posti aadressile. Te saate tuvastada, kas sisering on ostmas või müümas või kas analüütikud on aktsia reitingut tõstnud või langetanud. Võite ise oma meelepäraste parameetrite järgi välja sõeluda teatavate omadustega aktsiaid. Võite jälgida kõige erinevamaid investeerimisfonde, võrrelda nende tootlust ja teha kindlaks nende kümme suuremat investeeringut. Wall Street Journali või Barron’si veebiversioonis võite klikkida turuteabe nupul ja saada kiire ülevaade praktiliselt ükskõik millisest börsiettevõttest. Edasi võite minna Zacksi lehele ja saada mis tahes aktsia kohta kokkuvõte kõigi seda katvate analüütikute reitingutest.

Veelgi, tänu Internetile on ka aktsiate ostmise ja müümise kulu väikeinvestorile drastiliselt väiksem, samamoodi nagu see vähenes institutsionaalsetele investoritele 1975. aastal. Online-kauplemine on surunud traditsiooniliste maaklerifirmade vahendus- ja tehingutasusid alla, jätkates sellega trendi, mis algas odavmaaklerite sünniga kaks aastakümmet tagasi.

Võib-olla huvitab teid, mis on saanud minu investeerimisharjumustest pärast Magellanist lahkumist. Tuhandete ettevõtete asemel jälgin nüüd vahest viitkümmet. (Tegutsen jätkuvalt mitmesuguste fondide ja heategevusasutuste investeerimiskomisjonides, aga neis kõigis oleme palganud portfellihaldurid ja laseme neil valida aktsiaid.) Trendikad investorid võivad arvata, et Lynchi suguvõsa portfell näeb välja kui Uus-Inglismaa vanavara kogujate ühing. See sisaldab hoiu-laenuühistuid, mida ostsin ülimadalate hindadega ajal, mil selliseid ühistuid ei väärtustatud. Need aktsiad on teinud suurepärase tõusu ja mõningaid neist hoian ma endiselt. (Pikaajaliste võitjate müümine tõukab teid maksuameti karuturule – miinus 20 protsenti tulust.) Samuti on mul mitmeid kasvuettevõtteid, mida olen hoidnud 1980-ndatest, mõnda isegi 1970-ndatest saadik. Nende äri õitseb jätkuvalt, aga nende aktsiad paistavad endiselt olevat mõistlikult hinnastatud. Lisaks on mul tallel ikka veel rohkesti romusid, mis kauplevad minu ostuhinnast märkimisväärselt madalamal. Ma ei hoia neid pettumusevalmistajaid kangekaelsusest või nostalgiast. Hoian neid sellepärast, et kõigi nende ettevõtete finantsseis on hea ja neis on näha märke paremast tulevikust.

Romud tuletavad mulle meelde tähtsa tõsiasja: te ei pea iga aktsiavalikuga raha teenima. Minu kogemuse põhjal võib kuus võitjat kümnest tuua kogu portfellile rahuldava tootluse. Miks nii? Teie kahjum on piiratud igasse aktsiasse investeeritud summaga (hind ei saa kukkuda alla nulli), aga kasumil pole mingit absoluutset ülempiiri. Investeerige 1000 dollarit romusse ja halvimal juhul kaotate võib-olla 1000 dollarit. Investeerige 1000 dollarit läbilöögivõimelisse ettevõttesse ja võite mõne aastaga teenida 10 000, 15 000 või 20 000 dollarit või veel rohkem. Et elu jooksul investorina edu saavutada, polegi vaja muud kui paari suurt võitjat, mille positiivne tootlus ületab mäekõrguselt kõikide nurjujate miinuse.

Lubage mul värskendada andmeid ka kahe ettevõtte kohta, mida ma ei oma, aga millest ma selles raamatus kirjutan: need on Bethlehem Steel ja General Electric. Mõlemad annavad kasuliku õppetunni. Mainisin, et vananeva suurettevõtte Bethlehem Steeli aktsiahind on langenud juba alates 1960. aastast. Näib, et väärika ajalooga ettevõte võib investoritele samamoodi kahju tuua nagu rabe idufirma. Kunagine Ameerika globaalse haarde sümbol Bethlehem on jätkuvalt pettumust valmistanud. 1958. aastal 60 dollarit maksnud aktsia hind oli 1989. aastaks langenud 17 dollarile, nuheldes niihästi lojaalseid aktsionäre kui ka soodsate tehingute kütte, kes arvasid, et on leidnud endale hea tehingu. 1989. aastast saadik on hind edasi langenud, 17 dollarilt madalate ühekohaliste arvudeni, tõestades, et ka odav aktsia saab alati veel rohkem odavneda. Ühel päeval võib Bethlehem uuesti tõusta. Aga selline eeldus on soovmõtlemine, mitte investeerimine.2

General Electricut soovitasin ühes üleriigilises telesaates (sestsaadik on GE tõusnud kümme korda), kuid raamatus märgin, et GE suuruse tõttu (turuväärtus 39 miljardit, aastakasum kolm miljardit dollarit) pole sellel ettevõttel lihtne kiirelt kasumit kasvatada. Tegelikult on see paljudele kasulikele asjadele elu andev ettevõte pakkunud aktsionäridele paremat tootlust, kui ma oodata oskasin. Kogu ebatõenäosuse kiuste on see hiigelkorporatsioon Jack Welchi targal juhtimisel astunud kindlale kasumirajale. Hiljuti oma erruminekust teatanud Welch upitas GE arvukad harud parima rentaabluseni, investeeris vaba raha uutesse äridesse ja oma aktsiate tagasiostu. GE triumf 1990-ndatel näitab, kui tähtis on ettevõtte looga kaasas käia.

* * *

Aktsiate tagasiost toob mind veel ühe tähtsa muutuse juurde turul: nimelt on dividendidest saanud väljasuremisohus loomaliik. Selle tähtsusest kirjutan leheküljel 231, aga vana aktsionäride premeerimise moodus paistab olevat läinud sama rada nagu Euroopa naarits. Dividendi hääbumise juures on halb see, et regulaarselt postitatud tšekid andsid investoritele tuluvoo ja ühtlasi põhjuse hoida aktsiaid ka siis, kui aktsiahinnad tootlust ei pakkunud. Ometigi langes S&P 500 indeksisse kuuluva viiesaja suurettevõtte dividenditootlus 1999. aastal teise maailmasõja järgse aja madalaimale tasemele: ühe protsendi ligidale.

Tõsi ta on, et intressimäärad on praegu madalamad kui aastal 1989, seega võibki eeldada, et võlakirja- ja dividenditootlus on samuti väiksem. Aktsiahindade tõus langetab loomuldasa dividenditootlust. (Kui 50-dollarine aktsia maksab viis dollarit dividende, on tootlus kümme protsenti; kui aktsiahind kerkib saja dollarini, on tootlus viis protsenti.) Samas ei suurenda ka ettevõtted oma dividende enam nii nagu vanasti.

„On ebatavaline, et majandusel läheb nii hästi, kuigi ettevõtted tõrguvad üha rohkem dividende tõstmast,” täheldas New York Times (7. oktoobril 1999). Mitte väga ammuses minevikus peeti seda õitsengu märgiks, kui pika ajaloo ja hea tervisega ettevõte regulaarselt dividende suurendas. Dividendi langetamine või tõstmata jätmine andis märku raskustest. Viimasel ajal koonerdavad aga heal järjel ettevõtted dividendidega ja kasutavad raha General Electricu kombel aktsiate tagasiostuks. Aktsiate hulga kärpimine suurendab kasumit aktsia kohta, mis on samuti aktsionäridele lõppkokkuvõttes kasulik, ehkki seda saaki ei saa nad enne kui aktsiaid maha müües.

Kui kedagi dividendide kadumise eest vastutusele võtta, siis USA valitsust, kes maksustab ettevõtete kasumeid ja seejärel ettevõtete dividende täie rauaga, nii-öelda mittetöise tuluna. Et maksumaksjaid sellisest topeltmaksustamisest säästa, ongi ettevõtted dividendist tagasiostude strateegia kasuks loobunud, mis kergitab aktsiahinda. See strateegia toob aktsionäridele suurema tulumaksukohustuse siis, kui nad oma aktsiaid müüvad, kuid pikaajalist kapitalitulu maksustatakse poole väiksema määraga kui tavalist tulu.

Pikaajalisest kapitalikasvust rääkides olen dineedel ja bankettidel üheteistkümne aasta jooksul peetud kõnedes palunud inimestel kätt tõsta vastuseks küsimusele: „Kui paljud teist on pikaajalised aktsiainvestorid?” Tänaseni on kõik nagu üks mees käe tõstnud – kõik on pikaajalised investorid, sealhulgas need päevakauplejad, kes paar tundi vabaks võtsid, et kohale tulla. Pikaajaline investeerimine on muutunud nii populaarseks, et kergem on tunnistada end kokaiinisõltlaseks kui lühiajaliseks investoriks.

Börsiuudised olid omal ajal (seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate alguses) raskesti kättesaadavad, seejärel lihtsasti kättesaadavad (kaheksakümnendate lõpus) ja nüüd juba raskesti välditavad. Finantsilmateateid jälgitakse sama pingsalt nagu päris ilma: kõrgrõhkkonnad, madalrõhkkonnad, madalrõhulohud, tormid ja lõputud spekulatsioonid edasiste ilmaolude ja nendega toimetuleku teemal. Inimestele soovitatakse mõelda pika aja peale ette, aga seejärel kommenteeritakse järjepidevalt igat võnget, ajades neid ärevusse ja hoides nende tähelepanu lühiajalistel sündmustel. On vaja päris suurt pingutust, et hoiduda sellega kaasa minemast. Kui oleks mingi võimalus, kuidas vältida uudiseid viimastest tõusudest ja langustest ning kontrollida aktsiahindu umbes iga kuue kuu tagant, nagu kontrollitakse auto õlitaset, oleks investoritel küllap palju rahulikum elu.

Pole kirglikumat pikaajaliste investeeringute poolehoidjat kui mina, aga iga kuldreegliga on nõnda, et seda on lihtsam jutlustada kui järgida. Sellegipoolest on investorite praegune põlvkond oma usule truuks jäänud ja läbi kõigi eespool mainitud korrektsioonide kurssi hoidnud. Otsustades selle põhjal, kui palju mu vanas fondis Fidelity Magellanis on osakute lunastamist ette tulnud, võib öelda, et kliendid pole kõikumistest sugugi välja teinud. Vaid väike protsent müüs osakuid Saddam Husseini karuturu ajal 1990. aastal.

Tänu päevakauplejatele ja mõnele elukutselisele riskifondi juhile vahetavad aktsiad nüüd omanikku uskumatu kiirusega. 1989. aastal tähendas kibekiire päev New Yorgi börsil kolmesaja miljoni aktsia läbikauplemist. Nüüd kaubeldakse kolmsada miljonit aktsiat uimasel päeval, kus midagi ei juhtu, ning keskmine päevamaht on kaheksasada miljonit aktsiat. Kas päevakauplejad on Härra Turu värisema pannud? Kas usin kauplemine aktsiaindeksitega on sellega ka kuidagi seotud? Olgu põhjus milline tahes (minu arust on just päevakauplejad põhitegur), sage kauplemine on suurendanud aktsiaturgude volatiilsust. Kümme aastat tagasi tuli harva ette, et aktsiahinnad liikusid ühe börsipäevaga üles või alla üle ühe protsendi. Praegu näeme üheprotsendiseid liikumisi mitu korda kuus.

Muide, võimalused päevakauplemisega elatist teenida on umbes sama head kui teenida elatist hipodroomil, kaardilauas või mänguautomaadiga. Õigupoolest pean ma päevakauplemist kasiinoharrastuseks, mis on koju kätte toodud. Ainus miinus tegeliku kasiino kõrval on paberimajandus. Kui teete kakskümmend tehingut päevas, võib teile aastaga koguneda oma 5000 tehingut, mis tuleb kõik dokumenteerida, tabelisse kanda ja maksuametile deklareerida. Seega on päevakauplemine kasiinomäng, mis annab rohkelt tööd raamatupidajatele.

Inimesed, kes tahavad teada, kuidas aktsiatel iga päev läheb, küsivad: „Mis tasemel Dow sulgus?” Mind huvitab rohkem, kui palju aktsiaid kallines ja kui palju odavnes. See niinimetatud tõusjate/langejate suhtarv maalib realistlikuma pildi. Eriti kehtib see viimase aja eksklusiivse turu kohta, kus väike hulk aktsiaid edeneb, suurem osa aga seisab paigal. Investorid, kes ostavad väikese või keskmise suurusega ettevõtte „alahinnatud” aktsiaid, on oma mõistlike otsuste eest karistada saanud. Inimesed on segaduses: „Kuidas saab S&P 500 olla tõusnud 20 protsenti, kui minu aktsiad on hoopis langenud?” Vastus peitub S&P 500 üksikutes suurtes aktsiates, mis keskmisi üles veavad.

Näiteks 1998. aastal kerkis S&P 500 indeks tervikuna 28 protsenti, aga lähemalt vaadates võib tõdeda, et indeksi 50 suuremat ettevõtet tõusid 40 protsenti, ülejäänud 450 aga ei nihkunud õieti paigaltki. Interneti ja selle kõrvalosatäitjate kodubörsil NASDAQ-il oli umbes tosinkond suurt võitjat, ülejäänud aktsiad kokku aga hoopis taandusid. Sama kordus 1999. aastal, kus võitjate eliitrühm upitas keskmisi ja hoidis kaotajate horde üleval. Üle 1500 New York Stock Exchange’il kaubeldava aktsia lõpetas 1999. aastal miinuspoolel. Selline jagunemine kahte leeri on pretsedenditu. Muuseas: kaldume arvama, et S&P 500 indeksit valitsevad suurettevõtted ja NASDAQ on väiksemate tegijate pelgupaik. 1990-ndatel valitsesid NASDAQ-i hiiud (Intel, Cisco ja käputäis muid) oma indeksit tugevamini kui S&P 500 hiiud enda indeksit.

Üks valdkond, mis väikeaktsiatest kubiseb, on biotehnoloogia. Minu tõrge kõrgtehnoloogia ees ajendas mind tüüpilise biotehnoloogiaettevõtte üle nalja heitma: sada miljonit dollarit sularaha aktsiate müügist, sada doktorikraadiga teadlast, 99 mikroskoopi ja müügitulu null. Hiljutised arengud innustavad mind aga biotehnoloogiat tunnustavate sõnadega toetama – mitte et amatöörid peaksid nüüd biotehnoloogia pütist valimatult aktsiaid krabama, aga biotehnoloogia tervikuna võib uuel sajandil mängida samasugust rolli nagu elektroonika eelmisel. Väga paljudel biotehnoloogiaettevõtetel on tänasel päeval müügitulu ja umbes kolm tosinat neist teenivad kasumit, kusjuures veel viiskümmend on valmis õige pea kasumit teenima. Amgen on kujunenud selles vallas ehtsaks suurettevõtteks, mis teenib üle miljardi dollari kasumit. Mõni arvukatest biotehnoloogiafondidest võib samuti pikaajalise investori portfellis kohta väärida.

Turukommentaatorid täidavad eetrit ja leheruumi võrdlustega tänase ja mõne varasema turu vahel, näiteks: „See paistab väga sarnane 1962. aastaga” või „See meenutab mulle aastat 1981”, või kui meeleolu on väga sünge, siis: „Oleme jälle silmitsi aastaga 1929.” Viimasel ajal tundub, et kõige rohkem võrreldakse olukorda 1970. aastate algusega, mil väikeaktsiad kõikusid, aga suuremad (eeskätt just kõvasti reklaamitud „Elegantne poolsada”3) jätkasid aina tõusu. Seejärel 1973.–1974. aasta karuturul langesid elegantse poolsaja ettevõtted 50–80 protsenti! See ränk kukkumine lükkas ümber teooria, et suurfirmade aktsiad peavad karuturule hästi vastu.

Kui teil olid elegantse poolsaja aktsiad ja te hoidsite kõiki neid kakskümmend viis aastat (eelistatult asusite siis üksikul saarel ilma raadio, televiisori ja ajakirjadeta, mis käskisid teil aktsiad igaveseks hüljata), pole te tulemustes kindlasti pettunud. Kuigi aega kulus terve inimpõlve jagu, taastus elegantne poolsada sellest mõõnast täielikult ja mõnevõrra enamgi. 1990-ndate keskpaigaks oli elegantse poolsaja portfell 1974. aastast saadik teenitud kogutootluses Dow ja S&P 500 kinni püüdnud ning selja taha jätnud. Isegi kui ostsite neid aktsiaid 1972. aasta taevani küündinud hindadega, osutus teie valik õigeks.

Taas on meil viiskümmend suuremat ettevõtet, mis maksavad skeptikute sõnul liiga palju. Igaüks võib ise oletada, kas see uue ajastu elegantne poolsada teeb läbi samasuguse languse nagu 1973.–1974. aasta paanikamüügi ajal. Ajalugu ütleb, et korrektsioon (vähemalt 10-protsendine langus) leiab aset iga paari aasta tagant ja karuturg (vähemalt 20-protsendine langus) võtab võimust iga kuue aasta tagant. Ränka karuturgu (vähemalt 30-protsendist langust) oleme pärast 1929.–1932. aasta näguripäevi näinud viiel korral. Narr oleks arvata, et nüüdseks on kõik karuturud möödanik, mistõttu tuleb silmas pidada, et aktsiaid ja aktsiafonde ei ostetaks selle raha eest, mida on vaja järgmise kaheteistkümne kuu jooksul kulutada õppemaksule, pulmadele või millele iganes. Te ei taha sattuda sellisesse olukorda, kus olete sunnitud langeval turul kahjumiga müüma, et muudeks väljaminekuteks raha hankida. Kui olete pikaajaline investor, on aeg teie liitlane.

Pikk pulliturg kipub endistviisi aeg-ajalt löökaukudest läbi sõitma. Selle raamatu kirjutamise ajal olid aktsiad just taastunud 1987. aasta krahhist. Viiekümne aasta rängim kukkumine sattus ajale, mil Lynch oli golfipuhkusel Iirimaal. Pidin üheksa või kümme korda uuesti Iirimaale sõitma (ostsime sinna maja), veendumaks, et minu maabumine sel saarel ei ole põhjus, mis järjekordse paanika käivitab. Ka Iisraelis, Indoneesias ja Indias ei tundnud ma end eriti mugavalt. I-tähega algavate riikide külastamine ajas mind ärevusse. Kuid siis käisin kaks korda Iisraelis, kaks korda Indias ja ühe korra Indoneesias ning midagi ei juhtunud.

Seni pole 1987. aasta kordunud, aga karud jõudsid pärale alles 1990. aastal, kui ma Fidelity Magellani fondijuhi ametikohalt lahkusin. Kuigi 1987. aasta kukkumine ehmatas paljusid (35-protsendine langus kahe päevaga on tõesti ehmatav), tekitas 1990. aastal juhtunu minus suuremat hirmu. Miks? Sest 1987. aastal majandus kasvas ja pangad olid likviidsed, seega fundamentaalnäitajad püsisid positiivsed. 1990. aastal oli riik langemas majanduskriisi, suuremad pangad vaakusid hinge ja me valmistusime sõjaks Iraagi vastu. Sõda aga võideti kiirelt ja kriis ületati peagi, pangad toibusid ja aktsiad alustasid nüüdisajaloo suurimat tõusu. Hiljem oleme näinud suuremate börsi­indeksite kümneprotsendist langust 1996. aasta kevadel, 1997. ja 1998. aasta suvel ning 1999. aasta sügisel. August 1998 vedas S&P 500 indeksi 14,5 protsenti allapoole, mis oli pärast teist maailmasõda halvemuselt teine kuu. Üheksa kuud hiljem oli aktsiatel jälle hoog sees ja S&P 500 kerkinud üle 50 protsendi!

Mis mõttega ma seda kõike ümber jutustan? Oleks imetore, kui oskaksime kõiki tagasilööke õigeaegse väljumisega ennetada, aga keegi pole suutnud välja mõelda, kuidas neid prognoosida. Pealegi, kui aktsiatest väljute ja langusest pääsete, siis kuidas kindel olla, et järgmise ralli ajaks olete jälle aktsiates? Siin on kõnekas stsenaarium: kui investeerisite 100 000 dollarit aktsiatesse 1. juulil 1994 ja hoidsite investeeringut järjekindlalt viis aastat, siis kasvas te 100 000 dollarit 341 722 dollarini. Kui aga sel perioodil kõigest kolmkümmend päeva aktsiatest väljas olite – need kolmkümmend päeva, mil aktsiad kõige suurema tõusu tegid –, oleksite oma 100 000 dollarit kasvatanud ainult 153 792 dollarini. Turul püsimine andis üle kahe korra suurema lõppsumma.

Nagu üks väga edukas investor kunagi ütles: „Karuturu poolt argumenteerides näeb inimene alati arukam välja.” Hommikusest ajalehest ja õhtustest teleuudistest võite iga päev leida häid põhjuseid aktsiate müümiseks. „Üks samm Wall Streetist ees” sai menukiks koos Ravi Batra „1990. aasta suure majanduskriisiga”. Käesoleva pullituru nekroloogi on kirjutatud lugematu arv kordi juba alates selle turu algusest 1982. aastal. Tõenäoliste põhjustena on nimetatud Jaapani kiratsevat majandust, meie kaubandusdefitsiiti Hiina ja muu maailmaga, võlakirjaturu kokkukukkumist 1994. aastal, arenevate turgude krahhi 1997. aastal, kliima soojenemist, osooniauke, deflatsiooni, lahesõda, kodumajapidamiste suurt võlakoormat ja viimasel ajal aastaarvu 2000. Uue aasta esimesel päeval tõdesime, et 2000 oli kõige ülepaisutatum hirmulugu pärast Godzilla viimast filmi.

„Aktsiad on ülehinnatud,” kõlab karude sõjahüüd juba mitmendat aastat. Mõnele paistsid aktsiad liiga kallid ka 1989. aastal, kui Dow oli 2600. Mõnele teisele tundus asi paigast ära 1992. aastal, kui Dow oli üle 3000. Vastaliste koor tõstis häält aastal 1995, mil Dow ületas 4000 piiri. Ühel päeval näeme jälle ränka karuturgu, aga isegi jõhker 40-protsendine müügisurve jätaks hinnad tükk maad kõrgemale sellest punktist, kus mitmesugused asjatundjad kutsusid investoreid üles oma portfelle hülgama. Nagu olen varasematel kordadel märkinud: „Ma ei taha öelda, et pole olemas sellist asja nagu ülehinnatud turg, aga selle pärast muret tunda ei ole küll mingit mõtet.”

Sageli öeldakse, et pulliturg püstitab murede müüri ja neile muredele ei leidu otsa ega äärt. Viimasel ajal oleme mustas mures juurelnud kõikvõimalike „kujuteldamatute” katastroofide üle: kolmas maailmasõda, bioloogilised relvad, kontrollimatud tuumarünnakud, polaarjää sulamine, meteoriidi langemine maapinnale ja nii edasi. Vahepeal oleme olnud tunnistajaks ka mitmele positiivsele „kujuteldamatule” sündmusele: kommunismi kokkuvarisemine, Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse ja osariikide ülejäägiga eelarve ning seitseteist miljonit uut töökohta USA-s 1990-ndatel, mis on kuhjaga kompenseerinud suurettevõtete palju räägitud koondamisi. Koondamised põhjustasid küll segadust ja peavalu inimestele, kes sellekohased teated said, kuid samas vabanes miljoneid töötajaid uuteks põnevateks ja tootlikeks töödeks kiire kasvuga väikefirmades.

Selline hämmastav uute töökohtade loomise puhang pole väärilist tähelepanu pälvinud. Ameerika tööpuudus on viimase poolsajandi madalaimal tasemel, samal ajal kui Euroopas vohab lakkamatu jõudeolek. Euroopa suurettevõtted on samuti tööjõudu koondanud, aga Euroopas puuduvad väikefirmad, kes võimalusest kinni haaraksid. Neil on rohkem sääste kui meil ja nad on haritud, aga ometi on nende tööpuudus üle kahe korra USA omast kõrgem. Siin on veel üks vapustav arengusuundumus: 1999. aasta lõpus oli töötavate inimeste arv Euroopas väiksem kui 1980-ndate lõpus.

Jutu mõte on lihtne ja igikestev. Aktsiad ei ole loteriipiletid. Iga aktsia juurde kuulub mõni ettevõte. Ettevõtete käsi võib käia paremini või halvemini. Kui mõne ettevõtte käsi käib varasemast halvemini, siis selle aktsia langeb. Kui käsi käib paremini, siis aktsia tõuseb. Kui teil on häid ettevõtteid, mis järjepidevalt kasumit suurendavad, käib ka teie käsi hästi. USA ettevõtete kasum on teisest maailmasõjast saadik kasvanud viiskümmend viis korda ning aktsiaturg on kerkinud kuuskümmend korda. Neli sõda, üheksa majanduskriisi, kaheksa presidenti ja ühe presidendi ametist tagandamine pole kõike seda muutnud.

Järgnevast tabelist leiate 20 ettevõtet, mille aktsia jõudis 1990-ndatel USA aktsiaturu saja edukama hulka. Vasakpoolne arv näitab, millise koha ettevõte investoritele teenitud kogutootluse pingereas saavutas. Paljud kõrgtehnoloogiaettevõtted, mis samuti saja parema hulka jõudsid (nagu Helix, Photronics, Siliconix, Theragenics), on tabelist välja jäetud, sest ma tahtsin esile tuua võimalusi, mida tavainimene võis märgata, uurida ja ära kasutada. Dell Computer oli suurim võitja ja kes poleks Dellist kuulnud? Igaüks võis märgata Delli tugevat müüki ja tema toodete kasvavat populaarsust. Neile, kes aegsasti aktsiaid ostsid, sai osaks koguni 889-kordne: Delli algselt investeeritud 10 000 dollarit tootis 8,9-miljonilise varanduse. Selleks ei pidanud arvutitest midagi jagama, et mõista Delli, Microsofti või Inteli potentsiaali (igal uuel arvutil oli ju kleebis „Intel Inside”). Ei pidanud olema ka geenitehnoloog mõistmaks, et Amgen on muutunud teaduslaborist farmaatsiatööstuseks, mis toodab kaht suurima läbimüügiga ravimit.

Schwab? Sellegi ettevõtte edu oli raske kahe silma vahele jätta. Home Depot? Püsivalt kiire kasv tagas koha esisaja hulgas juba teist kümnendit järjest. Harley Davidson? Kõik need arstid ja advokaadid, kes nädalavahetuseti muretuteks rännumeesteks kehastusid, olid vesi Harley veskile. Lowe’s? Home Depot’ kordussaade. Kes oleks osanud ennustada kaht megaaktsiat ühest ja samast lihtlabasest ärivaldkonnast? Paychex? Väikeettevõtted ravisid oma peavalu kõikjal Paychexi personaliteenustega. Ka mu naine Carolyn kasutas Pay­chexi meie perefondi asjaajamises, mina aga ei saanud vihjest aru ja magasin aktsia maha.

Mõned selle aastakümne suurimad võitjad tulid (nagu ka varasematel aastakümnetel) vanamoelisest jaekaubandusärist. Gap, Best Buy, Staples, Dollar General – kõigi nende asjatundlikult juhitud ja miljonitele poodlejatele vahetult tuttavate ettevõtete aktsiahind mitmekordistus. Kahe väikepanga ilmumine sellesse nimekirja kinnitab aga taas, et suuri võitjaid võib leiduda igal alal – isegi sellisest tuimast, aeglase kasvuga valdkonnast nagu pangandus. Minu soovitus järgmiseks aastakümneks: hoidke tulevaste suurte kordsete suhtes silmad lahti. Siis tõenäoliselt leiategi mõne.

– Peter Lynch ja John Rothchild

Kakskümmend suurt võitjat USA aktsiaturul 1990. aastatel*

Koht aktsia tootluse järgi	Sümbol	Ettevõte	Tegevusvaldkond	1989. aasta lõpus investeeritud 10 000 dollari väärtus 1999. aasta lõpus
1	DELL	Dell Computer	arvutitootja	8,9 mln dollarit
6	CCU	Clear Channel Comm	raadiojaamad	8,1 mln dollarit
9	BBY	Best Buy	jaekaubandus	995 000 dollarit
10	MSFT	Microsoft	tehnoloogia	960 000 dollarit
13	SCH	Charles Schwab	odavmaakler	827 000 dollarit
14	NBTY	NBTY	vitamiinid, toidu­lisandid	782 000 dollarit
20	WCOM	MCI Worldcom	sideteenused	694 000 dollarit
21	AMGN	Amgen	biotehnoloogia	576 000 dollarit
30	PPD	Prepaid Legal Services	õigusabi	416 000 dollarit
33	INTC	Intel	arvutikiibid	372 000 dollarit
34	HD	Home Depot	ehituskaubad	370 000 dollarit
40	PAYX	Paychex	personaliteenused	340 000 dollarit
46	DG	Dollar General	odavpoodide kett	270 000 dollarit
49	HDI	Harley Davidson	mootorrattad	251 000 dollarit
52	GPS	Gap	rõivakaubandus	232 000 dollarit
69	SPLS	Staples	kontoritarbed	186 000 dollarit
75	WBPR	Westernbank / Puerto Rico	pangandus	170 000 dollarit
77	MDT	Medtronic	meditsiinitarbed	168 000 dollarit
82	ZION	Zion’s Bancorp	pangandus	161 000 dollarit
87	LOW	Lowe’s Companies	ehituskaubad	152 000 dollarit
* Nimekirja ei kuulu ettevõtted, mis on müüdud teistele ettevõtetele. Allikas: Ned Davis Research

1 Lynch viitab siin 1996. aastal ilmunud Thomas J. Stanley ja William D. Danko raamatu „Naabermaja miljonär” („The Millionaire Next Door”) pealkirjale. Stanley ja Danko uurimistööd koondanud raamatu kokkuvõte lõi omajagu laineid: nimelt tuvastasid autorid, et vähemalt miljoni kõrvale pannud majapidamised on pigem sini- kui valgekraede seast ja pigem kesk- kui kõrgklassist. Selgus, et kõrgklassi kuuluvad valgekraed teenivad küll palju, kuid kulutavad samuti, peamiselt staatusesümbolitele, mistõttu nende mustadeks päevadeks kogutud varandus jääb keskklassist sinikraede omale omajagu alla. (toimetaja märkus)

2 19. sajandi keskpaika ulatuvate juurtega Bethlehem Steel, üks USA terasetööstuse ja laevaehituse alustalasid tööstusrevolutsiooni ajastul, läks pankrotti aasta pärast selle väljaande ilmumist 2001. aastal. Ettevõtte suuremad tehased kuuluvad praegu India terasehiiule ArcelorMittalile. (toimetaja märkus)

3 Elegantne poolsada (ingl Nifty Fifty) tähendas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses viitkümmet NYSE aktsiat, mida peeti tugevateks kasvuettevõteteks ning iga osta-ja-hoia portfelli vältimatuks koostisosaks. Enamik elegantse poolsaja liikmeid on ka täna suurfirmad, nagu näiteks Coca-Cola, Pfizer, IBM ja 3M, kuid mõned on kadunud ka ajalukku, nagu näiteks Emery Air Freight ja Simplicity Pattern. (toimetaja märkus)