Читать книгу Üks samm Wall Streetist ees - Peter Lynch - Страница 6

Proloog:

Kiri Iirimaalt

Praegusel ajal ei saa börsist rääkida, analüüsimata 1987. aasta 16.–20. oktoobri sündmusi.,See oli üks kõige eriskummalisemaid nädalaid, mida ma olen elu jooksul kogenud. Aasta hiljem sellele kiretult tagasi vaadates hakkan lõpuks eristama sensatsioonijanulist kära püsiva tähtsusega juhtumustest. Kõike mäletamisväärset mäletan ma nõnda.

 Reedel, 16. oktoobril veetsime abikaasa Carolyniga toreda päeva Iirimaal Corki maakonnas ringi sõites. Ma käin puhkusel harva, nii et juba see asjaolu üksinda oli erakordne.

 Mitte ühtki korda ei peatunud ma ühegi börsiettevõtte peakontori juures. Tavaliselt teen ma ükskõik mis suunas kas või sajamiilise kõrvalepõike, et kuulda värskeid uudiseid müügitulu, vara ja kasumi kohta, aga seal ei paistnud meist vähemalt 250 miili raadiuses ühtki kasumiaruannet ega bilanssi.

 Me läksime Blarney lossi, kus mitme korruse kõrgusel rinnatisel troonib ebakindlalt õhus legendaarne Blarney kivi. Pead heitma selili ja vingerdama üle metallvarbade, mis lahutavad sind surnuks kukkumisest, ning seejärel julgustuseks käetugedest kinni hoides seda legendaarset kivi suudlema. Blarney kivi suudlemine tekitab just sellist närvikõdi, nagu räägitakse – eriti kui püüad elusana sealt minema pääseda.

 Toibusime Blarney kivist vaiksel nädalavahetusel golfi mängides – laupäeval Waterville’is ja pühapäeval Dooksis – ning mööda ilusat Kerry ringteed sõites.

 Esmaspäeval, 19. oktoobril seisin silmitsi ülima väljakutsega, mis nõudis minult täit arukust ja meelekindlust – Killeeni raja kaheksateist auku Killarneys, maailma ühel raskemal golfiväljakul.

 Olles golfikepid autosse pannud, sõitsime Carolyniga Dingle’i poolsaarele samanimelisse rannakuurorti ja registreerusime Skelligi hotelli. Olin vististi väga väsinud. Ma ei väljunud terve pärastlõuna jooksul hotellitoast.

 Tol õhtul einestasime koos sõprade Elizabeth ja Peter Calleryga kuulsas mereannirestoranis nimega Doyle’s. Järgmisel päeval, 20. oktoobril lendasime koju.

Häirivad asjaolud

Muidugi jätsin mõned häirivad asjaolud välja. Tagantjärele ei tundu need üldse mainimisväärsed. Aasta hiljem peaksid eeldatavasti mäletama Sixtuse kabelit, mitte aga seda, et sul olid Vatikanis kõmpimisest varbad villis. Aga et kõiges lõpuni avameelne olla, ütlen siiski, mis asjaolud mind häirisid:

 Neljapäeval, kui pärast tööd Iirimaale lendasime, langes Dow Jonesi tööstuskeskmine 48 punkti, ja reedel, kui kohale jõudsime, veel 108,36 punkti. See pani mind kahtlema, kas me üldse peaksime parajasti puhkusel olema.

 Ma mõtlesin Dow Jonesist ja mitte Blarneyst isegi sel hetkel, kui ma Blarney kivi suudlesin. Terve nädalavahetuse jooksul käisin golfiringide vahel mitu korda helistamas ja kontoriga aru pidamas, milliseid aktsiaid müüa ja milliseid odavate hindadega osta, kui turg peaks veel kukkuma.

 Esmaspäeval, kui ma mängisin Killeeni rajal Killarneys, langes eespool mainitud tööstuskeskmine veel 508 punkti.

Tänu ajavahele lõpetasin ringi mõni tund enne börside avamist Wall Streetil, muidu oleksin ilmselt viletsamini mänginud. Sünge meeleolu oli reedest niikuinii edasi kandunud ja vahest see seletas, miks ma (1) lõin palli auku kehvemini tavapärasest, mis on niikuinii ka parimal juhul kohutav vaatepilt, ja (2) ei suutnud oma skoori meeles pidada. Samal õhtupoolikul pälvis mu tähelepanu hoopis teine skoor – et Magellani fondi miljon osanikku olid esmaspäevase kauplemissessiooniga kaotanud 18 protsenti varast ehk kaks miljardit dollarit.

Olles oma mõtetega selle äparduse juures, ei teinud ma isegi märkama maalilist teekonda Dingle’isse. Samahästi võinuksin olla Broadway ja 42. tänava nurgal.

Ma ei maganud tervet pärastlõunat Skelligi hotellis maha, nagu eelmisest alapeatükist võinuks järeldada. Selle asemel pidasin telefoniühendust oma kontoriga ja kaalusin, milliseid oma fondi 1500 aktsiast maha müüa, et ebatavaliselt aktiivse osakumüügi tarbeks sularaha tekitada. Tavaolukorraks oli raha piisavalt, aga mitte 19. oktoobri puhuks. Ühel hetkel ei saanud ma enam sotti, kas tulekul on maailmalõpp või suur kriis või ei olegi asjad nii halvasti ja ainult Wall Street läheb pankrotti.

Müüsime oma partneritega, mida müüa oli vaja. Kõigepealt likvideerisime Londoni börsil mõned Briti aktsiad. Esmaspäeva hommikul olid aktsiahinnad Londonis üldiselt kõrgemal kui USA turul tänu harukordsele orkaanile, mis sundis Londoni börsi eelmisel reedel uksi sulgema, nii et suur langus jäi ära. Seejärel müüsime New Yorgis, peamiselt päeva alguses, kui Dow oli vaid 108 punkti allpool, aga juba teel oma madalseisu, miinus 508 punkti poole.

Tol õhtul Doyle’sis ma ei mäleta, mis mereande ma sõin. Võimatu on tursal ja krevetil vahet teha, kui su investeerimisfond on kaotanud ühe väikese mereriigi SKT jagu raha. 20. oktoobril sõitsime koju, sest kõige eelneva tõttu tahtsin kiiremas korras kontorisse tagasi jõuda. Seda võimalust olin ette valmistanud juba alates saabumise päevast. Pean ausalt tunnistama, et olin lasknud teatud asjaoludel end tugevasti häirida.

Oktoobri õppetunnid

Olen alati uskunud, et investor ei pea börsi tõusudest ja mõõnadest välja tegema. Õnneks enamik investoreid ei pööranudki eespool mainitud vahejuhtumile suuremat tähelepanu. Kui see midagi ütleb, siis Fidelity Magellani miljonist kontovaldajast lahkus selle meeleheitliku nädala jooksul mõnda rahaturufondi alla kolme protsendi. Kui müüte meelt heites, müüte alati odavalt.

Isegi kui 19. oktoober teid börsi suhtes närviliseks tegi, polnud tarvis sel päeval – ega järgmisel – müüma tormata. Aktsiaid oli võimalik portfellist likvideerida järk-järgult ja teenida paanikamüüjatest märksa rohkem, kuna detsembrist alustas turg stabiilset tõusu. 1988. aasta juuniks oli turg juba umbes 400 punkti langusest tagasi võtnud ehk teisisõnu kerkinud üle 23 protsendi.

Kõikidele neile kümnetele õppetundidele, mida oktoobris pidime omandama, võin lisada veel kolm: (1) ärge laske tüütutel asjaoludel rikkuda head portfelli; (2) ärge laske tüütutel asjaoludel rikkuda head puhkust; (3) ärge kunagi minge välisreisile, kui raha on vähevõitu.

Tõenäoliselt võiksin veel mitme peatüki jagu õpetussõnu välja tuua, aga parema meelega ma ei raiskaks teie aega. Eelistan kirjutada millestki, millest võib teile ehk rohkem kasu olla: kuidas ära tunda häid ettevõtteid. Ükskõik, kas indeks liikus päevaga 508 või 108 punkti, on head ettevõtted lõppkokkuvõttes edukad ja kesised panevad pillid kotti ning investoritele saab vastavalt osaks kasum või kahjum.

Aga niipea, kui mulle meenub, mida ma Doyle’sis sõin, annan teile teada.