Читать книгу Sõnum - Peter Morgen - Страница 6

Jeesus ei olnud mingi eriliselt hea inimene. Pigem isekas vanem poeg, kes võis kõikuda ülemäärasest heldusest kõige väiklasema kitsiduseni, olla mõnikord rahulik ja mõtlik, aga sealsamas jälle kärsitu ning äge. Ta võis mõnikord otse halb olla – öelda võhivõõrale nii raskeid sõnu, et teine tükk aega rahu ei saanud, või keelduda naabrile mõnd lihtsat teenet osutamast, sest tal ei juhtunud parasjagu tuju olema. Mõnikord välgatas ta silmis koguni kurjus ise. Kas see oli Jeesuse enda kurjus või kiusas teda keegi teine, seda ei teadnud ta ise ega tema perekond.

Tujukaid Juudamaal ei hellitatud, elu ja käsuõpetus panid nad varem või hiljem paika, nii et tujutseda võis vaid iseendaga või kodus pereringis. Tegelikult jälgisid ka igaühe koduseid tegemisi naabrite valvsad silmad – Issanda enda kõikenägevast silmast rääkimata –, nii et seda kohta õieti polnudki, kus häirimatult tujutseda. Mida vanemaks inimesed said, seda enam nad seda mõistsid ja heitsid ennast taevase Isa ning maapealsete ülemuste meelevalla alla. Jeesusega oli aga vastupidi – mida vanemaks ta sai, seda pirtsakamaks muutus. Ta ei käitunud enam nagu puusepp, vaid nagu valitseja või asevalitseja. Juba oli üks pahatahtlik naaber lendu lasknud pilkenime – juutide kuningas.

Meie tänavas elab kõigi olevate ja tulevate juutide – kui mitte surnutegi – kuningas, olge temaga ettevaatlikud, et teie mitte tema viha alla ei satu, hoiatasid irvhambad Naatsaretti juhtunud võõraid.

Päev pärast toda leivapurukesega söömaaega sekkus kõneldud tujukus otsustavalt Jeesuse enese ellu.

Oli iseenesest üsna tavaline varakevadine päev. Suuremad vihmasajud olid läbi, halastamatu leitsak – millele ükski Naatsareti elanik mõeldagi ei tahtnud – veel kaugel. Loodus varitses hetke, mil hakata võrsuma, idanema, sigima, õide puhkema ja igapidi vohama.

Läheneva õitsengu eelhingus kratsis Jeesuse hingepõhja nagu sant-Georgiose küürimishari suuri veinikanne Naatsareti turul. Georgios oli jalutu kreeklane. Kes teab, kunas või kuidas ta Iisraeli oli sattunud. Muide, sel pole mingit tähtsust.

Jeesus oli just leppinud tõsiasjaga, et seesinane päev saab olema nagu tuhanded teisedki – ärkamine, peitel, magamaminek, näpuotsaga muud ka – ja ennast kellegi edevavõitu neiukese ehtekastile pühendanud. Ehtekast pidi tulema tavalisest seedripuust, kuid kastikaanele olid ette nähtud seda keerukamad nikerdused. Nikerdamisel polnud muidu vigagi, see oli hea töö, mis üksiti rahustas. Kuid see polnud hea siis, kui hing juba liiga rahutu oli. Siis kippus uurits minema sinna, kuhu polnud vaja. Ja puu ei olnud paraku hõõguv raud, millelt võis krammi välja taguda.

Seekord ei olnud midagi hullu veel juhtunud. Ehkki, tõsi, Jeesus pidi ennast tõsiselt sundima ja ettevaatusele manitsema. Küllap kammitses teda ka isa kohalolek. Too nohises vaikselt teises nurgas, sättides uskumatult kaua paigale üht nigelat höövlitera. Arusaamatu, kuidas ta oskas nii aeglane olla. Jeesuse metalltera järgis truult jooni, mis olid tinatükiga kaanelauale kantud, ja ornament edenes vähehaaval.

Hädad tulid mujalt. Töökoja uks paiskus lahti ja kortsus kulmul marssis sisse ühe Rooma ametniku klient. Või sabarakk. Roomlastel oli kombeks nendega uhkeldada. Kui mõni tähtis isand suvatses linna peal kasvõi lihtsat jalutuskäiku teha, pidi tal ikka parv neidsamuseid kliente sabas sörkima. Neil ei olnud mingit muud ametit, kui olla oma isanda lähedal ja suurendada tema au. Nad ei olnud orjad ega teenrid, kuid nad elasid kellegi teise kulul ja kogu nende olemasolu sõltus tollest teisest. Umbes nagu täid. Mistõttu nad kuulusid (enamasti) sellesse inimtõugu, keda Jeesus silmaotsaski sallida ei võinud – isanda ees magusad kui mesi ja madalamad kui muru, endast alamate vastu aga väiklased ja ülbed, makstes vist niimoodi kätte oma igapäevase alanduse eest.

See siin oli tüüpiline eksemplar, tema nimi oli Stupicus, Jeesus teadis teda küll. Esiteks oli Jeesus teda juba poisipõlvest saadik tänavail näinud, teiseks aga sellepärast, et mõne nädala eest käis ta töökojas ja tellis Joosepilt ühe võõrapärase mööblitüki. See oli madal laud nelja mõõdukalt nikerdatud jalaga ja ilma eriliste viguriteta. Umbes sama suur ja sama kõrge kui too roomlaste veider külitamistool, aga ilma päitsipooleta, lihtsalt ühetasane. Roomlastel, nagu näis, ei kõlvanud oma toitu suhu pista maha laotatud matilt, vaid see tuli panna tollesama laua peale.

Joosep ja Jeesus olid laudu valmistanud küll ja veel. Kui roomlased teisiti ei saa, siis õnn kaasa, mis sa paganatest tahad. See, mille too kehkenpüks tellis, sai tehtud nagu kord ja kohus, hind oli tavaline, puu samuti. Milles asi? Miks oli mehel nii mõru nägu?

Stupicus pani käed puusa ja vaatas töötoas ringi ilmega, nagu seisaks ta Rooma foorumil ja hakkaks kohe välja kuulutama sõda Partiaga.

„See laud, mis kõrgeaulise Rooma ratsaniku, isand Tinnabuluse tellimusel teie töötoas kokku klopsiti, osutus täielikuks rämpsuks! Isand Tinnabulus saadab selle risu teile tagasi, et te selle asemel uue valmistaksite või hinna tagasi maksaksite, kui teil raha ülearu käes on.”

Jeesus vaatas isale küsivalt otsa, kuid see oli tumm nagu tavaliselt ja vaatas sama nõutult vastu. Kuidas võinukski Joosep midagi teha või öelda, kui Mirjamit läheduses polnud. Järelikult pidi Jeesus ise esimesena suu lahti tegema. Aga ta ei jõudnud. Juba viipas Stupicus käega ja sisse astus keegi Tinnabuluse ori, laud süles. Kohe tema järel tuli teine, hoides murtud lauajalga. Enne laud, seejärel jalg lendasid kolinaga töökoja põrandale. Orjad vaatasid jahmunud puuseppi ja irvitasid mõnuga. Oli päris mugav tähtsa mehe ori olla, kui sa elult liiga palju ei nõudnud. Nemad ei nõudnud.

Niisiis, katkine laud. Jeesus ei saanud seda asja niisama jätta. Ta oli neid jalgu ise tahunud ja tappinud, milles ometi asi?

Jeesus kummardus, võttis murdunud jala ja uuris seda tähelepanelikult. Mingit viga, varasemat pragu ega pehkinud kohta ta ei leidnud. Ta tõstis laua seina najale püsti ning vaatas jalaköndi üle. Sama lugu. Tapp oli vastu pidanud, jalg ise oli katki läinud. Aga jalg oli tehtud täiesti korralikust puust. Siin ei saanud muud olla, kui et mõni ladina orikas oli laua otsa tantsima roninud või seda veel mingiks muuks kõlvatuks otstarbeks kasutanud. Nad olid ju viimased kiimakotid. Ning sellise kohtlemise peale on lauajalgadel ikka kalduvus murduda.

Nad ajavad mul südame pahaks – oh, kuidas nad mul südame pahaks ajavad, mõtles Jeesus. Ta oimukohtades oli äkki tuikama ja kohisema hakanud, nagu peksaksid merelained vastu kõrget kallast. Kuid ta suutis end veel vaos hoida.

„Sellel laual pole mingit viga, auväärt Stupicus,” kostis ta napilt. „Hea laud.”

„Kuidas ei ole viga?” pahvatas Stupicus. „Nagu sa näed, on ta katki!”

„Tõepoolest, keegi on hea laua katki teinud.” Jeesus ei suutnud varjata kerget irooniat. Ärritus hakkas vägisi valla pääsema. „Ei mina oska arvata, kuidas see juhtus. Õieti ei saa ma aru, kuidas võiksidki kaks vaest puuseppa seda teada. Kui ta siit töötoast välja läks, oli ta igatahes terve.”

Stupicus läks näost punaseks.

„Kuule, sina juudi eesel. Ma ütlesin väga selgelt: see laud tuleb kas välja vahetada või kinni maksta. Kas jäi midagi arusaamatuks?”

Õieti ei öelnud see totter Stupicus ju midagi erakordset. Selliseid solvanguid tuli Abrahami lastel roomlaste suust alatihti kuulda. Kuid täna oli imelik päev. Jeesusel läks äkitselt silme eest mustaks, tema nägu aga pleekis üheainsa hetkega kriitvalgeks.

„Kuule, sina Rooma siga. Ma ütlesin, et laual polnud mingit viga. Kui aga isand Tinnabulusele meeldib lahutada meelt oma varanatukese lõhkumisega…”

„Pane suu kohe kinni, poiss!”

See sekkumine oli nii ootamatu, et Jeesus jäi tõesti poole sõna pealt vait. Ootamatu selle poolest, et ütlejaks oli isa Joosep, too igavene vaikija. Kuklavõmmu ta enam anda ei üritanud, aga isahääl kajas sama uhke kõminaga nagu aastate eest.

„Andke andeks, ee, auväärt Stupicus,” kuulis tummaks löödud Jeesus oma isa hoopis teisel häälel edasi kõnelevat. „Poiss ei tea, mida ta räägib. Muidugi me parandame selle laua ära. Öelge oma isandale, et… et, jah… kõik saab tehtud.”

„Koer! Kas sa arvad, et kõrgeauline ratsanik Tinnabulus soovib veel teiesuguste roojaste elajatega tegemist teha? Pärast sellist jultumust?”

Stupicus vakatas kurjakuulutavalt ja viipas taha vaatamata käega. Üks orjadest astus lähemale ja Jeesus nägi, et tal on käes piits. Stupicuse käsi tõusis uuesti, kõhkles pisut ja osutas Joosepile. Piits laksatas heledalt ja Joosepi näole ilmus vorp. Piits laksatas teistki korda, tabades Joosepi käsi, mis ta oli näo ette tõstnud.

Joosepi silmis peegeldus ülim jahmatus, ta tõmbus kühmu ja oli korraga kaitsetu ning hale. Nagu koer, kes loodab, et teda rohkem ei peksta. Ootamatult meenus Jeesusele, kuidas ta päris väiksena oli isa kaela küljes rippunud ja nutnud, kui keegi toores muulaajaja Jeesusele tänaval piitsaga nähvanud oli.

Jeesus tundis põletavat tahtmist orjale kallale karata ja nad kõik sealsamas maha lüüa. Sedasama ootas ka Stupicus. Ta vaatas pingsalt Jeesusele otsa ja nägi oma suurimaks rahulduseks, et Jeesus on pingul nagu vibu. Stupicusel oli hommikust saati halb päev olnud ja kui isand Tinnabulus ta seda asja ajama saatis, oli ta päris kindla teadmisega välja valinud kaks kõige turskemat orja ja varustanud nad piitsadega. Kuidagi pidi seda päeva ju parandama. Nii et – tule aga tule, kutsikas, sina just oledki tänane pearoog, mitte too vilets vanamees. Esiteks saad sa keretäie, nii et veri pritsib, teiseks laseb kõrgeauline Tinnabulus su galeeriorjaks müüa, kui sust veel asja peaks olema, kolmandaks pakub see kõik meelelahutust ja tõstab tuju.

Nii et…?

Aga Stupicus ootas asjata. Jeesus oli nagu kivistunud. Ta oli rahulolust puksuva Stupicuse – mis Stupicuse? milline napakas nimi –, oma taltsaks tehtud isa, oma valu ja kaastunde… unustanud. Ta ei kuulnud enam ei üht ega teist, ta ei märganud, et viibib nendega samas ruumis. Talle oli jälle peale tulnud üks neid imelikke hooge, kus ta lihtsalt oli „ära” ja vahtis tardunud pilgul kuhugi, nähes seal midagi, ainult et keegi ei teadnud, kuhu või mida.

Ära küll, kuid mitte meelemärkuseta. Vastupidi, mõte töötas nagu vurr. Jeesus teadis äkki pimestava kindlusega, et ta peab ära minema. Ta ei osanud endale veel öelda, kuhu, kuid ta teadis, et ta teab seda. Kuskil sisimas. Tuleb vaid astuda esimene samm ja ülejäänu tuleb ise. Minema sellest elust, mis seestpoolt polnud muud kui üks porduelu, ehkki oli kinni kaetud põletusohvrite ja tikitud toogadega. Kõik on õige, kõik on nii kohutavalt õige, et ajab südame pahaks.

Jeesus pani uuritsa käest – seekord lõplikult –, tegi ebamäärase käeliigutuse ning kõndis töötoa uksest välja. Uks krääksatas ebaloomulikult kõvasti ja langes kolksuga kinni. Kõik. Jeesus oli läinud. Ja ei isand Tinnabuluse katkine laud, ülbe Stupicus ega kaks lolli orja huvitanud teda enam mitte põrmugi. Selle väljendamiseks, kui vähe nad teda huvitasid, puudusid lausa sõnad.

Joosep oleks võinud hiljem vanduda, et Jeesus kõndis töötoast lahkudes Stupicusest ja Tinnabuluse orjadest läbi, kui talt sellekohast tunnistust oleks nõutud. Kuid kuna see oli lõpuks ikkagi mõttetus, jättis vana puusepp kogu asja enda teada ega läinud ammugi seda uurima tolle ülbe roomlase juurde. Paljugi mis inimesele võib viirastuda.