Читать книгу Sõnum - Peter Morgen - Страница 7

Keskealine, elavate liigutustega ja väikest kasvu Nowak asus alati kohe asja kallale. Ükskõik mis see siis olema juhtus. Kui see oli taldrikutäis suppi, siis kohe sööma. Kui ujumine, siis mauhti sisse. Praegu näiteks astus ta Marlene Bonfromage’ile üsna ligi, ajas pea püsti nagu tilluke hispaania kukk, vidutas kavalalt silmi ja kraaksatas:

„Ilus hommik, mis?”

„Ilus hommik tõepoolest,” noogutas Marlene ja sundis näole midagi naeratusetaolist. Nowak oli nuhtlus, täielik nuhtlus, ja praegu oli teda kõige vähem tarvis.

Nowak tegi näo, nagu ei märkaks ta vastuse jahedust.

„Kuidas on lood homoabielude legaliseerimisega? Võtate selle asja lähemal ajal täie tõsidusega üles, mis? See on ju ometi häbilugu, et me nii olulise asjaga juba kolmandat aastat venitame, eks ole? Ja siis veel see kvootide küsimus. Norralaste initsiatiivi tuleb suhtuda kõige tõsisemal kombel,” lasi ta nagu kuulipritsist. „Ei ole normaalne, et me astume 21. sajandisse ikka alles valdavalt maskuliinsete parlamentidega, vaid tuleb tagada võrdne esindatus.”

Marlene ei saanud aru, kes või mis oli õieti härra Nowak. Poolakas, järelikult mahajäänud poolsovjett. Aga edasi? Teda jätkus igale poole, ta vadistas, viskas nalja ja naeris ise veidral häälel, mis oli segu hobuse hirnumisest ja varese kraaksumisest. Tal oli kõigega asja, ta tundis kõige vastu huvi ja oli pealtnäha kangesti õpihimuline. Tubli idaeurooplane, kes tahab kah nii kaugele areneda nagu eesrindlikud Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraadid, Marlene Bonfromage nende hulgas. Sellest vaatevinklist võttes oli ta tubli ja kiiduväärt mutukas, keda ei oleks tohtinud ära tõugata, vaid kes vajas abi, tuge ning… mis see sõna nüüd oligi?

„Dialoogi, dialoogi on vaja,” võttis Nowak tal sõna suust. Marlene võpatas. Kas mutukas loeb mõtteid? Pagan, kui juba poolakad on sellised nõiad, mida siis soomlastest oodata? Kuid Nowak siiski vist ei lugenud mõtteid. Ta lihtsalt ajas oma joru.

„Tuleb vahetada arvamusi, tuleb formuleerida seisukohti, tuleb süvendada arusaamist inimõiguste mõistest kui sellisest.” Nowak vidutas taas silmi ja tõmbas hinge.

Sa õnnetu mehehakatis, mõtles Marlene, testosterooni ori. Jahvatad siin inimõigustest, arvad, et see mulle muljet avaldab, aga ise mõtled vaid, mis asendis oleks mulle kõige põnevam ära panna. Looda-looda, kehkenpüks.

Kuid oot – ega mees ometi muianud? Irooniliselt? Ei, kuidas siis, rahustas Marlene ennast kiirelt, tema vaimne tase lihtsalt ei küüni selleni. Kuid väike vastik külmajudin jooksis siiski mööda selgroogu üles. Mis asi see täna hommikul lahti on? Poolakad, soomlased, selgeltnägijad ja nõiad… Ta tundis, kuidas teda valdas äkiline ja tugev soov istuda mõne Pariisi ametiühinguliidriga kuskil täiesti tavalises kohvikus ja kõnelda bussijuhtide miinimumpalgast. Vaat see on kultuur, see on tsivilisatsioon, see on humanism. Ei mingeid idaeuroopa kummitusi ega külmavärinaid. Kummitused kummitusteks, kuid äärmiselt tüütu oli hommikust õhtuni taluda nende barbarite enesekindlat eksiarvamust, et nemadki on tsiviliseeritud olevused. Tobedus. Kõik, mis jääb Prantsusmaa idapiiri taha, pole muud kui metsik maa. Nii oli see juba Caesari ajal ja nii see jääbki. Omavahel öeldes, barbaarsus laiub ka Prantsusmaa lääne-, põhja- ja lõunapiiri taga.

Kuid, õigus küll, tegelikult pidi ta ju hoopis Tanja Puuropääga kokku saama. Saaks ometi sellest poola tüütusest lahti, enne kui Tanja ennast ilmutab, mõtles Marlene peaaegu paaniliselt. Too korpulentne punapea seal eemal vaataski otsivalt ringi – ja hüppas ühe Hispaania delegatsiooni liikme käevangu. Hakkas kostma elavat hispaaniakeelset jutuvadinat ja paar kadus kohviku suunas. Säh sulle soomlast, mõtles Marlene. Kas tõesti too mustajuukseline plasspalg-neiu?

Nii oligi. Plasspalg-neiu oli nähtavasti otsustanud, et seesama pikakasvuline seal ongi otsitav ja astus otsustavalt lähemale.

„Preili Bonfromage?”

Marlene naeratas ja noogutas.

„Meeldiv tutvuda, Tanja.”

Ta teadis juba kindlalt, et Nowak ei lähe kuhugi. Vastupidi, Nowak püsib paigal nagu raudnael, sest tema terav nina haistab midagi. Marlene ohkas ja viipas poolaka suunas:

„See on härra Nowak. Praegu murrab ta pead, kummaga ta enne voodisse läheks, kas minu või sinuga.” Viimast lauset Marlene – paraku – valjusti ei öelnud. Aga ükskord ütlen ka, kihvatas Marlene’i peas. Siis, kui mul sust lõplikult villand on.

„Olete meie assamblee uus liige, eks ole?” pani Nowak oma kuulipritsi jälle tööle. „See on väga hea, Soome sotsiaaldemokraadid on mind ikka suure imetlusega täitnud, sest see, kuidas te isegi oma rahvusliku julgeolekuga riskides astute välja sotsialistlike ja humanistlike ideede kaitseks ning kuidas te taunite mis tahes ksenofoobia, rassismi või uusnatsismi ilmingut – see on muljetavaldav. On tõesti. Ja siis veel see dialoogi küsimus. Selge on ju see, ja selles olen ma teiega täiesti ühel meelel, et dialoogi tuleb pidada kõigiga, ja seetõttu jälgisin ma pingsalt teie kolleegide jõupingutusi, et hoida ära Vene saadikute hääleõiguse peatamist Tšetšeenia konflikti ettekäändel, tõepoolest muljetavaldav. Me vajame dialoogi, mitte konfrontatsiooni.”