Читать книгу Mõrva väärt - Peter Swanson - Страница 3

Peaaegu keskööl seisin mulle ja Mirandale kuuluva pruunist liivakivist eenduvate akendega maja trepil, takso punased tuled kaugenesid ja ma püüdsin meenutada, kuhu ma võtmed panin, kui nädala eest Londonisse hakkasin minema.

Just siis, kui ma koti välimise tasku lukku lahti tõmbasin, avanes välisuks. Miranda haigutas laialt. Ta kandis lühikest öösärki ja villaseid sokke. „Kuidas Londonis oli?” küsis ta, kui oli mind suule suudelnud. Tema hingeõhk oli veidi hapukas ja ma arvasin, et ta oli televiisori ees magama jäänud.

„Niiske.”

„Kasulik?”

„Jah, niiske ja kasulik.” Tõmbasin ukse enda taga kinni ja panin koti laudpõrandale. Majas lõhnas Tai kiirtoidu järele. „Mind üllatab, et sa siin oled,” ütlesin. „Arvasin, et oled Maine’is.”

„Teddy, ma tahtsin sind näha. Sellest on terve nädal. Kas sa oled purjus?”

„Lend lükkus edasi ja ma jõin paar martiinit. Kas ma haisen?”

„Jah. Pese hambad ära ja tule voodisse. Ma olen rampväsi-nud.”

Jälgisin, kuidas Miranda mööda järsku treppi meie teisel korrusel asuvasse magamistuppa sammus, vaatasin, kuidas tema saledate säärte lihased pingule tõmbusid ja lõdvestusid, kuidas öösärk puusade liikumise rütmis edasi-tagasi hõljus, siis mõtlesin Brad Daggettile, kes Miranda laua kohale painutas, tema seeliku üles tõmbas…

Läksin trepist alla keldrikorrusele, kus asusid köök ja söögituba. Leidsin külmkapist karbi punase krevetikarriga ja sõin seda külmalt, istudes meie köögisaare ääres.

Mu pea hakkas valutama ja mul oli janu. Taipasin, et kuna ma polnud maganud, hakkas mul tekkima pohmell kogu sellest džinnist, mis ma lennujaama ooteruumis ja hiljem lennukis jõin.

Punapea baarist istus samuti äriklassis, teisel pool vahekäiku, ühe rea võrra minust tagapool. Pärast lennukisse minekut olime üle vahekäigu vestlust jätkanud, ehkki olime ajutiselt jätnud mu naise truudusetuse teema. Vanem naine, kes minu kõrval akna all istus, nägi meid rääkimas ja küsis: „Kas te sooviksite oma naisega kõrvuti istuda?”

„Aitäh,” ütlesin. „See oleks väga tore.”

Kui naine oli end sisse seadnud ja mina stjuardessilt veel ühe džinni ja tooniku tellinud, küsisin uuesti tema nime.

„Mu nimi on Lily,” ütles ta.

„Lily mis?”

„Ma ütlen sulle, aga mängime enne üht mängu.”

„Hea küll.”

„See on väga lihtne. Kuna me oleme lennukis ja meid ootab ees pikk lend, ja me ei kohtu enam kunagi, oleme teineteisega täiesti ausad. Kõiges.”

„Sa ei taha mulle isegi oma perekonnanime öelda,” sõnasin ma.

Naine puhkes naerma. „Tõsi. Aga see lasebki meil nende reeglite järgi mängida. Kui me teineteist tunneme, siis mäng ei tööta.”

„Too mõni näide.”

„Hea küll. Ma vihkan džinni. Ma tellisin martiinit, sest sul oli martiini ees ja see jättis elukogenud mulje.”

„Tõesti?”

„Ei mingeid hinnanguid,” ütles ta. „Sinu kord.”

„Hea küll.” Mõtlesin hetke ja ütlesin: „Ma armastan džinni nii väga, et teinekord muretsen, ega ma alkohoolik ei ole. Kui see minust sõltuks, jooksin igal õhtul umbes kuus martiinit.”

„See on algus,” ütles ta. „Sul võib alkoholiprobleem olla. Su naine petab sind. Kuidas sinuga lood on? Oled sa teda kunagi petnud?”

„Ei, ei ole. Ma olen… kuidas Jimmy Carter ütleski?.. ma olen loomulikult tundnud iha oma südames. Näiteks kujutlesin ma juba, mismoodi oleks sinuga seksida.”

„Kujutlesid või?” Tema kulmud kerkisid ja ta näis pisut jahmunud olevat.

„Täielik ausus, mäletad?” ütlesin ma. „Ära ole üllatunud. Enamik mehi, kellega sa kohtunud oled, on tõenäoliselt esimese viie minuti jooksul sinust inetuid asju mõelnud.”

„On see tõesti tõsi?”

„Jah.”

„Kui vastikuid?”

„Sa tõesti ei taha teada.”

„Võib-olla tahan,” ütles ta ja nihkus lähemale. Võtsin lonksu džinni ja toonikut, jääkuubikud klõbisesid vastu mu hambaid. „See on huvitav,” ütles ta. „Ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, mis tunne oleks kellegagi tuttavaks saades kohe teada, et tahan temaga seksida.”

„Asi pole päris nii,” ütlesin. „Pigem on see iidne reaktsioon, kus sa lihtsalt kujutad seda ette. Nagu siis, kui me lennujaama väravas järjekorras seisime ja ma kujutlesin sind alasti. See lihtsalt juhtub. Kas naistega ei juhtu seda kunagi?”

„Et kujutad ette seksi mehega? Ei, tegelikult mitte. Naistega on lood teisiti. Meie mõtleme, kas mees, kellega me just tuttavaks saime, tahab meiega seksida.”

Puhkesin naerma. „Noh, tahab küll. Lihtsalt eelda seda. Aga usu mind, rohkem sa teada ei taha.”

„Näed, eks ole lõbus mäng? Nüüd võiksid mulle rohkem rääkida sellest, kuidas sa tahad oma naist tappa.”

„Haa,” ütlesin ma. „Ma ei tea, kas ma mõtlesin seda üldse tõsiselt.”

„Oled kindel? Viisist, kuidas sa seda lugu rääkisid, ei saanud ma päris täpselt aru.”

„Ma tunnistan, et pärast seda, kui olin neid meie majas koos näinud, oleksin võinud mõlemad kerge vaevaga läbi akna maha lasta, kui mul oleks relv kaasas olnud.”

„Nii et sa mõtled oma naise tapmise peale,” ütles ta, kui lennuk õhkutõusmiseks valmistudes mürisema hakkas. Kinnitasime turvavööd ja ma võtsin suure lonksu džinni. „Kuule,” jätkas ta, „ma ei ürita meelitada sind ütlema midagi, mida sa öelda ei taha. Ma tunnen lihtsalt huvi. See on kõigest osa mängust. Täielik ausus.”

„Siis räägi sina esimesena. Sa oled mulle öelnud ainult seda, et sulle ei meeldi džinn.”

„Hea küll,” ütles ta ja mõtles hetke. „Ausalt, ma ei arva, et mõrv on tingimata nii kohutav, nagu inimesed seda kujutavad. Kõik surevad. Mis vahet sel on, kui mõnele mädanenud õunale natuke varem hoog sisse antakse, kui jumalal plaanis oli? Ja sinu naine, näiteks, tundub olevat seda tüüpi, kes on mõrva väärt.”

Lennuki ümin muutus vilinaks ja kapten käskis stjuardessidel oma kohtadele istuda. Olin tänulik, et mul ei tarvitsenud enda kõrval istuvale naisele kohe vastata. Tema sõnad peegeldasid neid visasid mõtteid, mis olid mind kogu nädala piinanud, kui fantaseerisin oma naise tapmisest. Olin endale korranud, et Miranda tapmine oleks maailmale teene osutamine ja nüüd sattusin reisija peale, kes korraga andis mulle moraalse õigustuse oma soovid teoks teha. Ja ehkki ma olin tema sõnadest šokeeritud, olin ka joobeseisundis – mu kehas surises džinn –, mis sundis mind küsima, miks keegi üldse kaine tahab olla. Tundsin korraga, et mu pea on selge ja et mind ei takistanud miski ning kui me oleksime mõnes vähegi privaatsemas paigas olnud, arvan, et oleksin Lily samal hetkel embusse tõmmanud ja üritanud teda suudelda. Selle asemel jätkasime vestlust, samal ajal kui lennuk õhku tõusis.

„Ma tunnistan, et mõte oma naine tappa on minu jaoks ahvatlev. Me sõlmisime abieluvaralepingu, nii et Miranda ei saa poolt kogu minu varandusest, aga ta saab palju, piisavalt, et ülejäänud elu mugavalt elada. Ja lepingus pole punkti truudusetuse kohta. Ma võiksin advokaadi palgata, lasta temal detektiivi palgata ja kohtusse minna, aga see oleks kulukas ja lõpuks oleks see raha ja aja raiskamine ning see oleks minu jaoks alandav.

Kui ta oleks minu juurde tulnud ja mulle armuloost rääkinud – öelnud kas või, et on Daggettisse armunud ja tahaks mind maha jätta –, oleksin lahutusega nõus olnud. Oleksin teda vihanud, aga oleksin edasi liikunud. Millest ma üle ei saa… millest ma mööda vaadata ei suuda… on viis, kuidas tema ja Brad käitusid tol päeval, kui ma neid oma majas keppimas nägin. Kui ma nendega varem rääkisin, olid mõlemad nii rahulikud ja veenvad. Miranda valetas nii kergelt. Ma ei tea, kust ta seda õppinud oli. Aga siis hakkasin selle peale mõtlema, panema kokku kõike seda, mida ma tema kohta teadsin, ja taipasin, et selline ta ongi – pealiskaudne, võlts valetaja. Võib-olla isegi sotsiopaat. Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem ei taibanud.”

„Ma kujutan ette, et ta käitus nii, nagu sa tahtsid teda näha. Kuidas sa temaga tuttavaks said?”

Rääkisin talle, kuidas me olime kohtunud, ühise tuttava soolaleivapeol suveõhtul New Essexis. Olin teda kohe märganud. Teised külalised kandsid suvekleite ja triiksärke, aga Mirandal olid jalas rebitud säärtega teksased, mis olid nii lühikesed, et valged taskud paistsid narmendavate servade alt välja, ja maika, mille esiküljele oli šablooniga trükitud Jasper Johnsi märklaud. Tal oli pihus Pabst Blue Ribboni purk ja ta rääkis mu kolledžisõbra Chad Pavonega, kelle majaostu me tähistasimegi. Mõtlesin kohe kahte asja: et Miranda oli kõige seksikam naine, kellega ma isiklikult olen kohtunud ja et Chad Pavone pole elu seeski midagi naljakat öelnud, nii et mille peale naine naeris? Pöörasin pilgu neilt ruttu ära ja vaatasin tuttavaid otsides ringi. Tegelikult oli Miranda nägemine nagu hoop rindu, ootamatu avastus, et temasugused naised olid olemas ka mujal kui pornoajakirjades ja Hollywoodi filmides ning et väga tõenäoliselt oli ta siin kellegagi koos.

Sain Chadi naiselt teada tema nime. See oli Miranda Hobart. Ta oli New Essexis aastaks maja valvamas. Ta oli mingi kunstnik ja oli saanud töö kohaliku suveteatri kassas.

„Kas ta on vallaline?” olin ma küsinud.

„Usu või ära usu, on küll. Sa peaksid temaga rääkima.”

„Vaevalt ma tema tüüp olen.”

„Sa ei tea, kui ei küsi.”

Kui me lõpuks jutu peale saime, oli see Miranda, kes minu juurde tuli. Pidu oli pikaks veninud ja ma istusin üksinda Chadi ja Sherry maja taga muruga kaetud künkal. Katustekobara taga nägin ookeani purpurset kuma, mida perioodiliselt valgustas majaka ringselt liikuv kiir. Miranda võttis minu kõrval istet. „Ma kuulsin, et sa oled väga rikas,” ütles ta sügava aktsendita häälega, mis oli küll veidi ebaselge. „Kõik räägivad sellest.”

Olin hiljuti korraldanud tehingu, millega suur sotsiaalmeediafirma oli ostnud piltide üleslaadimise programmi loonud väikese ettevõtte sellise summa eest, mis isegi minu arvates oli natuke totter. „Olen küll,” ütlesin.

„Et sa teaksid, ma ei kavatse sinuga magada lihtsalt selle pärast, et sa rikas oled.” Ta naeratas väljakutsuvalt.

„Hea teada,” ütlesin, need sõnad kõlasid mu endagi kõrvus kohmakalt, katuste rida kauguses langes kergelt. „Aga võin kihla vedada, et sa abiellud minuga.”

Ta viskas pea kuklasse ja naeris kähedalt. Just nii olin ma teda esimest korda näinud, naermas millegi peale, mida Chad oli öelnud, aga lähedalt ei jätnud see võltsi muljet. Uurisin tema lõuajoont, kujutasin ette, mis tunne oleks suruda huuled vastu tema pehmet kaela. „Muidugi abiellun ma sinuga,” ütles ta. „Kas sa teed mulle ettepaneku?”

„Miks mitte,” ütlesin.

„Millal me siis abielluksime?”

„Võib-olla järgmisel nädalavahetusel. Ma ei arva, et peaksime sellise asjaga kiirustama.”

„Ma arvan sama. See on tõsine pühendumine.”

„Lihtsalt uudishimust,” ütlesin. „Ma tean, mida mina sellesse suhtesse toon, aga millega sina täpselt panustad? Kas sa süüa oskad teha?”

„Ei oska. Õmmelda ei oska. Ma võin tolmu pühkida. Oled ikka kindel, et tahad minuga abielluda?”

„See oleks mulle au.”

Rääkisime veel natuke ja siis me suudlesime, sealsamas murul, kohmakalt, meie hambad klõpsusid, lõuad põrkasid kokku. Miranda naeris jälle valjusti ja ma ütlesin talle, et pulmad jäävad ära.

Aga ei jäänud. Me ikkagi abiellusime. Mitte nädala, aga aasta pärast.

„Arvad, et ta manipuleeris minuga algusest peale?” küsisin Lilylt. Lennuk oli õhku tõusnud ja me olime selles erilises mullis, mille nimi on õhureis, riikide vahel, kihutasime meeletul kiirusel jäiste kõrguste poole, ometi uinutas meid kunstõhk, pehmed istmed ja mootorite pidev nurrumine.

„Ilmselgelt.”

„Aga see, kuidas ta mulle lähenes… kuidas ta algusest peale minu rikkuse jutuks võttis. See tundus tema jaoks nali olevat, nagu midagi, mida ta iial poleks öelnud, kui oleks abikaasat jahtinud.”

„Tagurpidi psühholoogia. Ta võtab selle kohe jutuks ja jätab teatud moel süütu mulje.”

Olin vait ja mõtlesin selle peale.

„Kuule,” jätkas Lily. „See, et ta sind ära kasutas, ei tähenda, et tal poleks sinu vastu tundeid, et teil poleks koos tore.”

„Meil oligi koos tore. Ja nüüd on tal kellegi teisega tore.”

„Mis sa arvad, mida ta Bradilt saab?”

„Mida sa silmas pead?” küsisin.

„Mis mängu ta mängib? Ta riskib oma abieluga. Isegi kui ta saab poole, ei saa ta ilmselt oma unistuste rannamaja, mida ta ehitab. Suhe Bradiga võib ta sellest ilma jätta.”

„Ma olen selle peale palju mõelnud. Alguses arvasin, et Miranda on temasse armunud, aga nüüd ma ei usu, et ta üldse kedagi tõeliselt armastaks. Ma arvan, et tal on igav. Minuga on ta ilmselgelt ühel pool, ma olen ainult sissetulekuallikas. Tema ei muutu ja ta on ikka veel küllalt noor ja ilus, et lugematule hulgale inimestele haiget teha. Võib-olla peaksin ta tõesti ära tapma, ta lihtsalt maailmast kõrvaldama.”

Pöördusin oma naabri poole, aga ei vaadanud talle otsa. Tema käsivarred olid süles risti ja ma nägin kananahka tema paljastel käsivartel levimas. Kas tal oli lennukis külm või oli asi minus?

„Sa teeksid maailmale teene,” ütles ta nii vaikse häälega, et pidin talle natuke lähemale kummarduma, kui pilgu tõstsin. „Ma tõesti arvan nii. Nagu ma enne ütlesin, kõik surevad kunagi. Kui sa oma naise tapad, teed talle ainult seda, mis nagunii juhtub. Ja sa päästaksid teised inimesed tema käest. Ta on negatiivne. Ta muudab maailma halvemaks. Ja see, mis ta sulle tegi, on hullem kui surm. Kõik surevad, aga mitte kõik ei pea nägema oma armsamat teise inimesega koos. Tema andis esimese hoobi.”

Lugemislambi kollase valguse sõõris nägin erivärvilisi tähne tema kahvaturohelistes silmades. Ta pilgutas silmi, õhukesed silmalaud kumasid roosakalt. Meie nägude lähedus tundus intiimsem kui seks ja ootamatu silmside üllatas mind sama palju nagu see, kui oleksin tema käe korraga oma pükstest leidnud.

„Kuidas ma seda teeksin?” küsisin ja tundsin, kuidas minugi käsivarred kananahale tõmbusid.

„Nii et sa vahele ei jääks.”

Puhkesin naerma ja korraks oli lummus purustatud. „Nii lihtne ongi?”

„Nii lihtne.”

„Veel üks jook, söör?” Stjuardess, pikka kasvu, kitsaste puusade ja erkroosa põsepunaga brünett sirutas käe mu tühja klaasi järele.

Ma tahtsin küll uut jooki, aga pea keeramine stjuardessi poole oli tekitanud äkilise peapöörituse ja ma keeldusin, paludes selle asemel vett. Kui ma end tagasi pöörasin, mu naaber haigutas, tema käed olid ette sirutatud, sõrmeotsad puudutasid tema ees oleva istme pehmet seljatuge.

„Sa oled väsinud,” ütlesin.