Читать книгу Kõik tema hirmud - Peter Swanson - Страница 3

Kõige kiirem tee Logani lennujaamast Bostoni kesklinna on miilipikkune Sumneri tunnel. Hämaras, niiskes, madala laega Sumneris tekib tunne, nagu oleks see ehitatud sada aastat tagasi, ja peaaegu nii see ongi. Reedel, 24. aprilli soojal suveõhtul sai Bostoni ülikooli esimese kursuse tudengil keset tunnelit bensiin otsa ning tipptunni liiklus venis aeglaselt mööda ühte sõidurada tavalise kahe asemel. Kate Priddy, kes oli esimest korda Bostonis ning kellel polnud aimugi, et ta satub Bostoni sadama alusesse tunnelisse, istus seisma jäänud takso tagaistmel ja hakkas hirmu tundma.

See polnud tema esimene paanikahoog, isegi mitte selle päeva esimene. Paanikahoog oli tabanud teda hommikul, kui ta astus oma Londoni korterist Belsize Parkis külma, halli koiduvalgusse ja tundis järsku, et kogu see korterite vahetamine oli kõige hullem mõte, millega ta iial oli nõustunud. Aga ta oli teinud hingamisharjutusi, korranud oma mantrat ja öelnud endale, et nüüd oli liiga hilja loobuda. Tema vanaonu poeg, keda ta polnud kunagi näinud, lendas just praegu öise lennuga Bostonist Londonisse. Noormees kolis kuueks kuuks tema korterisse ja Kate pidi elama tema korteris Beacon Hillis.

Ent see hoog tunnelis peatunud taksos oli üle hulga aja kõige hullem. Lõputu tunneli läikivad seinad kerkisid tema pea kohal. Tal oli tunne, nagu oleks ta tohutu lämmatava mao kõhus, ning ta tundis, kuidas tal hakkas sees keerama ja suu muutus kuivaks.

Takso roomas edasi. Tagaistmel haises higi ja mingisugust lille aroomi meenutava autolõhna järele. Kate oleks tahtnud akna lahti teha, aga ta ei olnud Ühendriikide taksoetiketiga tuttav. Kõhus keeras jälle, magu hakkas krampi tõmbuma. Millal ma viimati tualetis käisin, mõtles Kate, ja paanika süvenes veel natuke. See oli väga tuttav tunne: süda hakkas kiiremini lööma, käed-jalad muutusid külmaks, maailm tema silme ees omandas teravamad piirjooned. See on lihtsalt paanikahoog, ootamatu adrenaliinivoog. See ei saa sulle haiget teha ega sind tappa ja keegi ei pane seda tähele. Lase sel lihtsalt juhtuda. Hulbi koos sellega. Pea vastu.

Aga see on teistsugune, ütles Kate endale. Oht tundus reaalne. Korraga oli ta jälle majakeses Windermere’is, kükitas lukustatud kapis, öösärk uriinist märg, George Daniels teisel pool ust. Kate tundis end peaaegu samamoodi nagu siis, tema sees olid külmad käed, mis väänasid ta sisikonda nagu märga käterätikut. Oli kõlanud püssipauk, pärast seda kohutav vaikus, mis kestis tunde ja tunde. Kui ta lõpuks kapist välja tõmmati, olid tema liigesed kanged, häälepaelad karjumisest valusad ning ta ei teadnud, kuidas ta veel elus oli, kuidas hirm ei olnud teda tapnud.

Autosignaali kõla tõi ta tagasi taksosse. Ta tõrjus peast mõtted Windermere’ist ja George’ist, hingas nii sügavalt, kui suutis, ehkki tal oli tunne, et rinnus oli midagi rasket.

Vaata sellele otsa. Lepi sellega. Mine sellega kaasa. Lase sel minna.

Sõnad ei aidanud ja Kate tundis, kuidas kõri sulgus, muutus nõelapea suuruseks auguks, kui kopsud üritasid meeleheitlikult hapnikku endasse tõmmata. Takso tagaistmel oli nüüd samasugune lõhn nagu kapis, hallituse ja roiskumise hais, nagu oleks miski palju suvesid tagasi seina sees surnud. Kate kaalus võimalust jooksu pista ja see mõte tekitas temas veel hullemat paanikat. Ta mõtles oma tablettidele, arsti määratud bensodiasepiinile, mida ta nüüd väga harva võttis, aga siiski kaasas kandis, nagu laps hoiab käeulatuses oma tekikest, mida ta enam ei vaja. Aga tabletid olid kohvris, mis oli selle pagana takso pakiruumis. Kate avas kuiva suu, et taksojuhile midagi öelda, paluda tal pagasiluuk lahti teha, aga sõnad ei tulnud välja. Ja see oli hetk – ta oli seda palju kordi kogenud –, mil ta oli veendunud, et sureb. Paanikahood ei tapa sind. Muidugi ei tapa, mõtles ta, kuid pigistas silmad siiski kinni, nagu sööstaks rong otse tema poole. See oli kõige hullem asi, mida teha. Maailm vajus pimedasse kappi, surm lämmatas teda. Tema sisikond hakkas vedelaks muutuma.

Vaata sellele otsa. Lepi sellega. Mine sellega kaasa. Lase sel minna.

Takso nõksatas terve autopikkuse jagu edasi ja jäi siis uuesti seisma ning see väike liikumine parandas natuke Kate’i enesetunnet, nagu oleks just tema mantra pannud auto liikuma. Ta kordas seda uuesti ja tegi samal ajal hingamisharjutusi.

Taksojuht raputas laiali aetud sõrmedega kätt ja pomises midagi määrdunud esiklaasi poole keeles, millest Kate ei saanud aru. Millegipärast oli ta arvanud, et Ameerika taksojuhid on tavapäraselt ameerikalikud – lühikest kasvu, sonide ja sigarijunnidega valjuhäälsed ameeriklased. Aga sellel taksojuhil oli turban ja tihe habe; kui jätta arvestamata tõsiasi, et juht istus autos vasakul pool, oleks Kate võinud sama hästi ka Londonis olla.

„Kui pikk see tunnel on?” suutis Kate läbi vaheseina küsida. Tema hääl kõlas ta enda kõrvus katkeva ja arglikuna.

„Seal ees on midagi.”

„On see alati nii?”

„Mõnikord,” ütles taksojuht ja kehitas õlgu.

Kate andis alla ja tõmbus vaheseina juurest eemale. Ta hõõrus peopesi vastu reisi. Takso liikus jõnksutades edasi, iga kord paar jalga, aga kui see oli seisma jäänud Chevyst möödunud, sai jälle mõlemat sõidurada kasutada ja takso võttis uuesti hoo üles. Kate hingas nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Ta sirutas käe rusikast lahti ja üks sõrmenukk ragises. Ta hakkas pöidlaga kindlas järjekorras sõrmeotsi puudutama. Avaus tema kõris venis natuke laiemaks.

Nad jõudsid tunnelist välja ning Kate nägi silmanurgast taevast katvaid suuri vihmapilvi, enne kui takso sõitis mäest alla järgmisse tunnelisse, ent selles oli liiklus sujuv. Taksojuht tegi kaotatud aja tasa, enne kui sõitis järgmisele kiirteele, mis rullus piki Charlesi jõge. Valgust oli veel nii palju, et Kate nägi vasakut kätt mööda vilksatavate telliskivimajade tagakülgi. Mööda siledat jõepinda liugles paat üksiku sõudjaga.

Taksojuht pööras järsult vasakule, sõitis tuldud teed tagasi, et keerata kitsale tänavale, mida mõlemalt poolt ääristasid telliskivimajad ja õites puud.

„Bury Street,” teatas taksojuht.

„Number 101.”

„Selge.” Taksojuht andis gaasi, võttis siis uuesti kiiruse maha ja peatus järsult, üks ratas kõnniteel, tellistest võlvkäigu ees, mille sissepääsu kohal seisis väikesel tellisel number 101. Kate nägi tillukese purskkaevuga siseõue. Kolmekorruseline kortermaja piiras siseõue kolmest küljest. Kate’i kõht valutas natuke pärast varasemat paanikahoogu ja ta mõtles süüdlaslikult oma sugulasele Corbin Dellile, kes oli varem sel päeval jõudnud tema mitte nii erilisse korterisse Londoni põhjaosas. Aga Corbin teadis, mis teda ootas. Nad olid vahetanud mitmeid e-kirju. Kate’i ühe magamistoaga korter oli hubane ja lihtne ning asus mugavalt metroojaama lähedal, aga Corbini korter – ta oli pilte näinud – oleks nagu pärit mõnest Henry Jamesi romaanist. Kate ei osanud siiski oodata siseõue viivat kaarväravat, see oli väga itaalialik, tundus kohatuna selles väheses osas Bostonist, mida ta oli näinud.

Ta ootas kõnniteel, kui taksojuht tõstis pagasiruumist välja tema kaks kotti – suure ratastega kohvri ja veel suurema puldankoti. Kate oli eelmisel nädalal Londonis oma pangas dollareid vahetanud ja maksis juhile õhukeste kupüüridega, teadmata, kui palju täpselt jootrahaks jätta, ning andis ilmselt liiga palju. Kui takso ära sõitis, sättis Kate puldankoti kohvri peale ja astus väravast sisse.

Ta oli poolel teel üle siseõue, millest pool oli sillutatud paekivi, pool tellistega, kui peauks läks lahti ja pirnikujulise kehaga uksehoidja tormas käega vehkides uksest välja.

„Tere, tere,” ütles mees. Ta kandis ülikonna peal pruuni vihmamantlit ning peas nokkmütsi. Mütsi all olid mehel tumedate raamide ja paksude klaasidega prillid. Ta oli tumeda naha ja väga valgete vuntsidega, mis olid ühelt poolt veidi tihedamad.

„Tere,” ütles Kate. „Mina olen Katherine Priddy. Ma hakkan elama Corbin Delli korteris.”

„Just. Ma tean sellest kõike. Härra Dell kolis pooleks aastaks Londonisse ja teie kolite siia. Londoni kaotus ja Bostoni võit, arvan ma.” Ta pilgutas neiule silma ja osa Kate’i rinda pitsitavast pingest hajus.

„Selles ma küll nii kindel ei ole,” ütles Kate.

„Mina eksin harva,” ütles mees. Kate oli kusagilt lugenud, et bostonlased olid oma jaheda suhtumise poolest kurikuulsad, aga see uksehoidja tõestas küll vastupidist.

„Ma näen, et olete kogu oma maise vara kaasa võtnud,” ütles mees kaht kotti silmitsedes. Kate pigem tajus kui nägi, et temast möödus üks naine ja astus majja. Uksehoidja ei paistnud teda märkavat.

„Kui teie võtate kohvri, võtan mina koti,” ütles Kate ja kahe peale õnnestus neil asjad kolmest kulunud marmorastmest üles fuajeesse tassida. Uksehoidja jättis kohvri plaaditud põrandale ja läks kiirel sammul oma laua taha. Tüseda mehe kohta liikus ta kergelt.

„Ma lubasin proua Valentine’ile helistada, kui te siia jõuate. Ta on korteriühistu esimees ja tahtis teile ise teie uut korterit näidata.”

„Oi, hea küll,” ütles Kate ringi vaadates. Fuajee oli kitsas ja kaunis. Kõrgest laest rippus klaaskupliga kaetud nelja lambiga lühter. Seinad olid värvitud rikkalikku kreemikat karva.

„Preili Priddy on all fuajees,” ütles mees torusse ja pani selle hargile. „Ta tuleb kohe alla. Viime teie pagasi lifti. Te olete põhjatiivas kolmandal korrusel. Teie korterist avaneb kaunis vaade Charlesile. Olete varem Bostonis käinud?”

Kuni Kate talle selgitas, et pole varem Ühendriikides käinud, tuli külgtrepist alla umbes seitsmekümnendates eluaastates pikka kasvu, haiglaslikult kõhn naine, tema kingad plaaditud astmetel valjusti klõbisemas. Ta kandis pikka musta kleiti, kaela ümber oli lillemustriga sall. Hõbedased juuksed olid keerukasse krunni seatud. Kate mõtles, kas naine riietus alati nii või kavatses ta hiljem välja minna. Naine tutvustas end Carolina ja surus Kate’i kätt. Caroli käsi oli nagu kimp söögipulki, mida kattis õhuke paber.

„Kate, ma olen kindel, et te oleksite Corbini korterist isegi sotti saanud, aga ma arvasin, et ega tervituskomitee ka halba tee.” Kui uksehoidja oli Kate’i pagasi lifti tõstnud, võttis Carol temalt võtme ja juhatas Kate’i keerdtrepist üles. „Ega teil ei ole midagi trepist mineku vastu? See on mu igapäevane trenn.”

Kate kinnitas, et läheb hea meelega trepist, ning tundis kergendust, et ei pea liftiga sõitma.

Kolmandal korrusel pööras Carol vasakule ja Kate läks tema järel mööda pikka, vaibaga kaetud koridori, kus üks uks oli vasakul, üks paremal ja üks koridori lõpus. Vasakpoolsele uksele koputas parasjagu üks umbes Kate’i-vanune naine. Kate arvas, et seda naist ta oligi varem siseõues silmanud.

„Kas ma saan teid aidata?” küsis Carol valjusti.

Naine pööras ringi. Ta kandis teksaseid ja madala kaelusega kampsunit. Tema juuksed ulatusid õlgadeni ja ta oleks olnud peaaegu ilus, ent tal ei olnud lõuga. Selle puudumine oli nii silmatorkav, et Kate mõtles korraks, kas naine oli mingis jubedas õnnetuses lõua kaotanud.

„Kas te töötate siin? Kas ma saaksin selle ukse võtme? Ma olen oma sõbra pärast mures.” Ta rääkis ärevusest kiledaks muutunud ninahäälega.

„Miks te mures olete?” küsis Carol. „Kas kõik on korras?”

„Ma ei saa teda kätte. Pidime lõunat sööma, helistasin talle tööle ja seal ei ole teda samuti nähtud. Ja nüüd olen ma mures.”

„Kas te uksehoidjaga rääkisite?”

„Ei, ma tulin otse siia. Teate, see ei ole tema moodi. Ma olen talle mingi tuhat tekstsõnumit saatnud.”

„Vabandage,” ütles Carol. „Mul endal ei ole võtit, aga võib-olla peaksite meie uksehoidja Bobiga rääkima. Ta teab kindlasti midagi. Mis teie sõbra nimi on?” Carol oli hakanud jälle edasi minema ja Kate järgnes talle.

„Audrey Marshall. Kas te tunnete teda?”

„Ma olen temaga kohtunud, kullake, aga ma ei tea temast suurt midagi. Rääkige Bobiga. Tema aitab teid. Ta oleks pidanud teid aitama, kui te siia tulite.”

Kate avastas, et kõnnib koridori seina ääri mööda, tema õlg peaaegu puudutas paneelidega kaetud seina. Murelik sõber oma kileda hirmunud häälega oli Kate’i rinnus jälle tekitanud pitsitava tunde, hirm paisus temas nagu õhupall. Ta mõtles oma tablettidele, mis olid kohvris tualett-tarvete kotis, tema käeulatusest väljas.

„See on nii veider,” ütles Carol võtit koridori lõpus asuva ukse lukuauku pannes, „et keegi ilma uksehoidjaga rääkimata siia jõuab. Ma olen kindel, et tegelikult pole kellegagi midagi juhtunud.” Ta ütles seda sellise tooniga, nagu ei juhtuks tegelikult kellegagi kusagil kunagi midagi halba. See oli seda tüüpi totter, aga heatahtlik avaldus, millega Kate’i isa oleks võinud lagedale tulla. Kate ise aga teadis samal hetkel, kui nägi murelikku naist meeleheitlikult oma uue naabri uksele koputavat, et keegi oli surnud. Tema mõistus töötas niimoodi. Ja teadmine, et tema mõistus töötas niimoodi – loogikat pidevalt kõige hullema võimaliku järelduseni venitades –, ei vähendanud tema veendumuse kindlust. Juba hommikul oli Kate teadnud, et higise lauba ja kahuste vuntsidega noorukil väljuvate lendude ootesaalis oli seljakotis isetehtud lõhkeseade. Ja ta oli teadnud, et Atlandi kohal kogetud õhuaugud muutuvad üha metsikumateks, kuni reaktiivlennuki tiib kistakse küljest sama lihtsa vaevaga, nagu sadistlik laps rebib liblikalt tiiva. Neid asju ei olnud juhtunud, aga see ei tähendanud, et suletud ukse taga ei olnud surnud või surev tüdruk. Loomulikult oli.

Kate suunas tähelepanu Carolile, kes näppis ikka veel võtmeid. Kate mõtles, kas lukukeeled olid Caroli linnuluudele liiga rasked, ning kuulis siis meeletuks kergenduseks õlist plõksatust, kui lukk avanes. Ehkki ta polnud kunagi Corbini korteris käinud, oli ta mõttes selle juba omaks võtnud. Ta tahtis meeletult sisse astuda ja kodu turvalisust tajuda. Kate’ile tundus, et sellest oli möödas aastaid, kui ta oma turvalisest Londoni korterist välja astus, kaks korda kontrollis, et uks oleks ikka lukus, takso kõnnitee servas ootamas. Carol lükkas ukse lahti ja just sel hetkel kuulis Kate koridorist uuesti hääli. Ta pöördus ja nägi uksehoidja Bobi, kes tassis puldankotti, sabas ilma lõuata naine, kes talle oma lugu kurtis. „Las ma hoolitsen kõigepealt selle noore daami eest, siis vaatame, mis teie sõbraga on,” ütles Bob.

Carol juhatas Kate’i tema uude koju ning Kate küsis viivitamata tualeti järele. „Muidugi kullake, üks on kohe magamistoa juures,” ütles Carol käega osutades ja Kate suundus kärmelt selle poole, ümbritsevat luksust vaevu märgates, ning sulges end tohutusse vannituppa, mille seinad olid kaetud mustade ja valgete plaatidega. Ta istus potikaanele, tegi käekoti lahti, ehkki teadis, et tablette pole seal. Kotis, küljetaskus oli plasttops bensodiasepiiniga. Kohe, kui ta neid nägi, meenus talle, et oli hommikul topsi kohvrist käekotti tõstnud. Kuidas ta selle nii ruttu oli unustanud? Värisevate kätega keeras ta korgi pealt ja neelas tableti kuivalt alla. Teda haaras hirm – mis oli peaaegu hullem kui paanika.

Ta poleks tohtinud Ameerikasse tulla.