Читать книгу Kõik tema hirmud - Peter Swanson - Страница 5

Ta saigi teada, aga alles järgmise päeva hilisel pärastlõunal.

Kate ärkas varakult, toas oli alles pime. Ta teadis, et peaks üritama veel natuke magada, end Bostoni ajaga harjutama, aga ta oli täiesti ärkvel ja tal oli meeletu kohviisu.

Läks natuke aega, aga ta leidis kohvimasina, kohvipuru ja sai aru, kuidas see kõik töötas. Kuni kohv valmis, kõndis ta suures korteris ringi. Hämar hommikuvalgus hakkas akendest sisse imbuma. Korteri kõige suuremast toast, elutoast, avanes vaade Charlesi jõele, mis oli hallis koiduvalguses vaikne, sileda jõepinna kohal hõljusid uduriismed. Jalakäijate sild kaardus üle jõe ja selle kõrval kulgeva maantee.

Elutuba nägi välja nii, nagu algaks siin kohe kokteilipidu. Siin-seal paiknesid toolid, teineteise vastas seisis kaks suurt diivanit, nende vahel klaasplaadiga diivanilaud. Kate vihkas klaaslaudu. Niipea, kui nende peale midagi panna, tekib mõte, et plaat puruneb või vähemalt mõraneb. Kate elas alati järgmises hetkes, traagilises silmapilgus. Sel põhjusel oli ta alati vihanud madalaid käsipuid, tiheda liiklusega tänavate ületamist, mitut taldrikut hoidvaid ettekandjaid. Need olid alati olnud häirivad, ärritavad hirmud, aga siis, viis aastat tagasi, oli juhtunud see intsident George’iga ja tema elu oli igaveseks muutunud. Ta ei suutnud üle aasta majast väljuda. Ei, asi oli hullem. Ta ei suutnud ettegi kujutada, et väljub majast; hirm ja lein olid ta halvanud. Vanemad ja terapeut olid ta aeglaselt sellest august välja tirinud ja elu oli muutunud paremaks. Kate ei suutnud hoomata, et ta oli jõudnud Ühendriikidesse, sellesse tohutusse klaaslauaga korterisse. Talle ei meeldinud klaasist laud, aga ta sai sellest üle.

Elutoas ei olnud televiisorit ja ta mõtles ehmatusega, kas korteris üldse oligi televiisorit. Siis meenus talle ruum, mida Carol Valentine oli nimetanud kabinetiks, see oli tumedate puitpaneelidega tuba, kus oli pehme nahkdiivan. Hetkeks ei suutnud Kate meenutada, kus kabinet oli, aga sinna pääses koridorist, mis viis kahte külalistetuppa. Tal oli õigus; televiisor oli seal – sisseehitatud raamaturiiulisse puidust uste taha peidetud hiigelekraan. Laual (õnneks polnud see klaasist) diivani ees oli universaalpult ja selle all lamineeritud leht, millel oli nimekiri vähemalt saja telekanaliga.

Kabinetis oli ka suur puidust laud ja Kate märkas laual märkmepaberit. Sellel oli WiFi-võrgu nimi („Angel Face”) ja salasõna. Kate mõistis, et peaks vanematele endast märku andma, ja Corbinile, uurima, kas ta oli turvaliselt Kate’i korterisse jõudnud.

Kate võttis kohvrist sülearvuti ja adapteri, tõi köögist tassi musta kohvi ja läks tagasi kabinetti. Ta imetles jälle korteri suurust. Ta istus laua taha, nahktool krudises nagu nahk ikka. Talle oli tulnud palju e-kirju, enamus rämpspost, aga üks kiri oli emalt ja üks Corbinilt. Ta avas kõigepealt Corbini kirja.

Kate!

Taksojuht keeras ainult paar korda valesti, enne kui me sinu kauni kodu leidsime ja ma lugesin sinu ääretult läbimõeldud kirja. Mul on piinlik, et ma sulle midagi sarnast ei kirjutanud, ja mul pole ühtki vabandust, aga kui ma ajavahega harjun, saadan sulle põhjaliku nimekirja headest baaridest ja restoranidest mu korteri lähedal. Ma luban.

Kiire küsimus: ma näen, et sul on pesumasin, aga kuivatit pole. Kas mul on midagi kahe silma vahele jäänud?

Hiljem pikemalt. Ootan juba järgmist kuut kuud.

Corbin

Kate vastas:

Mina samuti. Kui ma sinu koju astusin, arvasin, et olen korteriga eksinud. Kui uhke! Mul on siiralt häbi oma haleda korteri pärast, kus on pesumasin, kes peab ennast ka kuivatiks. See on samas ka kuivati, sellepärast sa segaduses oledki. Kraanikausist vasakul sahtlis peaks olema instruktsioon. Ma soovitan siiski, et kui sa hakkad pesu pesema, ära oota kuivi riideid vähemalt enne järgmist päeva. Palun ära häbene, kui sul on veel küsimusi. Ma olen sinu korterisse tõesti armunud.

Parimat, Kate

P.S. Aitäh toreda šampanja eest, mis on loomulikult ära joodud.

Järgmisena luges Kate ema kirja – „nii uhke sinu üle, kullake” – ja vastas ka sellele. Ta rüüpas kohvi, mis oli nii palju parem kui lahustuv, mida ta oli harjunud jooma. Ta kuulis kauguses politseisireeni ning järsku meenus talle eelmine õhtu, magama jäämine ja see, et nägi laes politseiauto vilkureid. Oli see juhtunud päriselt või oli see osa unenäost? Hetkeks oli ta segaduses, teda täitis uuesti hirm, sama tunne, mis oli teda vallanud siis, kui leidis tabletid käekotist, ehkki oli kindel, et neid ei olnud seal. Kas ma hakkan hulluks minema? mõtles ta. Siis ütles ta endale: Ei, see ei olnud unenägu. See oli kindlasti päriselt. Võib-olla oli naaberkorteri tüdrukuga tõesti midagi juhtunud.

Kate pakkis tualett-tarbed lahti ja käis magamistoa juurde kuuluvas vannitoas duši all. Dušikabiin oli hiiglaslik, otsak tuli otse laest ja sellest lahvatas veeuputus. Kate mõtles jälle oma korterile Londonis, dušikabiiniks muudetud vannile, kus kummivoolik libises pidevalt hoidikust välja. Pärast duši all käimist pani Kate jalga mustad sukkpüksid ja selga Bodeni firma lemmikkleidi ning otsustas, et võtab end kokku ja läheb välja. Enne Bostonisse tulekut oli ta uurinud Google Mapsi pilte ümbruskonnast, otsinud välja kõige lähema apteegi ja turu. Tal oli plaanis minna välja ja muretseda vajalikud asjad paariks järgmiseks päevaks. Esmaspäeval pidi ta alustama Graphics Institute’is Cambridge’is, umbes viie metroopeatuse kaugusel. Ta ei oodanud metroosõitu, aga teadis, et saab sellega hakkama – terapeut oli sundinud teda Londonis mitu korda harjutamise mõttes metrooga sõitma.

„Metroo on valik,” oli Kate Theodorale öelnud. „Ma võin igale poole taksoga sõita.”

„Kõik on ju valik, eks ole,” oli terapeut vastanud. See rahulik Põhja-Inglismaa aktsent oli Kate’i meeletult ärritanud, kui ta Theodoraga esimest korda kohtus, aga ta oli sellega harjunud samamoodi, nagu oli harjunud naise lokkis juuksepahmaka ja lillade džempritega.

„Noh, ma ei vali ka langevarjuhüppeid. Sa ei sunni mind ju seda tegema, eks ole?”

„Ei, ma ei sunni sind langevarjuga hüppama, aga ma sunnin sind metrooga ja liftiga sõitma ja lennukiga lendama. See kõik kuulub ju selle elu juurde, mida sa soovid, eks ole, Kate?”

Theodoral oli loomulikult olnud õigus. Elu oli täis kitsaid kohti ja suletud väljapääse. Ta pidi õppima nendega elama.

Kate astus korterist välja ja pani ukse enda järel lukku. Kadunud tüdruku uksest möödudes aeglustas ta sammu, kuulatas, aga ühtki heli ei kostnud. Ta läks trepist alla fuajeesse, möödus uksehoidjast ja astus siseõue. Taevas oli hall, seda katsid pilvesäbarad, valgus oli nii hämar, et Kate pelgas korraks, et on terve päeva maha maganud. Tema sõõrmeisse kandus pahvak sigaretisuitsu. Kate oli pärast ülikooli suitsetamise maha jätnud, aga talle meeldis endiselt see lõhn. Ta otsis pilguga selle allikat ja nägi õue keskel purskkaevu serval istuvat meest. Mees kustutas koni vastu paekiviplaati. Kate möödus temast, kui mees hakkas end püsti ajama.

„Vabandust,” ütles ta, osutades kustunud konile sõrmede vahel.

„Mul pole selle vastu midagi,” ütles Kate, peatus ja vaatas mehe poole. Mees oli kõhn, peaaegu kuivetu, aga laiade õlgadega. Kõige silmatorkavam detail tema kitsas näos oli suur kõver nina. Tema silmad olid hallikasrohelised ja sügaval pealuus, näos olid kergelt näha vanad aknearmid. Mees oleks pidanud olema inetu, aga ei olnud. Tema liiga tugevad näojooned moodustasid nukra ja kena näo.

„Ma tegelikult ei suitseta. Jätsin maha. Aga siis leidsin sahtlist ühe sigareti ja mõtlesin, et tõmban selle ära, lihtsalt sellepärast, et endale meelde tuletada, kui jube see on.”

Mehe hääl oli sügav ja sõbralik, ja Kate, keda endiselt piinas ajavahe ning segadus kellaaja suhtes, tundis jalgades nõrkust. „Oli siis jube või?” küsis ta.

„Ei, muidugi mitte. See oli suurepärane.”

„Suitsetamine on suurepärane,” ütles Kate. Miks nad rääkisid nagu vanad sõbrad? Kas Ameerikas rääkisidki inimesed võõrastega nii?

„Sa suitsetad?”

„Suitsetasin. Jätsin maha. See ei olnud lihtne.”

„Kuidas sa seda teed?”

„Mitte suitsetades.”

Mees puhkes naerma. Tema hambad olid kahtlaselt valged, ülemised olid sirged, alumised natuke puseriti. „Minu nimi on Alan Cherney.”

„Mina olen Kate. Ma elan siin ajutiselt.” Korraga muutus ta ujedaks ega öelnud oma perekonnanime.

„Sa oled inglane?” küsis Alan.

„Jah. Ma peatun siin oma nõbu korteris ja tema elab minu korteris Londonis.”

„Millisest korterist jutt käib?” Alan Cherney pilk libises üle maja.

Kate nookas peaga oma majatiiva poole. „Hm, Corbin Delli omast. Seal üleval.”

„Aa, põhjatiivas. Mina olen teisel pool, kolmandal korrusel. Ma tunnen Corbinit. Natuke.”

„Sa tunned teda paremini kui mina. Ma pole temaga kunagi kohtunud.”

„See on kummaline,” ütles Alan. „Kuidas see juhtus?”

Kate rääkis loo talle ära, jättes välja fakti, et vähemalt osaliselt sundis teda reisile minema vajadus minevikutraumadest üle saada.

„Noh, sa tegid head kaupa,” ütles Alan. „Need on üsna kenad korterid.”

„Kui kaua sa oled siin elanud?”

„Natuke üle aasta. Kolisin siia koos oma tüdrukuga – rikka tüdrukuga – ja tema kolis ära ning mina ei saa seda endale tegelikult enam lubada, nii et pean hakkama uue korteri otsimise peale mõtlema.”

„Sellest on kahju.”

„Millest on kahju?” küsis mees. „Sellest, et ma oma tüdrukust ilma jäin, või sellest, et ma pean välja kolima?”

Kate hakkas naerma. „Ma ei tea. Mõlemast on kahju.”

Alan muigas ja ütles: „Kahju, et sul oli rikas tüdruk ja kaunis korter ning et kuu aja pärast oled sa üksinda mingis urkas.”

„Midagi sellist.”

Tuulehoog rebis siseõue kivisillutiselt vettinud märja lehe ja surus selle Kate’i saapale. Neiu kummardus seda ära võtma. Kui ta püsti tõusis, valitses hetke vaikus, ja Kate märkas, et oli selle võõraga peaaegu viisteist minutit juttu ajanud.

„Noh,” ütles ta, ent ei jätkanud. Tema pilk libises mehe omalt minema ja ta tundis, kuidas põsed lõid õhetama. Ühe põgusa hirmsa hetke jooksul teadis ta, et kui mees oleks palunud, oleks ta tema järel otse ta korterisse ja tema voodisse läinud. Mees oli kena, seda küll, isegi oma suure kõvera ninaga, aga Kate oleks talle järgnenud, sest tal oli tunne, nagu oleksid nad olnud aastaid tuttavad.

„Sa pead minema hakkama,” ütles Alan Kate’i mõtet sõnadesse pannes.

„Jah.” Ja siis hakkasid mõlemad naerma.

„Ma olen korteris 3L,” ütles Alan. „Niipea ma kuhugi ei lähe. Me näeme veel.”

„Hea küll,” ütles Kate.

Ta hakkas minema, kuid seisatas. „Kas sa tunned Audrey Marshalli nimelist naist? Ta elab siin.”

Alani laubale tekkisid kortsud. „Ma tunnen küll Audreyt. Noh, ma tean, kes ta on. Tegelikult ma ei tunne teda.”

„Kui ma eile õhtul siia jõudsin, oli üks sõber tema ukse taga, otsis teda, rääkis, et Audrey on kadunud.”

Kate arvas, et Alan ei võta seda tõsiselt, aga ta ütles hoopis: „See ei kõla hästi. Tema ei ole seda tüüpi, kes ära kaoks.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Oh, ma ei tea. Ma pean vist silmas, et ta on alati siin. Ma näen teda. Tihti. Ma olen kindel, et ta ilmub välja.”

Kate oli piirkonna kaardi kaasa võtnud, aga ta oli seda eelnevatel nädalatel nii palju uurinud, et tal polnud vaja seda kotist välja võtta. Ta läks mööda Buryt Charles Streetile ja ostis rahvast täis Starbucksist võileiva ja kohvi. Teine kohv oli viga. Ta oli närviline ja ärevil, tehes sisseoste uhkes toidupoes, kus olid kitsad, täis topitud vahekäigud. Ta oli kavatsenud osta asju pastaroa jaoks, mida talle meeldis teha suitsulõhega, aga teda valdas kerge paanika ja ta ostis ainult pätsi juuretisega leiba, Cheddari juustu, piima ja kaks pudelit punast veini. Väljas oli soe leebe vihm segunenud kerge tuulega. Pärast umbset kauplust oli see nahal mõnus ja Kate kõndis aeglaselt mööda Charlesi tagasi, jättes tuleviku tarbeks meelde baari, mis paistis hästi valgustatud ja sõbralik, ning kohviku, kus oli palju vähem rahvast kui Starbucksis.

Ta möödus meelega gaasilaternatega valgustatud kõrvaltänavast, mis oleks ta otse mäest üles Bury Streetile viinud, ja kõndis Public Gardeni poole. Ostud olid rasked, aga ta tahtis kuulsat parki vähemalt näha. Vihmasadu tihenes ja vanemad kiirustasid lapsi pronksist partide rivi juurest minema. Tiigi ääres sädelesid pajud. Kate oli juba parki sisse astumas, aga mõtles siis ringi. Ta oli siin kuus kuud, tal oli aega.

Kate astus fuajeesse. Ta tutvustas end uksehoidja Sanibelile, kes oli kõrgete põsesarnade ja ronkmustade juustega kõhn mees. Uksehoidja pakkus abi kottide tassimisel. Kate tänas ja keeldus, kui fuajee laual istunud valge kass põrandale hüppas ja end vastu tema jalgu hõõrus.

„See on Sanders,” tutvustas uksehoidja.

„Kas Sanders on teie kass?”

„Ei, ei. Ta on proua Halperini kass. Ülemiselt korruselt.” Mees osutas vaevumärgatava peanoogutusega Kate’i enda korteri suunas. „Talle meeldib ringi käia. Igal pool. Erinevalt proua Halperinist.”

Kate läks trepist üles, Sanders tema kannul. Carol Valentine oli Florence Halperini maininud; talle kuulus teine korter Kate’i tiivas. Uksest möödudes märkas Kate, et see oli praokil, ilmselt Sandersi pärast, aga kass kõndis Kate’i järel tema korteri ukseni ja tal õnnestus sisse lipsata, ehkki Kate üritas kassile jalga ette panna.

Kate pani ostud ära ja läks Sandersit otsima. Kass oli hüpanud aknalauale ja vaatas õues sadavat vihma. Kate võttis kassi sülle, ta ootas tõrkumist, aga Sander sättis tagumised käpad Kate’i käsivarrele, esikäpad tema õlgadele, ja nurrus vaikselt ta kaela vastas. Kate, kelles kassid tavaliselt vastakaid tundeid tekitasid, tundis kiindumust. Ta viis Sandersi koridori ja ütles: „Vale korter, Sanders,” ning pani looma koridori vaibale. Ta pani ukse ruttu kinni, samal ajal kui kass minema tippis.

Kate läks magamistuppa ja võttis joonistusploki, mille ta oli Londonist kaasa toonud. See oli uhiuus, märk algusest uuel maal. Ta võttis uuest pakist söepliiatsi, istus paksu vaibaga kaetud põrandale kavatsusega Sandersit joonistada. Selle asemel joonistas ta hoopis Alan Cherney näo, see tuli tal peaaegu ideaalselt välja. Miski oli kergelt paigast ära, silmad olid liiga lähestikku, juuksepiir liiga madal, Kate võttis vana kustutuskummi ja parandas vead. Visandi parandamine võttis rohkem aega kui selle joonistamine, aga lõpuks oli sarnasus täielik. Kate kirjutas pildi alla mehe nime ja kuupäeva ning lisas siis „Boston, Massachusetts”. Ta joonistas peaaegu eranditult portreesid ja tema visandivihikud olid täis pilte inimestest, keda oli äsja kohanud. Tal oli sääraseid plokke terve virn, kõige varasemad olid pärit algkooli ajast. Nende lehitsemine – ta tegi seda tihti, eriti siis, kui toas konutas – oli nagu päeviku lugemine. Ta nägi lähedaste sõprade nägusid, keda oli joonistanud vaid paar tundi pärast nende esimest kohtumist, ja inimeste nägusid, kelle olemasolu ta oli täielikult unustanud. Alani pilti vaadates mõtles ta, kas ta tunneb mehe kümne aasta päras üldse ära. Või ehk osutub see visandiks, mille ta tegi vahetult pärast tulevase abikaasaga tutvumist. Ilmselt esimene variant.

Ta keeras tühja lehe, pani silmad kinni ja üritas joonistada Carol Valentine’i, vanemat naist, kes oli talle korteris ringkäigu teinud. Ta suutis meenutada tema silmi, laupa, juukseid, kaela, aga nina ja suu ei olnud tal nii täpselt meeles. Selle asemel, et Carolit joonistada, joonistas ta ennast; ta mäletas, milline ta nägi välja hommikul vannitoas peeglisse vaadates. Juuksed, mida oli äsja lõigatud, olid lükatud kõrva taha. Tema silmad olid pärast pikki tunde kuiva õhuga lennukis veidi rohkem paistes kui tavaliselt. Aga Kate joonistas endale kerge naeratuse, mis nägi lõpuks välja pigem nagu närvilise, kõnet pidama hakkava pruutneitsi ärev muie. See ei tabanud päris täpselt tema meeleolu, aga ta jättis visandi nii. Ta ei kustutanud peaaegu kunagi oma autoportreesid.

Järgmisele lehele joonistas ta uksehoidja Sanibeli, kellega oli just tuttavaks saanud. Selle asemel, et lihtsalt mehe nägu visandada, joonistas ta Sanibeli seismas oma laua juures, ning lisas siis tema jalgade juurde Sandersi. Kate ei olnud harjunud kasse joonistama ja Sanders tuli valesti välja, ta näis ähvardav, ehkki polnud seda sugugi.

Kate pistis joonistusploki voodi alla ja tõusis püsti. Tal oli kõht jälle tühi, ta läks kööki, sõi leiba ja juustu, mõtles veinipudeli avada, aga muutis siiski meelt. Vihm peksis nüüd vastu aknaid ja Kate mõtles korraks kunstnikule, kes pritsib värvijugasid lõuendile. Ta vahtis mõnda aega köögiaknast välja, otsustas, et talle meeldib tema uus korter, mitte ilmse luksuse, vaid kõrgete lagede ja suurte akende pärast. Ta sai siin hingata. Ta otsustas teha teed, taipas, et polnud seda ostnud, aga leidis siis kõrgest kapist karbi Red Rose’i. Kate täitis kannu veega, pani selle gaasipliidile ja läks elutuppa. Üht seina katsid sisseehitatud raamaturiiulid ja ta uuris raamatuid. Suuremalt jaolt kõvas köites aimeraamatud, ehkki üks riiul kuulus täielikult John D. MacDonaldi pehmekaanelistele väljaannetele. Ta võttis ühe. „Tumedam kui merevaik”. Travis McGee müsteerium. Kaanel oli seksikas pilt lühikese topiga tüdrukust. Leheküljed olid ajaga kollaseks tõmbunud. Küllap olid need kuulunud Corbini isale, mõtles Kate. Kus Corbini raamatud olid? Oli tal üldse raamatuid? Travis McGee raamatute all oli veel üks riiul pehmekaaneliste kriminullidega. Ta võttis ühe Dick Francise romaani – „Luude purustamine” –, mida ta vist ei olnud veel lugenud, ja läks sellega toa kõige suurema akna all seisva pika beeži diivani juurde. Ta heitis pikali, luges paar esimest lõiku, pani silmad kinni ja jäi kohe magama.

Unes nägi Kate parki, tiiki, mida piitsutas ja kurrutas metsik vihm. Ta seisis ühe kollaste okstega paju all. George Daniels oli tiigi teisel kaldal. Kate’i ei üllatanud, et ta oli Bostonis – teda ei üllatanud seegi, et mees oli veel elus –, sest tema unenägudes oli George alati elus ja jälitas teda. Mees silmas teda paju varjus ja hakkas üle tiigi ujuma. Kate’il oli vintpüss kaasas ja kui George tilkuva ja naeratavana veest välja tuli, tulistas tüdruk teda mitu korda, kuulid läbistasid mehe särgi, aga see oli ka kõik. Üks kuul tabas George’i lõuga ja too äigas selle kõrvale nagu parmu. Ta tuli endiselt Kate’i poole.

Kate ärkas, kael ja rind higiga kaetud, ninas mingi kibe ja kirbe hais. Talle meenus veekann, ta hüppas püsti, Dick Francise raamat kukkus põrandale, ja jooksis kööki gaasi kinni keerama. Vesi oli ära keenud ja kann suitsema hakanud. Ta tegi ühe akna nii laialt lahti kui võimalik ja tõstis kannu köögirätikut kasutades aknalauale. Vastu kannu kukkuvad vihmapiisad tõid kuuldavale sisisevaid helisid. Miski selle napilt välditud katastroofi juures pani tema silmad kirvendama. Siis meenus talle unenägu. George pargis, kuulid tungisid vaevu tema särgist läbi. Mõte, et George oli unes teda Ameerikasse jälitanud, pani Kate’i peaaegu naeratama. Muidugi oli George tema järel tulnud. Kui tema unenäod oleksid kuningriik, oleks George kuningas kogu eluks.

Kui kann oli maha jahtunud, võttis Kate selle aknalaualt. Kannu põhi oli süsimust; ta peab uue ostma. Metall oli veel soe, nii et Kate pani selle sügavasse roostevabast terasest kraanikaussi ja läks tagasi diivani juurde. Nüüd luges ta pool raamatut läbi, enne kui magama jäi.

Teda äratas koputus uksele. Kate pilgutas silmi, hetkeks ei saanud ta aru, kus viibis. Väljas oli veel valge, aga korteris oli hämar. Koputati uuesti, valjemalt ja kauem. Kate tõusis, tema põlved nõksatasid. Kui kaua ta oli maganud?

Ta läks ukse juurde ja piilus läbi uksesilma. Ta ootas pooleldi, et näeb seal Alanit, aga kalasilma läätsest paistis hoopis naise nägu, kellel olid lühikeseks lõigatud juuksed, kohvikarva nahk ja tumepruunid silmad. Jahe huvipuudus naise pilgus sundis Kate’i endamisi ütlema politseinik. Audrey Marshall on surnud, lausus hääl. See oli George Daniels, kes tema peas sosistas. Kate tõmbas ukse lahti.