Читать книгу Päise päeva sõda - Peter V. Brett - Страница 3

Inevera ja tema vend Soli istusid päikese käes. Mõlemad hoidsid paljaste jalgade vahel korvi sõrestikku, pöörates seda nõtkelt, kuna sõrmed punusid. Nii hilisel pärastlõunal leidus väikeses putkas ainult kitsuke varjuviirg. Seal istus nende ema Manvah, punudes omaenda korvi. Sitkete datlipalmilehtede kuhi, mille ümber nad ringi moodustasid, kahanes töötades jõudsalt.

Inevera oli üheksa-aastane. Soli oli ligi kaks korda vanem, aga kandis noorusele vaatamata täiskasvanud dal’Sharum’i rüüd, mille must riie oli alles puhast värsket värvi. Ta oli selle välja teeninud vaevalt nädala eest ning istus roguskil, et seda mitte Suure basaari alalise tolmuga määrida. Rüühõlmad olid ülal lõdvalt kokku tõmmatud, lastes paista higist läikival siledal lihaselisel rinnal.

Ta lehvitas palmilehega tuult. „Everam võtku, on see rüü vast palav. Kahju, et ma ei või bido väel edasi käia.”

„Sa võid ise varju istuda, kui tahad, Sharum,” ütles Manvah.

Soli laksutas keelt ja raputas pead. „Kas seda sa arvasidki? Et ma tulen musta riietatult tagasi ja hakkan sind kamandama nagu …”

Manvah kõhistas naerda. „Ma uurin vaid, kas oled jäänud minu armsaks poisiks.”

„Ainult sinu ja oma kalli õeraasu jaoks,” täpsustas Soli, sirutades käe, et sasida Inevera juukseid. Inevera laksas ta käe eemale, kuid naeratas seejuures. Soli tõi alati naeratuse näole. „Kõigi teistega olen tige kui liivadeemon.”

„Häh,” ütles Manvah, peletades kujutluspilti, aga Inevera vajus mõttesse. Ta oli näinud, mida vend tegi kahe Majah’ hõimu poisiga, kes Ineverat vanasti basaaril narrisid, ja öö ei halastanud nõrkadele.

Inevera lõpetas korvi, lisades selle ühte paljudest virnadest. Ta loendas kähku. „Veel kolm tükki ja dama Badeni tellimus on valmis.”

„Äkki kutsub Cashiv mind noorkuupeole, kui neile järele tuleb,” lausus Soli.

Cashiv oli dama Badeni kai’Sharum ja Soli ajin’pal, sõdalane, kelle külge ta oli lõõga pandud ja kes võitles esimesel ööl Labürindis tema kõrval. Räägiti, et kahe mehe vahel ei saa olla suuremat sidet.

Manvah turtsatas. „Kui kutsub, laseb dama Baden sul korvi kanda õliga võitult ja alasti, pakkudes noorkuu puhul oma tiirastele vanadele sabarakkudele sinu täiskuud.”

Soli naeris. „Kuulukse, et muretsema ei pea mitte vanade pärast. Nemad enamasti ainult vaatavad. Nooremad on need, kes kannavad vööl õlipudelikesi.”

Ta ohkas. „Ja ikkagi, Gerraz teenis dama Badeni viimasel odapeol ja dama olevat talle andnud kakssada drakit. See on valusat taguotsa väärt.”

„Et su isa neid sõnu ei kuuleks,” hoiatas Manvah. Soli pilk vilksas eesriietega kambrile putka tagaosas, kus magas isa.

„Varem või hiljem saab ta teada, et poeg on push’ting,” ütles Soli. „Ma ei kavatse mõnd vaest tüdrukut naida, lihtsalt et ta teada ei saaks.”

„Miks mitte?” küsis Manvah. „Tüdruk võiks meiega korve punuda, ja kas oleks nii kohutav teda paar korda viljastada ja mulle lapselapsi kinkida?”

Soli tegi lõusta. „See jäägu Inevera hooleks.” Ta heitis õele pilgu. „Homme on Hannu Pash, kallis õde. Äkki leiavad dama’ting’id sulle abikaasa!”

„Ära vii juttu mujale!” Manvah nähvas talle palmilehega. „Sa oled nõus silmitsi seisma Labürindi ohtude, aga mitte naisterahva jalgevahega?”

Soli krimpsutas nägu. „Labürindis ümbritsevad mind vähemalt tugevad higised mehed. Ja kes teab? Ehk hakkan ma mõnele push’ting’ist dama’le silma. Mõjuvõimsad nagu Baden teevad lemmik-Sharum’eist oma ihukaitsjad, kes on kohustatud võitlema üksnes vanakuul! Kujuta ette, vaid kolm ööd kuus Labürindis!”

„Sedagi on liiga palju,” pomises Manvah.

Inevera sattus segadusse. „Kas Labürint pole siis püha paik? Aupaiste?”

Manvah uratas ja jätkas punumist. Soli vaatas õele kaua hajameelselt otsa. Lõbus naeratus kadus venna näolt.

„Labürint on püha surm,” kostis vend viimaks. „Seal hukkujaile on pääs paradiisi kindlustatud, kuid mina ei kibele veel Everamiga kohtuma.”

„Palun vabandust,” ütles Inevera.

Soli raputas end ja naeratus pöördus kohe tagasi. „Sul ei maksa selliste asjadega pead vaevata, õeke. Labürint ei ole sinu koorem.”

„Seda koormat kannavad kõik Krasia naised, poeg,” manitses Manvah, „ehkki me ei võitle teie kõrval.”

Sel hetkel kõlas putka tagaosast teiselt poolt eesriiet oie ja kahin. Viivu pärast ilmus lagedale Kasaad. Inevera isa ei heitnud Manvah’le pilkugi, nügides naise saapaga varjust välja, et ise ihaldatud kohale asuda. Ta viskas maha kaks patja ja potsatas nendele, kallates juba kurku tassikese couzi’t. Jalamaid valas ta teisegi, vidutades valguses silmi. Nagu alati, libisesid ta silmad Ineverast üle, justkui poleks tüdrukut olemas, ning peatusid ruttu tema vennal.

„Soli! Pane korv ära! Sa oled nüüd Sharum ega tohiks khaffit’i kombel käsitööd teha!”

„Isa, meil on tellimusega tuli takus,” ütles Soli. „Cashiv …”

„Päh!” põlastas Kasaad ja rehmas käega. „Mind ei huvita selle õlitatud ja lõhnastatud push’ting’i soovid! Pane korv ära ja tõuse püsti, enne kui keegi näeb sind uut musta rüüd rüvetamas. On niigi halb, et me peame oma päevi räpasel basaaril raiskama.”

„Ta nagu ei taipaks üldse, kust raha tuleb,” porises Soli vaikselt, et Kasaad ei kuuleks. Ega katkestanud punumist.

„Või toit lauale.” Manvah pööritas silmi. Ta ohkas. „Parem kuula sõna.”

„Kui ma olen nüüd Sharum, siis võin teha, mida tahan. Tal pole õigust keelata mul palmilehti punuda, kui see annab mulle meelerahu.” Kõneldes liikusid Soli käed üha kiiremini, sõrmed lendasid kiudu punudes. Korv oli valmimas ning ta plaanis selle lõpetada. Inevera vaatas imetlusega pealt. Soli oskas punuda enam-vähem sama nobedalt kui Manvah.

„Ta on sinu isa,” ütles Manvah, „ja kui sa tema sõna ei kuula, kahetseme kõik.”

Ta kõnetas Kasaadi mahedal häälel. „Teie Soliga võite minna kohe, kui dama’d hõikavad videvikutundi.”

Kasaadi ilme muutus morniks ning ta kallas teise tassitäie kurku. „Millega ma küll solvasin Everami, et mind, vägevat Kasaad asu Kasaad am’Damaj am’Kajit, kes ma olen saatnud sügavikku lugematul hulgal alagai’sid, alandatakse korvihunnikut valvama?” Näol tülgastus, viipas ta nende virna laotud töö poole. „Mul seisab ees rivistus alagai’sharak’iks ja öiseks aupaisteks!”

„Ta mõtleb ülejäänud Sharum’itega joomist,” pomises Soli Ineverale. „Varakult rivistunud üksused lähevad Labürindi keskele, kus võitlus on äge. Mida kauem ta viivitab, seda väiksem on võimalus, et ta peab tegelikult alagai’dega rinda pistma, ise couzi’st purjus kui kaamelikusi!”

Couzi. Inevera vihkas seda jooki. Kaneeliga maitsestatud viljapruuli müüdi pisikestes savipudelites ja rüübati veel pisematest tassidest. Ainuüksi tühja pudeli nuusutamine kõrvetas Inevera sõõrmeid ja ajas pea pööritama. Lõhnas ei olnud kaneeli jälgegi. Räägiti, et maitse ilmutab end alles kolme tassitäie järel, aga pärast kolme tassi couzi’t ei saanud kellegi sõnu uskuda. See oli tuntud kui liialduste ja suurushullustuse õhutaja.

„Soli!” nähvas Kasaad. „Jäta töö naistele ja joo koos minuga! Tervitame nende nelja alagai surma, kelle sa eile öösel nottisid!”

„Võiks arvata, et ma tegin kogu üksuse teod omal käel ära,” torises Soli. Tema sõrmed liikusid veel kiiremini. „Ma ei joo couzi’t, isa,” kostis ta. „Evejah ei luba seda.”

Kasaad turtsatas, kallates kurku kolmanda tassitäie. „Manvah! Keeda siis oma sharik’ist pojale teed!” Ta kallutas tassikese kohal couzi-pudelit, kuid seekord langes vaid paar piiska. „Ja too mulle uus couzi.”

„Andku Everam mulle kannatust,” pomises Manvah. „See oli viimane pudel, abikaasa,” teatas ta.

„Eks mine ja osta juurde,” nähvas Kasaad.

Inevera kuulis, kuidas ema hambaid kiristas. „Pooled telgid basaaril on juba suletud, abikaasa, ja meil tuleb enne Cashivi saabumist need korvid lõpetada.”

Kasaad rehmas põlglikult käega. „Mul ükskõik, las see vääritu push’ting ootab!”

Soli tõmbas järsult hinge ning Inevera märkas ta käel vereträpsu, palmilehe terava serva sisselõiget. Vend surus hambad kokku ja punus edasi.

„Andestust, aulik abikaasa, aga dama Badeni asjamees ei oota,” ütles Manvah punumist jätkates. „Kui tellimus ei ole Cashivi saabudes valmis, läheb ta mööda tänavat ja ostab korvid jälle Krishalt. Selle tellimuseta pole meil raha sõjamaksu tasumiseks, ammugi veel couzi ostmiseks.”

„Mis?!” hüüatas Kasaad. „Kuhu sa mu raha panid? Ma toon koju sada drakit nädalas!”

„Millest pool läheb sõjamaksuna tagasi dama’dele,” ütles Manvah, „ja kakskümmend võtad sa alati taskurahaks. Ülejäänu kulub sinu couzi’ks ja kuskussiks, ja sellest ei piisa hoopiski, eriti kui sa kutsud iga püha ajal külla pool tosinat janust Sharum’it. Couzi on kallis, abikaasa. Khaffit’eil, kes selle müümisega vahele jäävad, lõikavad dama’d pöidlad ära, ja risk lisatakse hinnale.”

Kasaad sülitas. „Khaffit’id müüksid päikesegi maha, kui selle taevast kätte saaksid. Jookse nüüd ostma, et mul oleks kergem seda poolmeest oodata.”

Soli lõpetas korvi, tõusis ja asetas vihaselt virna. „Ma lähen ise, ema. Chabinil on kindlasti varusid, ja ta ei sulge kunagi enne videvikulaulu.”

Manvah’ pilk süngestus, kuid püsis punumistööl. Temagi oli hakanud kiiremini punuma, käed lausa lendasid. „Mulle ei meeldi, et sa ära käid ja meie terve kuu töö jääb kaitseta.”

„Keegi ei tule röövima, kui isa on siinsamas,” lubas Soli, aga ohkas, vaadeldes isa, kes üritas couzi-pudelist keelega viimast piisakest limpsata. „Ma teen kähku, sa ei märkagi mu puudumist.”

„Tagasi tööle, Inevera,” nähvas Manvah, kui Soli minema lippas. Inevera langetas pilgu, taibates alles nüüd, et oli toimuvat jälgides punumise katkestanud. Ta alustas ruttu uuesti.

Inevera ei söandanud isale otsa vaadata, kuid piilus teda paratamatult silmanurgast. Isa vahtis Manvah’d, kes nõtkete jalgade vahel korvi keerutas. Ema must rüü oli töötades kerkinud, paljastades katmata pahkluud ja sääremarjad.

Kasaad hõõrus ühe käega kubet. „Tule siia, naine, et saaksin …”

„Ma. Töötan. Praegu!” Manvah võttis kuhjast palmioksa, kaksates sellelt järskude liigutustega lehti.

Tema vastus tundus Kasaadi hämmeldavat. „Miks keeldud sa oma abikaasast vaevalt tund enne seda, kui ta öösse läheb?”

„Sest ma olen nende korvidega mitu nädalat rüganud,” ütles Manvah. „Sest aeg on hiline ja tänav juba vaikne. Sest meil on kogu tagavara väljas ja seda valvab vaid kiimas joodik!”

Kasaad mühatas naerda. „Kelle eest seda valvata?”

„Tõepoolest kelle?” küsis hääl ning pöördudes nägid kõik Krishat ümber leti putkasse astumas.

Krisha oli suurt kasvu naisterahvas. Mitte paks – seda luksust nautisid Kõrbeodas vähesed –, küll aga sõdalase tütar, laia kondi, raske sammu ja mõhnaliste kätega. Nagu dal’ting’id ikka, kandis ta samasugust pealaest varvasteni ulatuvat musta rüüd nagu Manvah. Temagi oli punuja, Manvah’ põhilisi võistlejaid Kaji hõimus – saamatum, kuid auahnem.

Tema kannul sisenes telki veel neli mustas dal’ting’i-rüüs naist. Kaks olid tema liignaised, näol must loor. Teised kaks tema vallalised tütred, näod paljad. Välimuse järgi otsustades tõrjus see võimalikke kosilasi pigem eemale kui meelitas ligi. Ükski naistest ei olnud väikest kasvu ning nad hargnesid laiali jänest piiravate šaakalite kombel.

„Sa töötad hilja,” märkis Krisha. „Enamik paviljone on siilud kokku tõmmanud.”

Manvah kehitas õlgu pilku punumistöölt tõstmata. „Liikumiskeelu hõikamiseni on rohkem kui pool tundi.”

„Cashiv tuleb alati õhtul enne dama Badeni noorkuupidu, eks?” ütles Krisha.

Manvah ei vaadanud üles. „Minu kunded pole sinu mure, Krisha.”

„On, kui sa neid push’ting’ist poja abiga minult varastad,” väitis Krisha, hääl kume ja ähvardav. Tema tütred lähenesid Ineverale, lõigates tüdruku emast ära. Putkasügavuses lähenesid tema liignaised Kasaadile.

Nüüd tõstis Manvah pilgu. „Ma ei varastanud midagi. Cashiv pöördus minu poole, kurtes, et sinu korvid lagunesid täidetuna laiali. Süüdista äri kaotuses oma punujaid, mitte mind.”

Krisha noogutas, võttes korvi, mille Inevera oli äsja virnale lisanud. „Sina ja su tütar teete ilusat tööd,” tähendas ta, libistades sõrmega üle punutise. Siis viskas ta korvi maha ja trampis sellel kõvasti sandaalis jalaga.

„Kuidas sa julged, naine?!” röögatas Kasaad jahmunud uskmatusega. Ta hüppas püsti või üritas hüpata, tuikudes ebakindlalt. Ta otsis silmadega oda ja kilpi, aga need olid telgis.

Kuni ta toibus, ründasid Krisha liignaised kahekesi. Avaratest käistest libisesid neile pihku lühikesed musta riidesse mähitud rotangkepid. Üks naine haaras Kasaadil õlgadest, pööras teda ja hoidis kinni, kuni teine täie jõuga kõhtu virutas. Kasaad uratas valust ja ahmis õhku ning naine jätkas peksu vuhiseva löögiga kubemesse. Kasaadi uratusest sai kiljatus.

Inevera karjatas ja kargas püsti, kuid Krisha tütred krabasid temast jõhkralt. Manvah’gi tahtis tõusta, ent Krisha raske jalahoop näkku paiskas ta uuesti maha. Ta tõi kuuldavale valju hädakisa, aga aeg oli hiline ja keegi ei hüüdnud vastuseks.

Krisha vaatas korvi põrandal. See oli trampimisele vastu pidanud, säilitades oma algse kuju. Inevera naeratas, kuni naine sellele otsa astus, hüpates kolm korda ja purustades korvi.

Putka vastasservas kolkisid Krisha liignaised Kasaadi edasi. „Ta kiljub nagu naine,” naeris üks, lüües taas hargivahesse.

„Ja võitleb isegi hädisemalt!” hõiskas teine. Nad lasid Kasaadi õlad lahti, kes varises ahhetades põrandale, näol segunemas valu ja alandus. Naised jätsid ta sinnapaika, asudes virnu jalahoopidega ümber tõukama ja korve rotangkeppidega lõhkuma.

Inevera katsus vabaks rabelda, kuid noorte naiste haare tugevnes. „Ole vagusi, muidu murrame sul sõrmed, et sa enam punuda ei saaks!” Inevera lõpetas rabelemise, aga kissitas silmi ja niheles kergelt, valmistudes lähema naise pahkluu pihta põtkama. Ta piilus Manvah’ poole, kuid ema raputas pead.

Kasaad köhis verd, ajades end küünarnukkide najale. „Lipakad! Kui see dama’de kõrvu jõuab …!”

Krisha katkestas teda naerulaginaga. „Dama’de kõrvu? Kas sina, Kasaadi poeg Kasaad, lähed neile kaebama, et olid couzi’st purjus ja naisterahvad peksid sind? Sa ei räägi seda ka oma ajin’pal’ile, kui ta sulle täna öösel selga ronib!”

Kasaad tahtis püsti rabelda, aga üks naine lõi talle kähku jalaga kõhtu ning ta vajus selili. Ega liigutanud.

„Päh!” hõiskas naine. „Ta lasi püksi nagu väike laps!” Nad kõik naersid.

„See annab mulle mõtte!” hüüdis Krisha, sammus laialipillatud korvivirna juurde ja kääris rüü üles. „Milleks neid vastikuid korve lõhkudes higistada, kui võime need lihtsamini rikkuda?” Ta kükitas ja lasi vett, õõtsutades puusi küljelt küljele, et juga tabaks võimalikult paljusid korve. Ülejäänud naised naersid, käärides rüüd üles, et samuti talitada.

„Vaene Manvah!” mõnitas Krisha. „Kaks meesterahvast peres ja kummastki pole meest. Sinu abikaasa on hullem kui khaffit ja push’ting’ist pojal pole riistaimemise kõrvalt mahti siin olla.”

„Eksid.” Pöördudes nägi Inevera, kuidas Soli jäme käsi sulgus ühe noore naise randme ümber. Naine kriiskas valust, kui Soli julmalt teda väänas ja naise õe jalahoobiga uperkuuti lennutas.

„Pea suu,” ütles ta kisendavat naist tõugates. „Kui minu õde veel puutud, ei vääna ma su rannet välja, vaid lõikan otsast.”

„Saame näha, push’ting,” lausus Krisha. Tema liignaised olid rüüd sirgu silunud ja nihkusid Soli poole, kepid löögivalmis. Randmenõksatusega libises Krishalegi malakas pihku.

Inevera ahhetas, ent relvastamata Soli lähenes neile kartmatult. Esimene naine äigas, aga Soli oli kärmem, lipsas löögi eest kõrvale ja haaras naise käsivarrest. Kõlas praksatus ja naine varises ulgudes maha, tema kepp nüüd Soli käes. Teine naine ründas ning Soli pareeris kepihoobi, enne kui kõvasti näkku virutas. Tema liigutused olid sujuvad ja vilunud, meenutasid tantsu. Inevera oli jälginud teda sharusahk’i harjutamas, kui ta vanakuu ajal Hannu Pash’ilt kodus käis. Inevera nägi, kuidas naine kukkus ja loori langetas, et köhida välja vereklomp.

Kui Krisha ründas, viskas Soli kepi põrandale, haaras palja käega naise relvast ja peatas selle. Teise käega krahmas ta Krishal kraest, pööras ründaja ringi ja surus korvivirna kohale kummargile. Karistuseks lõi ta Krisha pea vastu korve ja sirutas käe naise rüüsaba järele, tirides selle üles piha ümber.

„Palun,” halas Krisha. „Tee minuga, mida soovid, aga säästa mu tütarde neitsiau!”

„Päh!” sülitas Soli tülgastunud ilmel. „Ma kargaksin enne kaamelit kui sind!”

„Ole nüüd ikka, push’ting,” irvitas Krisha puusi hööritades. „Kujutle mind meheks ja võta mu tagumik.”

Soli krabas Krisha rotangkepi ja hakkas naist sellega nüpeldama. Tema sügav hääl kajas üle puidu heledate laksatuste ihul ja naise valukisa. „Mees ei ole tingimata push’ting, kui keeldub riista sõnnikuhunnikusse pistmast. Ja mis puutub su tütardesse, siis ei taha ma takistada nende abielu mõne õnnetu khaffit’iga, et nende koledad näod viimaks looriga kaetaks.”

Ta võttis käe Krisha kaelalt ära, kuid jätkas nüpeldamist, kihutades ta koos ülejäänud naistega valusate hoopide saatel putkast. Krisha tütred talutasid ema liignaisi, kui nad viiekesi mööda tänavat minema koperdasid.

Manvah ajas end püsti ja kloppis puhtaks. Ta ei teinud Kasaadist välja, vaid läks Inevera juurde. „Oled sa terve?” Inevera noogutas.

„Kontrolli kaup üle,” käskis Manvah. „Neil oli vähe aega. Äkki õnnestub päästa …”

„Liiga hilja,” ütles Soli tänavale osutades. Lähenes kolm mustades käisteta rüüdes Sharum’it, mustast terasest turvised järgimas niigi täiuslike rinnalihaste kuju. Pungitavate kakspealihaste ümber olid seotud mustad siidpaelad ja randmetel kandsid nad ehisnaeltega nahkrihmu. Säravad kullatud kilbid seljale kinnitatud ning lühikesed odad hooletult käes, lonkisid nad hundikarja muretu sujuvusega.

Manvah haaras väikese veekarahvini ja tühjendas Kasaadile pähe, kes oigas ja tõusis pooleldi jalule.

„Ruttu sisse!” nähvas Manvah teda jalahoobiga liikvele lükates. Kasaad uratas, aga roomas pingutusega silma alt ära telki.

„Kuidas ma välja näen?” Soli kohendas ja sikutas oma rüüd, et hõlmu rohkem avada.

Tobe küsimus. Inevera ei olnud kohanud meest, kes olnuks pooltki nii kaunis kui ta vend. „Ilus,” sosistas ta vastu.

„Soli, mu armas ajin’pal!” hõikas Cashiv. Ta oli kahekümne viie aastane, kai’Sharum ja kolmikust kindlasti nägusaim, lühikeseks kärbitud habe õliga lõhnastatud ja nahk laitmatult päikesepruun. Turvist ehtis dama Badeni lõõmav päike – kahtlemata ehtsast kullast – ja turbani keskel ilutses suur türkiis. „Lootsingi, et leian su siit, kui tuleme õhtuse …” ta jõudis küllalt lähedale ja nägi putkas valitsevat segadust, „tellimuse järele. Heldeke. Kas teie telki tungis kaamelikari?” Ta nuusutas õhku. „Ja nad lasid kõik kohad täis?” Ta tõstis nina ette valgest siidist ööloori, mis rippus lõdvalt kaela ümber. Tema kaaslased talitasid samuti.

„Meil oli … pahandusi,” ütles Soli. „Minu viga, käisin natukeseks ära.”

„Hirmus häbilugu.” Cashiv astus Soli juurde, pööramata Ineverale tähelepanu. Ta sirutas sõrme ja libistas üle Soli lihastes rinna, kus oli veidi verepritsmeid. Ta hõõrus verd mõtlikult pöidla ja nimetissõrme vahel. „Aga tundub, et sa jõudsid õigel ajal tagasi ja lõid korra majja.”

„Vaevalt see kaamelikari enam naaseb,” nõustus Soli.

„Kahju on siiski tehtud,” lausus Cashiv nukralt. „Me peame korvid jälle Krisha käest ostma.”

„Palun,” ütles Soli, asetades käe Cashivi käsivarrele, „me vajame seda tellimust. Kogu kaup ei ole rikutud. Ehk müüme teile vähemalt pooled?”

Cashiv heitis pilgu käele oma käsivarrel ja naeratas. Ta viipas laialipaisatud korvidele põlglikult. „Päh! Kui kusti ühele, kusti kõikidele. Ma ei vii isandale kaupa, mis sel kombel on rüvetatud. Uhage need veega üle ja müüge khaffit’eile.”

Ta ligines ja pani käe taas Soli rinnale. „Aga kui sul on raha tarvis, võid seda teenida müügi asemel korve homsel peol kandes.” Ta sõrmed pugesid rüühõlma alla ja hellitasid Soli õlga. „Sa tooksid koju korvide kolmekordse hinna, kui neid … hästi kannad.”

Soli naeratas. „Korvid on minu ala, Cashiv. Keegi ei kanna neid paremini.”

Cashiv naeris. „Me tuleme homme hommikul ja võtame su peole kaasa.”

„Kohtume harjutusväljakul,” pakkus Soli. Cashiv noogutas ning lonkis seltsimeestega mööda tänavat Krisha putka poole.

Manvah asetas käe Solile õlale. „Anna andeks, et nii läks, poeg.”

Soli kehitas õlgu. „Mõni päev kargad sina ja mõni päev karatakse sind. Ma ei salli ainult seda, et Krisha võitis.”

Manvah kergitas pisut loori ja sülitas maha. „Krisha ei võitnud midagi. Tal pole müümiseks korve.”

„Kuidas sa tead?” küsis Soli.

Manvah kõhistas naerda. „Nädala eest sokutasin ma tema kaubatelki närilised.”

Aidanud putkat korda seada, saatis Soli nad tagasi nende eluruumidesse väikeses plonnhoones täpselt siis, kui dama’d Sharik Hora minarettidest videvikku laulsid. Enamik korve oli õnnestunud päästa, aga mitu vajasid parandamist. Manvah kandis turjal suurt kimpu palmilehti.

„Ma pean rivistusele kiirustama,” ütles Soli. Inevera ja Manvah heitsid talle käed ümber, suudeldes teda, enne kui ta pöördus ja hämarduvasse linna jooksis.

Toas tegid nad riivist lahti oma ruumide põrandaluugi ja suundusid ööseks Linnaalusesse.

Kõigil Krasia hoonetel oli vähemalt üks korrus sügaval maa all, moodustades käigud, mis viisid otse Linnaalusesse, tohutusse miilidepikkusesse tunnelite ja koobaste meekärge. Sinna varjusid igal ööl naised, lapsed ja khaffit’id, kuna mehed pidasid alagai’sharak’i. Vägevad lõigatud kivi lahmakad takistasid deemonitel juurdepääsu Nie sügavikust ning olid uuristatud võimsate loitsumärkidega, et hoida eemal neidki, kes olid tõusnud mujal.

Linnaalune oli vallutamatu redupaik, ehitatud mitte ainult rahvahulkadele varjendiks, vaid ka eraldi linnaks, kui peaks juhtuma mõeldamatu ja Kõrbeoda alagai’de kätte langema. Siin oli igale perele magamiskoht, koolid, paleed, pühakojad ja rohkemgi.

Ineveral ja tema emal oli Linnaaluses vaid pisike kelder õlgkottidega magamiseks, külmruumiga toidu jaoks ja tillukese kambriga, kus oli sügav auk ihuvajaduste rahuldamiseks.

Manvah süütas lambi ning nad istusid lauda külma õhtueinet sööma. Kui nõud olid puhtad, laotas ta palmilehed laiali. Inevera tõttas talle appi.

Manvah raputas pead. „Heida magama. Sul on homme tähtis päev. Ma ei taha, et oleksid punaste silmadega ja unine, kui dama’ting’id sind küsitlevad.”

Inevera silmitses pikka tüdrukute ja nende emade rivi enda ees, igaüks ootamas oma korda dama’ting’ide paviljonis. Everami Mõrsjad nõudsid, et kui dama’d kevadisel pööripäeval koitu laulavad, tuleb kõik üheksandat aastat käivad tüdrukud tuua Hannu Pash’ile teada saama, millise elutee Everam on neile määranud. Poiste puhul võis Hannu Pash kesta aastaid, aga tüdrukute puhul piisas ühestainsast dama’ting’ide ettekuulutusest.

Enamik kuulutati lihtsalt viljakaks ja neile anti esimene pearätt, kuid mõned väljusid paviljonist ka kihlatuna või uue ametiga. Teised, peamiselt vaesed kirjaoskamatud, osteti nende isadelt, õpetati padjatantsijateks ja saadeti suurde haaremisse, et nad teeniksid Krasia sõdalasi jiwah’Sharum’eina. Neil oli au sünnitada uusi sõdalasi igal ööl alagai’sharak’is deemonitega võitluses hukkunute asemele.

Inevera oli ärganud elevusega, tõmmanud selga oma pruuni kleidi ja harjanud pakse musti juukseid. Juuksed langesid loomulike lainetena ja särasid kui siid, aga täna näeb maailm neid viimast päeva. Ta siseneb dama’ting’ide paviljoni tüdrukuna, kuid lahkub noore naisena, kelle juuksed on vaid tema tulevasele abikaasale. Talt võetakse pruun kleit ja talle kingitakse korralik must rüü.

„Pööripäev võib ju olla, aga taevas on täiskuu,” ütles Manvah. „Vähemalt on see hea enne.”

„Äkki viib mõni Damaji mind oma haaremisse,” pakkus Inevera. „Ma elaksin palees ja kaasavara oleks nii uhke, et sa ei peaks enam kunagi punuma.”

„Sa ei saaks iial päikese kätte minna,” ütles Manvah tasa, et ümbritsevad ei kuuleks, „ega rääkida kellegagi peale oma liignaiste, sõltudes mehe tujudest, kes vanuse poolest võiks sulle vaarisaks olla.” Ta vangutas pead. „Meie maks on igatahes makstud ja sinu eest kõneleb kaks meesterahvast, nii et suurde haaremisse sind vaevalt müüakse. Ja seegi oleks parem saatus kui viljatuks tunnistamine ja nie’ting’ina põlu alla langemine.”

Nie’ting. See mõte pani Inevera judisema. Viljatuks tunnistatuil ei lubatud eales musta kanda, nad jäeti elu lõpuni khaffit’ite kombel pruuni, näod häbis katmata.

„Ehk valitakse mind dama’ting’iks,” lootis Inevera.

Manvah raputas pead. „Ei valita. Nad ei vali kunagi kedagi.”

„Vanaema räägib, et sel aastal, kui teda järele katsuti, valiti üks tüdruk,” ütles Inevera.

„Kui selline päev üldse oli, siis on sellest viiskümmend aastat,” kostis Manvah, „ja sinu isa aulik ema, Everam õnnistagu teda, kipub … liialdama.”

„Kust siis kõik nie’dama’ting’id tulevad?” imestas Inevera, viidates dama’ting’ide õpilastele, kelle näod olid paljad, kuid kes Everami kihlatutena kandsid valget.

„Mõned ütlevad, et Everam ise aitab oma mõrsjad käima peale ja nie’dama’ting’id on nende tütred,” vastas Manvah. Inevera vaatas talle kulmu kergitades otsa, nagu arvaks, et ema naljatab.

Manvah kehitas õlgu. „See on sama hea seletus kui iga teine. Usu mind, emad meie turul ei ole iial näinud, et ühtki tüdrukut valitaks või näo järgi ära tuntaks.”

„Ema! Õde!” Inevera näole valgus lai naeratus, kui ta nägi lähenemas Solit, kellele järgnes Cashiv. Venna must rüü oli alles Labürindist tolmune ja õlale riputatud kilbil olid värsked mõlgid. Cashiv oli laitmatult puhas nagu ikka.

Inevera jooksis ja kallistas Solit. Vend naeris, tõstis ta ühe käega üles ja keerutas õhus. Inevera kilkas rõõmust, kartmata sugugi. Soli seltsis ei hirmutanud teda miski. Vend asetas ta maha õrnalt kui udusule ja läks ema embama.

„Mida sa siin teed?” küsis Manvah. „Mina mõtlesin, et oled juba teel dama Badeni paleesse.”

„Olengi,” vastas Soli, „aga ma ei saanud õde Hannu Pash’ile lasta, soovimata talle kogu Ala õnnistust.” Ta sirutas käe ja sasis Inevera juukseid. Inevera laksas ta käe pihta, kuid vend oli kärme nagu alati, tõmmates selle enne ära.

„Mis sa arvad, kas ka isa tuleb mind õnnistama?” küsis Inevera.

„Ee … ” Soli kõhkles. „Minu teada magab isa alles putka tagatoas. Ta ei jõudnudki eile õhtul rivistusele ning ma ütlesin meistrile, et tal on kõhutõbi … jälle.” Soli kehitas abitult õlgu ja Inevera langetas pilgu, et vend tema pettumust ei näeks.

Soli kükitas ja kergitas sõrmega õrnalt ta lõuga, vaadates talle silma. „Ma tean, et isa tahab sulle kõiki õnnistusi, mida mina, isegi kui tal on raskusi selle näitamisega.”

Inevera noogutas. „Ma tean.” Enne venna lahkumist heitis ta käed viimast korda ümber Soli kaela. „Aitäh.”

Cashiv läkitas Ineverale pilgu, nagu märkaks teda esimest korda. Mees naeratas võluvalt ja kummardas. „Ole õnnistatud, Inevera vah Kasaad, sest sinust on saamas naine. Soovin sulle väärt abikaasat ja palju poegi, kõik sama nägusad kui su vend.”

Inevera naeratas ja lõi õhetama, kui sõdalased minema lonkisid.

Lõpuks hakkas saba liikuma. Päev veeres aeglaselt, nemad aga seisid palavas päikesepaistes; tüdrukuid ja emasid võeti vastu ükshaaval. Mõned olid sees vaid viivukese, teised ligemale tunni. Lahkudes kandsid kõik musta, näol enamasti rangus ja kergendus. Mõned tüdrukud vahtisid pinevalt tühjusse, hõõrudes hajameelselt käsivarsi, kui emad neid koju talutasid.

Saba algusele lähenedes pigistas Inevera ema kõvemini tütre õlgu, küüned läbi kleidigi lihasse kaevumas.

„Hoia silmad maas ja keel hammaste taga, kui sind parajasti ei kõnetata,” sisistas Manvah. „Ära vasta küsimusele küsimusega ja ära vaidle. Ütle koos minuga: „Jah, dama’ting.””

„Jah, dama’ting,” kordas Inevera.

„Pea see vastus meeles,” õpetas Manvah. „Kes solvab dama’ting’i, solvab saatust ennast.”

„Jah, ema.” Inevera neelatas ägedalt, tundes kõhtu krampi tõmbumas. Mis seal paviljonis juhtub? Eks oli ema ju läbi teinud sama talituse? Mida ta nii väga kardab?

Keegi nie’dama’ting paotas telgisiilu ning välja tuli tüdruk, kes oli sisenenud Inevera ees. Ta kandis nüüd pearätti, kuid see oli pruun, nagu ka kleit, mis oli tal ikka seljas. Ema silitas ta õlgu, pomisedes lohutussõnu, kui mõlemad nuttes mööda komberdasid.

Nie’dama’ting vaatles kogunenuid rahulikult, pööras siis Inevera ja tema ema poole. Ta oli umbes kolmeteistkümneaastane, pikka kasvu, tugeva kehaehituse, jõuliste põsesarnade ja kongninaga, mis muutis ta röövlinnu sarnaseks. „Mina olen Melan.” Ta andis viipega märku siseneda. „Dama’ting Qeva ootab teid.”

Inevera tõmbas sügavalt hinge, kui nad emaga sandaalid ära võtsid, õhku loitsumärgid joonistasid ja dama’ting’ide paviljoni astusid.

Päike tungis läbi kõrge varikatuse, täites avara telgi heleda valgusega. Kõik oli valget värvi, telgi seintest kuni ülevõõbatud mööbli ja paksu puldanriidest põrandakatteni.

Seda ehmatavamalt mõjus veri. Sissekäigu põrandat inetasid suured punased ja pruunid laigud, samuti lai poriste punaste jalajälgede rida, mis kulges vasakule-paremale vaheseinte taha.

„Sharum’ite veri,” ütles üks hääl ning Inevera võpatas, pannes esimest korda tähele Everami Mõrsjat, kes seisis otse nende ees, valge rüü taustaga enam-vähem täielikult kokku sulamas. „Vigastatute soontest, kes koidikul alagai’sharak’ilt toodi. Iga päev lõigatakse põrandakate lahti ja põletatakse palvekutsungi ajal Sharik Hora minarettide tipus.”

Alles nüüd kuulis Inevera ümbritsevaid valukarjeid. Teisel pool pakse vaheseinu piinlesid mehed. Ta kujutles nende seas isa – või mis veel hullem, Solit – ning judises iga kisenduse ja oigega kaasa.

„Võtku mind juba Everam!” karjatas üks mees ahastavalt. „Ma ei taha sandina elada!”

„Astuge hoolikalt,” hoiatas dama’ting Qeva. „Teie tallad ei ole väärt puutuma verd, mida aulikud sõdalased teie nimel valasid.”

Inevera ja tema ema nihkusid ümber plekilise põrandakatte dama’ting’i palge ette. Pealaest varvasteni valgesse siidi riietatud Qeva, kellest paistsid ainult käed ja silmad, oli pikka kasvu ja turske nagu Melan, aga naiselike kumerustega.

„Mis su nimi on, tüdruk?” Everami Mõrsja hääl oli kume ja karm.

„Inevera vah Kasaad am’Damaj am’Kaji, dama’ting,” vastas Inevera sügava kummardusega. „Nimetatud Kaji esimese naise järgi.” Selle lisanduse peale kaevusid Manvah’ küüned ta õlgadesse ning ta ahhetas tahtmatult. Dama’ting ei tundunud märkavat.

„Kahtlemata arvad sa, et oled seetõttu eriline,” turtsatas Qeva. „Kui Krasial oleks üks sõdalane iga vääritu tüdruku kohta, kes on seda nime kandnud, oleks Sharak Ka lõppenud.”

„Jah, dama’ting,” ütles Inevera taas kummardades, ja ema küüned andsid järele.

„Sa oled kenake,” tähendas dama’ting.

Inevera kummardas. „Tänan, dama’ting.”

„Haaremites kulub kena tüdruk alati ära, kui temast muud kasu pole,” ütles Qeva ja heitis Manvah’le pilgu. „Kes on su abikaasa ja mis on sinu elukutse?”

„Dal’Sharum Kasaad, dama’ting,” vastas Manvah kummardusega. „Ma olen palmilehtede punuja.”

„Kas esimene naine?” küsis Qeva.

„Ma olen Kasaadi ainuke naine, dama’ting,” ütles Manvah.

„Mehed usuvad, et võtavad endale jõukuse kasvades naisi, Kaji soost Manvah,” lausus Qeva, „aga tegelikult on vastupidi. Oled sa proovinud leida liignaisi, nagu nõuab Evejah, et nad aitaksid sind punumisel ja sünnitaksid talle lapsi juurde?”

„Jah, dama’ting. Korduvalt.” Manvah surus hambad kokku. „Nende isad … ei kiitnud kosje heaks.”

Everami Mõrsja uratas. Vastus kõneles Kasaadist palju. „Kas tüdruk on haritud?”

Manvah noogutas. „Jah, dama’ting. Inevera on minu õpilane. Ta on väga osav punuja ning ma õpetasin ta arvutama ja arveraamatuid pidama. Ta on lugenud Evejah’d seitse korda, nagu taeval on seitse sammast.”

Dama’ting’i pilk oli kinnine. „Tulge minuga.” Ta pööras ringi, minnes paviljoni sügavusse. Verest põrandal ei teinud ta väljagi, lehviv siidrüü hõljus sellest kergelt üle. Mitte üks piisk ei jäänud külge. Need poleks söandanud.

Nie’dama’ting Melan järgnes talle, astudes nõtkelt ümber vere, ja Inevera ruttas emaga kannul. Paviljon oli valgest riidest seinte labürint rohkete käänakutega, mis kerkisid ette, enne kui Inevera arugi sai. Siin ei olnud põrandal verd ja vigastatud Sharum’ite karjedki kõlasid summutatult. Ühe käänaku taga muutusid seinad ja lagi järsku valgest mustaks. Nad oleksid kui päevast öösse sattunud. Uue käänaku järel läks nii pimedaks, et mustas dal’ting’i-rüüs ema oli vaevu näha ning valgesse riietatud dama’ting ja õpilanegi paistsid tontlike viirastustena.

Äkki Qeva peatus ning Melan möödus temast, et avada põrandas luuk, mida Inevera polnud üldse märganud. Avauses eristas ta hädapärast veel pilkasemasse pimedusse viivat kivitreppi. Lõigatud kivi oli paljastele jalgadele külm, ja kui Melan luugi nende taga sulges, muutus pimedus täielikuks. Nad laskusid pikkamisi ning Inevera kartis kangesti, et ta võib komistada ja uperkuuti trepist alla Everami Mõrsjale selga kukkuda.

Õnneks oli trepp lühike, ehkki selle jalamile jõudes komistas Inevera tõesti üllatusest. Tal õnnestus püsti jääda ja keegi ei pannud vist tähele.

Qeva kätte ilmus punane tuluke, heites pahaendelist kuma, mis võimaldas neil üksteist näha, kuid ei kahandanud õieti rusuvat pimedust ümberringi. Dama’ting juhatas nad mööda elavasse kivisse lõigatud pimedate kongide reast. Mõlemal pool olid seintesse uuristatud loitsumärgid.

„Oota siin koos Melaniga,” käskis Qeva Manvah’d ning kutsus Inevera viipega ühte kongi. Inevera võpatas, kui raske uks nende järel kinni vajus.

Toa nurgas oli kivikõrgend ja dama’ting paigutas kumendava eseme sinna. See meenutas söetükki, kuhu olid uuristatud hõõguvad loitsumärgid, aga isegi Inevera teadis, millega tegemist. See oli alagai’hora.

Deemoniluu.

Qeva keeras talle selja ning Inevera täheldas naise käes kõvera noa välgatust. Punases valguses näis seda katvat veri.

Inevera kiljatas ja taandus, kuid põrkas tillukeses kongis varsti kiviseinale. Dama’ting tõstis noa Inevera nina alla, kelle silmad läksid seda vaadates kõõrdi.

„Sa kardad nuga?” küsis dama’ting.

„Jah, dama’ting,” ütles Inevera vaistlikult, murduval häälel.

„Sule silmad,” kamandas Qeva. Inevera vabises hirmust, aga täitis käsu, süda rinnas valjusti peksmas, kui ta ootas, et nuga tema ihusse tungib.

Ent hoopi ei tulnud. „Kujutle palmipuud, punuja tütar,” ütles Qeva. Inevera ei mõistnud küll hästi, aga noogutas. Seda pilti polnud raske silme ette manada, sest ta ronis palmipuudel iga päev, nõtkelt tüve pidi üles turnides, et punumiseks lehti korjata.

„Kas palm kardab tuult?” küsis dama’ting.

„Ei, dama’ting,” vastas Inevera.

„Mida see teeb?”

„Paindub, dama’ting,” ütles Inevera.

„Evejah õpetab, et hirm ja valu on kõigest tuul, Manvah’ tütar Inevera. Las see puhub sinust üle.”

„Jah, dama’ting,” ütles Inevera.

„Korda kolm korda,” kamandas Qeva.

„Hirm ja valu on kõigest tuul,” ütles Inevera sügavalt hinge tõmmates. „Hirm ja valu on kõigest tuul. Hirm ja valu on kõigest tuul.”

„Ava silmad ja põlvita,” lausus Qeva. Kui Inevera kuuletus, lisas ta: „Siruta käsi välja.” Kui Inevera käe tõstis, tundus see justkui kehast lahutatud, aga ei värisenud. Everami Mõrsja kääris Inevera varruka üles ja lõikas talle küünarvarde, kust nõrgus erepunane verenire.

Inevera hingas teravalt sisse, kuid ei tõmbunud eemale ega karjatanud. Hirm ja valu on kõigest tuul.

Dama’ting kergitas veidi loori ja lakkus nuga, maitstes Inevera verd. Ta pistis selle pihale tuppe ja sirutas siis tugeva käe, et haava pigistada, nõrutades verd käputäiele mustadele loitsumärkidega arbudele.

Inevera surus hambad kokku. Hirm ja valu on kõigest tuul.

Kui veri arbusid tabas, hakkasid need kumendama ning Inevera taipas, et needki on alagai’hora. Tema veri puudutas deemonite luid. See mõte oli õõvastav.

Dama’ting taganes sammukese, leelutades tasakesi ja raputades arbusid, mille kuma üha kasvas.

„Everam, valguse ja elu andja, ma anun sind, kingi oma alandlikule teenijale teadmine sellest, mis ootab ees. Räägi mulle Ineverast, Kasaadi tütrest, kes on Damaj, Kaji soost.”

Nende sõnadega heitis ta arbud põrandale Inevera ette. Valgus sähvatas pimestavalt, sundides Ineverat silmi pilgutama, ja vaibus tuhmiks tukslemiseks, kui kumendavad märgid põrandal tõid ilmsiks tema saatuse lehepunutise.

Dama’ting vaikis. Ta kissitas silmi, vahtides märke tükk aega. Inevera poleks osanud öelda, kui kaua just, aga lõi tuikuma, sest jalalihased, mis polnud nii pika põlvitamisega harjunud, väsisid ära.

Liigutuse peale tõstis Qeva pilgu. „Istu kandadel ja ole vagusi!” Naine tõusis püsti, tiirutades tillukeses kongis, et arbude mustrit iga nurga alt uurida. Kuma hääbus aegamööda, kuid dama’ting mõlgutles ikka.

Palm tuules või mitte, aga Inevera muutus väga murelikuks. Tema pingul lihased kisendasid ning ärevus kahekordistus iga hetkega. Mida Everami Mõrsja nägi? Kas ta võetakse ema juurest ja müüakse haaremisse? On ta viljatu?

Lõpuks vaatas Qeva Ineverale otsa. „Kui arbusid vähegi puutud, kaotad elu.” Nende sõnadega lahkus ta toast, jagades urinal käske. Kõlasid kiirustavad sammud, kui Melan minema jooksis.

Hetke pärast sisenes kongi Manvah, astudes hoolikalt ümber arbude ja põlvitades Inevera selja taha. „Mis juhtus?” sosistas ta.

Inevera vangutas pead. „Ma ei tea. Dama’ting vahtis arbusid, nagu poleks nende tähenduses kindel.”

„Või ei meeldinud talle nende sõnum,” pomises Manvah.

„Mis nüüd saab?” küsis Inevera kaame näoga.

„Nad kutsuvad Damaji’ting Kenevah’,” ütles Manvah ja Inevera ahhetas jahmunult. „Temale jääb viimane sõna. Palveta.”

Inevera langetas värisedes pea. Ta kartis juba dama’ting’i piisavalt. Mõte, et nende juht tuleb teda üle kaema …

Palun, Everam, ahastas ta, lase mul olla viljakas ja Kaji hõimule poegi sünnitada. Minu pere ei taluks häbi, kui oleksin nie’ting. Täida see mu ainuke soov ja ma kingin end igaveseks sulle.

Nad põlvitasid pikalt tuhmis punases valguses palvetades.

„Ema?” küsis Inevera.

„Jah?” vastas ema.

Inevera neelas alla klombi kurgus. „Kas sa armastad mind ikkagi, kui ma viljatu olen?” Tema hääl murdus lõpus. Ta ei tahtnud nutma hakata, aga silmi kerkisid pisarad.

Manvah mähkis talle kohe käed ümber. „Sa oled mu tütar. Ma armastan sind ka siis, kui sa kustutaksid päikese.”

Igavikuna näiva ootamise järel pöördus Qeva tagasi, kannul teine Everami Mõrsja – vanem ja kõhnem, terase pilguga. Too kandis dama’ting’i valget rüüd, kuid loor ja pearätt olid mustast siidist. Damaji’ting Kenevah, kogu Krasia mõjuvõimsaim naine.

Damaji’ting heitis pilgu kahele kallistajale, kes tõmbusid kiiresti teineteisest eemale ja laskusid silmi pühkides uuesti põlvili. Ta astus vaikides arbude juurde. Kaua aega uuris ta mustrit.

Viimaks Kenevah uratas. „Võtke ta.”

Inevera ahhetas, kui Qeva lähemale sammus, tal käsivarrest krabas ja ta püsti tiris. Ta vaatas ahastavalt ema poole ja nägi, et Manvah’ silmad on hirmust pärani. „Ema!”

Manvah langes põrmu, klammerdudes Qeva valge rüü külge, kui dama’ting tütart minema sikutas. „Palun, dama’ting,” anus ta. „Mu tütar …”

„Sinu tütar ei ole enam sinu mure,” katkestas Kenevah ning Qeva vabastas rüü jalahoobiga Manvah’ haardest. „Ta kuulub nüüd Everamile.”

„See peab olema mingi viga,” ütles Inevera juhmistunult, kui Qeva teda mööda teed talutas, hoides käsivarrest kõvasti kinni. Oli tunne, nagu viidaks teda palee asemel piitsutamisele. Damaji’ting Kenevah ja nie’dama’ting’ist õpilane Melan saatsid neid.

„Arbud ei tee vigu,” lausus Kenevah. „Ja sa peaksid rõõmustama. Sinust, korvipunuja ja täiesti tavalise Sharum’i tütrest, saab Everami kihlatu. Kas sa ei taipa, millist suurt au sinu perele täna osutati?”

„Miks mul ei lubatud siis nendega hüvasti jätta? Isegi mitte emaga?” Ära vasta küsimusele küsimusega, oli Manvah öelnud, aga Inevera ei hoolinud.

„Parem on neist kohe lahkuda,” seletas Kenevah. „Nad on nüüd sinust madalamal. Kõrvalised. Koolituse ajal ei lubata sul nendega kohtuda ja kui sa oled kord valmis valget rüüd taotlema, ei soovigi sa seda enam.”

Nii tobeda jutu peale ei osanud Inevera midagi kosta. Ta ei taha ema rohkem näha? Ega venda? Mõeldamatu. Ta hakkab igatsema isagi, ehkki tõenäoliselt ei pane Kasaad tema puudumist üldse tähele.

Kaji hõimu dama’ting’ide palee ilmus varsti nähtavale. Jäämata alla vägevaimategi Damaji’de eluasemeile, oli dama’ting’ide paleel kahekümne jala kõrgune loitsumüür, mis kaitses lisaks alagai’dele ka päevaste vaenlaste eest. Palee kõrged tornid ja võimas kuppel paistsid üle müüri, kuid müüride vahele polnud Inevera pilk varem küündinud. Neist vägevatest väravatest pääsesid sisse ainult dama’ting’id ja nende õpilased. Ükski mees, koguni mitte Andrah, ei tohtinud sealsele pühitsetud pinnale astuda.

Vähemalt nõnda oli Ineverale räägitud, aga kui väravad – mis tundusid avanevat iseenesest – selja taga sulgusid, märkas Inevera kaht lihastes meest neid kinni lükkamas. Nood olid valge bido ja sandaalide väel, juuksed ja kehad läikisid õlist. Mõlema pahkluude ja randmete ümber olid kuldsed vangirauad, kuid ahelaid Inevera ei märganud.

„Ma arvasin, et siia paleesse ei lubata mehi,” ütles Inevera, „dama’ting’ide vooruse säilitamiseks.”

Everami Mõrsjad mühatasid naerda, nagu oleks see hea nali. Isegi Melan muheles.

„Sul on pooleldi õigus,” vastas Kenevah. „Eunuhhid on munadeta ega ole seega Everami silmis mehed.”

„Kas nad on … push’ting’id?” küsis Inevera.

Kenevah naeris laginal. „Nad võivad ju olla munadeta, aga oda teeb neil tõelist mehetööd.”

Inevera naeratas virilalt, kui nad ronisid üles laiast, laitmatult puhta läikega valgest marmortrepist. Ta tõmbus kössi, püüdes jätta võimalikult väikese ja tagasihoidliku mulje, kui jällegi nägusad lihastes ja kuldsetes vangiraudades orjad avasid uhke kahe poolega ukse. Orjad kummardasid ning Qeva silitas sõrmega ühe lõuaalust.

„Päev oli väsitav, Khavel. Tule tunni pärast kuumade kivide ja lõhnastatud õliga minu ruumidesse, et silitustega pinget maandada.” Vaikiv ori kummardas sügavalt.

„Nad ei tohi kõnelda?” küsis Inevera.

„Ei saa,” täpsustas Kenevah. „Nende keel lõigati ära koos munadega ja kirjatähti nad ei tunne. Nii ei lobise nad iial imedest, mida dama’ting’ide palees näevad.”

Tõsi, paleed täitis luksus ja küllus, millist Inevera poleks osanud kujutledagi. Sambad ja kõrge kuppel, põrandad, seinad ja trepid olid viimseni lõigatud veatust valgest, kiiskavaks lihvitud marmorist. Koridorides sirutusid tema paljaste jalgade all hämmastavalt pehmed paksud kootud vaibad, pildudes erksaid värve. Seintel rippusid gobeläänid – meisterlikud kunstiteosed, millel ärkasid ellu Evejah’ lood. Marmoralustel seisid kaunid glasuuritud savinõud, samuti kristallist, kullast ja lihvitud hõbedast esemed: peentest kujudest ja ehisasjadest kuni raskete karikate ja kaussideni. Basaaril oleks sääraseid esemeid hoolega valvatud – üheainsa eest võinuks mõni pere kümme aastat toitu osta –, kuid kes Krasias oleks söandanud varastada dama’ting’idelt?

Koridorides tulid neile vastu teised Everami Mõrsjad, muist üksi, muist vestlevate rühmadena. Kõik kandsid samasugust voogavat valget siidrüüd peakoti ja looriga – paleeski, kus mehi polnud nägemas. Nad seisatasid ja kummardasid sügavalt Kenevah’ möödudes, ja ehkki nad üritasid seda varjata, uudistati Ineverat hindavalt ja mitte just sõbralikult.

Üsna mitu kohatud Everami Mõrsjat olid lapseootel. Jahmatav oli näha selles seisus dama’ting’e, eriti kuna nende lähedusse lubati vaid kohitsetud mehi, aga Inevera peitis oma üllatuse turutingija maski taha. Säherdune küsimus võiks Kenevah’ kannatuse proovile panna, ja kui ta siia elama jääb, ilmneb vastus peagi.

Paleel oli seitse tiiba, üks taeva iga samba kohta, keskmine tiib osutamas Aanoki Päikese, Kaji viimse puhkepaiga poole. See tiib kuulus Damaji’ting’ile ning Inevera viidi esimese mõrsja rikkalikku vastuvõtukambrisse. Qeval ja Melanil kästi väljas oodata.

„Istu,” ütles Damaji’ting, viibates lihvitud puidust kirjutuslaua ette asetatud sametdiivaneile. Inevera istus arglikult, tundes end tohutus kabinetis tillukese ja tähtsusetuna. Kenevah istus kirjutuslaua taha, pani sõrmeotsad kokku ja vahtis Ineverat, kes vajus karmi põrnitsuse all norgu.

„Qeva sõnul tead sa oma nimekaimust,” lausus Kenevah süngelt ning Inevera kahtlustas, kas teda äkki ei pilgata. „Räägi, mida sa temast tead.”

„Inevera isa oli Damaj, Kaji lähim sõber ja nõuandja,” ütles Inevera. „Evejah’s on kirjas, et Kaji armus tema ilusse esimesest pilgust, kuulutades selle Everami tahteks, et temast sai Kajile esiknaine.”

Kenevah turtsatas. „Damajah oli enamat, tüdruk. Hoopis enamat. Kajiga patjadel lamades sosistas ta mehe kõrva tarkust, tuues abikaasale senikuulmatu võimu. Tema suu kaudu olevat kõnelnud Everam, mispärast see nimi tähendabki Everami tahet.

Inevera oli ka esimene dama’ting,” jätkas Kenevah. „Tema kinkis meile ravitsemise, mürgid ja hora võlujõu. Ta kudus Kajile nähtamatuse keebi ning uuristas loitsumärgid tema vägevasse odasse ja krooni.”

Kenevah vaatas Ineverale otsa. „Ja kui Sharak Ka on ligi, tuleb ta uuesti, et leida järgmine Päästja.”

Inevera ahhetas, kuid Kenevah silmitses teda armulikult. „Ma olen näinud sadat sinu nimega tüdrukut samal kombel ahhetamas, plika, aga mitte keegi ei ole meile Päästjat toonud. Kui palju on teid ainuüksi Damaji klannis? Kakskümmend?”

Inevera noogutuse peale Kenevah uratas. Ta õngitses kirjutuslaua sahtlist raske kulunud nahkköites raamatu. Seda kunagi ehtinud lehtkullast olid järel vaid kübemed.

„Evejah’ting,” ütles Kenevah. „Sa loed selle läbi.”

Inevera kummardas. „Loomulikult, Damaji’ting, kuigi ma olen püha raamatut juba korduvalt lugenud.”

Kenevah raputas pead. „Sa lugesid Evejah’d, Kaji sõnu, ja neidki on aastate jooksul muudetud, et need dama’de eesmärkidega sobiksid. Aga Evejah on ainult pool lugu. Selle paarilise, Evejah’tingi kirjutas Damajah ise, see sisaldab tema tarkusi ja kirjeldust Kaji võimuletulekust. Sa õpid selle lehekülg haaval pähe.”

Inevera võttis raamatu. Ehkki lehed olid uskumatult õhukesed ja pehmed, oli Evejah’ting sama paks kui Evejah, mida Manvah oli teda lugema õpetanud. Ta surus raamatu nagu varaste eest kaitstes rinnale.

Damaji’ting ulatas talle pungis musta sametpauna. Kui Inevera selle võttis, kostis sealt klõbinat.

„Sinu hora-paun,” kuulutas Kenevah.

Inevera kahvatas. „Seal sees on deemoniluud?”

Kenevah raputas pead. „Läheb mitu kuud, kuni sa oled tõelise hora puudutamiseks piisavalt koolitatud, ja tõenäoliselt veel aastaid, enne kui sind lubatakse Varjude Kambrisse endale arbusid voolima.”

Inevera sõlmis paelad lahti ja tühjendas pauna peopesale. Oli seitse savist arbu, igaühel eri arv tahkusid. Need olid deemoniluude moodi mustaks lakitud, tahkudele uuristatud punased märgid.

„Arbud võivad sulle paljastada kogu maailma saladused, kui õpid neid õigesti lugema,” ütles Kenevah. „Need on meeldetuletus sellest, mille poole sa pürgid, ja vahend õppimiseks. Evejah’ting on suuresti pühendatud neist arusaamisele.”

Inevera poetas arbud tagasi kotikesse ja nööris selle kinni, pistes kotikese ohutult taskusse.

„Nad hakkavad sind vihkama,” hoiatas Kenevah.

„Kes, Damaji’ting?” küsis Inevera.

„Kõik,” vastas Kenevah. „Kihlatud ja Mõrsjad ühtmoodi. Mitte ainuski naine siin ei tervita sind rõõmuga.”

„Miks?” küsis Inevera.

„Sest sinu ema ei ole dama’ting. Sa ei sündinud valget rüüd kandma,” ütles Kenevah. „Sellest on kaks inimpõlve, kui arbud viimati mõne tüdruku kutsusid. Sul tuleb kaaslastest kaks korda rohkem vaeva näha, kui tahad loori välja teenida. Sinu õdesid on koolitatud sünnist saati.”

Inevera seedis uudist. Väljaspool paleed teati, et dama’ting’id hoiduvad meestest. Seda ei paistnud teadvat vaid dama’ting’id ise.

„Nad hakkavad sind vihkama,” jätkas Kenevah, „aga ka kartma. Kui oled arukas, võid seda ära kasutada.”

„Kartma?” küsis Inevera. „Everami nimel, miks nad peaksid mind kartma?”

„Sest viimane tüdruk, kelle arbud kutsusid, istub nüüd sinu ees Damaji’ting’ina,” vastas Kenevah. „See on alati nõnda olnud, juba Kaji aegadest. Arbud näitavad, et sinust võib saada minu järglane.”

„Minust saab Damaji’ting?” küsis Inevera uskumatult.

„Võib saada,” kordas Kenevah. „Kui küllalt kaua elad. Sind hakatakse halastamatult jälgima. Mõned kooliõed võivad püüelda sinu soosingut ja teised üritavad sind maha suruda. Sa pead neist tugevam olema.”

„Ma …” alustas Inevera.

„Siiski ei tohi sa näida liiga tugevana,” katkestas Kenevah, „muidu tapavad dama’ting’id su enne loorini jõudmist vaikselt ja lasevad arbudel uue valida.”

Inevera tundis verd soontes tardumas.

„Sinu jaoks ei jää enam miski endiseks, tüdruk,” ütles Kenevah, „aga lõpuks avastad vahest, et dama’ting’ide palee polegi Suurest basaarist nii erinev.”

Inevera keeras pea viltu, taipamata, kas naine naljatab, kuid Kenevah ei teinud väljagi, helistades kuldset kellukest kirjutuslaual. Kambrisse sisenesid Qeva ja Melan. „Viige ta Varasalve.”

Qeva võttis taas Inevera käsivarrest, pooleldi juhtides ja pooleldi tirides ta diivanilt.

„Melan, sina õpetad talle Kihlatute tavasid,” käsutas Kenevah. „Järgmised tosin vanakuud vastutad sa tema äparduste eest.”

Melan krimpsutas nägu, aga kummardas sügavalt. „Jah, vanaema.”

Varasalv ei paiknenud üheski palee seitsmest tiivast. See asetses palee maaaluses osas.

Nagu pea kõigil Kõrbeoda tähtsatel ehitistel, nii oli ka dama’ting’ide paleel maa all sama palju korruseid kui maa peal. Ülemise rajatisega võrreldes oli paleealune õhu ja sisustuse poolest jahedam. Päris palee värvidest, kullatistest ega lihvist polnud jälgegi. Päikeseta Linnaalune ei sobinud kireva luksusega uhkustamiseks. Siia ei sobinud liigne mugavus.

Ent paleealuses leidus siiski rohkem toredust kui neis vähestes plonnruumides, mida Inevera pere koduks nimetas. Võlvuvad laed, vägevad sambad ja kaared andsid paljale kivilegi suursugusust ning sinna uuristatud loitsumärgid olid tõelised kunstiteosed. Isegi päikeseta oli siin parajalt soe ja kivipõrandatel kulgesid pehmed, servadesse õmmeldud loitsumärkidega vaibad. Kui alagai’d oleksid mingil viisil siia pühamast pühamasse paika pääsenud, olnuksid Everami Mõrsjad kaitstud.

Aeg-ajalt möödusid neist koridorides uitavad dama’ting’id. Nood noogutasid mööda kõndides Qevale, kuid Inevera tundis endal puurivaid pilke.

Nad laskusid trepist alla, minnes läbi veel mitme käigu. Õhk soojenes ja muutus niiskeks. Vaibad kadusid ning marmorpõrandat asendasid rõskusest libedad kahhelkivid. Ühes ukseavas pidas vahti jässakas dama’ting, jõllitades Ineverat varjamatult nagu kass hiirt. Inevera judises, kui nad astusid avarasse kambrisse, kus seinu palistasid tosinad nagid. Enamikus rippus rüü ja pikk valge siidiriba. Kaugemal ees kuulis Inevera naeru ja pladistamist.

„Võta kleit ära ja jäta põletamiseks põrandale,” ütles Qeva.

Inevera võttis kähku ära kleidi ja bido – laia riideriba, mis hoidis basaari alalist liiva ja tolmu jalgevahest eemal. Musta bidot kandev Manvah oli õpetanud Ineverat sõlmima seda kiiresti ja tugevalt.

Melan riietus lahti ning Inevera nägi, et temagi kannab rüü ja siidpükste all bidot, aga sootuks keerukamat, mis oli põhjalikult põimitud vähem kui tolli laiusest siidiribast. Ka pea oli siidi mässitud, see kattis kinni juuksed, kõrvad ja kaela. Nägu jäi paljaks.

Melan tegi lõua all lahti väikese sõlme ja asus pearätist vabanema. Tema käed liikusid kärmelt, vilunud osavusega, päästes Inevera silme all valla äärmiselt peene põimingu. Tegutsedes keerutas ta lakkamatult käsi, korrutades siidi kenasti nende ümber ja hoides seda pingul.

Inevera nägi jahmatusega, et tüdruku pea on kiilaks aetud, oliivikarva nahk sile ja läikiv kui lihvitud kivi.

Pearätt lõppes tiheda siidpunutisega, mis kulges piki Melani selgroogu alla. Tüdruku käed jätkasid tantsu kuklas, vallandades tosinaid siidisäigmeid, kuni kaks teineteisest lahus keeret ulatusid bidoni. Õpilase käed tegutsesid edasi.

See on kõik ühes tükis, taipas Inevera, vahtides imetlevalt, kuidas Melan aegamisi oma bidost vabanes. Sarnasus tantsuga kasvas, kui Melan hakkas üle ristuvate keerete astuma, paljad jalad ühtlases rütmis tümpsumas.

Inevera oli elus piisavalt korve pununud, et hea põiming ära tunda, ja see siin oli meistritöö. Nii keerukat põimingut võis kanda päev otsa, ilma et see lahti tuleks, ning oskamatud sõrmed ajaksid selle tõenäoliselt sassi ja põiming ei pääsekski valla.

„Põimitud bido kaitseb su neitsiau nagu keha kude,” lausus Qeva, visates Ineverale suure rulli õhukest valget siidi. „Sa hakkad seda kandma kogu aeg, välja arvatud pesemisel ja ihuvajadusi rahuldades, mida sa teed siin Varasalve alumises kambris. Sa ei lahku selleta mingil tingimusel Varasalvest ja valesti põimimisele järgneb karistus. Melan õpetab sulle põimingut. Korvipunuja tütar peaks selle hõlpsasti selgeks saama.”

Melan turtsatas neid sõnu kuuldes ning Inevera neelatas kramplikult ja üritas mitte vahtida läheneva tüdruku kiilaspead. Melan oli Ineverast mõni aasta vanem ja pearätita väga ilus. Ta sirutas käed välja, mõlema ümber mähitud vähemalt kümme jalga siidi. Inevera jäljendas liigutust ja nad astusid üle siidiriba käte vahel, nii et see jäi puhkama tuharatele.

„Esimest säiet kutsutakse Everami Valvuriks,” ütles Melan, tõmmates siidi pingule ja ristates selle oma suguosadel. „See ristatakse seitse korda, ühe korra taeva iga samba kohta.” Inevera sooritas liigutuse ja suutis mõnda aega sammu pidada, enne kui Qeva sekkus.

„Siid on krussis, alustage uuesti,” käskis dama’ting.

Inevera noogutas ning mõlemad tüdrukud vallandasid siidi ja alustasid otsast. Inevera kibrutas kulmu, püüdes kõigest väest põiminguid laitmatult jäljendada. Kenevah oli öelnud, et tema vead jäävad Melani õlule, ja ta ei tahtnud, et tüdrukut tema käte kohmakuse pärast karistataks. Ta suutis pearätini sammu pidada, kuni dama’ting neid katkestas.

„Liiga pingul,” õiendas Qeva. „Sa seod bidot, mitte ei tohterda Sharum’i lõhkist kolpa. Tee uuesti.”

Melan heitis Ineverale ärritunud pilgu, mis pani ta õhetama, aga nad pöördusid jälle algusse, vallandasid bidod täiesti ja hakkasid veel kord pihta.

Kolmandal korral tunnetas Inevera juba põiminguid. Need õnnestusid loomulikult ning varsti seisid nad Melaniga ühesugustes siidbidodes.

Qeva plaksutas. „Sinus on tõesti midagi erilist, plika. Melanil kulus mitu kuud, et bido põimimine selgeks saada, ja tema oli üks kiiremaid õppijaid. Eks olnud, Melan?”

„Nagu dama’ting ütleb.” Melan kummardas jäigalt ja Inevera aimas, et Qeva pilkab tüdrukut.

„Minge vanni,” kamandas Qeva. „Päev kaldub õhtusse ja köögid avatakse varsti.”

Toidu mainimisel korises Inevera kõht. Tema viimasest söögist oli hulk tunde.

„Küll sa süüa saad.” Qeva naeratas. „Kohe, kui oled teiste tüdrukutega õhtulauas teeninud ja nõud puhtaks küürinud.”

Ta pahvatas naerma, osutades sinna, kust kerkis auru ja kõlas pladistamist.

Melan sidus bido kähku lahti ja suunduski sinnapoole. Ineveral kulus kauem, et siidi mitte puntrasse ajada, siis läks ta järele, paljad jalad kahhelkividel patsumas.

Käik avardus suureks basseiniks, vesi kuum ja õhk aurust paks. Seal oli tosinaid tüdrukuid, kõik sama kiilad kui Melan. Mõned olid Inevera-vanused, aga paljud olid vanemad, muist peaaegu täiskasvanud naised. Nad seisid pestes kivibasseinis või pikutasid selle äärte libedatel kiviastmetel, kitkudes karvu ja lõigates küüsi.

Inevera mõtles sooja vee ämbrile, millest tema ja ema kahekesi pesid. Vett nappis ja seda vahetati ämbris väga säästlikult. Ta sumas imestunult basseini, kuum vesi kintse hellitamas, ning libistas sõrmedega üle veepinna otsekui turul müüdava siidi.

Nende sisenedes tõsteti pilgud. Pikutajad tõusid istukile nagu sisistavad maod, kõik silmad hämuses toas keskendusid kahele tüdrukule. Ümberringi lipsati vilkalt basseini.

Inevera pöördus, kuid tagasitee oli juba suletud, tüdrukute sõõr tõmbus koomale, laskmata tal põgeneda ja varjates neid kõrvaliste pilkude eest.

„Kas see on tema?” küsis üks tüdruk.

„See, kelle kutsusid arbud?” päris teine. Küsijad kadusid auruvinesse, kui tüdrukud asusid tiirutama, kõõritades Ineverat igast küljest üsna samamoodi, nagu Qeva oli uurinud arbusid.

Melan noogutas ja sõõr tõmbus veelgi koomale. Ineverale tundus, et nende kambakesi põrnitsemine lömastab ta.

„Melan, mis …?” Peksleva südamega sirutas Inevera käe.

Melan haaras tal randmest, väänas ja sikutas kõvasti. Inevera komistas ning Melan kahmas ta paksud juuksed pihku, kasutades kukkumise hoogu, et ta pea vee alla vajutada.

Mulin, ja edasi kuulis ta vaid vee kohinat. Inevera tõmbas vaistlikult vett kurku ja läkastas, aga vee all ei saanud köhida ja kõht kiskus krampi, kui ta võitles kiusatusega hingata. Kuum vesi kõrvetas nägu ja ta rabeles ägedalt, ent Melan hoidis teda paigal ja Inevera oli abitu. Ta rapsis, kopsud kipitamas, aga nagu Soli nende putkas, nii kasutas ka Melan väledaid ja täpseid sharusahk’ivõtteid. Ineveral polnud millegagi vastu panna.

Melan karjus ta peale, kuid vesi summutas hääle ning Inevera ei eristanud sõnu. Nüüd taipas ta, et upub vist ära. See näis täiesti jabur. Inevera polnud iial seisnud vees sügavamal kui põlvini. Vesi oli Kõrbeodas kõrges hinnas, basaaril ühtviisi kaup ja maksevahend. Kuld särab, aga vesi on jumalik, kõlas ütlus. Ainult rikkaimad Krasia elanikud said endale üldse uppumist lubada.

Ta hakkas lootust kaotama, kui Melan ta plartsatuse saatel jõnksatusega püsti tiris. Inevera juuksed kleepusid näole ja ta köhis, ahmides õhku, mis aurust paks.

„… marsid sisse,” karjus Melan parajasti, „lobised Damaji’ting’iga, nagu oleks ta su padjakaaslane, ja õpid bidot punuma kolmandal katsel!”

„Kolmandal katsel?” küsis üks tüdruk.

„Juba selle eest peaksime ta tapma,” lisas teine.

„Ta arvab, et on meist parem,” ütles kolmas.

Ahastav Inevera piilus klompis juuste alt ringi, kuid ülejäänud tüdrukud vaatasid tuimalt, ilmetute silmadega. Paistis, et keegi ei kavatse tema aitamiseks sõrmegi liigutada.

„Palun, Melan, ma …” kogeles Inevera, aga Melan tugevdas haaret ja tõukas Inevera uuesti vee alla. Tal õnnestus hinge kinni hoida, ent seda ei jätkunud kauaks, ja kui Melan ta jälle üles õhku ahmima lasi, rapsis ta taas metsikult.

„Ära kõneta mind,” hoiatas Melan. „Ma võin sinuga aastaks seotud olla, aga me pole sõbrad. Kas sa usud, et võid tulla ja üleöö Kenevah’ koha saada? Võtta selle minu emalt? Minult? Mina olen Kenevah’ veri! Sina oled kõigest … vilets heide.”

Ta tõi lagedale terava noa ning Inevera võpatas hirmust, kui Melan sellega ta juukseid räsis, pakse kiharaid peast lõigates. „Sa oled tühisus.” Ta keerutas nuga sõrmede vahel, kahmas terast ja ulatas selle käepide ees järgmisele tüdrukule, kes lähenes.

„Sa oled tühisus,” kordas tüdruk, haarates Inevera kiharad ja neid maha nüsides.

Iga tüdruk astus ette ja võttis noa, lõigates Inevera juukseid, kuni järele jäi vaid kare ebaühtlane vari, lapiline ja verine. „Sa oled tühisus,” ütlesid nad kordamööda.

Viimase tüdruku eemaldumisel põlvitas Inevera vees, konutas ja nuttis. Ikka ja jälle raputas teda kramplik köhahoog, kurgust käis läbi tuline jutt. Kopsudes oleks kui loksunud veejääke, mida need üritasid väljutada.

Kenevah’l oli õigus. Dama’ting’ide palee ja Suur basaar polnudki nii erinevad, aga siin ei olnud Solit teda kaitsmas.

Inevera mõtles Manvah’le, ema viimastele sõnadele Krisha kohta. Kui ta ei saa Melanile ja teistele tüdrukutele vastu sharusahk’is, talitab ta ema kombel. Ta hoiab pea maas ja teeb, mis kästakse. Näeb vaeva. Kuulab. Õpib.

Ja lõpuks, kui keegi ei märka, leiab ta Melani kaubatelgi ja sokutab sinna närilised.