Читать книгу Päise päeva sõda - Peter V. Brett - Страница 4

Renna suudles Arlenit veel kord. Tasane tuuleke puhus õhukesele higikihile nende ihul, jahutades neid, kui nad lämbes öös lõõtsutasid.

„Mind huvitaski, kas sa oled selle riideräbala all tätoveeritud,” ütles Renna, pugedes mehe vastu ja langetades pea ta rinnale, kuulatades südant.

Arlen naeris ja pani neiule käe ümber. „Selle nimi on bido. Ja isegi minu kinnismõtetel on piirid.”

Renna kergitas pead, kummardudes huultega mehe kõrva äärde. „Äkki vajad sa vaid usaldusväärset loitsutundjat. Naise kohus on hästi hoolt kanda selle eest, mis tema mehe bidos on. Ma võiksin sinna mustjuurega maalingud teha …”

Arlen neelatas ja Renna nägi, et ta lõi õhetama. „Loitsumärgid ei püsiks joonistamisegi ajal rivis.”

Renna naeris, embas teda ja langetas pea uuesti ta rinnale.

„Vahel kardan, et olen omadega segi läinud,” ohkas Renna.

„Kuidas nii?” küsis Arlen.

„Ma mäletan end istuvat Selia Viljatu ketrustoas ja tühjusse vahtimas. Sealtpeale on kõik nagu unenägu. Kardan, et mu teadvus viis mind lihtsalt päikselisse kohta ja jättis sinna.”

„Kui see on sinu päikseline koht, on sul vilets kujutlusvõime,” ütles Arlen.

„Mispärast?” küsis Renna. „Ma olen prii Harlist ja talust, võtku seda Maapõu, tugevam, kui oleksin iial osanud kujutleda, ja tantsin armutus öös.” Ta viipas käega ümberringi. „Maailm särab värvides ja hiilgab.” Ta vaatas mehele otsa. „Ja ma olen koos Arlen Põldajaga. Kuidas saakski mu päikseline koht olla kusagil mujal?”

Renna hammustas huulde, kui sõnad suhu tulvasid. Sõnad, mida ta oli endamisi sageli mõelnud, aga polnud söandanud välja öelda. Osalt kõhkles ta hirmust Arleni vastuse ees, kuid paljuski ka oma kahtluste tõttu. Kõik õed Parksepad olid kiiruga voodisse hüpanud esimese tubli mehega, keda kohtasid, aga kas keegi neist oli kunagi armunud?

Lapsepõlves oli Renna uskunud, et armastab Arlenit, ehkki oli viimast vaid kaugelt näinud, ning nüüd mõistis ta, et oli kalliks pidanud pigem kujutlust, milline poiss võiks olla, kui poissi ennast.

Tänavu kevadel oli Renna veendunud, et armastab Cobie Kalapüüdjat, aga nüüd taipas ta, et seegi oli vale. Cobiel polnud häda midagi, kuid Renna teadis, et oleks küllap samamoodi võrgutanud mõne teisegi mehe, kes oleks Harli tallu tulnud. Tähtis oli minema pääseda, sest igal pool oli parem kui seal talus ning iga mees loodu hulgas etem tema papast.

Aga Rennal oli valetamisest villand. Villand keele hammaste taga hoidmisest.

„Ma armastan sind, Arlen Põldaja,” ütles ta.

Kui need sõnad ta huultelt kõlasid, kadus julgus ja ta hoidis hinge kinni, kuid Arlen kallistas teda vähimagi kõhkluseta kõvemini. „Ja mina armastan sind, Renna Parksepp.”

Renna hingas jälle, hirm ja kahtlused lahkusid temast.

Võlujõud kehas pakitsemas, ei saanud Renna lamades üldse und, aga ta ei soovinudki. Sooja ja kaitstuna imestas ta nagu muuseas, kuidas nemad Arleniga olid kõigest mõne tunni eest siinsamas paigas võidelnud deemonite vürsti ja tolle teenritega. Maailm näis olevat muutunud. Elu ise oli muutunud. Üürikeseks olid nad põgenenud.

Ent sedamööda, kuidas higi kuivas ja kirelõõm vaibus, hakkas taas tähelepanu nõudma tegelik maailm, kohutav ja õõvastav. Neid ümbritsesid maaaluste laibad, musta vere pritsmed katmas välu. Üks kujumuutja-deemon oli ikka veel temaks kehastunud, mahalõigatud peast nõrgumas musta verd. Üsna lähedal lebas endiselt Varjutants, jalad lahastes, kuna järeleaimaja-deemon oli hobuse peaaegu tapnud.

„Varjutantsu tuleb veel ravitseda, enne kui ta kõndida saab,” märkis Arlen. „Isegi siis võib kuluda paar ööd, kuni tema jõud taastub.”

Renna heitis välule pilgu. „Kuidagi ei tahaks teiseks ööks siia jääda.”

„Mina ka mitte,” ütles Arlen. „Homme tõmbab see maa-aluseid ligi nagu porilomp vihmausse. Mul on siinkandis peidik piisavalt suure vankriga Varjutantsu vedamiseks. Toon selle ära ja olen varsti pärast päikesetõusu tagasi.”

„Öö saabumist peab ju ikkagi ootama,” lausus Renna.

Arlen keeras pea viltu. „Miks?”

„See hobune kaalub rohkem kui su isamaja,” ütles Renna. „Kuidas me ta ilma öise jõuta vankrisse tõstame? Pealegi, kes seda vankrit vedama hakkab?”

Arlen vaatas talle otsa, näoilme silme ümber tätoveeritud loitsumärkide kiuste kõnekas. „Lõpeta,” nähvas Renna.

„Mis asi?” küsis Arlen.

„Arupidamine, kas mulle valetada,” ütles Renna. „Me oleme nüüd kihlatud ja mehe-naise vahel ei tohi valesid olla.”

Arlen heitis talle üllatunud pilgu ning raputas siis pead. „Ma ei kavatsenud päriselt valetada. Pidasin aru, kas praegu on õige sellest rääkida.”

„Kui su nahk on sulle armas,” ähvardas Renna. Arlen kissitas silmi, kuid Renna pilk oli ainitine ja järgmisel hetkel kehitas mees õlgu.

„Osa mu jõudu säilib ka päevaajal,” ütles ta. „Keskpäevapäikesegi all võiksin vist piimalehma üles tõsta ja visata kaugemale, kui sina suudad lennutada lutsukivi.”

„Mis sind nii eriliseks muudab?” küsis Renna.

Arlen heitis talle jälle pilgu ja pahaselt põrnitsev neiu näitas mehele vaid pooleldi naljatades rusikat.

Arlen naeris. „Kui peidikusse jõuame, räägin sulle kõik. Ausõna.”

Renna muigas. „Suudle mind, ja oleme kokku leppinud.”

Oodates võttis Renna välja Arleni kingitud loitsimisvarustuse, laotas maapinnale puhta riidetüki ja ladus tööriistad kenasti ritta. Ta tõi lagedale oma ojakividest kaelakee ja noa, asudes neid pikkamisi, hoolikalt, kiindunult puhastama.

Kaelakee oli Cobie Kalapüüdja kihlakingitus, jäme nöör, kuhu oli lükitud tosinaid siledaid lihvitud kive. See oli nii pikk, et ulatus Rennale kaks korda ümber kaela ja rippus ikkagi veel allapoole rindu.

Nuga oli kuulunud tema isale Harl Parksepale. Papa kandis seda alati teravaks ihutuna vööl. Oli sellega mõrvanud Cobie, kui Renna tema juurde ära jooksis, ja Renna oli sellega omakorda tapnud papa.

Selle sündmuseta olnuksid Renna ja Cobie juba laulatatud, kui Arlen Ojaäärsele tagasi pöördus. Kaelakee, teise mehe kihlakingitus, meenutas Rennale, et tal polnud õnnestunud Arlenile truuks jääda. Nuga tuletas meelde meest, kes oli teda terve elu hoidnud isiklikus Maapõues.

Aga Renna ei suutnud kummastki loobuda. Nii heas kui ka halvas olid need asjad maailmas ainsana päriselt tema jagu, ainsad killud tema päevaelust, mis olid öösse kaasa tulnud. Ta oli mõlemad loitsumärkidega katnud, kaelakee tõrje- ja noa ründeloitsudega. Kaelakeed võis vajadusel kasutada loitsuringina, kuid tõhusam oli see kägistamiseks. Ja nuga …

Nuga oli läbistanud maa-aluste vürsti rinnakorvi. Praegugi kiirgas selle võlujõud tema loitsudega ümbritsetud silmadele heledalt. Ja ei kiiranud vaid loitsumärgid – tuhmilt kumendas kogu tera. Põgusalgi puudutusel lõikas see sõrme.

Ta teadis, et vägi hajub päikese tõustes, aga senikaua näis relv võitmatu. Päevaajalgi on see nüüd tugevam. Võlujõud muutis asjad ikka paremaks, kui need enne olid. Samamoodi pani puhastuskaltsu kergeimgi riive kaelakee uuesti läikima, nöör veel vastupidavam kui alguses.

Renna valvas Varjutantsu koiduni. Hommikupäike leidis maa-aluste siin-seal vedelevad kehad, süüdates need põlema. Sellest vaatepildist ei tüdinud ta iial, ehkki selle hind oli ränk. Kuni deemonid leegitsesid, hakkasid mustjuurega maalitud loitsumärgid ta ihul kipitama, sest nende võlujõud hääbus. Nuga läks tupes tuliseks, kõrvetades jalga. Ta oli sunnitud tuge otsides puutüvele nõjatuma, paistes endale lauliku hüpiknukuna, kelle nöörid on läbi lõigatud, nõrga ja pooleldi pimedana.

Uimasus möödus kähku ja Renna hingas sügavalt sisse. Mõnetunnise puhkuse järel on tal reipam tunne kui elu parimalgi päeval, ent seegi oli vaid öise tunde kahvatu vari.

Kuidas säilitas Arlen väe ka päikese käes? Kas tänu sellele, et tema loitsumärgid olid püsivad tätoveeringud, mitte mustjuurega joonistatud? Niisugusel juhul oli Renna valmis juba täna nõela ja tindiga oma ihu töötlema.

Deemonite laibad põlesid suure kuumusega ja kiiresti, viivu pärast oli alles vaid kõrbenud maapind ja tuhk. Renna kustutas trampides viimased põlevad rohututid, et ei vallanduks tulekahju, alistus siis lõpuks väsimusele, tõmbus Varjutantsu kõrvale kerra ning uinus magama.

Ärgates oli Renna endistviisi Varjutantsu kõrval, aga ei lamanud enam samblaasemel, kus oli uinunud, vaid karedal tekil veereva vankri kastis. Ta piilus üle ääre ja nägi Arlenit vankri ees aisu kandmas. Mees vedas neid muljet avaldava hooga edasi.

See pilt pühkis tal viimase uneraasu silmist ning Renna hüppas kergesti pukki, haaras ohjad ja laksutas neid valjusti. Arlen võpatas üllatusest sirgeks ja Renna naeris. „Nõõ!”

Arlen heitis talle nördinud pilgu ja Renna naeris uuesti. Ta kargas vankrilt alla ning sammus koos mehega. Tee oli kehvas seisus ja paiguti rohtunud, kuid mitte nii palju, et neid pidurdada.

„Kohe jõuame Kaevumagusale,” ütles Arlen.

„Kaevumagusale?” küsis Renna.

„Asulale pandi selline nimi,” vastas Arlen. „Kuna sealne vesi maitses nii hästi.”

„Mina arvasin, et me väldime asulaid,” ütles Renna.

„Selles asulas elavad ainult vaimud,” lausus Arlen ja Renna kuulis tema hääles valu. „Öö võttis Kaevumagusa paari aasta eest.”

„Kas see koht oli sulle ennegi tuttav?” küsis neiu.

Arlen noogutas. „Kui ma veel sõnumitooja olin, käisin seal vahetevahel. Kokku kümme peret. „Kuuskümmend seitse töörügajat,” tavatsesid nad kõnelda. Neis oli mõndagi kentsakat, kuid sõnumitooja tulek rõõmustas neid alati ja nad ajasid kõige kangemat porujommi, mida olen maitsnud.”

„Minu papa porujommi pole sa saanud,” uratas Renna. „See kõlbas ühtviisi joogiks ja lambiõliks.”

„Kaevumagusa oma oli nii kange, et Angiers’ hertsog keelustas selle,” ütles Arlen. „Asula kustutati kaartidelt ja sõnumitoojate gildil keelati seda rohkem külastada.”

„Aga te külastasite ikka,” nentis Renna.

„Maapõu võtku, muidugi,” ütles Arlen. „Kelleks ta end õige peab, et ühe asula niimoodi ära lõikab? Pealegi võis sõnumitooja korra Kaevumagusalt porujommi tuues teenida poole aasta palga. Ja sealne rahvas meeldis mulle. Terve asula oli loitsumärkidega kaitstud, askeldati päeval ja ööl. Nende laul kostis miili kaugusele.”

„Mis juhtus?” küsis Renna.

Arlen kehitas õlgu. „Minu töö viis kaugemale lõunasse ja ma ei käinud seal mõne aasta. Sattusin siiakanti alles siis, kui olin hakanud ihule loitsumärke maalima. Selleks ajaks olin hulga kuid kõnnumaal veetnud. Mul oli nii üksildane tunne, et ajasin Varjutantsuga kõval häälel juttu, vesteldes meie mõlema eest. Olin segi minemas ja teadsin seda ise ka.”

Rennale meenusid kõik korrad, kui ta oma isatalus loomadega samamoodi juttu ajas. Kui palju südamlikke jutuajamisi oli tal Proua Kratsi või Sõrakesega? Harliga elades oli üksildus tema alaline hingeseisund.

„Ühel päeval taipasin, et olen Kaevumagusa lähistel,” jätkas Arlen, „ja otsustasin käed ja näo riidega kinni katta, luisata mingi piibujutu sellest, kuidas tulesülg mind kõrvetas. Et ainult kellegagi rääkida ja et minuga räägitaks. Aga kui asulasse jõudsin, oli seal esimest korda vaikne.”

Nad möödusid puudesalust ning küla ilmus nähtavale – pühakoda ja kümme toekat õlgkatusega maja ümbritsesid kauni sõõrina laudsillutist, mille keskel oli vägev kaev. Küla välisserva piirasid loitsupostid ning igal majal oli kaks korrust, ülemine elamiseks ja alumine kas töökoja või poe tarbeks. Siin olid sepikoda, trahter, tall, pagariäri, kangur ja teisedki, mida kohe ära ei tundnud.

Kui nad üle laudtee talli juurde läksid, haaras Rennat kõhedus. Kõik oli nii hästi säilinud. Deemonite rünnakust polnud vähimatki jälge ning jäi mulje, et iga hetk valguvad majadest välja inimesed. Ta nägi vaimusilmas, kuidas siin elati igapäevast elu.

„Kui ligi jõudsin, oli laudtee täis konte ja verd ja deemonisõnnikut,” ütles Arlen. „See haises alles, nagu oleks möödas vaid paar päeva. Paar päeva! Kui ma oleksin varem tulnud, oleksin võinud …”

Renna puudutas vaikides ta käsivart.

„Üks loitsupost paistis olevat murdunud ja tuules ümber kukkunud,” jätkas Arlen. „Puudeemonid leidsid vististi tühemiku ja tungisid õhtustavale rahvale kallale. Mõned pagesid öösse, kuid nende jälgi otsides avastasin ainult jäänused.”

Renna kujutles seda elavalt: laudsillutisele puust söögilaudade ümber kogunenud Kaevumagusa asukad, kes üheskoos täiesti pahaaimamatult einetasid, kui maa-alused ründasid. Ta kuulis nende karjeid ja nägi surijaid. Ta vajus põlvili, pea pööritas ja kõhus keeras.

Järgmisel hetkel pani Arlen talle käe õlale ning Renna taipas, et oli nutma puhkenud. Ta tõstis süüdlaslikult pilgu.

„Pole midagi häbeneda,” ütles mees. „Mulle mõjus see hoopis hullemini.”

„Mida sa tegid?” küsis Renna.

Arlen ohkas. „Mõne nädala olin täitsa ogar. Päeval matsin konte, porujommist purjus, ja öösiti tapsin Kaevumagusast kümne miili ulatuses kõik Maapõue sigitised.”

„Teel nägin ma nende värskeid jälgi,” tähendas Renna.

Arlen uratas. „Homme hommikuks saab neist lõke.”

Renna asetas käe noapeale ja sülitas laudsillutisele. „Tõesõna.”

Nad suundusid talli, kus Arlen aitas Varjutantsu õrnalt põrandale. Ta uratas pingutusest, kuid tuli ülesandega hõlpsasti toime. Renna vangutas pead, kaheldes, kas tema oleks öise võlujõu abilgi seda jaksanud.

„Meil on vett tarvis,” ütles Arlen.

„Ma toon,” vastas Renna tanuma kaevule pöörates. „Tahakski maitsta magusat vett, mille järgi asula nime sai.”

Arlen kahmas tal käsivarrest. „Enam pole vesi sugugi magus. Asulavanema Kennit Kaevumagusa leidsin ma kaevus hulpimas. Mädanes seal üle nädala, enne kui mul õnnestus alla ronida ja tema riismed üles tassida. Kaev on nüüd mürk. Puhas vesi tuleb trahteri taga pumbast, aga asula nime see ei vääri.”

Renna sülitas taas, otsis ämbri ja seadis sammud trahteri juurde. Tema käsi nihkus jälle noale, hellitades luust käepidet. Ta ootas kärsitult ööd.

Kui Varjutantsu eest oli hoolitsetud, jäi neile mahti tühjas trahteris pesta ja külma einet võtta. „Ülakorrusel on üürituba,” ütles Arlen. „Võime enne öö saabumist mõne tunni magada.”

„Üürituba?” küsis Renna. „Kui terved majad on käepärast?”

Arlen raputas pead. „Ei ole õige kellegi voodit endale nõutada, kui maaalused on ta maha murdnud. Sõnumitoojana magasin seal toas, ja sellest piisab.”

Armastan sind, Arlen Põldaja, mõtles Renna, aga juba öeldu kordamiseks polnud vajadust. Ta noogutas ja järgnes mehele trepist üles.

Üüritubagi oli suurem kõigist, kus Renna oli seni maganud, ja laia sulevoodiga. Voodi pehmusest hämmeldunud Renna istus sinna. Ta polnud iial maganud millelgi õlekotist pehmemal. Ta heitis selili. See oli pilvestki pehmem.

Kuni ta sügavamale sulisesse sülelusse vajus, eksles tema pilk toas ringi. Arlen oli siin selgelt üksjagu aega veetnud. Igal pool olid mehele iseloomulikud esemed: värvipotsikud, pintslid, uuristusvahendid ja raamatud. Väike kirjutuslaud oli tööpingiks muudetud, põrandat katsid puidulaastud ja saepuru.

Arlen kõndis läbi toa, keeras vaiba kokku ja leidis selle alt lahtise põrandalaua. Ta sikutas ja sellega koos kerkis terve põranda osa, mis pragude varjamiseks oli kavalalt saepuruga üle puistatud. Renna tõusis istukile, pealt vaadates läksid tema silmad pärani. Põranda all olid relvad – õlitatud, teravad ja tihedalt loitsumärke täis kirjatud. Ta lipsas voodilt, astus mehe kõrvale ja kükitas, et paremini näha, silmad Arleni loitsukirjal tantsimas.

Arlen valis väikese kuldpuust vibu ja tupetäie nooli ning ulatas talle. „Sul on aeg õppida vibu laskma.”

Renna kõverdas põlglikult huuli. Arlen üritas teda jälle kaitsta. Teda käsitsivõitlusest eemal hoida. Hoida teda ohutus kauguses. „Ma ei taha. Ma ei taha ka oda.”

„Miks mitte?” küsis Arlen.

Renna tõstis ühe käega ojakividest kaelakee ning tõmbas teisega noa. „Ma ei taha maa-aluseid kusagilt peidust tappa. Kui ma deemoni tapan, tahan, et ta surres teaks, kes seda tegi.”

Ta kartis, et mees hakkab vaidlema, aga Arlen üksnes noogutas.

„Tean täpselt, millest sa räägid.” Arlen pakkus talle endistviisi relva. „Kuid vahel oled sa vähemuses või pead deemoni tapma kähku, et ta kedagi maha ei murraks.” Mees naeratas. „Ja tuleb tunnistada, et pole üldsegi paha tunne maa-alust sihtida ja ta kaugelt maha nottida.”

Renna tõmbas sügavalt hinge. Muidugi oli Arlenil õigus. Jah, mees kaitses teda, aga samal kombel nagu alati.

Õpetades teda end ise kaitsma.

Armastan sind, Arlen Põldaja.

Ta võttis vibu, imetledes selle kaalutust. Arlen ulatas talle väikese tupe loitsumärkidega nooli, asus siis ülejäänud relvi välja tõstma ja õliriidesse mähkima.

„Milleks sul neid kõiki vaja läheb?” küsis Renna.

„Neid ja veel palju rohkemgi,” ütles Arlen. „Ma teen, mida oleksin ammugi tegema pidanud. Annan loitsumärkidega relvad igale mehele, naisele ja lapsele, kes nende kandmiseks küllalt tugev. Ma rajasin panipaigad üle kogu Thesa, aga hoidsin enda teada. Enam mitte. Mina ei vaja deemonite tapmiseks relvi. Mulle on see möödanik.”

„Mismoodi?” küsis Renna. Ta ootas, et mehe pilk vilksab küsimust vältida püüdes mujale. Armastus või mitte, sel juhul äigab ta mehele vastu kiilast kuppu.

Kuid Arlen vaatas talle otsa, pilk lustakas. „Täna öösel näitan sulle.” Ta sirutas käe, hellitades nägemist võimendavaid loitse, mis olid sõõridena Renna silme ümber võõbatud. „Et aru saada, vajad sa ööpilku.”

Renna haaras ta käed ja tõusis püsti. Ta taganes, tõmmates meest kaasa, kuni jalad tabasid voodit. Nad vajusid sulekotile, suudlustest said ruttu silitused. Veri kohises Rennal kõrvus, see tukslemine tekitas sama elusa tunde kui öös.

Päike loojus parajasti, kui nad õhtusöögiks tagasi kõrtsituppa tulid. Pärast sööki Arlen tõusis ja tuhnis leti taga. Viiv hiljem naasis ta raske savikannuga. „Deemonitele meeldib tõusta põldudel küla külje all. Kuidas oleks, kui kastaksime neid oodates keelt?”

Nad jalutasid kahekesi videvikus, jälgides lavendlikarva taevast tumenemas. Kaevumagusa põllud jäid asulast lõunasse ja hõlmasid palju aakreid; peamiselt kasvatati kartulit, otra ja suhkruroogu. Põlde polnud mitu aastat haritud, aga maa andis ikka veel laiguti visa metsikut saaki. Ühtlaste vahemike järel seisid põldudel loitsupostid. Suurem jagu olid viletsas korras – kasutud, kuid siin-seal nägi Renna ka uusi, maalitud loitsumärgid alles värsked ja selged. Ta libistas silmad üle postide, avastades mustri.

„Sa muutsid selle paiga labürindiks,” ütles ta. „Nagu labürint kõrbes, millest sa jutustasid.”

Arlen noogutas, leidis tühja maalapi ja istus. „Sobib deemonite karjast ära lõikamiseks ja kiire varjupaik on alati vaid sammu kaugusel.” Ta võttis raske kannu ja täitis kaks tillukest savitassi läbipaistva vedelikuga.

„Krasias on üks viin, mida Sharum’id mõnikord enne lahingusse minekut joovad. Seda kutsutakse couzi’ks. Väidetavalt annab see sõdalastele julgust.” Ta pakkus Rennale tassi. „Minu kogemust mööda on porujommil samasugune mõju.”

„Minu meelest rääkisid sa, et Sharum’id sõlmivad oma hirmuga rahu,” vastas Renna ja istus ta kõrvale, kann nende vahel.

„Enamik küll, ja paremat teed pole,” ütles Arlen. „Aga rahu sõlmimine jätab keha külmaks. Kaevumagusa-taolises kohas ei taha ma külm olla. Tahan olla vihane kui Maapõu.”

Renna noogutas. See jutt oli mõistetav. Ta ei teinud tillukestest tassidest välja, haakides sõrme kannusanga ümber. Ta toetas kannu käsivarrega ja tõstis selle vilunud osavusega suule, rüübates pika sõõmu.

Nagu Arlen hoiatas, oli porujomm kange ja Renna köhis pisut, aga tema isa pruulist oli see magusam, kõhus lahvatanud tulekera taltus varsti ning kätesse-jalgadesse levis soojus.

Arlen pani tassid ära, võttis kannu ja rüüpas Renna eeskujul. Nad ulatasid seda teineteisele, kuni valgus täiesti hääbus ja kerkima hakkas reetlik udu, mis kuulutas ette maa-aluseid. Udust hakkasid moodustuma põlludeemonid, saledad ja maadligi, lõvide kombel neljakäpakil luusivad, kõigist elusolenditest vilkaimad. Ilmus ka paar puudeemonit: suurematel deemonitel läks kehastumisega kauem aega.

Renna ajas end püsti, taarudes hetke ebakindlalt, enne kui tasakaalu tagasi sai. Ta astus kuju võtva puudeemoni poole, tublisti kergemaks muutunud kann ühe sõrme otsas tilpnemas.

Ta jõllitas deemonit raevunult, oodates, et see kehastuks, ja mõtles ööle, mille oli veetnud oma talu välikemmergus luku taga kisendades, kui deemonid ust lõgistasid. Ta mõtles tühjadele majadele ning mürgitatud kaevule selja taga.

Ta rüüpas veel viimase sõõmu porujommi ja lükkas kannule punni peale. Vaba käe küünitas ta vööl rippuvasse pauna.

Lõpuks deemon kehastus ja avas tema ees möirgeks suu. Suumulk oli küllalt lai, et Renna pea tervelt alla kugistada, seal oli ridade kaupa teravaid hambaid.

Enne kui deemon iitsatadagi jõudis, viskas Renna randmenõksatusega pärani lõugade vahele tõru. Kokkupuutel deemoni keelega käivitus soojaloits, mille ta oli tõrule maalinud, ning tombuke lõhkes sähvatuse ja paugatusega.

Selsamal silmapilgul sülitas Renna deemonile porujommi näkku.

Kui deemoni pea leekidesse lahvatas, astus ta eemale. Puukoort meenutav soomus põlemas, kukkus deemon tõmmeldes maha.

Kõlas naerupahvak ja pöördudes nägi Renna, kuidas Arlen talle plaksutab. „Ilus töö, aga mina oskan paremini.”

Renna muigas ning põimis käed rinnale, taandudes loitsuposti juurde varju. „Eks näita siis oma oskusi, Arlen Põldaja.”

Arlen kummardas. Temast mõne jala kaugusel kehastus põlludeemon, hundistki suurem. See lõrises ja trampis jalgu, valmis kallale kargama.

Arlen püsis paigal, ristates käed samuti kui Renna. Tema peakott oli kuklas – ta kandis seda nüüd harva –, ent päevane rüü oli alles seljas, kattes kehale tätoveeritud võimsaid loitsusid. Põlludeemonid olid kärmed kui tuul ja tundus, et kaitsvate loitsumärkideta paiskab deemon ta pikali ning kisub tükkideks. Renna käsi langes noale, neiu pigistas seda kõvasti.

Aga põlludeemon tuhises Arlenist läbi, nagu olnuks mees suits. Arleni keha virvendas seal, kus elukas sellest läbi tungis, ja muutus hetke pärast jälle klaariks.

Kuni deemon toibus, kummardas Arlen lühidalt. „Öös ei saa enam miski mind puutuda, Ren. Mitte juhul, kui ma ohtu aiman.”

Põlludeemon prantsatas maapinnale ja pööras sedamaid ringi, sööstes uuesti kallale. Renna ootas, et olevus tuhiseb jälle mehest läbi, ent seekord hõljus Arlen silmale seletamatu kiirusega rünnaku eest ära, mähkis käsivarre ümber maa-aluse kaela ja peatas eluka järsult. Ta lipsas deemoni selja taha, et vältida vehkivaid küüniseid, ja säilitas ühe käega nupuvõtte. Vaba käe sirutas ta deemoni rinnale, joonistades sinna palja sõrmega soojaloitsu.

Märgi lõpetamisel süttis tema veetud joon põlema ning ta laskis lahti ja taganes, kuna deemoni neelasid leegid.

Renna suu vajus ammuli, kuid Arlen jätkas õppetundi. Ta sammus järgmise põlludeemoni poole, ärgitades seda ründama. Deemon kuuletuski ja tungis möirates peale, küünised pikal.

„Muidugi, kui ma ohtu õigel ajal ei aima …” Arlen tõugati mitu sammu tagasi ja uratas, kui deemoni küünised märki tabasid, rebides ta alakõhtu.

Renna ahhetas, sest veri pritsis laias kaares. Neiu tõmbas noa ja tormas lähemale, et trügida Arleni ja deemoni vahele.

Aga Arlen ajas selja sirgu ja peatas ta käeviipega. Deemon kargas taas kallale, kuid Arlen hajus jälle suitsuks.

Kui mees uuesti kehastus, ei olnud vigastustest jälgegi. Isegi tema rüü polnud katki. „… siis suudan veidi jõudu kogudes ravida kõik haavad, mis mind ei tapa.”

Deemon ründas kolmandatki korda, ent sedapuhku joonistas Arlen nobedalt õhku loitsumärgi ning deemon lendas justkui muula kabjahoobist eemale, ilma et oleks talle ligi pääsenud. Tema uued võimed näisid piiritud.

Aga kui deemon mitme jardi kaugusel maha kukkus, lõi kummardav Arlen tuikuma. Renna loitsitud silmadele oli ta vaid hetk tagasi võlujõust kiiranud. Nüüd kumasid tema loitsumärgid sootuks tuhmimalt.

Arlen pani tähele neiu pilku ja noogutas. „Kui ma joonistan loitsumärgi deemoni kehale, ammutab see väge maa-alusest endast. Kui joonistan selle õhku, imab see võlujõudu minust.”

Deemon ründas veel neljandatki korda, kuid seekord kahmas Arlen tal kõrist ja naelutas ta sharusahk’i-võttega maapinnale. Kuni ta olevust kinni hoidis, nägi Renna loitsumärke mehe kätel võimukalt tukslemas ning mehe kumendus muutus heledamaks, samas kui maa-aluse oma tuhmus. Deemon kriiskas ja rapsis, ent Arlen talitses teda hõlpsasti nagu täiskasvanu väikest last. Vägi mehe kätes kasvas, kuni deemoni kõri purunes. Lihaseid pingutades kaksas Arlen elukal pea otsast.

Renna täheldas üht põlludeemonit luuramas ja vahetas asendit, teeseldes rumalat abitust. See polnud keeruline. Ta pidi vaid meelde tuletama, milline hädine lehm ta oli eluaeg olnud. Ohver.

Aga see osa temast suri koos Harliga. Kallale sööstes põrkas maa-alune kui nähtamatule müürile ning Renna tegi kähku pöördsammu, torgates noa kollile rindu. Loitsumärgid teral lõõmasid, lõigates deemoni soomuseid ja saates Renna kehasse võlujõu suraka, mis soojendas käsi-jalgu porujommistki rohkem. Ta jooksis tormi, pussitades ikka ja uuesti, iga hoop vaimustavalt väge kinkimas.

Kui deemon surnult maha varises, kükitas Renna ja sirutas käe, vedades deemoni karedale soomusele soojaloitsu.

Midagi ei juhtunud.

„Miks sina seda suudad ja mina mitte?” hõikas Renna, otsides põllult pilguga järgmisi deemoneid. Mõned tiirutasid alles, kuid pelgasid nüüd kaht inimest ja hoidsid eemale.

„Ma ei teadnud ka ise kaua aega,” ütles Arlen. „Ei mõistnud oma võimeid. Aga kui võitlesin tolle deemoniga Maapõue viival rajal, puutusid meie teadvused kokku ja paljugi sai selgeks. Ma olen tõesti pooleldi deemoniks muutunud.”

„Jutt või deemonisõnnik,” vaidles Renna. „Sina pole kurjust täis nagu nemad.”

Arlen kehitas õlgu. „Suurem jagu deemoneid pole samuti. Nad ei ole kurjuseks piisavalt arukad – ega headuseks. Sama hästi võib herilast nõelamise pärast kurjaks nimetada. Teadvusedeemonid seevastu …”

„Nende kurjus annab Harlilegi silmad ette,” ütles Renna.

Arlen noogutas. „Ja kuidas veel.”

Renna kibrutas kulmu. „Mida sa õieti öelda tahad? Et maa-alused on lihtsalt loomad? Mina ei usu. Herilased ei lahvata leekidesse, kui päike tõuseb. Deemonid ei pruugi olla kurjad, aga nad pole ka loodusest.”

„Nii kõneleb päevarahvas,” lausus Arlen. „Kel pole silme ümber loitsumärke. Sa vaata ringi. Kas võlujõud ei ole loodus?”

Renna mõtles järele. Ta vaatas, kuidas võluvägi Maapõuest kerkis, triivides üle maapinna justkui jalge ees rulluv helendav udu. Ta nägi seda taimede ja puude, koguni loomade ja inimeste südames. Kas selleta oleks üldse elu?

„Võib-olla küll,” möönis ta, „aga see ei seleta, miks sa end pooleldi deemoniks pead või miks su võimed päevavalgel säilivad, kui päike võlujõu ära põletab.”

Arlen kõhkles, tema kaalutlev pilk vilksas kõrvale. Renna kissitas silmi ning Arlen märkas ta ilmet. „Ma ei kavatse sulle valetada, Ren, ega midagi maha vaikida. Ma lihtsalt häbenen ega taha, et sa … minust halvasti arvaksid.”

Renna astus lähemale ja pani käe ta põsele. Mehe nahk pakitses võlujõust. „Ma armastan sind, Arlen Põldaja. Seda ei muuda miski maailmas.”

Arlen noogutas nukralt, vältides ta pilku. „Selle väe andis mulle liha.”

„Liha?”

„Deemoniliha,” täpsustas Arlen. „Kõrbes elades sõin seda mitu kuud. Tundus õiglane, kuna nemad söövad meid ju pidevalt.”

Renna ahmis õhku ja taganes sammukese. Nüüd vaatas Arlen talle otsa ning mehe näost taipas Renna, et tema ilme väljendab õudust.

„Sa … sõid neid? Deemoneid?”

Arlen noogutas ning Rennal hakkas süda läikima. „Mul polnud erilist valikut. Mind jäeti kõrbesse surema, toidu ja lootuseta. Hullemasse olukorda ei saa inimene sattuda.”

„Mina oleksin vist surma eelistanud.” Renna kahetses neid sõnu kohe, sest Arleni näol välgatas ahastus.

„Nojah,” ütles mees. „Nähtavasti pole ma sama tugev kui sina, Ren.”

Renna tõttas ta juurde, võttis ta käed ja surus lauba vastu tema laupa. „Sa oled tugevam kui mina eales, Arlen Põldaja,” hüüdis neiu, pisarad silmi tungimas. „Poleks sa mulle aru pähe pannud, oleksin vabatahtlikult surma läinud, et Parkseppade häbi saladusse jätta. See pole mingi tugevus.”

Arlen raputas pead ja Renna huultele nirises mehe pisar, külm ja magus. „Mullegi tulnuks aastate jooksul rohkem kui kord aru pähe panna.”

Renna suudles teda. „Oled sa kindel, et need võimed andis sulle deemoniliha?”

Arlen noogutas. „Coline Tubli rääkis ikka, et see, mida sa sööd, saab osakeseks sinust, ja eks tal oli õigus. Ma olen õppinud maa-aluste kombel rakkudes võlujõudu talletama, aga mu nahk suudab seda päikese eest kaitsta. Minust on saanud aku.”

„Rakud? Aku?” küsis Renna.

„Vana maailma teadus. Pole oluline.” Arlen rehmas küsimustele iseloomulikul viisil ärritavalt käega, hoides Rennat teadmatuses, kuna lihtsalt ei viitsinud seletada. Ehkki Renna oli valmis öö läbi tema kõnet kuulama. Ehkki terves maailmas polnud midagi põnevamat. „Kujuta ette vihmaveetünni, kui on öö otsa sadanud. Kui taevas selgib ja maapind kuivab, jääb vesi ikkagi tünni. Päikese käes ei saa ma võlujõudu rakendada, aga tunnen seda oma sisimas, see ravib mu haavu, teeb mind väsimatuks ja visaks. Öösiti päästan ma selle valla nagu prundi tagant ja minu oskused selle kasutamisel on alles alguses.”

Renna vaikis vaagivalt. Mida Arlen ka ei väidaks, üsna võimatu oli näha maa-alustes midagi muud peale looduse õela moonutuse, Looja teotamise. Hoolimata sellest, et Renna oli sageli kaetud nende rüveda verega, äratas mõte selle suhu pistmisest jälestust.

Kuid vägi …

„Ma tean, mida sa mõtled, Ren,” ütles Arlen, katkestades ta mõlgutused. „Ära sina seda proovi.”

„Miks?” päris Renna. „Sulle ei teinud see ju kahju.”

„Sa ei tea, kuidas see oli, Ren. Ma olin hull. Enesetapu äärel. Elasin nagu loom.”

Renna vangutas pead. „Üksinda ilmaelust eemal, kaaslasteks vaid Varjutants ja maa-alused. Tuttav lugu. Igaüks hakkab nõnda öösse kippuma, deemonilihaga või ilma.”

Arlen heitis talle pilgu ning noogutas. „Tõsijutt. Aga deemonite söömine pole sama, mis mustjuurega ihule maalimine. See ei kao mõne nädalaga ja sa pole selleks valmis.”

„Sina ei otsusta, milleks ma valmis olen!” pahandas Renna.

„Ma ei käsuta sind, Ren, vaid palun.” Arlen laskus ta ette põlvili. „Ära söö seda ja kõigile küsijatele ütle, et see on mürk.”

Renna vahtis teda tükk aega, teadmata, kas meest kallistada või talle kõrvakiiluga aru pähe panna. Viimaks neiu ohkas, lastes mässavatel tundmustel vaibuda. „Ma mõtlen järele. Ega räägi kellelegi. Ausõna.”

Arlen noogutas ja tõusis jalule. „Lähme siis jahile. Varjutantsu ravimiseks pean ma koguma võimalikult palju võlujõudu.”

Kui nad talli tagasi pöördusid, ohatas Varjutants alatasa valust, keel suust rippu. Ta polnud sööta puudutanud ega joonud vett peale selle, mille nad talle ennist kurku kallasid. Ta hingas vaevaliselt.

Ainsa hoobiga oli järeleaimaja-deemon lõhkunud suure täku ribid, rebestanud sisikonnas Looja teab mida ja lennutanud ta läbi õhu. Varjutants oli põrganud vastu puutüve, murdnud selgroo, ja kukkumine oli purustanud ta jalad. Arlen oli võlujõuga Varjutantsu elu päästnud, aga et uuesti kõndima, saati veel jooksma hakata, vajas hobune taas abi.

Siiski oli Arlen võlujõudu pilgeni täis laetud, nii et tema loitsumärgid hiilgasid, valgustades talli heledalt nagu päev. Ta meenutas Loojat ennast, kui sirutas käe ühe Varjutantsu jala juurde, sättis murtud luud õigesse asendisse ning joonistas nahale murdude ümber loitsumärgid.

Kui luud ja kõõlused uuesti kokku kasvasid, hirnatas Varjutants valust – Renna kõrvadele kohutav, lausa talumatu häälitsus. Iga tervendatud kohaga kahanes Arleni hiilgus veidi ning vigastusi oli ohtralt. Varsti tuhmusid tema loitsumärgid ja kustusid lõpuks täiesti. Ometi jätkas ta tööd, tundlikud sõrmed kompamas hobuse keha, otsides, kuhu pingutusi suunata. Ribide paranedes paisus Varjutantsu rind, hobune hingas jälle tavaliselt. Renna ohkas kergendusest, kuni Arlen ägas vaikselt ja varises kokku.

Kui Renna ta üles voodisse kandis, värises mees ja hingas lõõtsutades. Renna ei kuulnud hästi ta südamelööke ning võlujõu kumendus oli nii tuhm, et neiu kartis seda kohe-kohe kustuvat. Renna riietas ta lahti ja puges voodisse tema kõrvale, emmates meest kõvasti ja püüdes osa imatud võlujõust mehele edasi anda, kuid see ei paistnud mõjuvat.

„Ma ei lase sul surra, Arlen Põldaja,” rääkis ta. „Mitte pärast kõike, mida oleme üle elanud.”

Kuna Arlen ei vastanud, tõusis Renna püsti ja marssis pisaraid pühkides toas ringi, mõtted tormamas.

Vaja on võlujõudu, mõtles ta. Mine ja hangi seda.

Jalamaid oligi tal nuga peos, ta haaras keebi ja jooksis uksest välja, vaevumata uuesti riietuma. Tänu nähtamatuse keebile ei pannud maa-alused teda tähele ning ta leidis kähku loitsumärkide lähedal luusimas põlludeemoni.

Ta heitis keebi minema ja enne kui maa-alune midagi taipas, oli ta juba deemonile selga karanud, tirides eluka lõuga ühe käega ülespoole, kuni kõri läbi lõikas. Ta tõi tallist ämbri, nõrutades sinna olevuse jälki musta verd, mis oli helkivat võlujõudu tulvil.

Peagi oli tema alasti ihu sellega koos, ta tundis mustjuurega maalitud loitse väge imamas. Tundes end uskumatult tugevana, kihutas ta tagasi Arleni kõrvale nagu tuul. Ta asetas mehe põrandale ja kallas haisva ämbri mehe peale tühjaks, jälgides, kuidas loitsud Arleni ihul ergama lõid ja võlujõudu ammutasid, tuhmudes seejärel, kui mehe sisemine kiirgus kasvas. Arlen hingas nüüd vabamalt ning Renna vajus põlvili.

„Tänu Loojale,” sosistas ta, joonistades õhku loitsumärgi.

Liigutus oli vaistlik, kuid sarnanes väga tollega, millega Arlen Varjutantsu oli ravitsenud. Suudaks tema vaid Arleniga samuti talitada.

Ta heitis pilgu ämbrile, mille serva külge oli takerdunud limane deemonisisikonna tükk. Ta korjas musta nätsaka ära ja surkis sõrmega otsekui sülti. See lehkas ning tal hakkas kõhus keerama. Ta oli sunnitud sügavalt hinge tõmbama, et õhtusöök sisse jääks.

Arlen kaugeneb minust, kui ma luban, mõtles ta. Ta on küll tugev, aga ei tule üksi toime. Ma pean sammu pidama, muidu jään järgmine kord jälle maha, kui ta Maapõue tõmmatakse.

„Aitab mõtlemisest,” pomises Renna.

Hinge kinni hoides pistis ta lihatüki suhu.