Читать книгу Maalingutega mees - Peter V. Brett - Страница 3

Suure sarve hääl kaikus.

Arlen katkestas töö, tõstes pilgu puhtasse lavendlikarva koidutaevasse. Udu rippus alles õhus ja sellega kaasnes niiske kirbe lõhn, mis oli liigagi tuttav. Tema kõhukoopas tärkas tasakesi hirm, kui ta hommikuvaikuses ootas, lootes, et oli häält endale ette kujutanud. Ta oli üheteistkümneaastane.

Järgnes paus ning siis puhus sarv kiiresti kaks korda järjest. Üks pikk ja kaks lühikest tähendas lõuna- ja idakaart. Metsaveeret. Tema isal oli puuraidurite hulgas sõpru. Arleni selja taga avanes majauks ning ta teadis, et seal seisab ema, mõlemad käed suu ees.

Arlen asus uuesti tööle, teda polnud vaja tagant kiirustada. Mõni töö kannatas päevakese oodata, kuid loomad tuli ikkagi sööta ja lehmad lüpsta. Ta jättis loomad lautadesse ja avas heinaküünid, andis sigadele roka ette ning jooksis puust piimaämbri järele. Ema kükitas juba esimese lehma udara taga. Poiss kahmas teise järi ja nad leidsid töös ühise rütmi, piim trummeldamas vastu puust ämbripõhja nagu matusemarss.

Kui nad liikusid edasi kahe järgmise lehma juurde, nägi Arlen, et isa rakendab vankri ette nende kõige tugevamat hobust, viieaastast raudjat mära, kelle nimi oli Preilna. Askeldava isa näoilme oli morn.

Mida nad seekord eest leiavad?

Peagi olid nad juba vankris ja kihutasid väikese metsaservale jääva kobarküla poole. Seal oli ohtlik – lähima loitsumärkidega ehitiseni oli rohkem kui tund aega joosta –, aga puitu läks ju tarvis. Arleni ema, kulunud suurrätt ümber, kallistas teda sõidu ajal kõvasti.

„Ma olen suur poiss,” kaebas Arlen. „Sa ei pea mind kallistama nagu pisikest last. Ma ei karda.” See polnud päriselt tõsi, kuid ta ei tahtnud, et teised lapsed näeksid teda saabudes ema külge klammerdumas. Nad narrisid teda juba niigi küllalt.

„Mina kardan,” kostis ema. „Mis siis, kui hoopis mind peab kallistama?”

Ühtäkki uhkust tundes puges Arlen jälle ema ligi, kui nad mööda teed sõitsid. Ema ei petnud teda kunagi ära, aga teadis sellegipoolest alati, mida öelda.

Ammu enne sihtkohta jõudmist teatas tihke suitsusammas neile rohkem, kui nad oleksid soovinud. Põletati surnuid. Ja see, et tuleriidad olid süüdatud nii varakult, ilma et oleks kõiki palvetama saabujaid ära oodatud, tähendas, et surnuid on palju. Liiga palju, et igaühe juures palvetada, kui taheti tööga enne videvikku valmis saada.

Arleni isa talust oli Metsaveerele üle viie miili. Kui nad kohale jõudsid, olid viimasedki põlema jäänud majakesed kustutatud, kuigi tõtt-öelda polnud tuli suurt midagi alles jätnud. Viisteist maja; kõik muutunud rusudeks ja tuhaks.

„Puiduvirnad samuti,” sõnas Arleni isa, sülitades üle vankriserva. Ta nõksatas lõuaga mustendavate riismete poole, mis olid järele jäänud terve hooaja raiepuidust. Arlen krimpsutas nägu mõtte peale, kuidas logisev aedik, milles hoiti loomi, peab vastu pidama veel ühe aasta, ja tundis end otsekohe süüdlaslikult. Lõppude lõpuks oli see ju ainult puit.

Kui vanker peatus, astus lähemale nende asula vanem. Selia, keda Arleni ema mõnikord kutsus Selia Viljatuks, oli vintske naisterahvas, pikka kasvu ja kõhn, otsekui pargitud nahaga. Tema pikad hallid juuksed olid seotud tihedasse krunni ning oma suurrätti kandis ta nagu ametimärki. Ta ei kannatanud vastuvaidlemist ja Arlen oli korduvalt tema malakalt õpetust saanud, kuid täna mõjus naise kohalolu poisile rahustavalt. Nagu isa, nii tekitas ka Selia Arlenis kuidagi julge tunde. Ehkki Selia polnud ise kunagi lapsi sünnitanud, käitus ta nõnda, nagu oleksid kõik Ojaäärsel tema lapsed. Vähesed olid sama targad kui tema, ja sama kangekaelseid leidus veelgi vähem. Selia soosing näis pakkuvat kaitset kogu maailma vastu.

„Hea, et sa tulid, Jeph,” ütles Selia Arleni isale. „Tere, Silvy ja nooruke Arlen,” jätkas ta nende poole noogutades. „Me vajame kõiki abikäsi. Ka poisist on kasu.”

Arleni isa uratas vankrist maha ronides. „Tõin oma tööriistad kaasa,” vastas ta. „Näita aga, kus käed külge lüüa.”

Arlen korjas väärtuslikud tööriistad vankri tagaosast kokku. Ojaäärsel nappis metalli, ja isa oli uhke oma kahe labida, kirka ning sae üle. Neid kõiki läheb täna ohtrasti tarvis.

„Kui mitu hukkunut?” küsis Jeph, kuigi jäi mulje, et tegelikult ei taha ta teada.

„Kakskümmend seitse,” vastas Selia. Silvy ägas ning kattis kätega suu, pisarad silmi valgumas. Jeph sülitas jälle.

„Kas ellujäänuid on?” küsis ta.

„Mõned,” ütles Selia. „Manie,” osutas ta sauaga ühe poisikese poole, kes seisis, silmad pärani, matuseriida juures, „jooksis pimedas minu maja juurde välja.”

Silvy ahmis õhku. Mitte keegi polnud veel nii kaugele jooksnud ja ellu jäänud. „Brine Puuraiduri kodu loitsud pidasid enamiku ööd vastu,” jätkas Selia. „Tema ja ta pere nägid kõike pealt. Mõned teisedki põgenesid maa-aluste eest ja leidsid seal varjupaiga, kuni tuli levis laiali ja nende katus süttis. Nad ootasid põlevas majas, kuni talad hakkasid murduma, ning riskisid siis veidi enne koitu välja minna. Maa-alused tapsid Brine’i naise Meena ja nende poja Pouli, kuid ülejäänud pääsesid. Põletushaavad paranevad ja lapsed toibuvad üsna varsti, teised aga…”

Tal polnud vaja lauset lõpetada. Deemonirünnaku üle elanud surid sageli õige pea. Mitte kõik, isegi mitte suurem osa, aga küllalt paljud. Mõned võtsid endalt ise elu, teised üksnes põrnitsesid tuimalt, keeldudes söömast-joomast, kuni hinge heitsid. Räägiti, et rünnak on tõeliselt üle elatud alles siis, kui möödas on aasta ning üks päev.

„Tosin inimest on ikka veel kadunud,” ütles Selia üsna lootusetul häälel.

„Me kaevame nad välja,” kinnitas Jeph süngelt, silmitsedes kokkuvarisenud maju, millest mitmed alles tossasid. Puuraidurid ehitasid oma kodud enamasti kivist, et tulekahjude eest kaitstud olla, ent kui loitsumärgid alt vedasid ning ühte kohta kogunes piisavalt tuledeemoneid, võis süttida isegi kivi.

Jeph liitus teiste meeste ja mõne tugevama naisega, ja üheskoos koristati rususid ning kärutati surnuid matuseriidale. Endastki mõista tuli surnukehad põletada. Keegi ei tahtnud, et teda maetaks samasse maapinda, kust igal öösel kerkisid deemonid. Hingekarjane Harral, käärinud üles rüüvarrukad ja paljastanud jämedad käsivarred, tõstis kõik surnud ise riidale, pomisedes palveid ning joonistades õhku loitsumärke, kui leegid neid õgisid.

Silvy ühines teiste naistega, kes kogusid nooremad lapsed kokku ja hoolitsesid haavatute eest Ojaäärse taimetundja, Coline Tubli valvsa pilgu all. Kuid ellujäänute valu ei leevendanud ükski ravimtaim. Brine Puuraidur, keda hüüti ka Brine Laiaõlgseks, oli mees nagu karu, kes tavatses mürinal naerdes Arlenit õhku loopida, kui nad tulid endale puitu kauplema. Nüüd istus Brine oma maja varemete kõrval tuhas, tagudes pead aeglaselt vastu mustunud seina. Ta pomises endamisi ja hoidis kätega keha ümbert kinni, nagu oleks tal külm.

Arlen ning ülejäänud lapsed pandi tööle vett tassima ja sorteerima puudevirnu, et otsida kasutuskõlblikuks jäänud puitu. Mõned soojad kuud olid sel aastal veel ees, aga terve talve jaoks polnud enam aega puid raiuda. Tänavu tuleb jälle sõnnikut põletada, mis paneb maja haisema.

Taas kord kihvatas Arlenis süütunne. Tema ei lamanud matuseriidal ega tagunud pead vastu seina, olles kõigest ilma jäänud. Sõnniku järele lehkav maja polnud sugugi halvim saatus.

Hommiku edenedes saabus üha rohkem külaelanikke. Tuues kaasa oma pered ja niipalju varusid, kui saadi lubada, tulid nad Kalastusaugult ja Kesktanumalt; tuldi ka Sookünkalt ja Soiserabalt. Mõned tulid koguni kaugelt Lõunasilmalt. Ning Selia võttis nad ükshaaval süngete uudistega vastu ja pani tööle.

Nüüd, kus abikäsi oli üle saja, pingutasid mehed kahekordselt – pooled neist jätkasid kaevamist, sellal kui teised valgusid Metsaveere ainsa päästmiskõlbliku ehitise, Brine Puuraiduri maja juurde. Selia talutas Brine’i eemale, komistavat hiiglakasvu meest kuidagi toetades, kuna mehed koristasid rusud ära ning hakkasid vedama uusi kive. Mõned võtsid välja loitsimisvarustuse ja hakkasid maalima värskeid loitsumärke, sellal kui lapsed põimisid katuseõlgi. Õhtuks on maja taastatud.

Puidu tassimisel oli Arleni paariliseks Cobie Kalapüüdja. Lapsed olid kokku kogunud muljetavaldava hunniku, ehkki see moodustas kaotatust vaid murdosa. Cobie oli turske kehaehitusega pikka kasvu poiss, kel olid tumedad lokid ja karvased käsivarred. Ülejäänud lapsed pidasid temast lugu, kuid see lugupidamine oli võidetud teiste kulul. Vähe oli lapsi, kes poleks kartnud tema mõnitusi, ja veel vähem neid, kes oleksid tahtnud talt vastu võtta keretäit.

Cobie oli Arlenit aastaid kiusanud ning ülejäänud lapsed olid asjaga kaasa läinud. Jephi talu oli Ojaäärse kõige põhjapoolsem, kaugel Kesktanumast, kuhu lapsed tavatsesid koguneda, ning Arlen veetis enamiku aega Ojaäärsel omaette uidates. Suuremale osale lastest tundus tema Cobie vihaaluseks jätmine aus kaup.

Iga kord, kui Arlen läks kalale või möödus Kalastusaugult teel Kesktanumale, paistsid Cobie ja sõbrad sellest kuulvat ning ootasid teda koduteel ühes ja samas kohas. Vahel nad lihtsalt norisid või tõukasid teda, aga nii mõnigi kord tuli ta koju verisena, sinikaid täis, ja ema pahandas temaga kaklemise pärast.

Viimaks sai Arlenil villand. Ta peitis sellesse kohta jämeda malaka ning kui Cobie ja sõbrad talle järgmine kord peale hüppasid, teeskles Arlen põgenemist, tõmbas seejärel ootamatult välja oma relva ning ründas neid kaikaga vehkides.

Cobie sai esimesena pihta – jõuline hoop virutas ta pikali ja ta pistis töinama, veri kõrvast jooksmas. Willum lahkus murtud sõrmega ning Gart lonkas veel nädal hiljemgi. Ülejäänud lapsed ei hakanud Arleniga senisest rohkem sõbrustama ning isa peksis Arlenit kepiga, kuid teised poisid ei tülitanud teda enam iial. Praegugi käis Cobie temast laia kaarega mööda ja võpatas, kui Arlen tegi mõne ootamatu liigutuse, ehkki Cobie oli temast kasvu poolest märksa suurem.

„Ellujäänud!” hõikas Bil Pagar äkki, seistes Metsaveere serval ühe kokkuvarisenud maja juures. „Ma kuulen, nad on juurviljakeldris lõksus!”

Otsekohe jäeti kõik pooleliolevad toimingud ja tormati sinna. Rusude ärakoristamine oleks võtnud liiga kaua, niisiis asusid mehed hääletu innuga kaevama, seljad kumaras. Varsti murdsid nad keldriseinast läbi ning hakkasid ellujäänuid välja sikutama. Nood olid räpased ja hirmul, aga kõik olid vägagi elus: kolm naist, kuus last ja üks mees.

„Onu Cholie!” hüüdis Arlen, ja ema oli silmapilk platsis, kaelustades oma venda, kes tuikus otsekui joobnult. Arlen jooksis nende juurde, pugedes onu teise käe alla, et teda püsti hoida.

„Cholie, mida sa siin teed?” küsis Silvy. Cholie lahkus harva oma töökojast Kesktanumal. Arleni ema oli sada korda jutustanud, kuidas nemad vennaga koos rautuskoda pidasid, enne kui Jeph hakkas meelega oma hobuste raudu lõhkuma, et oleks põhjust kurameerima tulla.

„Tulin kurameerima Ana Puuraiduriga,” pomises Cholie. Ta rebis juukseid, oli juba terveid salke peast kiskunud. „Olime just pelgupaiga luugi avanud, kui nad loitsudest läbi murdsid…” Tema põlved läksid nõrgaks, tirides Arleni ja Silvy enesega maadligi. Põlvili maha vajudes puhkes mees nutma.

Arlen vahtis teisi ellujäänuid. Ana Puuraidurit polnud nende hulgas. Kui lapsed mööda läksid, hakkas tal kurgus pitsitama. Ta tundis neid kõiki, nende peresid; teadis, millised olid nende kodud seest- ja väljastpoolt ning nende loomade nimed. Möödudes kohtusid nende pilgud viivuks tema omaga ning sel hetkel nägi ta toimunud rünnakut läbi nende silmade. Ta nägi, kuidas teda suruti kitsukesse auku maapinnal, sellal kui need, kes sinna ei mahtunud, pöördusid, jäädes silmitsi maa-aluste ja tulega. Ühtäkki ahmis ta õhku, suutmata hingata, kuni Jeph talle käega seljale laksas ja ta mõistusele tõi.

* * *

Nad lõpetasid parajasti külma keskpäevaeinet, kui Ojaäärse vastasservast kõlas sarvehääl.

„Ega ometi kaks korda ühe päeva jooksul?” ehmatas Silvy, kattes kätega suu.

„Päh,” uratas Selia. „Keskpäeval? Mõtle peaga, naine!”

„Sel juhul, mis…?”

Selia ei teinud temast välja, tõusis ja läks sarvepuhujat kutsuma, et see tooks kuuldavale vastusignaali. Keven Lammisool oli sarv käepärast, nagu Soiseraba rahval alati. Rabas oli kerge üksteist silmist kaotada ning keegi ei tahtnud uidates ära eksida, kui laukast kerkivad soodeemonid. Keveni põsed läksid punni nagu konnal, kui ta puhus rea noote.

„Sõnumitooja sarv,” kuulutas Coran Lammisoo Silvyle. See hallhabe oli Soiseraba vanem ja Keveni isa. Arlen ei tundnud teda, niisiis pidi mees olema kas Soiserabalt või Lõunasilmalt. Nood hoidsid enamasti omaette. „Küllap nägid nad suitsu. Keven teatab neile, mis on juhtunud ja kus kõik on.”

„Sõnumitooja kevadel?” küsis Arlen. „Mina arvasin, et nad käivad sügisel pärast lõikust. Me alles lõpetasime viimase kuu aegu istutamise!”

„Eelmisel sügisel sõnumitoojat ei tulnudki,” ütles Coran, närides mingit juurt ning sülitades tühjast hambavahest selle vahutavat pruuni mahla. „Me juba muretsesime, et miskit juhtus. Mõtlesime, et sõnumitooja ei saabu soolaga enne kui järgmisel sügisel. Või et äkki on maa-alused Vabad Linnad hävitanud ja me oleme ära lõigatud.”

„Maa-alused ei hävita Vabu Linnu iialgi,” vaidles Arlen.

„Arlen, pea suu!” sisistas Silvy. „Täiskasvanu kõneleb!”

„Las poiss räägib,” ütles Coran. „Oled sa kunagi mõnes vabas linnas käinud, poiss?” küsis ta Arlenilt.

„Ei,” tunnistas Arlen.

„Tead sa kedagi, kes oleks käinud?”

„Ei,” vastas Arlen jälle.

„Mis asjatundja sina siis oled?” küsis Coran. „Peale sõnumitoojate pole seal keegi käinud. Nemad on ainsad, kes trotsivad ööd ja selliseid reise ette võtavad. Kes ütleb, et Vabad Linnad ei ole samasugused nagu Ojaäärse? Kui maa-alused võivad hävitada meid, võib sama juhtuda ka nendega.”

„Vana Kult on Vabadest Linnadest pärit,” teadis Arlen. Rusco Kult oli Ojaäärse kõige rikkam mees. Ta pidas kauplust, mis oli Ojaäärsel kogu kaubanduse keskmeks.

„Jaa,” ütles Coran, „ja vana Kult rääkis mulle juba aastate eest, et ühest reisist temale aitab. Ta plaanis küll mõne aasta pärast tagasi minna, kuid otsustas, et see pole riski väärt. Nii et küsi tema käest, kas Vabades Linnades on ohutum kui kusagil mujal.”

Arlen ei tahtnud seda uskuda. Maailmas pidi leiduma ka ohutuid kohti.

Aga jälle sähvatas ta peas kujutlus, kuidas teda tõugatakse keldrisse, ning ta aimas, et öösiti ei ole kusagil päriselt ohutu.

Sõnumitooja saabus tund aega hiljem. Ta oli pikka kasvu mees, veidi üle kolmekümne aasta vana, peadligi pöetud pruunide juuste ning lühikese tiheda habemega. Ta kandis metallrõngastest särki, pakse nahkpükse ja saapaid ning laiadele õlgadele oli heidetud pikk tume keep. Ta ratsutas saledal pruunil märal. Hobuse sadula külge oli rihmadega kinnitatud tupp mitme erisuguse odaga. Lähenedes oli ta näoilme morn, ent kehahoid sirge ja uhke. Ta uuris pilguga rahvasumma ning silmas kiiresti vanemat, kes seisis käsklusi jagades. Ta pööras oma hobuse naise poole.

Mõni samm tagapool, täiskuhjatud vankril, mida vedasid kaks tumepruuni emast muula, sõitis laulik. Tema riided olid kokku õmmeldud eredavärvilistest lappidest ning ta kõrval pingil puhkas lauto. Sellist värvi juukseid polnud Arlen varem näinud – need meenutasid heledat porgandit –, ja lauliku nahk oli nii kahvatu, nagu poleks päike seda kunagi puudutanud. Tema õlad olid lötsis ning ta jättis üdini kurnatud mulje.

Igal aastal käis sõnumitoojaga alati kaasas laulik. Laste ja ka mõnede täiskasvanute jaoks oli laulik neist kahest tähtsamgi. Niikaua kui Arlen mäletas, oli selleks alati olnud üks ja sama mees, hallipäine, kuid vilgas ja rõõmsameelne. Uus laulik oli noorem ning paistis tusane. Lapsed jooksid silmapilk tema juurde ja noor laulik elavnes – pahurus kadus ta näolt nii kähku, et Arlen hakkas kahtlema, kas see üldse oligi seal olnud. Jalamaid hüppas laulik vankrilt maha ning loopis laste hõisete saatel õhku värvilisi pallikesi.

Teised, Arlen nende hulgas, unustasid töö, nihkudes uustulnukaile lähemale. Selia pöördus kannal ringi, kavatsemata seda lubada. „Ah et päev on kohe ühel pool, kui sõnumitooja saabub!” haugatas ta. „Tagasi tööle!”

Poriseti küll, aga kõik kuulasid sõna. „Sina mitte, Arlen,” ütles Selia, „tule siia.” Arlen pööras pilgu laulikult ning läks Selia juurde, kuhu oli jõudnud ka sõnumitooja.

„Selia Viljatu?” küsis sõnumitooja.

„Teie jaoks lihtsalt Selia,” vastas naine teravalt. Sõnumitooja silmad läksid pulka ja ta kohmetus, kahvatud põsesarnad habeme kohal tõmbusid sügavpunaseks. Ta hüppas hobuse seljast jalgele ning kummardas maani.

„Andke andeks,” ütles ta. „See oli mõtlematu. Graig, teie tavapärane sõnumitooja, väitis, et nii teid kutsutakse.”

„Tore on kõikide nende aastate järel kuulda, mida Graig minust arvab,” lausus Selia, kuid naise hääle järgi otsustades polnud see sugugi tore.

„Arvas,” parandas sõnumitooja. „Ta on surnud, proua.”

„Surnud?” küsis Selia, näoilme ühtäkki kurb. „Kas ta…?”

Sõnumitooja raputas pead. „Talle tegi lõpu külmetus, mitte maa-alused. Minu nimi on Ragen, olen sel aastal teie sõnumitooja, et osutada teenet tema lesele. Uue sõnumitooja valib gild teile järgmise aasta sügiseks.”

„Järgmist sõnumitoojat peab jälle poolteist aastat ootama?” küsis Selia, otsekui valmistudes kedagi hurjutama. „Viimasel talvel tulime ilma sügisese soolata vaevu toime,” jätkas ta. „Ma tean, et teie jaoks Milnis on sool igapäevane asi, aga meie lihast ja kalast läks pool ilma korraliku sissesoolamiseta pahaks. Ja mis saab meie kirjadest?”

„Vabandust, proua,” ütles Ragen. „Teie asulad jäävad suurtest teedest kaugele ning on kulukas igal aastal maksta sõnumitoojale reisi eest, mis võtab kuu aega ja rohkemgi. Sõnumitoojate gildil napib mehi, nüüd, kus külmetus Graigi võttis.” Ta mühatas naerda ja vangutas pead, kuid märkas Selia pilku vastuseks tumenevat.

„Ma ei mõelnud seda halvasti, proua,” lisas Ragen. „Ta oli ka minu sõber. Lihtsalt… meie, sõnumitoojate hulgas ei leia just paljud endale katust pea kohale, voodit külje alla ega noort abikaasat kõrvale. Enamasti saab öö meid enne kätte, te ju mõistate?”

„Mõistan,” kostis Selia. „Kas teil on naine, Ragen?” küsis ta.

„Jaa,” ütles sõnumitooja, „ehkki tema rõõmuks ja enda meelepahaks näen ma oma mära sagedamini kui oma pruuti.” Ta naeris, ajades segadusse Arleni, kelle meelest polnud naljakas, kui naine oma mehe järele ei igatsenud.

Selia ei paistnud seda märkavat. „Aga kui te teda üldse ei näeks?” küsis asulavanem. „Kui teid seoksidki temaga vaid kirjad, mis saabuvad kord aastas? Mis tunne teil siis oleks kuulda, et kirjad hilinevad veel pool aastat? Siin asulas on neid, kel leidub Vabades Linnades sugulasi. Nood lahkusid koos ühe või teise sõnumitoojaga, mõned juba kaks inimpõlve tagasi. Need inimesed ei tule enam koju, Ragen. Peale kirjade pole meil nendega muud sidet, ega neil meiega.”

„Olen teiega täiesti nõus, proua,” lausus Ragen, „kuid see otsus pole minu teha. Hertsog…”

„Aga te ju kohtute hertsogiga, kui tagasi pöördute, eks?” küsis Selia.

„Tõepoolest,” kinnitas mees.

„Kas panen sõnumi teile kirjalikult kaasa?” küsis Selia.

Ragen naeratas. „Usun, et mulle jääb niigi meelde, proua.”

„Vaadake siis, et te ei unusta.”

Ragen kummardas taas, veelgi sügavamalt. „Andke andeks, et saabusin külla sellisel süngel päeval,” ütles ta, pilk vilksamas matuseriidale.

„Me ei saa ära hoida vihma, tuult ega külma,” vastas Selia. „Ega ka maaaluste rünnakuid. Seega peab elu minema edasi nende asjade kiuste.”

„Elu lähebki edasi,” nõustus Ragen, „aga kui mina või mu laulik saame kuidagi aidata… Jõudu on mul küllalt ning maa-aluste tekitatud haavu olen ravinud palju kordi.”

„Teie laulik juba aitabki,” tähendas Selia, noogutades noormehe poole, kes laulis ja tegi trikke, „lõbustades noorukesi, sellal kui täiskasvanud töötavad. Mis teisse puutub, siis on mul lähipäevadel kõvasti tegemist, kui tahame sellest kaotusest toibuda. Mul pole aega posti kätte viia ega lugeda ette neile, kes pole ise lugema õppinud.”

„Neile, kes lugeda ei oska, võin ma lugeda küll, proua,” ütles Ragen, „kuid ma ei tunne teie asulat küllalt hästi, et kirju kätte toimetada.”

„Selleks polegi vajadust,” lausus Selia, lükates ette Arleni. „Meie Arlen juhatab teid Kesktanumale kaupluse juurde. Andke kirjad ja pakid Rusco Kuldile, kui talle soola viite. Nüüd, kus sool on kohal, tulevad peaaegu kõik jooksuga, ja Rusco on asulas üks väheseid, kes oskab lugeda ning arvutada. See vana suli kindlasti viriseb ja nõuab, et talle makstaks, aga teie teatage talle, et rasketel aegadel peab terve asula õla alla panema. Öelge, et ta jagaks kirjad laiali ning loeks ette neile, kes ise ei oska, muidu ei liiguta ma sõrmegi järgmine kord, kui inimesed tahavad teda oksa tõmmata.”

Ragen vaatas Seliale terase pilguga otsa, katsudes vahest ehk aru saada, kas naine naljatab, kuid tolle tardunud ilme ei reetnud midagi. Mees kummardas jälle.

„Tehke siis ruttu,” käsutas Selia. „Sammu marss, siis jõuate mõlemad selleks ajaks tagasi, kui kõik hakkavad siit õhtu eel lahkuma. Kui teie ei taha laulikuga Ruscole toa eest maksta, siis pakub iga siinolija teile kindlasti rõõmuga öömaja.” Ta viipas käega, et nad kahekesi minema hakkaksid, ning pöördus, et hurjutada neid, kes olid töö katkestanud ja vahtisid uustulnukaid.

* * *

„Kas ta mõjub alati nii… jõuliselt?” küsis Ragen Arleni käest, kui nad kõndisid laulikuni, kes etendas kõige noorematele lastele pantomiimi. Ülejäänud olid kamandatud tagasi tööle.

Arlen turtsatas. „Te peaksite kuulma, kuidas ta räägib hallhabemetega. Teil vedas, et ta teid ära ei nülginud, kui teda „Viljatuks” kutsusite.”

„Graig ütles, et kõik kutsuvad teda nõnda,” lausus Ragen.

„Kutsuvadki,” kinnitas Arlen, „aga mitte tema kuuldes, kui nad just ei soovi maa-alusel sarvist haarata. Kõik hüppavad, kui Selia käsib.”

Ragen mühatas naerda. „Ja ise on ta veel vanatütar,” muigas ta. „Seal, kust mina tulen, hüppavad kõik vaid emade käsu peale.”

„Mis vahet seal on?” küsis Arlen.

Ragen kehitas õlgu. „Ega ma õigupoolest ei tea,” möönis ta. „Lihtsalt Milnis käivad asjad nõnda. Inimesed lükkavad maailma liikvele ja emad sünnitavad inimesi, seega nende sõna maksab.”

„Siin ei käi see niiviisi,” ütles Arlen.

„Väikestes asulates ei käi see kunagi nii,” kostis Ragen. „Inimesi on selleks liiga vähe. Aga Vabades Linnades on teisiti. Kui Miln välja arvata, ei anta linnades naistele eriti hääleõigust.”

„See tundub samuti tobe,” pomises Arlen.

„See ongi tobe,” nõustus Ragen.

Sõnumitooja seisatas ning ulatas Arlenile oma hobuse ratsmed. „Oota üks hetk,” ütles ta ning suundus lauliku poole. Kaks meest astusid kõrvale, et vestelda, ja Arlen nägi, kuidas lauliku näoilme taas muutus – see oli algul vihane, seejärel pahur ning viimaks alistuv, kui ta püüdis vaielda Rageniga, kelle näol püsis kogu aja tardunud ilme.

Pilku laulikult pööramata viipas sõnumitooja käega Arlenile, kes tõi ratsu nende juurde.

„…ei huvita, kui väsinud sa oled,” kõneles Ragen parajasti käheda sosinaga. „Neil inimestel on käsil vastik töö, ja kui sa pead ka terve pärastlõuna tantsima-žongleerima, et laste tähelepanu senikaua mujal hoida, siis, neetud, seda sa ka teed! Nüüd aga naerata ja hakka pihta!” Ta kahmas Arlenilt ratsmed ning viskas mehele.

Arlen silmitses põhjalikult noore lauliku nägu, mis oli täis meelepaha ja hirmu, enne kui laulik poissi tähele pani. Niipea kui ta märkas, et teda jälgitakse, lõi noormehe nägu virvendama ning järgmisel hetkel oli ta juba lustlik rõõmsameelne sell, kes tantsis lastele.

Ragen viis Arleni vankri juurde ja nad ronisid kahekesi peale. Ragen nõtkutas ohje ning nad pöörasid tagasi porisele teejupile, mis viis maanteele.

„Mille üle te vaidlesite?” küsis Arlen, kui vanker mööda teed rappus.

Sõnumitooja vaatas talle korraks otsa ja kehitas siis õlgu. „Keerin viibib esimest korda nii kaugel linnast,” ütles ta. „Kui olime rühmakesi ja tal oli magamiseks kinnine vanker, siis oli ta vapper küllalt, aga kui ülejäänud voori Angiers’sse maha jätsime, ei saanud ta enam sama hästi hakkama. Ta pabistab päevaajalgi maa-aluste pärast, mis teeb temast viletsa kaaslase.”

„Välja see küll ei paista,” leidis Arlen, heites üle õla pilgu hundirattaid viskavale noormehele.

„Laulikud on andekad näitlejad,” lausus Ragen. „Nad võivad nii pingsalt teeselda kedagi teist, et mõneks ajaks veenavad iseennastki. Keerin teeskles, et on vapper. Gild korraldas talle reisieksami ja ta sai läbi, ent kunagi ei või teada, kuidas keegi pärast kaht teekonnal veedetud nädalat vastu peab, kuni ta pole seda päriselt proovinud.”

„Kuidas te väljas maanteel ööbite?” küsis Arlen. „Papa ütleb, et loitsumärkide mullale joonistamine pole kuigi mõistlik mõte.”

„Sinu papal on õigus,” vastas Ragen. „Vaata sinna panipaika oma jalge ees.”

Arlen kuuletus ning tõi lagedale suure pehme nahkkoti. Selles oli sõlmiline köis, mille külge olid riputatud tema käelabast suuremad lakitud puitplaadid. Poisi silmad läksid pulka, kui ta nägi puidu sisse uuristatud ja üle maalitud loitsumärke.

Arlen taipas kohe, millega on tegemist: kaasaskantava loitsuringiga, mis oli piisavalt suur, et sellega ümbritseda vanker ning veel üht-teist. „Ma pole elu sees midagi sellist näinud,” ütles Arlen.

„Neid pole lihtne valmistada,” seletas sõnumitooja. „Enamikul sõnumitoojatel kulub selle kunsti omandamiseks kogu õpipoisiaeg. Neid loitsumärke ei riku tuul ega vihm. Kuid ometigi ei asenda need loitsudega kaitstud seinu ja ust.

Oled sa kunagi näinud mõnd maa-alust näost näkku, poiss?” küsis ta pöördudes ja Arlenile ranget pilku heites. „Jälginud, kuidas deemon püüab sulle virutada, ilma et sul oleks kuhugi põgeneda ega muud kaitset peale silmale nähtamatu võlujõu?” Ta vangutas pead. „Võimalik, et ma olen Keerini vastu liiga karm. Ta tuli ju katsumusega toime. Kisendas veidike, aga see on ka ootuspärane. Üks öö teise järel on juba teine asi. Osadele meestele mõjub see halvasti, nad muudkui muretsevad, et mõnele loitsule võib maanduda juhuslik puuleht, ja siis…” Ta sisistas äkki ning vehkis Arleni poole konksus sõrmedega, pahvatades naerma, kui poiss võpatas.

Arlen libistas pöidlaga üle siledate lakitud loitsumärkide, tunnetades nende jõudu. Köiel oli üks väike plaadike iga jalapikkuse järel nagu loitsuvõrkude puhul ikka. Ta luges neid kokku üle neljakümne. „Kas tuuledeemonid ei lenda nii suurde ringi sisse?” küsis ta. „Papa püstitab poste, et nad ei saaks põldudele maanduda.”

Mees silmitses teda veidi üllatunult. „Sinu papa raiskab arvatavasti aega,” kostis ta. „Tuuledeemonid on vägevad lendajad, kuid õhkutõusuks vajavad nad jooksuruumi või midagi, millele ronida ja millelt hoogu võtta. Maisipõllul pole eriti kumbagi, niisiis ei kipu nad sinna maanduma, kui nad just ei märka midagi liiga ahvatlevat, et vastu panna, nagu näiteks mõnd poisikest, kes julgustüki korras põllul magab.” Ta vaatas Arlenile otsa samamoodi nagu Jeph, kui too hoiatas Arlenit, et maa-alused pole naljaasi. Justkui Arlen ei teaks.

„Lisaks pööravad tuuledeemonid end laias kaares,” jätkas Ragen, „ja enamiku tiibade ulatus on sellest ringist suurem. Pole võimatu, et mõni võibki sisse pääseda, aga mina pole kunagi näinud, et see juhtuks. Aga kui juhtub…” Ta viipas pikale jämedale odale, mida hoidis enda kõrval.

„Kas maa-aluseid saab odaga tappa?” küsis Arlen.

„Vaevalt küll,” ütles Ragen, „kuid ma olen kuulnud, et neid on võimalik halvata, lükates nad odaga vastu loitsuvõrku.” Ta mühatas naerda. „Loodetavasti ei tule mul kunagi proovida.”

Arlen vahtis teda pulkas silmi.

Ragen vaatas vastu, nägu ühtäkki tõsine. „Sõnumitooja amet on ohtlik, poiss,” sõnas ta.

Arlen põrnitses teda tükk aega. „Vabade Linnade nägemine on seda väärt,” arvas ta viimaks. „Rääkige mulle tõtt, milline on Milni kindlus?”

„See on kõige rikkam ja ilusam linn maailmas,” vastas Ragen, kergitades rõngassärgi varrukat, et näidata oma käsivarrele tätoveeritud pilti kahe mäe vahel puhkavast linnast. „Hertsogi kaevandustes jagub küllaga soola, metalle ning sütt. Selle müüre ja katuseid katab nii tihe loitsuvõrk, et majade loitsumärke pannakse harva isegi proovile. Kui päike selle müüridelt vastu särab, kahvatuvad kõrval koguni mäed.”

„Ma pole elu sees ühtegi mäge näinud,” lausus Arlen imetlevalt, katsudes tätoveeringut sõrmega. „Papa ütleb, et need on nagu suured künkad.”

„Kas sa seda küngast näed?” küsis Ragen, osutades sõrmega põhja poole.

Arlen noogutas. „Sookünka. Sealt ülevalt paistab kätte kogu Ojaäärse.”

Ragen noogutas. „Kas sa tead, mida tähendab „sada”, Arlen?” küsis ta.

Arlen noogutas jälle. „Kümme paari käsi.”

„Noh, isegi väike mägi on suurem kui sada teie Sooküngast üksteise otsa kuhjatuna, ja Milni mäed ei ole väikesed.”

Arleni silmad läksid pulka, kui ta üritas selliseid kõrgusi ette kujutada. „Need puudutavad vist küll taevast,” ütles ta.

„Mõned ulatuvad isegi kõrgemale,” kiitles Ragen. „Nende tipust võib pilvedele alla vaadata.”

„Ühel päeval tahan ma seda näha,” otsustas Arlen.

„Kui oled küllalt vana, võid liituda sõnumitoojate gildiga,” lubas Ragen.

Arlen raputas pead. „Papa ütleb, et need, kes lahkuvad, on reeturid,” kostis ta. „Ta sülitab seda öeldes.”

„Sinu papa ei tea, millest ta räägib,” vaidles Ragen. „Sülitamine ei tähenda veel midagi. Ilma sõnumitoojateta variseksid Vabad Linnadki põrmu.”

„Mina arvasin, et Vabades Linnades on ohutu?” küsis Arlen.

„Kusagil pole ohutu, Arlen. Mitte täiesti. Milnis on rohkem inimesi ja surmad ei tee seal nii suurt kahju kui näiteks Ojaäärsel, aga igal aastal nõuavad maa-alused ikkagi oma.”

„Kui palju inimesi Milnis elab?” küsis Arlen. „Meil Ojaäärsel elab üheksasada ning Päikseaasa, kuhu pääseb seda teed mööda, olevat peaaegu sama suur.”

„Milnis elab üle kolmekümne tuhande,” teatas Ragen uhkelt.

Arlen vaatas talle arusaamatult otsa.

„Tuhat on kümme korda sada,” lisas sõnumitooja.

Arlen mõtles korraks järele, raputas siis pead. „Terves maailmas pole nii palju inimesi,” kostis ta.

„On, ja rohkemgi veel,” kinnitas Ragen. „Nende jaoks, kes trotsivad pimedust, on maailm avar ja lai.”

Arlen ei vastanud ning mõnda aega sõitsid nad vaikides.

* * *

Kesktanumale jõudmiseks kulus vankriga umbes poolteist tundi. Kesktanum, Ojaäärse süda, koosnes natuke rohkem kui kahest tosinast loitsumärkidega puumajast, kus elasid need, kelle ametiks polnud rügamine maisi- või riisipõldudel, kalastamine ega puuraiumine. Siit võis leida rätsepa ning pagari, hobuserautaja, püttsepa ja nii edasi.

Keskele jäi väljak, kuhu tavatseti koguneda, ning Ojaäärse suurim hoone, kauplus. Sel oli avar külastajatele mõeldud eestuba, kuhu mahtusid lauad ja kõrtsilett, tagaosas oli veelgi suurem laoruum ning all kelder peaaegu kõige väärtuslikuga, mida Ojaäärsel leidus.

Kuldi tütred, Dasy ja Catrin, toimetasid köögis. Kahe arvelduspunkti eest võis osta niisuguse eine, et vats pungis, kuid Silvy nimetas vana Kulti petiseks, kuna kahe punkti eest sai ka küllalt teravilja, et nädal aega vastu pidada. Ometi olid paljud vallalised mehed nõus seda hinda maksma, ja mitte ainult toidu pärast. Dasy oli küll inetu ja Catrin paks, aga onu Cholie ütles, et mehed, kes nendega kord abielluvad, on eluks ajaks kindlustatud.

Ojaäärsel tõid kõik oma kauba Kuldile, oli see siis mais, liha või karusnahad, savinõud või riie, mööbel või tööriistad. Kult võttis kraami vastu, pani kirja ning määras kundedele vastutasuks arvelduspunkte, mille eest kauplusest midagi muud osta.

Siiski paistsid asjad alati maksvat rohkem, kui Kult ise nende eest maksis. Selle taipamiseks oskas Arlen piisavalt arvutada. Kui inimesed müüma tulid, peeti maha nii mõnigi häälekas vaidlus, ent Kult nimetas hinnad ja sai üldjuhul oma tahtmist. Kulti vihkasid enam-vähem kõik, aga teda vajati sellegipoolest ning kui ta mööda läks, siis tema ees pigem koogutati ja talle avati uksi kui sülitati järele.

Kõik teised Ojaäärsel töötasid päikesetõusust päikeseloojanguni ja tulid vaevu ots otsaga kokku, ent Kuldil ja tema tütardel olid alati lihavad põsed, ümarad kõhud ning seljas puhtad uued riided. Arlen pidi endale kaltsuvaiba ümber mässima iga kord, kui ema ta tööpüksid pessu pani.

Ragen ja Arlen sidusid muulad kaupluse ette ning astusid sisse. Leti taga polnud kedagi. Harilikult oli õhk kõrtsitoas peekonirasvast paks, aga täna ei tulnud köögist toiduvalmistamise lõhna.

Arlen kiirustas sõnumitooja ees leti juurde. Ruscol oli seal väike pronksist kelluke, mille ta endaga kaasa tõi, kui Vabadest Linnadest siia tuli. See kelluke meeldis Arlenile. Ta tonksas seda käega ja muheles kõlava heli peale.

Tagaruumist kostis kobinat ning Rusco ilmus eesriiete vahelt leti taha. Ta oli suurt kasvu mees, kuuekümneselt ikka veel tugev ja sirge seljaga, kuid tema vöökoht rippus pehmelt ning ta raudhallid juuksed taandusid juba kortsus lauba kohalt. Ta kandis heledaid pükse, nahkkingi ja puhast valget puuvillast särki, mille varrukad olid jämedate käsivarte ümber poolest saadik üles kääritud. Tema valge põll oli plekitu nagu alati.

„Arlen Põldaja,” ütles ta poissi nähes kannatliku naeratusega. „Kas tulid niisama kellukesega mängima või oli sul asja ka?”

„Minul oli asja,” teatas Ragen lähemale tulles. „Kas sina oled Rusco Kult?”

„Rusco käib küll,” vastas mees. „„Kulti” pruugivad kohalikud, ehkki mitte minu kuuldes. Nad ju ei salli, kui kellegi äri õitseb.”

„Juba teine kord,” muigas Ragen.

„Kuidas palun?” küsis Rusco.

„Graigi reisipäevik eksitas mind juba teist korda,” lausus Ragen. „Täna hommikul kutsusin Seliat tema kuuldes „Viljatuks”.”

„Haa!” naeris Rusco. „Kas tõesti? Noh, kui üldse miski väärib üht kannu maja kulul, siis see kohe kindlasti. Mis teie nimi oligi?”

„Ragen,” kostis sõnumitooja, asetas raske reisipauna maha ja võttis leti ääres istet. Rusco napsas konksu otsast liistakutega ehitud puust kannu ning keeras õllevaadi kraani lahti.

Õlu oli paks ja meevärvi ning vaht kobrutas kannusuul nagu valge müts. Rageni kannu täitnud, lubas Rusco ka endale kannutäie. Seejärel heitis ta pilgu Arlenile ning täitis ühe väiksema kruusi. „Mine sellega lauda ja las täiskasvanud räägivad leti ääres,” käskis ta. „Ja kui sa tead, mis sulle hea on, siis ei maini sa emale, et ma sulle õlut andsin.”

Arlen säras ning tegi oma autasuga minekut, enne kui Rusco jõudis ümber mõelda. Pidude aegu oli ta isa kannust salakesi õlut maitsnud, aga polnud veel kunagi saanud omaenda kruusitäit.

„Hakkasin juba kartma, et keegi ei tulegi enam,” kuulis ta Ruscot Ragenile ütlemas.

„Graig külmetus eelmisel sügisel just enne seda, kui pidi välja sõitma,” lausus Ragen, juues vägeva sõõmu. „Tema taimetundja käskis tal reisi edasi lükata, kuni ta terveks saab, aga siis algas talv ning tema tervis muudkui halvenes. Lõpus palus ta, et ma tema marsruudi üle võtaksin, kuni gild leiab uue sõnumitooja. Pidin nagunii ühe soolavoori Angiers’sse toimetama, niisiis lisasin veel ühe vankri ja põikasin enne tagasi põhja poole suundumist siiakanti.”

Rusco võttis tema kannu ja täitis uuesti. „Graigi terviseks,” kuulutas ta, „kes oli tubli sõnumitooja ning kaval tingija.” Ragen noogutas, kaks meest lõid kannud kokku ja jõid.

„Kas veel üks?” küsis Rusco, kui Ragen tühja kannu tagasi letile kopsas.

„Graig kirjutas oma päevikus, et sinagi oled kaval tingija,” ütles Ragen, „ja et sa üritad mind kõigepealt purju joota.”

Rusco mühatas naerda ning täitis kannu uuesti. „Pärast tingimist ei pea ma neid enam maja kulul pakkuma,” vastas ta, ulatades Ragenile vahutava kannu.

„Küll pead, kui tahad, et sinu kirjad Milni jõuaksid,” lausus Ragen irvitades ning võttis kannu vastu.

„On näha, et teiega ei saa olema lihtsam kui Graigiga,” porises Rusco, täites omaenda kannu. „Nõndaks,” ütles ta, kui see vahtu üle ajas, „tingime siis mõlemad purjuspäi.” Nad naersid ja lõid kannud taas kokku.

„Mis Vabades Linnades uudist?” küsis Rusco. „Kas krasialased on ikka veel enesehävituse kursil?”

Ragen kehitas õlgu. „Nii räägitakse. Mina ise lõpetasin Krasias käimise, kui mõne aasta eest abiellusin. Liiga kaugel ja liiga ohtlik.”

„Nii et sellel, et nad oma naised palakatega kinni katavad, polnud asjaga pistmist?” küsis Rusco.

Ragen naeris. „Abiks see ei olnud,” kostis ta, „aga peamine põhjus oli selles, et kõik põhjamaalased, isegi sõnumitoojad, on nende meelest argpüksid, kuna me ei veeda oma öid, püüdes langeda maa-aluste ohvriks.”

„Võib-olla ei kipuks nad nii väga võitlema, kui nad oma naisi rohkem vaataksid,” muigas Rusco. „Aga Angiers ja Miln? Kas hertsogid tülitsevad ikka veel?”

„Nagu alati,” ütles Ragen. „Euchor vajab Angiers’ puitu, et oma rafineerimiskodasid käigus hoida, ning teravilja, et toita oma rahvast. Rhinebeck vajab Milni metalle ja soola. Et ellu jääda, peavad nad teineteisega kauplema, kuid selle asemel et asja endale kergeks teha, püüab kumbki teist lakkamatult tüssata, eriti kui mõni laadung teel maa-aluste tõttu kaotsi läheb. Eelmisel suvel ründasid deemonid terase- ja soolavoori. Voorilised tapeti, kuid enamik kaupa jäi terveks. Rhinebeck sai selle kätte ning keeldus maksmast, kuna see oli ju leitud kraam.”

„Hertsog Euchor oli küllap vihane,” oletas Rusco.

„Maruvihane,” kinnitas Ragen. „Mina olin see, kes talle uudise viis. Ta läks näost punaseks ning vandus, et kuni Rhinebeck pole maksnud, ei saadeta Angiers’sse enam ühtegi untsi soola.”

„Kas Rhinebeck maksis ära?” küsis Rusco innukalt lähemale kummardudes.

Ragen raputas pead. „Mõne kuu andsid nad endast parima, et teineteist näljutada, seejärel maksis kaupmeeste gild, et laadungid ikka enne talve tulekut teele saata ja et need laos ei mädaneks. Rhinebeck on nüüd nende peale tige, kuna nad andsid Euchorile järele, aga tema maine oli päästetud, laadungid liikusid jälle ning kui need kaks närukaela välja arvata, ei lähe kõik muu kellelegi teisele korda.”

„Hertsogite kirumisega tasub ettevaatlik olla,” hoiatas Rusco, „isegi siin kaugel.”

„Kes neile kaebab?” küsis Ragen. „Sina? Või poiss?” Ta viipas Arleni poole. Mõlemad mehed naersid.

„Ja nüüd pean ma viima Euchorile uudiseid Jõesillalt, mis teeb asja veelgi hullemaks,” ütles Ragen.

„See asula jääb Milni piirile,” teadis Rusco, „Angiers’st on sinna vaevalt ühe päeva tee. Mul on seal tuttavaid.”

„Enam mitte,” märkis Ragen rõhukalt ning mehed vaikisid natuke aega.

„Aitab halbadest uudistest,” kuulutas Ragen, tõstes oma reisipauna letile. Rusco kõõritas seda kahtlevalt.

„Soola moodi see välja ei näe,” ütles ta, „ja nii palju kirju mulle küll ei ole.”

„Sulle on kuus kirja ning täpselt tosin pakki,” vastas Ragen, ulatades Ruscole kokkumurtud paberilehe. „Siin on kõik üles loetud, koos ülejäänud kirjadega paunas ja pakkidega vankril, mis tuleb kätte jagada. Andsin Seliale nimekirja koopia,” hoiatas ta.

„Mida hakkan mina peale selle nimekirja või teie postikotiga?” küsis Rusco.

„Vanem on hõivatud, tal pole mahti kirju kätte viia ega ette lugeda neile, kes lugeda ei oska. Ta määras sind vabatahtlikuks.”

„Ja kuidas mulle korvatakse need äritunnid, mis ma kulutan kohalikele ette lugedes?” küsis Rusco.

„Ligimestele tehtud heategu pakub ju rahuldust,” vastas Ragen.

Rusco turtsatas. „Ma ei tulnud Ojaäärsele sõpru soetama,” lausus ta. „Olen ärimees, ja sellele asulale on minust kasu.”

„Tõesti?” küsis Ragen.

„Neetud, muidugi on,” ütles Rusco. „Enne kui ma siia asulasse tulin, tunti siin vaid vahetuskaubandust.” Tema suus kõlas see nagu sõimusõna ning ta sülitas põrandale. „Nad korjasid oma töö viljad kokku ja kogunesid igal pühapäeval väljakule vaidlema, kui mitu uba on väärt üht maisitõlvikut või kui palju riisi tuleb anda püttsepale, et ta teeks riisi mahutamiseks tünni. Ja kui sel päeval endale vajalikku kätte ei saadud, siis pidi ootama järgmise nädalani või käima ukselt uksele. Nüüd võib igaüks tulla siia mis tahes päeval, mis tahes kellaajal päikesetõusust päikeseloojanguni, ja müüa kaupa arvelduspunktide eest, et hankida endale kõike tarvilikku.”

„Kogukonna tugisammas,” märkis Ragen kuivalt. „Ja vastutasuks ei nõua sa midagi.”

„Ei midagi peale kenakese kasumi,” teatas Rusco irvitades.

„Ja kui tihti tahavad külaelanikud sind petisena oksa tõmmata?” küsis Ragen.

Rusco kissitas silmi. „Liiga tihti, kui mõelda, et pooled neist oskavad arvutada vaid oma sõrmede piires ning teine pool oskab lisaks appi võtta varbad,” ütles ta.

„Selia lubas, et kui nad järgmine kord üritavad, oled omapäi.” Rageni sõbralik hääl oli äkki karmistunud. „Kui sa just oma panust ei anna. Asula vastasservast leiab märksa hullemaid kannatusi kui kohustus kirju ette lugeda.”

Rusco kortsutas kulmu, ent võttis nimekirja vastu ja tassis raske koti oma laoruumi.

„Kui hull asi õigupoolest on?” küsis ta tagasi tulles.

„Hull,” vastas Ragen. „Kakskümmend seitse surnut, ja mõned on ikka veel kadunud.”

„Looja,” ahhetas Rusco, joonistades enda ette õhku loitsumärgi. „Mina arvasin, et halvimal juhul ehk üks pere.”

„Oleks see vaid nii,” ühmas Ragen.

Mõlemad vaikisid viivu, nagu oli kohane, seejärel vaatasid korraga teineteisele otsa.

„Kas teil on selle aasta sool kaasas?” küsis Rusco.

„Kas sinul on hertsogi riis valmis?” vastas Ragen.

„Hoidsin seda terve talve, kuna tulite nii hilja,” lausus Rusco.

Ragen kissitas silmi.

„See kõlbab endiselt!” kinnitas Rusco, tõstes ühtäkki nagu anuvalt käed. „Hoidsin seda pitseeritud tünnides ja kuivana ning närilisi mu keldris pole!”

„Saad ju aru, et ma pean kontrollima,” ütles Ragen.

„Otse loomulikult,” nõustus Rusco. „Arlen, too see lamp!” käsutas ta poissi, osutades sõrmega letiotsa poole.

Arlen sibas laterna juurde ja võttis tuleraua. Ta süütas tahi ja langetas aupaklikult klaasi. Tema kätte polnud kunagi varem ühtegi klaaseset usaldatud. Klaas oli külmem, kui ta oli arvanud, aga soojenes kiiresti, kui leek seda limpsis.

„Võta see ja mine meie ees keldrisse,” kamandas Rusco. Arlen püüdis varjata oma elevust. Ta oli alati tahtnud näha, mis peitub kõrtsileti taga. Kõneldi, et kui ka kõik Ojaäärsel laoksid kogu oma vara ühte hunnikusse, ei oleks sellest võrdset Kuldi keldri imedele.

Ta jälgis, kuidas Rusco sikutas rõngast põrandal ja avas suure luugi. Arlen astus kärmesti lähemale, kartes, et vana Kult võib meelt muuta. Ta läks kriuksuvatest astmetest alla, hoides laternat kõrgel, et teed valgustada. Seejuures langes valgus kasti- ja tünnivirnadele, mis ulatusid põrandast laeni, nende ühtlased read edasi pimedusse sirutumas. Põrand oli puust, et maa-alused ei saaks Maapõuest otse keldrisse tõusta, kuid sellegipoolest olid seinte ääres riiulitele uuristatud loitsumärgid. Vana Kult oli oma aaretega hoolas.

Kauplusepidaja juhatas nad mööda vahekäiku keldri tagaossa, kinnipitseeritud tünnide juurde. „Need ei paista rikutud olevat,” ütles Ragen puitu uurides. Ta pidas hetke aru ja valis siis huupi. „See seal,” lausus ta, osutades ühele tünnile.

Rusco uratas ja tõstis nõutud tünni virnast. Mõned väitsid, et tema amet on kerge, aga tema käsivarred olid niisama sitked ja jämedad nagu nendel, kes viibutasid kirvest või sirpi. Ta avas pitseri ja keeras tünnil kaane pealt, kühveldades madalasse panni riisi, et Ragen võiks seda uurida.

„Hea Soiseraba riis,” kiitis ta sõnumitoojale, „ja näha pole ühtegi kärsakat ega riknemise märki. Milnis saab selle eest ilusat hinda, eriti nii pika aja järel.” Ragen uratas ja noogutas, niisiis pitseeriti tünn uuesti kinni ja nad pöördusid trepist üles tagasi.

Mõnda aega vaieldi selle üle, kui mitu tünni riisi on rasked soolakotid väärt. Lõpuks ei paistnud kumbki rahule jäävat, kuid nad surusid kokkuleppe märgiks kätt.

Rusco kutsus oma tütred ning kõik läksid välja vankri juurde, et hakata soola maha laadima. Arlen proovis üht kotti tõsta, aga see oli kaugelt liiga raske ning ta lõi tuikuma ja kukkus, pillates koti maha.

„Ettevaatust!” pahandas Dasy, andes talle võmmu kuklasse.

„Kui sa tõsta ei jaksa, mine hoia ust!” haugatas Catrin. Catrinil endal oli üks kott õlal ja teine lihava käsivarre all kaenlas. Arlen ajas end püsti ja kiirustas talle ust avama.

„Kutsu Ferd Mölder ja ütle talle, et me anname viis… ei, neli arvelduspunkti iga kotitäie eest, mis ta peeneks jahvatab,” käsutas Rusco Arlenit. Enamik Ojaäärse rahvast töötas ühel või teisel moel Kuldi heaks, kuid Kesktanuma omad veel eriti. „Viis, kui ta pakib selle koos riisiga tünnidesse, et seda kuivana hoida.”

„Ferd on Metsaveerel,” teatas Arlen. „Peaaegu kõik on seal.”

Rusco uratas, aga ei vastanud. Peagi oli vanker tühi, kui välja arvata mõned kastid ja kotid, mis ei sisaldanud soola. Rusco tütred piilusid neid himukalt, aga pidasid suu.

„Täna õhtul tassime riisi keldrist üles ja hoiame seda tagatoas, kuni olete valmis pöörduma tagasi Milni,” ütles Rusco, kui viimane kott oli sisse viidud.

„Tänan sind,” sõnas Ragen.

„Nii et hertsogi äri on aetud?” küsis Rusco irvitades, paljuteadlik pilk vilksamas vankrisse jäänud kraamile.

„Hertsogi äri küll,” kostis Ragen ja irvitas vastu. Arlen lootis, et kuni nad tingivad, antakse talle veel üks õlu. See tekitas peas kuidagi kerge tunde, nagu oleks ta külmetunud, kuid ilma köhimise, aevastamise ja valudeta. Tunne meeldis talle, ta tahtis seda uuesti proovida.

Ta aitas ülejäänud kraami kõrtsituppa kanda ning Catrin tõi taldriku võileibadega, millel olid paksud lihaviilakad. Arlenile anti teine kruusitäis õlut, et sööki alla loputada, ning vana Kult lubas märkida talle töötasuks arveraamatusse kaks arvelduspunkti. „Sinu vanematele ma ei räägi,” lausus Kult, „aga kui sa need õlle peale kulutad ja vahele jääd, siis pead tööga hüvitama peapesu, mille sinu ema käest saan.” Arlen noogutas innukalt. Tal polnud kunagi olnud kaupluses omaenda arvelduspunkte, mille eest osta.

Pärast lõunasööki läksid Rusco ja Ragen leti juurde ning avasid sõnumitooja teised kaubapakid. Arleni silmad lõid särama, kui aarded nähtavale tulid. Siin olid kõige peenema riide rullid, mida ta oli iial näinud, metallist tööriistad ja nõelad, keraamika ja eksootilised vürtsid. Oli koguni paar sätendavat, küütlevat klaasist karikat.

Paistis, et Kuldile ei avaldanud need muljet. „Graigil oli mullu etem valik,” ütles ta. „Annan teile kogu kupatuse eest… sada arvelduspunkti.” Arleni suu vajus ammuli. Sada punkti! Selle eest oleks Ragen võinud osta pool Ojaäärset.

Aga Rageni jättis see pakkumine ükskõikseks. Tema pilk karmistus jälle ning ta virutas käega lauale. Koristavad Dasy ja Catrin vaatasid heli peale sinnapoole.

„Maapõue sinu punktid!” urises ta. „Ma ei ole mõni talumats ning kui sa ei taha, et gild sinu tüssamistest teada saaks, ei solva sa mind edaspidi niimoodi.”

„Ärge pahaks pange!” naeris Rusco, laiutades lepitavalt käsi, nagu tal kombeks oli. „Saate ju aru… ma pidin proovima. Kas Milnis armastatakse ikka veel kulda?” küsis ta salakavala naeratusega.

„Nagu igal pool,” vastas Ragen. Ta kortsutas endiselt kulmu, kuid ta hääl polnud enam vihane.

„Siinkandis mitte,” ütles Rusco. Ta läks eesriide taha ning oli kuulda, kuidas ta seal askeldas, tõstes häält, et end kuuldavaks teha. „Siinkandis pole erilist väärtust millelgi, mida ei saa süüa või seljas kanda, millega ei saa loitsumärke maalida või põldu harida.” Viivu pärast pöördus ta tagasi, kaasas suur riidest kott, mille ta kõlksatusega letile asetas.

„Siinne rahvas on unustanud, et kuld paneb maailma liikuma,” jätkas ta, pistes käe kotti ja võttes välja kaks rasket kollast münti, millega vehkis Rageni näo ees. „Möldri jõmpsikad kasutasid neid mängimiseks! Mängimiseks! Ma pakkusin, et vahetan kulla nikerdatud puust mängunuppude vastu, mis vedelesid mul laos, ja nemad arvasid, et ma teen neile teene! Ferd tuli järgmisel päeval mind isegi tänama!” Ta naeris mürinal. Arlenile tundus, et selle naeru peale peaks solvuma, kuid ta polnud päriselt kindel, miks. Ta oli Möldrite peres nupumängu korduvalt mänginud ning see näis hoopis väärtuslikum kui kaks metallkettakest, olgu need kui tahes säravad.

„Ma tõin kaasa hoopis rohkem kui kahe päikese jagu,” tähendas Ragen müntide poole noogutades ja heitis seejärel pilgu kotile.

Rusco naeratas. „Ärge muretsege,” lausus ta, sõlmides kotisuu täiesti lahti. Kui riie letile laiali vajus, valgus sealt veelgi välja säravaid münte, samuti kette ja sõrmuseid ja helkivatest kividest keesid. See kõik on ju väga ilus, mõlgutas Arlen, aga siiski üllatas teda, kuidas Rageni silmad läksid pungi ja neisse ilmus ahne läige.

Nad tingisid taas, Ragen vaatles kivisid vastu valgust ja katsus münte hambaga, sellal kui Rusco sõrmitses riiet ning mekkis vürtse. Arleni jaoks, kelle pea käis õllest ringi, jättis see kõik häguse mulje. Catrin andis leti tagant meestele ette ühe kannu teise järel, kuid polnud vähimatki märki, et see mõjuks neile samamoodi nagu Arlenile.

„Kakssada kakskümmend kuldpäikest, kaks hõbekuud, kividega kee ja kolm hõbesõrmust,” ütles Rusco viimaks. „Ja mitte vasekõlinatki rohkem.”

„Mõni ime, et sa kolkas tegutsed,” arvas Ragen. „Küllap kihutati sind linnast tüssamise pärast minema.”

„Solvangud teid rikkamaks ei tee,” märkis Kult, veendunud, et teine annab järele.

„Seekord polegi see minu rikkus,” vastas Ragen. „Kui mu reisikulud on maha arvatud, läheb iga viimne kui kõlin Graigi lesele.”

„Aa, Jenya,” ütles Rusco nukralt. „Mõnedele, kes ise tähti ei tunne, oli ta Milnis kirjakirjutaja, sealhulgas minu lollpeast vennapojale. Mis teda ees ootab?”

Ragen vangutas pead. „Gild ei maksnud talle surmahüvitust, kuna Graig suri kodus,” lausus ta. „Ja kuna Jenya ei ole ema, siis on hulk ameteid talle keelatud.”

„Seda on kurb kuulda,” sõnas Rusco.

„Graig jättis talle pisut raha,” jätkas Ragen, „kuigi palju tal polnud, ja gild maksab Jenyale endiselt kirjade kirjutamise eest. Selle reisiga teenitud raha peaks aitama tal mõnda aega toime tulla. Siiski on ta noor ning raha saab lõpuks otsa, kui ta just uuesti ei abiellu või paremat tööd ei leia.”

„Millised on väljavaated?” küsis Rusco.

Ragen kehitas õlgu. „Uut meest on tal raske leida, kuna ta on juba korra abielus olnud ja ikka lastetu, aga kerjust temast ei saa. Minu gildivennad ja mina oleme seda tõotanud. Enne kui see juhtub, võtab üks meist ta endale teenijaks.”

Rusco vangutas pead. „Sellegipoolest, langeda kaupmeeste klassist teenijate klassi…” Ta pistis käe märksa kergemaks muutunud kotti ja tõi lagedale selge sädeleva kiviga sõrmuse. „Andke see talle edasi,” ütles ta sõrmust ulatades.

Ent kui Ragen selle järele käe sirutas, tõmbas Rusco sõrmuse ootamatult eest ära. „Tahan temalt selle kohta sõnumit vastu, mõistate?” kuulutas ta. „Ma tunnen Jenya käekirja.” Ragen silmitses teda hetke ning Rusco lisas kähku: „Ma ei tahtnud teid solvata.”

Ragen naeratas. „Sinu heldus kaalub sinu solvangu üles,” ütles ta sõrmust vastu võttes. „Selle eest saab ta mitu kuud söönuks.”

„Nojah,” lausus Rusco karedalt, sõlmides koti jälle kinni, „vaadake, et kohalikud sellest ei kuule, muidu kannatab minu petisemaine.”

„Ma hoian su saladust,” lubas Ragen naerdes.

„Te võiksite talle ehk rohkemgi teenida,” tähendas Rusco.

„Või nii?”

„Meil on valmis pandud kirjad, mis pidid kuue kuu eest Milni minema. Kui jääte paariks päevaks siia, kuni me uued kirjad kirjutame ja kokku kogume, ning kui te võib-olla aitate mõnedel kirjutada, siis maksan ma selle teile kinni.

Mitte enam kullas,” rõhutas ta, „aga kindlasti kulub Jenyale ära tünnike riisi, sissesoolatud kala või liha.”

„Kulub tõepoolest,” ütles Ragen.

„Võin ka teie laulikule tööd leida,” lisas Rusco. „Siin Kesktanumal leiab ta rohkem publikut kui ühest talust teise käies.”

„Kokku lepitud,” kinnitas Ragen. „Aga Keerinile tuleb maksta kullas.”

Rusco heitis talle mõru pilgu ning Ragen pahvatas naerma. „Ma pidin proovima… saad ju aru!” muigas ta. „No hõbedas siis.”

Rusco noogutas. „Küsin igalt pealtvaatajalt ühe kuu ning igast kuust jätan ühe tähe endale ja tema saab ülejäänud kolm.”

„Minu meelest sa ütlesid, et kohalikel pole raha,” märkis Ragen.

„Suuremal osal ei olegi,” vastas Rusco. „Ma müün neile kuusid… ütleme, viis arvelduspunkti tükk.”

„Nii et Rusco Kult teenib asjakorralduse pealt topelt?” küsis Ragen.

Kult naeratas.

* * *

Kui nad tagasi sõitsid, oli Arlen elevil. Vana Kult oli lubanud, et ta pääseb laulikut tasuta vaatama, kui levitab teadet, et Keerini esinemist saab näha homme keskpäeval Kesktanumal viie arvelduspunkti või ühe hõbedase Milni kuu eest. Tal polnud palju aega; isa-ema valmistuvad kindlasti juba lahkuma, kui tema ja Ragen tagasi jõuavad, ent ta oli kindel, et leiab mahti teadet levitada, enne kui ta vankrile tiritakse.

„Jutustage mulle Vabadest Linnadest,” palus Arlen, kuni nad sõitsid. „Kui paljudes te olete käinud?”

„Viies,” ütles Ragen. „Milnis, Angiers’s, Laktonis, Rizonis ja Krasias. Teispool mägesid või kõrbe võib neid olla veelgi, aga minu teada pole nii kaugel mitte keegi käinud.”

„Missugused need on?” küsis Arlen.

„Angiers’ kindlus, metsalinnus, jääb Milnist lõunasse, teispoole Piirijõge,” kõneles Ragen. „Angiers tarnib teistele linnadele puitu. Kaugemal lõunas asub suur järv ja selle pinnal Lakton.”

„Kas järv on nagu tiik?” küsis Arlen.

„Järv on tiigiga võrreldes sama mis mägi künkale,” vastas Ragen, andes Arlenile viivu aega mõtet seedida. „Vee peal ei ohusta laktonlasi leegi-, kivi- ega puudeemonid. Tuuledeemonite eest kaitseb neid loitsuvõrk ning veedeemonite vastu ei oska keegi joonistada paremaid loitse. Nad on kalurirahvas ning lõunapoolsetes linnades toidab nende kalasaak tuhandeid.

Laktonist lääne poole jääb Rizoni kindlus, mis pole küll õieti mingi kindlus, kuna selle müürist võib peaaegu et üle astuda, kuid too müür varjab kõige avaramaid põllumaid, mida võib leida. Ilma Rizonita jääksid teised Vabad Linnad nälga.”

„Ja Krasia?” küsis Arlen.

„Krasia kindluses olen käinud vaid korra,” ütles Ragen. „Krasialased ei salli võõraid ning et sinna jõuda, tuleb mitu nädalat rännata kõrbes.”

„Kõrbes?”

„Liiv,” selgitas Ragen. „Igas suunas miilide kaupa ainult liiv. Ei mingit toitu ega vett peale selle, mis sul endal kaasas, ja miski ei kaitse sind kõrvetava päikese eest.”

„Ja inimesed elavad seal?” küsis Arlen.

„Oojaa,” kinnitas Ragen. „Krasialasi oli vanasti veelgi rohkem kui milnlasi, aga nüüd on nad välja suremas.”

„Mispärast?” küsis Arlen.

„Sest nad võitlevad maa-alustega,” ütles Ragen.

Arleni silmad läksid pulka. „Maa-alustega on võimalik võidelda?” küsis ta.

„Kõigega on võimalik võidelda, Arlen,” lausus Ragen. „Maa-alustega võideldes on häda selles, et üsna sageli jäädakse kaotajaks. Krasialased tapavad neid üksjagu, kuid maa-alused vastavad veelgi vihasemalt. Krasialasi jääb iga aastaga vähemaks.”

„Papa räägib, et kui maa-alused su kätte saavad, õgivad nad ära su hinge,” kostis Arlen.

„Päh!” Ragen sülitas üle vankriserva. „Ebausklik jama.”

Nad olid pööranud ümber teekäänaku üpris Metsaveere lähedal, kui Arlen märkas eespool ühe puu küljes midagi kõlkumas. „Mis see on?” küsis ta sõrmega osutades.

„Öö võtku,” vandus Ragen ning nähvas ohjadega, ajades muulad galoppi jooksma. Arlen paiskus vastu seljatuge ning tal kulus hetk, et tasakaal tagasi saada. Seejärel vaatas ta puud, mille juurde polnud enam palju maad.

„Onu Cholie!” karjatas ta, nähes, kuidas mees rapsis jalgadega, kiskudes samal ajal kätega köit oma kaelas.

„Appi! Appi!” kisendas Arlen. Ta hüppas liikuvalt vankrilt maha, kukkus valusalt maapinnale, ent kargas püsti ning sööstis Cholie poole. Ta jõudis otse mehe alla, aga Cholie üks põtkiv jalg virutas talle vastu suud, lüües ta pikali. Ta tundis vere maitset, kuid veidral kombel mitte valu. Ta ajas end taas püsti, kahmates Cholie jalgadest ja püüdes viimast kergitada, et köis lõdveneks, aga ta oli liiga lühike ning Cholie pealegi liiga raske, ja mees öökis ning tõmbles edasi.

„Aidake teda!” karjus Arlen Ragenile. „Ta ju lämbub! Aidake keegi!”

Ta tõstis pilgu ja nägi, et Ragen haaras vankri tagaosast oda. Sõnumitooja võttis asendi sisse ja viskas, ilma et oleks peaaegu sihtinudki, kuid tema käsi oli täpne, köis katkes ja vaene Cholie pudenes Arlenile otsa. Mõlemad kukkusid maha.

Ragen oli silmapilk kohal, tõmmates köie Cholie kõri ümbert. Paistis, et sellest polnud eriti abi, mees öökis endiselt ja küünistas kätega kõri. Tema silmad olid nii pungis, et tundusid pealuust välja hüppavat, ja nägu oli nii punane, et jättis juba lillaka mulje. Arlen karjatas, kui onu raputas äge kramp, ning seejärel jäi mees vaikselt lamama.

Ragen muljus Cholie rinda ja hingas talle suhu vägevaid õhusõõme, aga sel polnud mingit mõju. Viimaks sõnumitooja loobus, jäi maha konutama ja tõi kuuldavale vandesõnu.

Surm polnud Arlenile võõras. See tont külastas Ojaäärset sageli. Kuid üks asi oli surra maa-aluste küüsis või külmetusse. See siin oli midagi muud.

„Miks?” küsis ta Ragenilt. „Miks võitles ta eile öösel nii vihaselt, et ellu jääda, ja nüüd tappis end ise?”

„Kas ta ikka võitles?” küsis Ragen vastu. „Kas keegi neist võitles? Või põgenesid nad ja pugesid peitu?”

„Ma ei…” alustas Arlen.

„Peitupugemine ei aita alati, Arlen,” kõneles Ragen. „Mõnikord tapab peitupugemine midagi sinu sees, nii et isegi kui sa deemonite küüsi ei lange, ei ole sa tegelikult enam elus.”

„Mida ta siis oleks pidanud tegema?” küsis Arlen. „Deemonitega pole võimalik võidelda.”

„Ma võitleksin pigem karuga tema enda koopas,” vastas Ragen, „kuid see on siiski võimalik.”

„Aga te ju ütlesite, et krasialased surevad sellepärast välja,” vaidles Arlen.

„Surevadki,” lausus Ragen. „Ent nad järgivad oma südant. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, Arlen, aga sügaval sisimas tahavad mehed võidelda, täpselt nagu vanades lugudes. Nad tahavad kaitsta oma naisi ja lapsi, nagu on meeste kohus. Kuid nad ei saa, sest võimsaimad loitsud on kaotsis, niisiis vangistavad nad end ise, poevad ööseks hirmunult peitu nagu jänesed puuris. Aga mõnikord, eriti kui nähakse pealt kallite inimeste surma, saab pinge neist võitu ja nad lihtsalt murduvad.”

Ta pani Arlenile käe õlale. „Mul on kahju, et sa pidid seda nägema, poiss,” ütles ta. „Ma tean, et praegu ei kõla see kuigi arusaadavalt…”

„Ei,” katkestas Arlen, „kõlab küll.”

Ja see on tõsi, taipas Arlen. Ta ju mõistis vajadust võidelda. Kui ta ründas tol päeval Cobiet ja selle sõpru, ei oodanud ta võitu. Ta oli arvanud, et kui üldse midagi, siis klobitakse teda hullemini kui iial varem. Aga sel hetkel, kui ta malaka kahmas, oli tal ükskõik. Ta teadis vaid, et on väsinud nende mõnitusi talumast, ja tahtis, et see lõpeks, ühel või teisel moel.

Oli lohutav teada, et ta polnudki ainuke.

Arlen vahtis onu, kes lamas maas, silmad hirmust pulkas. Ta põlvitas ja sirutas käe, vajutades silmad sõrmeotstega kinni. Enam ei pidanud Cholie midagi kartma.

„Kas teie olete kunagi mõne maa-aluse tapnud?” küsis ta sõnumitoojalt.

„Ei,” vastas Ragen pead raputades. „Kuid ma olen nii mõnegagi võidelnud. Minu armid tõestavad seda. Aga mind huvitas alati pigem pakkupääsemine või kellegi kaitsmine nende eest kui mõne tapmine.”

Arlen mõtles selle üle järele, kui nad Cholie puldanriidesse mähkisid ja vankri tagaossa tõstsid, et kiirustada tagasi Metsaveerele. Jeph ja Silvy olid juba asjad vankrile paigutanud ning kibelesid lahkuma, kuid surnukeha nägemine hajutas nende viha Arleni hilise tagasituleku pärast.

Silvy ulgus ja viskus venna surnukehale, aga aega polnud raisata, kui nad tahtsid enne pimeduse saabumist tallu jõuda. Jeph pidi teda tagasi hoidma, kui hingekarjane Harral maalis puldanriidele loitsumärgi ja lausus palve, asetades Cholie matuseriidale.

Need ellujäänud, kes ei pidanud ööbima Brine Puuraiduri majas, valgusid öömajulisteks kodudesse laiali. Jeph ja Silvy olid pakkunud varjupaika kahele naisele. Norine Puuraidur oli üle viiekümne suve vana. Tema mees oli surnud juba mõne aasta eest ning ta oli rünnakus kaotanud tütre ja tütrepoja. Ka Marea Põldaja oli vana, neljakümne ligi. Tema mees oli välja jäänud, kui keldrisse pääsemise pärast liisku tõmmati. Nagu Silvy, nii kössitasid nemadki Jephi vankri tagaosas, pilk süles. Kui isa piitsa plaksutas, lehvitas Arlen Ragenile nägemist.

Metsaveere kadus juba silmist, kui Arlen taipas, et ta polnud kedagi kutsunud laulikut kuulama.