Читать книгу Maalingutega mees - Peter V. Brett - Страница 4

Neil jäi täpselt aega vanker varju alla viia ja loitsumärgid üle kontrollida, enne kui maa-alused tulid. Silvyl polnud jaksu sooja sööki valmistada, niisiis sõid nad leivast, juustust ja vorstist koosneva eine, mäludes erilise innuta. Varsti pärast päikeseloojangut tulid deemonid loitsumärke proovile panema ning Norine karjatas iga kord, kui võlujõud lõi loitma ja nad tagasi paiskas. Marea ei puudutanudki toitu. Ta istus õlekotil, kätega kõvasti põlvede ümbert kinni hoides, õõtsutades end edasi-tagasi ja nuuksatades alati, kui võlujõud loitis. Silvy koristas taldrikud ära, aga ei pöördunudki köögist tagasi, ja Arlen kuulis teda nutmas.

Arlen tahtis ema juurde minna, kuid Jeph võttis tal käsivarrest. „Lähme räägime, Arlen,” ütles ta.

Nad astusid väikesesse tuppa, kus olid Arleni õlekott, tema ojast korjatud siledate kivide kogu ning kõik ta suled ja loomaluud. Jeph valis sulgedest ühe, mis oli erksavärviline ja umbes kümme tolli pikk, näperdas seda kõneldes ega vaadanud Arlenile silma.

Arlen tundis neid märke. Kui isa ei vaadanud talle otsa, tähendas see, et eesseisev jutuajamine tekitab isas ebamugavust.

„See, mida sa koos sõnumitoojaga maanteel nägid…” alustas Jeph.

„Ragen seletas mulle,” katkestas Arlen. „Onu Cholie oli juba surnud, ta lihtsalt ei taibanud seda kohe. Vahel elavad inimesed rünnaku küll üle, aga surevad ikkagi.”

Jeph kortsutas kulmu. „Mina poleks seda niiviisi sõnastanud,” kostis ta. „Kuid küllap on selles omajagu tõtt. Cholie…”

„Oli argpüks,” lõpetas Arlen.

Jeph silmitses teda üllatunult. „Miks sa nii ütled?” küsis ta.

„Ta peitis end keldris, kuna kartis surma, ja seejärel tappis end, kuna kartis elada,” lausus Arlen. „Parem oleks ta võinud võtta kirve ja surra võideldes.”

„Sellist juttu ei taha ma kuulda,” noomis Jeph. „Deemonitega pole võimalik võidelda, Arlen. Mitte keegi ei suuda seda. Pole mingit mõtet surma saada.”

Arlen raputas pead. „Nad on nagu riiukuked,” vaidles ta. „Nad ründavad meid, kuna oleme liiga hirmul, et vastu hakata. Kui ma Cobiet ja teisi malakaga nüpeldasin, ei tülitanud nad mind enam.”

„Cobie ei ole kivideemon,” ütles Jeph. „Neid juba malakaga ei peleta.”

„Peab olema mingi võimalus,” sõnas Arlen. „Vanasti inimesed suutsid seda. Kõik vanad lood räägivad sellest.”

„Lood räägivad, et võitlemiseks olid olemas võluloitsud,” vastas Jeph. „Võitlusloitsud on kaotsis.”

„Ragen ütleb, et mõnes paigas võideldakse deemonitega ikka veel. Tema jutu järgi on see võimalik.”

„Ma pean selle sõnumitoojaga kõnelema,” porises Jeph. „Ta ei tohiks sulle selliseid mõtteid pähe panna.”

„Miks mitte?” vaidles Arlen. „Kui kõik mehed oleksid haaranud kirved ja odad, oleks eile öösel ehk rohkem inimesi ellu jäänud…”

„Nad oleksid sellegipoolest surnud,” lõpetas Jeph. „Iseenda ja oma pere kaitsmiseks on teisigi viise, Arlen. Nutikus. Ettevaatus. Tagasihoidlikkus. Pole midagi vaprat selles, kui astutakse lahingusse, mida ei saa võita.

Kes hoolitseks naiste ja laste eest, kui kõik mehed laseksid end maaalustel maha murda lootusetus katses neid tappa?” jätkas ta. „Kes raiuks tulepuid ja ehitaks maju? Kes peaks jahti, kasvataks karja, istutaks, tapaks lojuseid? Kes täidaks naiste üsad lastega? Kui kõik mehed saavad surma, on maa-alused võitnud.”

„Maa-alused on juba võitmas,” pomises Arlen. „Sa ju ise räägid, et asula kuivab iga aastaga kokku. Kui vastu ei hakata, tulevad riiukuked muudkui tagasi.”

Ta vaatas isale otsa. „Kas sinul siis pole seda tunnet? Kas sina ei taha vahel vastu hakata?”

„Muidugi tahan, Arlen,” kinnitas Jeph. „Aga mitte asja eest, teist taga. Kui see on oluline, kui see on tõeliselt oluline, siis on kõik mehed valmis võitlema. Loomad põgenevad, kui saavad, ja võitlevad, kui muud üle ei jää, ja inimestega on samuti. Kuid võitlusvaim peaks välja lööma ainult siis, kui seda on vaja.

Aga kui sina oleksid seal väljas maa-aluste küüsis,” jätkas ta, „või kui see oleks su ema, siis ma vannun, et võitleksin nagu hull, püüdes teid nende eest kaitsta. Kas sa saad aru, milles on vahe?”

Arlen noogutas. „Vist küll.”

„Tubli poiss,” ütles Jeph ja pigistas ta õlga.

* * *

Sel ööl täitsid Arleni unenägusid künkad, mis ulatusid taevasse, ja tiigid, mis olid nii suured, et nende pinnale mahtus ära terve linn. Ta nägi kollast liiva laiumas silmapiirini välja ning puude taha peidetud müüridega kindlust.

Kuid ta nägi seda kõike kahe jala vahelt, mis õõtsusid laisalt ta silme ees. Ta tõstis pilgu ja nägi, kuidas ta enda nägu tõmbub silmuses lillakaks.

Ta ärkas võpatusega, õlekott higist märg. Oli alles pime, aga taevaäär helendas juba nõrgalt, tumesinine taevas hakkas tasapisi punetama. Ta süütas küünlajupi ning tõmbas tööpüksid jalga, astudes kobamisi ühistuppa. Ta leidis mugimiseks leivaviilu, võttis munakorvi ja piimakannud ning asetas ukse juurde.

„Oled varakult üleval,” ütles üks hääl ta selja taga. Ta pöördus kohkunult ning märkas Norine’i, kes vaatas talle otsa. Marea lamas alles kotil, kuid vähkres unes.

„Magades ei lähe päevad pikemaks,” vastas Arlen.

Norine noogutas. „Minu abikaasa ütles sedasama,” nõustus ta. „„Põldajad ja Puuraidurid ei saa küünlavalgel töötada nagu Kesktanuma rahvas,” rääkis ta.”

„Mul on palju tegemist,” ütles Arlen, piiludes aknaluugi vahelt, et näha, kui kaua veel läheb, enne kui võib loitsumärkide tagant väljuda. „Keskpäeval esineb laulik.”

„Muidugi,” kinnitas Norine. „Kui olin sinuvanune, oli laulik minugi jaoks kõige tähtsam asi maailmas. Ma aitan sind töödega.”

„Pole vaja,” kostis Arlen. „Papa ütles, et te peate puhkama.”

Norine raputas pead. „Puhkamine paneb vaid mõtlema mõtteid, mida on parem mitte mõelda,” lausus ta. „Kui ma teie juurde jään, siis pean oma ülalpidamise välja teenima. Pärast Metsaveerel tulepuude raiumist ei ole sigadele ninaesise andmine ja maisi istutamine kuigi raske.”

Arlen kehitas õlgu ning ulatas talle munakorvi.

Norine’i abiga said talutööd kähku tehtud. Norine õppis kiiresti, ei põlanud ränka tööd ega rügamist. Kui majast hakkas heljuma munade ja peekoni lõhn, olid loomad juba söödetud, munad kokku korjatud ning lehmad lüpstud.

„Lõpeta see pingil nihelemine,” ütles Silvy Arlenile söögi ajal.

„Noor Arlen kibeleb laulikut kuulama,” seletas Norine.

„Võib-olla homme,” arvas Jeph, ja Arleni näol peegeldus pettumus.

„Mis!” hüüatas Arlen. „Aga…”

„Ei mingeid agasid,” ütles Jeph. „Eile jäi hulk tööd tegemata ning ma lubasin Seliale, et pärastlõunal lähen ka Metsaveerele appi.”

Arlen lükkas taldriku eemale ja trampis oma tuppa.

„Las poiss läheb,” palus Norine, kui Arlen oli lahkunud. „Marea ja mina aitame siin.” Oma nime kuuldes tõstis Marea pilgu, kuid hetke pärast hakkas uuesti toitu sonkima.

„Arlenil oli eile raske päev,” lisas Silvy. Ta hammustas huulde. „Meil kõigil oli. Las laulik toob ta näole naeratuse. Muu võib ju ometi oodata.”

Viivu pärast Jeph noogutas. „Arlen!” hõikas ta. Kui poiss oma mossis nägu näitas, küsis ta: „Kui palju vana Kult lauliku esinemise eest küsib?”

„Ei midagi,” vastas Arlen kähku, et mitte anda isale põhjust keelduda. „Kuna ma aitasin sõnumitooja vankrilt asju tassida.” See polnud päriselt tõsi ning oli vägagi võimalik, et Kult on vihane, sest ta ju unustas inimestele rääkida, aga kui ta sinna kõndides teadet levitab, õnnestub ehk kohale tuua piisavalt rahvast ja ta pääseb oma kahe arvelduspunkti eest etendust vaatama.

„Pärast sõnumitooja tulekut on vana Kult alati natuke aega helde,” ütles Norine.

„Peabki olema, kui mõelda, kuidas ta meid terve talve kooris,” vastas Silvy.

„Hea küll, Arlen, sa võid minna,” lubas Jeph. „Hiljem saame Metsaveerel kokku.”

Jalgsi oli Kesktanumale teed mööda umbes kahe tunni matk. Tee polnud enamat kui vankrite poolt kõvaks sõidetud roopad, mida Jeph ja mõned naabrid puhtana hoidsid, ning see viis ringiga silla juurde, mis asus oja kõige madalamas kohas. Nõtke ja väle Arlen võis teekonda poole võrra lühendada, kui hüples üle veest välja paistvate libedate kivide.

Täna vajas ta lisaaega rohkem kui kunagi varem, et teel peatusi teha. Ta lippas kaelamurdva kiirusega mööda mudast kallast, põigates eksimatu enesekindlusega ümber salakavalate juurte ja mätaste, sest ta oli ju siitkaudu käinud lugematu arv kordi.

Teel taludest möödudes väljus ta uuesti metsast, kuid ei leidnud kedagi eest. Kõik olid kas põllule läinud või abistasid kaugel Metsaveerel.

Keskpäev juba lähenes, kui ta Kalastusaugule jõudis. Mõned külakese elanikud olid küll oma paatidega väikesel tiigil, aga Arleni meelest polnud erilist mõtet neid hüüda. Kui see välja arvata, oli ka Kalastusaugu inimtühi.

Kesktanumale jõudis ta sünges meeleolus. Eile võis Kult ju käituda tavalisest sõbralikumalt, kuid Arlen oli näinud, milliseks ta muutus, kui keegi takistas teda kasumi teenimisel. Vaid kahe arvelduspunkti eest ei lase ta Arlenit mingil juhul laulikut vaatama. Tal veab, kui kaupluseomanik talle vitsa ei anna.

Ent kui ta väljakule astus, leidis ta eest üle kolmesaja inimese, kes olid kokku tulnud kõikjalt Ojaäärselt. Siin olid Kalapüüdjad ja Lammisood ja Kõrgsood ja Põldajad. Rääkimata Kesktanuma asukatest, Rätsepatest, Möldritest, Pagaritest ja teistest. Lõunasilmalt polnud muidugi kedagi. Sealne rahvas pani laulikuid pahaks.

„Arlen, mu poiss!” hõikas Kult, nähes teda liginevat. „Ma hoidsin sulle esireas kohta ning täna õhtul lähed sa koju soolakotiga! Hästi tehtud!”

Arlen vahtis talle uudishimulikult otsa, kuni märkas Kuldi kõrval seismas Ragenit. Sõnumitooja pilgutas talle silma.

„Aitäh,” ütles Arlen, kui Kult eemaldus, et märkida arveraamatusse üles järjekordne saabuja. Dasy ja Catrin müüsid pealtvaatajaile toitu ja õlut.

„Inimesed on etenduse ära teeninud,” lausus Ragen õlgu kehitades. „Aga näib, et kõigepealt tuleb see kooskõlastada teie hingekarjasega.” Ta osutas Keerinile, kes oli laskunud vestlusse hingekarjase Harraliga.

„Seda Nuhtluse jama ärge minu kogudusele ajage!” keelas Harral, koputades Keerinile näpuga rinnale. Ta oli laulikust kaks korda kogukam ning mitte põrmugi rasvas.

„Jama?” küsis laulik kahvatades. „Milnis tõmbavad hingekarjased jalgupidi oksa iga lauliku, kes Nuhtlusest ei räägi!”

„Mind ei huvita, mida tehakse Vabades Linnades,” ütles Harral. „Need on tublid inimesed, kellel on niigi raske, ilma et teie tuleksite kuulutama, kuidas nende kannatuste põhjuseks on nende vähene vagadus!”

„Mis…?” alustas Arlen, aga Keerin lõpetas jutuajamise, suundudes väljaku keskele.

„Parem otsi endale ruttu istekoht,” soovitas Ragen.

* * *

Nagu Kult lubas, pääses Arlen istuma esiritta, mis harilikult jäeti nooremate laste päralt. Teda silmitseti kadedalt ning Arlen tundis end erilisena. Teda kadestati harva.

Laulik oli pikka kasvu nagu kõik milnlased, ta kandis eredavärvilistest lappidest koosnevaid rõivaid, mis jätsid mulje, nagu oleksid need varastatud värvali prügikastist. Tal oli peenike kitsehabe, samasugust porgandikarva nagu ta juuksed, aga vuntsid ja habe ei sulanud üksteisega kokku ning nägid välja, justkui võiksid need pesus ära tulla. Kõik, eriti naisterahvad, kõnelesid imetlevalt ta heledatest juustest ja rohelistest silmadest.

Kuni inimesi muudkui juurde voolas, sammus Keerin edasi-tagasi, žongleerides värviliste puust pallikestega ja visates nalja, et publikut üles soojendada. Kui Kult märku andis, võttis ta oma lauto ja hakkas mängima, lauldes tugeval kõrgel häälel. Inimesed plaksutasid takti lauludele, mida nad ei teadnud, ent iga kord, kui ta mängis mõnda, mida lauldi ka Ojaäärsel, laulis kogu rahvasumm kaasa, mattes lauliku hääle enda alla ja tegemata sellest pealtnäha väljagi. Arlenit see ei häirinud; ta laulis sama valjusti nagu kõik teised.

Muusikale järgnesid akrobaaditrikid ning võlukunst. Möödaminnes tegi Keerin ka teravmeelseid tähelepanekuid abielumeeste kohta, mille peale naised naerust kiljusid, sellal kui mehed kortsutasid kulmu, ning samuti abielunaiste kohta, mille peale mehed laksasid käega vastu kintsu, kuna naised põrnitsesid pahaselt.

Viimaks pidas laulik vahet ja tõstis vaikust paludes käed. Rahva hulgast kostis pomin ning emad-isad nügisid kõige nooremaid lapsi lähemale, et nad ikka kuuleksid. Väike Jessi Kõrgsoo, kes oli ainult viiene, ronis Arlenile sülle, et paremini näha. Mõne nädala eest oli Arlen andnud Jessi perre ühe Jephi koera kutsikatest ning nüüd klammerdus tüdrukuke ta külge alati, kui ta lähedal oli. Poiss hoidis Jessit süles, sellal kui Keerin alustas „Lugu Naasmisest” ja tema kõrge hääl madaldus sügavaks kumisevaks ähvarduseks, mis kandus kaugele rahva hulka.

„Maailm polnud alati selline, nagu te seda praegu näete,” jutustas laulik lastele. „Oo ei. Kord oli aeg, mil inimkond elas deemonitega tasakaalus. Neid igiammuseid aastaid kutsutakse Teadmatuse Ajastuks. Kas keegi oskab öelda, miks?” Ta silmitses esireas istuvaid lapsi ning mitmed tõstsid käe.

„Sest loitsumärke polnud olemas?” küsis üks tüdruk, kui Keerin temale osutas.

„Õigus!” vastas laulik, kasvatades tiritammi, mis pani lapsed rõõmust hõiskama. „Teadmatuse Ajastu oli meie jaoks hirmus aeg, aga deemoneid oli siis vähem ning nad ei jõudnud kõiki tappa. Umbes nagu tänapäevalgi ehitasid inimesed päevaajal nii palju kui suutsid, ja öösiti kiskusid deemonid selle maha.

Ellujäämisheitluses,” jätkas Keerin, „me kohanesime, õppides toitu ja loomi deemonite eest peitma, õppides neid vältima.” Ta vaatas otsekui õudust tundes ringi ja jooksis siis nägu krimpsutades ühe lapse selja taha. „Me elasime maapinna urgudes, et nad meid üles ei leiaks.”

„Nagu jänkud?” küsis Jessi naerdes.

„Täpselt nii!” hüüatas laulik, ajas kummagi kõrva ääres püsti ühe kõverdatud sõrme ja kalpsas ringi, võdistades nina.

„Me elasime, nagu oskasime,” jätkas ta, „kuni õppisime kirjutama. Seejärel ei läinud enam kaua avastuseni, et mõned kirjamärgid hoiavad maa-aluseid eemal. Mis kirjamärgid need on?” küsis ta, tõstes käe kõrva juurde.

„Loitsumärgid!” hüüdsid kõik kooris.

„Justament!” kiitis laulik sõrmi nipsutades. „Loitsumärkide abil suutsime end maa-aluste eest kaitsta ning me harjutasime seda, muutusime üha osavamaks. Avastati aina uusi loitsumärke, kuni keegi õppis ära ühe, mis ei piirdunud vaid deemonite eemale hoidmisega. See vigastas neid.” Lapsed ahmisid õhku ning koguni Arlen, kes oli sedasama jutustust kuulnud igal aastal nii kaua kui ta mäletas, hoidis hinge kinni. Mida kõike ta ei annaks, et sellist loitsumärki teada!

„Deemonitele polnud asjade selline käik meeltmööda,” ütles Keerin ning muigas. „Nad olid harjunud, et me põgeneme ja poeme peitu, ja kui me neile vastu hakkasime, võitlesid nad meiega. Vihaselt. Nõnda said alguse Esimene deemonisõda ning teine ajastu, Päästja Ajastu.

Päästja oli üks mees, Looja poolt kutsutud juhtima meie sõjavägesid, ja tema juhtimise all hakkasime sõda võitma!” Ta viibutas õhus rusikat ja lapsed juubeldasid. See oli nakkav ning Arlen kõdistas Jessit rõõmsalt.

„Kui meie võlukunst ja taktika arenesid,” kõneles Keerin, „pikenes ka inimeste eluiga ning meie hulk kasvas. Meie sõjaväed muutusid suuremaks, sellal kui deemonite hulk kahanes. Oli lootust, et maa-alused saavad igaveseks lüüa.”

Nüüd tegi laulik pausi ning ta näoilme tõsines. „Siis,” lausus ta, „ilma igasuguse hoiatuseta, ei tulnud deemonid lihtsalt enam. Maailma ajaloos polnud veel kunagi möödunud ainsatki ööd ilma maa-alusteta. Nüüd läks üks öö teise järel, ilma et neist oleks märkigi olnud, ja me olime hämmingus.” Ta kratsis segadust teeseldes pead. „Paljud uskusid, et deemonite kaotused sõjas olid liiga suured ning et nad loobusid võitlusest, kössitades hirmunult Maapõues.” Ta hiilis laste juurest eemale, sisistades nagu kass ja vappudes otsekui hirmust. Mõned lapsed läksid näitemänguga kaasa, urisedes ta peale kurjalt.

„Päästja,” ütles Keerin, „kes oli näinud, kuidas deemonid igal öösel kartmatult võitlesid, kahtles selles, aga kui möödusid kuud, ilma et elukatest olnuks kippu ega kõppu, hakkasid tema sõjaväed laiali lagunema.

Võitu maa-aluste üle pühitses inimkond aastaid,” jätkas Keerin. Ta võttis oma lauto ja mängis ringi tantsides erksat viisi, kuid siis muutus viis pahaendeliseks ning lauliku hääl jälle kumedaks. „Aga kui aastad möödusid ühise vaenlaseta, sõlmus lahti ka inimesi ühendav side ning purunes siis. Esimest korda võitlesime üksteisega. Kui puhkes sõda, kutsusid kõik pooled Päästjat endale juhiks, kuid tema hüüdis: „Ma ei võitle inimeste vastu, kuni Maapõue on jäänud üksainuski deemon!” Ta pööras selja ning lahkus maalt, sellal kui sõjaväed taplesid ja kogu maal valitses kaos.

Nendest suurtest sõdadest tekkisid vägevad rahvad,” rääkis ta, mängides ülevat viisi, „ning inimkond levis kõikjale, täites kogu maailma. Päästja Ajastu jõudis lõpule ning algas Teaduse Ajastu.

Teaduse Ajastu,” jutustas laulik, „oli meie kõige ilusam aeg, kuid selle ilu varjus peitis end ka meie suurim viga. Kas keegi siin oskab öelda, mis see oli?” Vanemad lapsed teadsid, aga Keerin andis neile märku tasa olla ja lasta noorukestel vastata.

„Sest me unustasime võlukunsti,” kuulutas Gim Puuraidur, pühkides käeseljaga nina.

„Sa räägid õigust!” kiitis Keerin ja nipsutas sõrmi. „Me avastasime palju selle kohta, kuidas maailm toimib, ravimise ja masinate kohta, kuid me unustasime võlukunsti, ja mis veelgi hullem, me unustasime maa-alused. Kolm tuhat aastat hiljem ei uskunud keegi, et nad olid üldse kunagi olemas olnud.

Mispärast,” märkis ta mornilt, „polnud me valmis, kui nad tagasi tulid.

Deemonid olid sajandite jooksul paljunenud, kui maailm nad unustas. Siis, kolmesaja aasta eest, tõusid nad ühel ööl tohutute hulkadena Maapõuest, et kõik tagasi vallutada.

Sel esimesel ööl, kui maa-aluste naasmine teoks sai, hävisid terved linnad. Inimesed panid küll vastu, aga isegi Teaduse Ajastu võimsad relvad pakkusid deemonite eest viletsat kaitset. Teaduse Ajastu jõudis lõpule ning algas Hävingu Ajastu.

Oli alanud Teine deemonisõda.”

Arlen nägi vaimusilmas seda ööd, nägi põlevaid linnu ja õuduses põgenevaid inimesi, keda ootavad maa-alused lõhki kiskusid. Ta nägi mehi end ohverdamas, et anda oma peredele aega pakkujooksmiseks, nägi naisi hüppamas lapsi ründavate küüniste ette. Ennekõike nägi ta maa-aluseid tantsimas, metsiku rõõmuga ringi karglemas, veri nõrgumas hammastelt ja küünistelt.

Keerin nihkus lähemale, lapsed aga tõmbusid kohkunult kössi. „Sõda kestis aastaid, ja inimesi aina tapeti. Ilma Päästjata, kes oleks neid juhtinud, ei saanud nad maa-aluste vastu. Suured rahvad hävisid üleöö ning Teaduse Ajastul kogutud tarkused põlesid tuledeemonite süüdatud leekides.

Õpetlased otsisid raamatukogude riismetest meeleheitlikult vastuseid. Vana hea teadus oli kasutu, kuid viimaks leidsid nad pääsetee lugudest, mida kord peeti luulelennuks ja ebausuks. Mehed hakkasid maapinnale joonistama kohmakaid sümboleid, mis takistasid maa-aluste lähenemist. Iidsetes loitsudes oli endiselt väge, kuid värisevad käed tegid neid joonistades sageli vigu, mille eest maksti kallilt.

Need, kes ellu jäid, kogusid enda ümber inimesi, kaitstes neid pikkadel öödel. Neist meestest said esimesed loitsutundjad, kes kaitsevad meid tänaseni.” Laulik osutas sõrmega rahvasummale: „Nii et kui te järgmine kord mõnd loitsutundjat kohtate, tänage teda, sest te võlgnete talle elu.”

Arlen polnud varem kuulnud, et seda lugu niimoodi jutustataks. Loitsutundjad? Ojaäärsel hakkasid kõik loitsumärke õppima, niipea kui olid küllalt vanad, et oksakesega joonistada. Paljudel polnud selleks annet, aga Arlen ei kujutanud ette, et mõni ei vaevuks selgeks õppima lihtsamaid tõrjemärke tule-, kivi-, soo-,vee-, tuule- ning puudeemonite vastu.

„Nii et nüüd püsime oma loitsude varjus, kus on ohutu,” kõneles Keerin, „ja las deemonid lõbutsevad väljaspool. Sõnumitoojad,” viipas ta käega Ragenile, „need vapraimad kõigist meestest, reisivad meie palvel linnast linna, tuues uudiseid ning aidates inimestel ja kaupadel liikuda.”

Ta kõndis ringi, pilk karm, kui ta hirmunud lastele otsa vaatas. „Kuid me oleme tugevad,” ütles ta. „Kas pole?”

Lapsed noogutasid, aga nende silmad olid ikka veel hirmust pulkas.

„Ma ei kuule,” lisas ta, tõstes käe kõrva äärde.

„Jah!” hüüdis rahvasumm.

„Kui Päästja uuesti tuleb, kas oleme siis valmis?” küsis ta. „Kas deemonid hakkavad meid jälle kartma?”

„Jah!” möirgas rahvasumm.

„Nad ei kuule teid!” hüüdis laulik.

„Jah!” kisendasid inimesed, viibutades õhus rusikaid; Arlen veel kõige rohkem. Jessi ahvis teda järele, vehkides rusikatega ja kriisates, nagu oleks ta ise deemon. Laulik kummardas ning kui rahvas vaikseks jäi, tõstis lauto ja juhatas sisse järgmise laulu.

* * *

Nagu lubatud, lahkus Arlen Kesktanumalt soolakotiga. Sellest piisas mitmeks nädalaks, isegi kui toita tuli ka Norine’i ja Mareat. Sool oli alles jahvatamata, aga Arlen teadis, et ema-isa tambivad seda rõõmuga ise, selle asemel et Kuldile teenuse eest maksta. Tegelikult oleks enamik nii teinud, kuid vana Kult ei jätnud neile valikut, jahvatades soola peeneks, niipea kui see saabus, ja lisades hinnale üksjagu juurde.

Mööda maanteed Metsaveerele kõndides oli Arleni samm tarmukas. Alles siis, kui ta möödus puust, mille küljes oli kõlkunud onu Cholie, halvenes Arleni tuju. Ta mõtles jälle sellele, mida Ragen oli öelnud maaalustega võitlemise kohta, ning oma isa sõnadele ettevaatusest.

Ta mõtles, et isal oli küllap õigus: poe peitu kui võimalik, ja võitle siis, kui muud üle ei jää. Koguni Ragen paistis selle tarkusega nõustuvat. Aga Arlen ei suutnud maha raputada tunnet, et mingil väljapaistmatul viisil on ka peitupugemine inimestele ohtlik.

Metsaveerel kohtus ta isaga, kes patsutas talle õlale, kui ta oma tasu näitas. Ülejäänud pärastlõuna veetis ta sinna-tänna joostes, aidates ülesehitusel. Juba oli parandatud veel üks maja, mis pidi õhtuks ka loitsumärkidega kaetama. Mõne nädala pärast on Metsaveere täielikult taastatud ning see oli kõikide huvides, kui nad tahtsid, et talvel puitu jätkuks.

„Lubasin Seliale, et löön mõned päevad siin kaasa,” lausus Jeph, kui nad pärastlõunal asju vankrile tõstsid. „Minu äraolekul oled talus peremees. Sa pead loitsuposte kontrollima ja põldudel umbrohtu kitkuma. Ma nägin, kuidas sa täna hommikul Norine’ile töid õpetasid. Õue peal saab ta hakkama ning Marea võib majas sinu ema aidata.”

„Hea küll,” kostis Arlen. Põldudel umbrohu kitkumine ja postide kontrollimine oli raske töö, kuid usaldus tegi uhke tunde.

„Ma loodan su peale, Arlen,” ütles Jeph.

„Ma ei vea sind alt,” lubas Arlen.

* * *

Järgmised paar päeva möödusid sündmustevaeselt. Silvy nuttis aeg-ajalt ikka veel, kuid tööd oli vaja teha ning ta ei kaevanud kordagi lisasuude üle, keda pidi toitma. Loomade eest hoolitsemine sobis Norine’ile suurepäraselt ning koguni Marea hakkas tasapisi oma kestast välja tulema, aidates maja pühkida ja süüa teha, töötades pärast õhtusööki kangastelgedel. Peagi toimetas ta juba Norine’iga kordamööda õuel. Paistis, et mõlemad naised olid otsustanud anda oma panuse, ehkki nendegi näoilme muutus valulikuks ja nukraks iga kord, kui töös tekkis vaheaeg.

Arleni käed olid umbrohu kitkumisest villis ning selg ja õlad valutasid iga päeva lõpus, aga ta ei kurtnud. Ainuke uus kohustus, mida ta nautis, oli töö loitsupostidega. Loitsude joonistamine oli Arlenile alati meeldinud, ta valdas põhilisi kaitsemärke veel enne, kui enamik lapsi oli neid õppimagi hakanud, ja peagi pärast seda juba keerukamaid loitsuvõrke. Jeph isegi ei kontrollinud tema tööd enam üle. Arleni käsi oli kindlam kui isal. Loitsude joonistamine polnud küll sama mis deemoni ründamine odaga, kuid oli sellegipoolest võitlus.

Jeph saabus iga päev õhtu eel ning Silvy oli talle pesemiseks kaevust vee valmis toonud. Arlen aitas Norine’il ja Mareal loomad sisse viia ning seejärel söödi õhtust.

Viiendal päeval tõusis hilisel pärastlõunal tuul, mis pani õuel tantsima tolmukeerised ning kolksutas laudauksega. Arlen tundis läheneva vihma lõhna ning tumenev taevas kinnitas seda. Ta lootis, et ka Jeph näeb neid märke ja pöördub varem tagasi või jääb ööseks Metsaveerele. Tumedad pilved tähendasid, et videvik jõuab varakult, ning mõnikord tähendas varane videvik maa-aluste ilmumist juba siis, kui päike polnud veel täiesti loojas.

Arlen lahkus põllult ja aitas naistel kohkunud loomad tagasi lauta ajada. Ka Silvy oli õues, naelutas keldriuksed kinni ja kontrollis, kas loitsupostid loomade päevaste aedikute ümber on kõvasti kinnitatud. Kui Jephi vanker nähtavale tuli, polnud enam palju aega. Taevas tumenes kiiresti ning päike oli juba kadunud. Maa-alused võisid ilmuda iga hetk.

„Pole aega hobust lahti rakendada,” hõikas Jeph, plaksutades piitsa, et Preilna kiiremini lauda poole sörgiks. „Seda teeme hommikul. Kõik majja, otsekohe!” Silvy ja teised naised kuuletusid, suundudes tuppa.

„Kui kähku teeme, siis jõuame,” karjus Arlen isale järele joostes üle tuule möirgamise. Kui Preilna veedab öö vankri ette rakendatuna, on ta mitu päeva halvas tujus.

Jeph raputas pead. „On juba liiga pime! Rakmetes veedetud öö ei tapa Preilnat.”

„Pane mind siis lauta luku taha,” vastas Arlen. „Ma rakendan Preilna lahti ja ootan tormi lõppu koos loomadega.”

„Kuula sõna, Arlen!” hüüdis Jeph. Ta hüppas vankrilt maha ja kahmas poisi käsivarrest, teda pooleldi laudast välja tirides.

Kahekesi tõmbasid nad uksepooled kinni ja lükkasid lati ette, sellal kui välk lõhestas taeva. Viivuks valgustas see laudauksele maalitud loitsumärke, meenutades, mis on tulekul. Õhk oli lähenevast vihmast tiine.

Nad jooksid maja poole, otsides pilguga enda eest udu, mis teataks maa-aluste saabumisest. Praegu oli tee vaba. Marea hoidis neile ust ning nad sööstsid tuppa samal hetkel, kui esimesed jämedad vihmapiisad langesid õuetolmu.

Marea sulges parajasti ust, kui õuest kostis ulgumine. Kõik tardusid.

„Koer!” karjatas Marea, käsi suul. „Ma unustasin ta aia külge!”

„Las ta jääb,” ütles Jeph. „Tõmba uks kinni.”

„Mida?” hüüatas Arlen, uskumata oma kõrvu. Ta pöördus kannal ringi, et isale otsa vaadata.

„Tee on alles vaba!” karjus Marea ning sööstis majast välja.

„Marea, ei!” karjatas Silvy talle järele joostes.

Ka Arlen jooksis ukse juurde, aga enne haaras Jeph tema tööpükste traksidest kinni ja sikutas ta tagasi. „Jää tuppa!” käsutas isa uksele minnes.

Arlen tuikus korraks tahapoole, aga pani siis uuesti jooksu. Jeph ja Norine olid väljas verandal, kuid püsisid välimiste loitsude piires. Kui Arlen verandale jõudis, lippas koer temast mööda majja, kaelanöör ikka veel järele lohisemas.

Väljas õuel ulgus tuul ja vihmapiisad nõelasid nagu putukad. Ta nägi Mareat ja ema tagasi maja poole jooksmas ning samal hetkel hakkasid deemonid kerkima. Tuledeemonid tulid esimesena nagu alati, nende udused kogud tõusmas maapinnast. Need kõige väiksemad maa-alused küürutasid kuju võttes neljakäpakil, õlakõrgus vaevalt kaheksateist tolli. Nende silmad, ninasõõrmed ja suu kumendasid suitsuselt.

„Jookse, Silvy!” kisendas Jeph. „Jookse!”

Jäi mulje, et nad jõuavadki, aga siis Marea komistas ja kukkus. Silvy pöördus teda aitama ning selsamal hetkel kehastus esimene maa-alune. Arlen tahtis ema juurde joosta, kuid Norine pigistas teda kinni hoides kõvasti ta käsivart.

„Ära ole rumal,” sisistas naine.

„Tõuse püsti!” anus Silvy, sikutades Marea käsivart.

„Mu pahkluu!” karjus Marea. „Ma ei saa! Mine ilma minuta!”

„Öö võtku, seda ma ei tee!” urises Silvy. „Jeph!” hüüdis ta. „Aita meid!”

Nüüd võtsid maa-alused kuju juba kõikjal õues. Jeph seisis tardunult, sellal kui elukad naisi märkasid ja heameelest kriisates nende poole sööstsid.

„Lase lahti!” urises Arlen, astudes valusalt Norine’i varvastele. Norine kiunatas ning Arlen tõmbas käe vabaks. Ta haaras lähima käepärase relva, puust piimaämbri, ja jooksis õuele.

„Arlen, ei!” karjatas Jeph, kuid Arlen ei kuulanud teda enam.

Üks suure kassi mõõtu tuledeemon hüppas Silvyle turja ning ema kisendas, kui küünised tungisid sügavale ihusse, kiskudes kleidiselja veristeks räbalateks. Silvy õlalt sülitas maa-alune Mareale tuld näkku. Marea kriiskas, tema nahk sulas ja juuksed süttisid.

Järgmisel hetkel oli Arlen seal, viibutades kõigest jõust ämbrit. Hoop küll purustas selle, kuid deemon paiskus ema seljast maha. Ema lõi tuikuma, aga Arlen toetas teda. Neid piiras nüüd veelgi tuledeemoneid, sellal kui tuuledeemonid hakkasid tiibu sirutama ning tosinkond jardi eemal võttis kuju üks kivideemon.

Silvy ägas, kuid tõusis jalule. Arlen tiris teda piinades karjuvast Mareast eemale, ent tuledeemonid tõkestasid tagasitee majja. Kivideemon märkas neid samuti ja ründas. Mõned tuuledeemonid, kes valmistusid õhku tõusma, jäid kogukale elajale ette ning tolle küünised lennutasid neid eemale sama hõlpsasti, nagu sirp lõikab maisikõrsi. Nad vuhisesid vigastatuna läbi õhu ning tuledeemonid kargasid neile kallale, rebides nad tükkideks.

Viivitus kestis vaid hetke, aga Arlen kasutas selle ära, tõmmates ema majast eemale. Ka lauda juurde ei pääsenud, kuid tee loomaaedikusse oli alles vaba, kui nad suudavad maa-alustest kiiremini teha. Silvy kisendas, ja Arlen ei teadnud, kas valust või hirmust, aga naine komberdas poja kannul, pidades laiast seelikusabast hoolimata sammu.

Kui poiss jooksu pistis, tegid seda ka neid pooleldi ümbritsenud tuledeemonid. Vihm tihenes ning tuul ulgus. Välk lõhestas taeva, valgustades nende jälitajaid ja loomaaedikut, mis oli nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

Maapind õuel oli märjaks saanud ja libe, aga hirm kannustas neid tagant ning nad ei kukkunud. Kivideemoni sammud kõmisesid nagu kõu, kui elukas ründas, jõudes üha lähemale ja pannes maapinna oma jalge all vappuma.

Aedikute juures jäi Arlen libastudes seisma ja pusis värava kallal. Selle viivu murdosa jooksul jõudsid tuledeemonid järele, küllalt ligidale, et kasutada oma kõige tapvamat relva. Nad sülgasid tuld ning leegid tabasid Arlenit ja ta ema. Vahemaa küll kahandas palangu jõudu, aga ometi tundis poiss riideid süttivat ning põlevate juuste lõhna. Teda haaras valuvahk, kuid ta ei teinud välja, saades aedikuvärava viimaks lahti. Ta tahtis juba ema väravast sisse toimetada, kui veel üks tuledeemon kallale kargas, surudes küüned sügavale ema rinda. Arlen kiskus ema hooga aedikusse. Kui nad loitsumärkide taha astusid, pääses Silvy vabalt läbi, ent võluvägi loitis ja maa-alune paisati tagasi. Eluka küünised, mis olid kõvasti Silvy külge klammerdunud, vallandusid, rebides ihu üleni verele.

Nende riided põlesid ikka veel. Haarates kätega Silvy ümbert kinni, viskus Arlen koos temaga maha, tõrjudes põrutava löögi oma kehaga, ning seejärel veeresid nad leeke kustutades poris.

Väravat polnud võimalik sulgeda. Deemonid tiirutasid nüüd ümber aediku, pekseldes vastu loitsuvõrku, pannes võlujõu loitma igal pool, kus nad võrku riivasid. Aga värav polnudki tähtis. Ega ka tara. Niikaua kui loitsupostid vastu peavad, on nad maa-aluste eest kaitstud.

Kuid nad ei olnud kaitstud ilma eest. Külma vihma muudkui kallas, selle lõikavad valingud piitsutasid neid. Pikali vajunud Silvy ei suutnud enam tõusta. Ta oli üleni vere ja mudaga koos ning Arlen ei teadnud, kas ema kannatab välja mõlemad, nii haavad kui ka vihma.

Ta komberdas küna juurde ja lõi selle jalaga ümber, tõugates sigade lõpetamata õhtusöögi jäänused porri. Arlen nägi, kuidas kivideemon ründab loitsuvõrku, aga võlujõud ei andnud järele ning deemon ei pääsenud läbi. Välgusähvatuste ja deemonite tulepursete valgel silmas ta Mareat, keda kattis tuledeemonite parv, nood rebisid naise küljest tükke ja tantsisklesid eemale õgima.

Hetke pärast loobus ka kivideemon, trampides sinna ja kahmates vägeva küünisega Marea jalast, nagu mõni julmur krabab kinni kassi. Tuledeemonid pudenesid laiali, kui kivideemon viibutas naist õhus. Marea kähises ning Arlen taipas õudusega, et naine elab veel. Ta kisendas ning mõtles, kas söösta loitsuvõrgu tagant välja ja püüda naise juurde jõuda. Kuid siis virutas deemon naise õõvastava raksatusega vastu maad.

Arlen pöördus eemale, enne kui elajas jõudis sööma hakata, ning kallav vihm pesi ta pisarad näolt. Küna Silvy juurde sikutanud, kiskus ta ära ema seelikupalistuse ja lasi sel vihma käes liguneda. Ta puhastas ema haavad porist nii hästi kui sai ning sidus ribadeks kistud palistusega kinni. See polnud puhas, aga ikkagi puhtam kui seaaediku pori.

Ema värises, niisiis surus ta end ema vastu, et teda soojendada, ning tõmbas haisva küna neile peale, et see kaitseks neid paduvihma eest ja varjaks pilgu eest irvitavad deemonid.

Kui ta küna serva langetas, sähvis välk veel korra. Kõige viimasena nägi ta oma isa, kes seisis ikka veel tardunult verandal.

Kui seal väljas oleksid sina… või sinu ema… meenusid Arlenile isa sõnad. Aga lubadustest hoolimata näis, et Jeph Põldajat ei pane miski võitlema.

* * *

Öö möödus lõpmata aeglaselt; polnud lootustki magama jääda. Vihmapiisad trummeldasid künal ühtlases rütmis, piserdades neile peale siseküljele kleepunud rokajäänuseid. Pori, milles nad lamasid, oli külm ning lehkas seasita järele. Silvy vappus palavikus ning Arlen embas teda kõvasti, püüdes oma vähest kehasoojust emale edasi anda. Tema enda käed ja jalad olid tuimad.

Meeleheide võttis võimust ning ta nuttis ema õla vastas. Aga ema oigas ja patsutas ta kätt ning see lihtne vaistlik liigutus peletas minema hirmu ja pettumuse ja valu.

Ta oli võidelnud deemoniga ning ellu jäänud. Ta oli seisnud deemoneid täis õuel ning pääsenud eluga. Maa-alused võisid ju olla surematud, aga neid oli võimalik üle kavaldada. Neist oli võimalik kiiremini joosta.

Ja nagu kivideemon oli teisi maa-aluseid eest ära pühkides tõestanud, oli neile võimalik viga teha.

Aga mis kasu oli sellest maailmas, kus Jephi-taolised mehed ei astu maa-alustele vastu isegi omaenda pere päästmiseks? Mis lootust siis veel üldse oli?

Tundide kaupa põrnitses ta ümbritsevat pimedust, kuid vaimusilmas nägi ta ainult isa nägu, kes vahtis nende poole ohutust kohast loitsumärkide tagant.

* * *

Koidu eel jäi vihm järele. Arlen kasutas ilma paranemise ära, et küna kergitada, ent ta kahetses seda kohe, kui puidu alla kogunenud soojus laiali hajus. Ta langetas küna uuesti, kuid piilus välja, kuni taevas hakkas heledaks tõmbuma.

Kui läks piisavalt valgeks, et näha, oli suurem osa maa-aluseid juba haihtunud, aga mõned aeglasemad viibisid senikaua, kuni taeva tumesinine muutus kahvatulillaks. Ta kergitas taas küna ja ajas end püsti, katsudes tulutult maha pühkida külgekleepunud muda ja räppa.

Käsivars oli kange ning pakitses, kui ta seda sirutas. Ta langetas pilgu ja nägi, et seal, kus tulesülg oli tabanud, oli nahk erepunane. Poris veedetud öö oli ka millekski hea, mõtles ta, teades, et tema enda ja ema põletushaavad oleksid hoopis hullemad, kui neid poleks öö otsa surutud külma mutta.