"Põhjalaste raev" võtab kokku viikingite ajaloo alates esimestest väiksematest sõjakäikudest kuni suurte lahinguteni Prantsusmaal, Suurbritannias ja Iirimaal; siin kirjeldatakse nii sündmusi Läänemerel, sõite Ameerika rannikule ja Gröönimaa jäistesse fjordidesse, piki Venemaa jõgesid kuni Bütsantsini. See on lugu, kuidas üks Euroopa ääremaalt pärit kultuur domineeris sajandeid suurt osa kogu maailmajaost. Raamat sisaldab kõige uuemate ajalooliste ja arheoloogiliste uurimuste andmeid ning palju kaarte.
Оглавление
Philip Parker. Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu
Illustratsioonide nimekiri
Kaartide nimekiri
Tänuavaldused
Nimedest
Sissejuhatus
1. Viikingite algus
2. Röövretkedest asundusteni: viikingid Prantsusmaal, Britannias ja Iirimaal 840-950
3. Pealikud, müüdid ja laevad: Skandinaavia vanemal viikingiajal 800-950
4. Üle Atlandi: viikingid Fääri saartel ja Islandil 900-1262
5. Kadunud koloonia: Gröönimaa 1000-1450
6. Hea Vinlandi otsingul: viikingid Põhja-Ameerikas 1000– u 1350
7. Edasi itta: viikingid Venemaal 800-1040
8. Uued impeeriumid Inglismaal ja Skandinaavias 950-1050
9. Viimased viikingid: normannid, varjaagid ja tee Hastingsini 911-1066
10. Viikingiaja lõpp ja viikingite pärand
Bibliograafia
Kronoloogia
Отрывок из книги
Minu vanematele, kes nägid pealt selle teekonna algust, kuid ei saanud enam olla selle lõpu juures.
Viikingite esimesed röövretked Britannias ja Iirimaal
.....
Nii vabade kui ka orjade seisund oli pärilik, ehkki viimaste arv võis suureneda vangide läbi, keda võeti röövretkede käigus (nende arv kasvas märkimisväärselt viikingiajal). Ori oli õiguslikult mitmeti piiratud ja seisis õiguste poolest vabast inimesest madalamal. Kui näiteks ori solvas vaba inimest ja viimane orja tappis, tuli karistuseks tasuda vaid orja hind, kui aga vaba mees mõrvas oma orja, ei langenud talle üldse karistust osaks (kui ta just ei juhtunud õnnetut trääli mõrvama paastu ajal, millisel juhul oli karistuseks väljasaatmine).32
Suurem osa elanikest kuulus vabade, aga mitte ülikute sekka ning neil oli õigus osaleda kohalikel rahvakoosolekutel ehk tingidel (þing), mis kujutas endast kogu viikingimaailmas levinud institutsiooni, millel lahendati üldise tähtsusega küsimusi ja mõisteti kohut. Vabade kategooria oli väga lai ja jagunes mitmeks allklassiks, sealhulgas põllutöölised ja rentnikud, aga ka mitteülikutest maaomanikud. Vabade kohta kasutati tavaliselt sõna bóndi, mis tähistab talupidajaid. Tähtsaim allrühm olid óðalsbóndi ehk odalivabad – see seisund on juriidiliselt küll keeruline, aga tähistab sellise maavalduse omanikku, mida võis pärandada (samal ajal ei saanud seda võõrandada perekonda mittekuuluvale isikule ilma hõimlaste nõusolekuta). Ühiskondliku kihistumise süvenedes tekkis teisigi allrühmi, kelle seas tuleb ära märkida maata põllutöölised ja väikemaapidajad, kes õiguslikult olid küll põhimõtteliselt võrdsed, aga kes surma või vigastuse korral väärisid väiksemat hüvitust kui odali- ehk taluomanikud.
