Читать книгу Pojengid taeva äärel - Pille Simon - Страница 5

Valged kohevad pojengiõied võitlevad vapralt vihmasajus. Suured piisad tabavad neid nii ootamatult, et panevad õietutid võbisema. Kuni nad üksteise järel justkui allaandmise märgiks päid langetavad. Tuul rebib halastamatult õielehti, mis kukuvad kui suured pisarad mustale mullale. See on nagu lumi.

Ma vihkan pojenge. See on ainukene asi, mida ma mäletan.

Miks?

Miks ma neid suuri, kohevaid ja hästi lõhnavaid lilli vihkan, seda ma ei mäleta. Tegelikult ei mäleta ma üldse midagi. Mitte midagi, kui siis ainult seda, mis Andres minust ja meie kooselust rääkinud on. Ma vaatan uuesti enda käes olevat fotot.

Seal on heledate juuste ja suurte siniste silmadega naine, kellel on naeratades lohukesed põskedes. Ta kükitab ja vaatab heldinult väikest tüdrukut. See naine olen mina. Ma olen sirutanud oma käed väikese inglilokkidega tüdruku poole, kes arvatavasti teeb esimesi samme murul. Tüdruk on meie väike Anita.

Ei mäleta!

Ma vaatan tähelepanelikult fotol olevat eakat, viimse detailini viimistletud soengu ja lillelise kleidiga naist. Tema kõrval murul istub hallis ülikonnas prille kandev mees, kellel on hõredad hallid juuksed ja sissevajunud põsed. Need peavad olema minu vanemad. Ma ei mäleta neist kedagi. Nad tunduvad nagu pilt ajakirjast. Lasen käe fotoga uuesti sülle kukkuda.

Pea valutab. Panen silmad kinni ja püüan kiiktooli mitte liigutada. Mulle tundub, et ma ei armasta kiiktooliga kiikumist. See ajab mul südame pahaks, aga Andres ütles, et see oli mu lemmiktegevus – istuda verandal ja kiikuda koos Anitaga. Rääkida talle loodusest, lindudest ja taimedest kõike, mida ma tean.

Kaua ma olen niimoodi vegeteerinud?

Kaks aastat?!

Jah, kaks, nii Andres ütles.

„Ma räägin, see ei toimi... jaa... me peame. Oota. Ta on ärganud, helistan hiljem...okei. Jaa, jaa, ma tervitan teda. Sina ka!”

„Kallis, sa oled juba ärganud.”

Ma avan silmad ja vaatan talle otsa. Ta libistab telefoni taskusse ja tõmbab käega läbi juuste. Kes sa oled? Ma ei mäleta sind.

„Töölt helistati. Kas sa ei tunne mind jälle ära? Me eile rääkisime, sul tuli ju meelde.”

Ta kükitab ja võtab mu käe.

See tunne on võõras, tema lõhn on võõras.

„Olgu. Alustame siis jälle uuesti. Mina olen Andres, sinu abikaasa. Mäletad? Me oleme sinuga seitse aastat abielus olnud. Sul oli autoavarii. Sa jäid elama, aga olid koomas, sellepärast need mälulüngad. Anneli kallis, ma armastan sind.”

Ma vaatan tema rohekaid silmi ja punakaspruune kergelt lokkis juukseid, tema päevitunud jumet, tunnen, kuidas ta mu kätt pigistab.

Ei, ei mäleta.

Ma raputan tema jutu peale pead. Kui ta mind nii väga armastab, siis miks ma ei tunne tema puudutusi ära. Miks tema lähedus ei tekita minus turvalisust. Me oleme ju ometi seitse aastat koos elanud, meie omavahelist keemiat peaks õhus tunda olema. Tema käed peaksid mul ometi meeles olema. Tema pikkade sõrmedega tugevad käed, mis libisesid üle mu näo ja keha, pannes mind erutusest üleni vabisema just nagu küünlaleegi tuules. Kuid nüüd ei tekita tema puudutused minus mingeid tundeid. Ta laseb mu käe lahti, ohkab ja tõuseb. Ma jälgin ta liigutusi, neis on midagi tuttavat, aga ma ei mäleta. Lasen pea uuesti vaikselt kiiktooli seljatoele ja sulen silmad.

„Ma teen meile mõnusa hommikusöögi. Mine pane ennast riidesse.”

„Jah,” ütlen peaaegu hääletult.

Katsun rahulikult tõusta, kiired liigutused tekitavad peavalu ja kohinat kõrvus. Vean ennast vannituppa, alles nüüd märkan, et foto on mul ikka veel käes. Surun selle ettevaatlikult hommikumantli taskusse. Keeran vannitoa ukse seestpoolt lukku ja lasen hommikumantlil põrandale kukkuda. Enne dušikabiini astumist pean natukene jõudu koguma, pea käib ringi, toetan oma värisevad käed kraanikausi äärele. Külm higi katab korraga kogu mu keha, silmi tõstes näen peeglist nägu. Kas see olen tõesti mina? Sama naine fotolt. Üritan naeratada, et näha, kas mul on naerulohud, see ei tule eriti hästi välja, põsed hakkavad värisema. Ma ei ole vist ammu oma näolihaseid liigutanud. Peeglist vaatab mulle vastu halliseguste juuste, kahvatu jume, tumedate silmaümbrustega ja sissevajunud põskedega irvitav grimass. Avastan, et mul ei olegi põski, on ainult põsesarnad ja nahk, mis toetub justkui vastu hambaid. Sellistes olematutes põskedes ei saagi olla naerulohukesi.

Kui vana ma olen?

Pean Andrese käest küsima, arutlen endamisi ja astun dušikabiini. Keeran kraani lahti, soe vesi voolab läbi juuste õlgadele, sealt mööda selga alla. Panen silmad kinni ja püüan ennast lõdvaks lasta. Kaugelt kostab mingi heli, lapse nutt, hoian hinge kinni ja kuulan.

Nutab!

Üritan ennast kiirelt pesta, hambapastat harjale pannes kuulatan uuesti, ikka nutab. Miks Andres ometi lapse juurde ei lähe? Kohe, tibu, emme kohe tuleb, keeran vee kinni ja tõmban särgi märja ihu peale. Rahulikult, mõtlen ise, muidu hakkab pea ringi käima ja siis ei jõua ma kuhugi. Tõmban dressipüksid üles, seon paelad tugevasti kinni ja astun paljajalu vannitoast välja. Pusserdan tilkuvad juuksed kuidagimoodi patsi ja kiirustan lapse juurde.

Lükkan toa ukse hooga lahti ja mind tabab ehmatus, tuba on tühi. Ainult puidust häll on seina ääres, kiirustan sinna.

Tühi!

Ei, ei, mis toimub! Anita, kus sa oled! Vaikus. Ma ei kuule enam ta nuttu, kuulen ainult põranda kriginat selja taga ja tunnen tema käsi oma õlgadel.

„Anneli.”

Ta surub mind enda vastu, mu silmad hakkavad tulitama ja kuumad pisarad veerevad mööda põski alla.

Jah, mulle tuli meelde, et Anitat ei ole enam, päriselt ei ole. Ta oli koos minuga autos, kui ma avarii tegin, ma tean, Andres rääkis, ma tean, aga ei mäleta avariist midagi.

„Tule, lähme sööma.”

Ma noogutan ja pühin näo kuivaks. Astun Andrese ees toast välja. Ta tõmbab ukse kinni ja keerab lukku. Tahan talle karjuda, et ära pane kinni, me ei kuule, kui ta jälle nutma hakkab, aga ma ei tee seda, ma ei julge. Ma kardan, et juhtub midagi halba, ma tunnen seda, ma ei tea, mis see olla võib, aga ma tajun, et seda on ennegi juhtunud. See olukord on kuidagi tuttav. Võtme keeramise hääl, viha, karjumine ja seejärel valge kittel, mööda lage jooksvad päevavalguslambid. Kuulen oma peas, et keegi karjub „sa oled halb, väga halb ema, kui niimoodi käitud”, sellele järgneb pimedus, ei, mitte nagu uni, see on rohkem nagu eemalolek. Ma kuulen, mis minu ümber toimub, näen neid valgetes kitlites inimesi, seda, kuidas nad liigutavad suud, sätivad tekki, aga ma ei saa neile midagi vastata, ma olen küll siin, kuid samas nagu väljaspool iseennast. Minu soov neile vastata taandub füüsilise võimetuse taha.

„Anneli, su tee jahtub.”

Hääl toob mu reaalsusesse tagasi, ma istun nüüd köögis laua taga. Vaatan, kuidas ta tõstab taldrikule Prantsuse röstsaia, raputab sinna peale tuhksuhkrut ning lükkab taldriku minu ette. Neid saiu ma armastan, seda ei pea ma mäletama, seda ma tean. Need saiu armastan ma juba lapsepõlvest. Ema tegi neid igal laupäeva hommikul. Kloppis lahti paar muna, kastis saiaviilud sinna sisse ja praadis või sees. Imeline hommikusöök!

Jälgin Andrese iga liigutust, püüdes leida neis midagi tuttavat, midagi, mis meenutaks meid koos, meie igapäevaseid toimetusi, mida me koos tegime, ja tundeid enne õnnetust. See maneer, kuidas ta tuhksuhkrut saiale raputab, selles on midagi tuttavat, arvan ma, köhatan ja võtan julguse kokku, et küsida jälle enda ja õnnetuse kohta. Arvatavasti juba mitmendat korda.

„Andres, kui vana ma olen? Ma ei suuda seda meenutada.”

Ta vaatab mulle üllatunult otsa, mälub rahulikult saia, loputab selle siis kohviga alla ja justkui minu välimust hinnates vaikib pikalt. Minu jaoks liiga pikalt, hakkan juba arvama, et ta ei tea, ja mul on õigus. See mees pole minu abikaasa.

„Kallis, sa oled kolmekümne kahe aastane, aga ikka veel sama ilus kui meie esimesel kohtumisel.”

Ta valetab!

Ma ei hakka seda ütlema, aga ma ju nägin ennast peeglist. Mu juustes on hallid traatjad karvad ja see kole arm, mis jookseb otsaeest kõrva taha ning sealt lõua alla. Jah, kui juuksed lahti on, katavad nad enamiku armist ära ja seda polegi eriti näha, aga see on kole.

Ma ei vasta talle, vaid hakkan oma saia sööma ning otsustan, et küsin peale sööki õnnetuse kohta. Niikaua, kui ma avariid ise meenutada ei suuda, proovin ma selle tema jutu järgi meelde jätta, ehk aitab see mu mälu uuesti käivitada.

Andres paneb hommikusööginõud masinasse. Ma tõusen lauast ja suundun uuesti verandale, siin on ikka veel see kiiktool, seisan ja pean enesega aru, kas ma tõesti armastasin kiiktoolis kiikuda. See on vastik, peaks Andrest paluma, et ta tooks siia mõne tugitooli.

„Anneli, sinu rohud.”

Jälle, ma ei taha neid, need teevad uimaseks.

Midagi ütlemata sirutan käe ette ja vaatan neid nelja tabletti, mis ta mulle peo peale paneb.

„Neela ilusti alla, usu, need on sinu tervenemiseks vajalikud, ega siis arst neid niisama välja ei kirjutanud.”

Noogutan ja pistan kõik korraga suhu. Mõned neist on kibedad ja ma kallan kogu klaasitäie vett kiirelt sinna otsa. Katsun nüüd ettevaatlikult kiiktooli istuda. Andres paneb mulle teki jalgadele ning istub mu kõrvale väikesele tumbale, võtab mu käe ja hakkab seda mudima.

„Andres, räägi mulle uuesti sellest avariist. Ma olin siis kolmkümmend, kui see juhus. Kuhu ma sõitsin?”

Ta noogutab ja tõmbab tumba mulle lähemale.

„Sa olid just kolmekümneseks saanud, see juhtus päev peale sinu sünnipäeva. Sa tahtsid ise oma vanemad linna viia ja siis Anitaga mängutuppa minna.”

„Nii et mu ema ja isa olid ka seal autos.”

„Jah, ema ja Anita said...”

Ma ei kuule teda enam, näen, kuidas ta suu liigub, aga hääl ei jõua minuni. Pea kohiseb ja silmad muutuvad jälle raskeks. Jälle, kurat, see on tablettidest. Ma ei võta neid enam kunagi – see on viimane asi, millele mõtlen, kui kõik kuhugi kaob.