Читать книгу Pojengid taeva äärel - Pille Simon - Страница 6

Avan silmad, voodi. Kuidas ma siia sain? Kas jälle on hommik? Ajan ennast istukile, tõmban hommikumantli selga ja lähen toast välja. Päikeselaigud on põranda kohati soojaks kütnud, tunnen seda oma paljaste jalgadega. Kõnnin verandale ja istun kiiktooli. Olen nagu vati sees, pea on raske.

Kaks punarinda askeldavad pojengipõõsa all. Ma tean neid, nad on väga julged linnud, meenub mulle. Kusagilt ajusopist kerkib mälukild sellest, kuidas ma lillepeenart kobestan ja punarind askeldab üsna minu lähedal. Kui ma oleksin vaid tahtnud, oleksin võinud teda lausa puudutada. Neid linnukesi on võimalik käe pealt sööma õpetada. Lasen pea tooli seljatoele vajuda ja olen enda üle uhke, et selline asi mulle meenus.

Mis eile oli?

Katsun meenutada, hommik, ma istusin siinsamas, vaatasin aknast välja, siis tuli tema, me sõime koos hommikusööki ja siis...

Kas täna on ka nii, kas kogu aeg, kõik need kaks aastat on nii olnud? Satun paanikasse.

Ootan ta samme, tunnen, kuidas süda aina kõvemini taguma hakkab, hoian korraks hinge kinni ja kuulatan tähelepanelikult.

Vaikus.

Kui iga päev on sama, siis ta tuleb kohe, võtab mu käe ja hakkab midagi rääkima.

Ma karjun, auto krigiseb, keegi karjub veel, keegi ropendab. Tunnen survet vastu pead ja rinda, hakkan õhku ahmima.

Avan silmad.

Veranda, vihmapiisad krabisevad vastu akent, õues müristab. See oli uni, üritan rahuneda, hingan sügavalt ja pikalt. See oli ainult uni.

Suu on kuiv ja ma tahan juua, ajan ennast kiiktoolist üles ja kõnnin vaikselt kööki. Lasen klaasi vett täis ja joon ühe sõõmuga tühjaks. See on hea külm vesi, mis mööda keha laiali valgub, nüüd tunnen, et kõht on jube tühi.

Laual taldriku peal on võileivad ja nende kõrval kiri.

ANNELI! TULEN KELL 12.

ANDRES

Otsin silmadega köögist kella. Seinakell ukse kohal näitab 10.10, ma tunnen kella, järelikult ma mäletan igasuguseid asju, aga need ei tule mul praegu kohe lihtsalt meelde, teen enda arust suure avastuse. Istun laua äärde ja hakkan võileiba sööma.

Justkui automaatselt tõusen ja lähen kapi juurde, et võtta oma lemmiktass, suur kollane lähker. Jah, lähker, ma mäletan, Andres ütleb selle tassi kohta alati lähker. Valan endale termosest teed, mulle meeldib tee. Ma pole kunagi kohvisõltlane olnud. Kui ma kohvi peale mõtlen, läheb mul nüüdki süda pahaks. Esimest korda tundsin seda siis, kui ma rasedaks jäin. Mäletan, et siis ei suutnud ma kohvi lõhna üldse taluda, teine kohutav lõhn oli keedetud kartulitel. Üllatun, et selline mälukild just nüüd esile kerkis.

Võtan sõõmu kuuma musta teed. Istun uuesti laua äärde ja olen enda üle väga uhke. Tervenev mina, kellele tulevad pisikesed asjad jälle meelde.

Olen rahul, isegi pea ei valuta, korraga märkan laual enda nimega karpi, kuhu on tabletid päevade kaupa komplekteeritud. Esmaspäev on tühi, teisipäev ka, siis täna on järelikult kolmapäev ja need on minu tänased tabletid.

Ma ei taha, ma isegi ei tea, mis tabletid need on, võibolla pole neid mulle vaja, võibolla need ei lasegi mul mäletada. Kallan kolmapäevased tabletid peo peale, jään neid üksisilmi vahtima, surun peopesa kokku ja kuulen, kuidas mu süda aina kõvemini taguma hakkab.

Ei, ma ei võta neid täna, surun tabletid hommikumantli taskusse. Lõpetan söömise ja otsustan taldriku kraanikausis ära pesta. Ma jõuan seda teha, mul on täna piisavalt energiat, ütlen endale julgustuseks, panen taldriku kraanikausi kõrvale kuivama ja valan kogu termoses oleva tee kollasesse lähkrisse.

Tabletid, ma ei tohi neid ometi taskusse jätta, otsustan, et lasen WC-potist alla, aga kui nad jäävad hulpima … Kraanikauss, õigus, kraanikausist on kindlam. Jõllitan pikalt kraanikausi auku, see on teistsugune kui vannitoas. Teen valamukapi ukse lahti ja kummardun vaatama. Selge, ma tean, tuli meelde, see on purustaja, aga kuidas seda veel nimetati, ei meenu. Pole mõtet selle üle praegu pead vaevata, võtan taskust tabletid ja lasen neil kukkuda valamu äravooluauku, vajutan nuppu ja läinud nad ongi. Peaksin ennast kohutavalt tundma, aga ma ei tunne mingeid süümepiinu. Haaran laualt oma kollase kruusi ja lähen tuppa. Kõnnin mööda tuba ringi ja teen uuesti tutvust oma koduga.

Raamaturiiulid, meil on palju raamatuid. Suur söögilaud, toolid, kamin, mille juures on väike laud ja kaks suurt pehmet tugitooli. Mööbel toas on hele, tuba ise on ka heledates toonides ning tundub hiiglama suur ja valge, teisel pool kaminat on diivan ja jälle riiulite viisi raamatuid. Minu lemmikkoht on klaasseintega veranda, kuhu paistab vist terve päev päike. Veranda kõrval on uks, lükkan selle lahti. Kabinet, huvitav, kas Andres töötab kodus. Astun sisse, seal on diivan, riiulid ja vanaaegne kirjutuslaud, lähen otse laua juurde. Selle peal on kirjutusmasin. Sirutan käe ja katsun tähti masinal. See, see on minu masin, panen kruusi käest ja istun laua taha. Mina kirjutasin sellega, mind valdab tuttav tunne, masina kõrval on paberid, nende peal virnas ühesugused raamatud.

„Aialindude käitumine suvel ja talvel”. Anneli Leemkard. Raamatu tagaküljel on sellesama naise pilt. Otsin hommikumantli taskust välja foto ja võrdlen. See olen mina, ma kirjutasin raamatu. Loen raamatu tagaküljel oleva pildi alt:

Anneli Leemkard.

Sündinud Põlvas.

Õppinud Tartu Ülikoolis.

Eesti Ornitoloogiaseltsi liige, Briti Ornitoloogiaühingu liige.

Minu teine raamat, mis on pühendatud väikesele Anitale.

Tunnen, kuidas pisarad hakkavad mööda põski alla veerema. Pühin käeseljaga silmad kuivaks ja lähen kabinetist välja, läbi suure toa kõndides jõuan koridori, seal on kolm ust, üks viib meie magamistuppa. Seda tuba ma tunnen, olen siin voodil lamanud ja püüdnud meenutada, kuidas ma istun peegli ees, teen endale soengut või meiki. Olen püüdnud ette kujutada, kuidas ma otsin kapist hommikuti sobivaid riideid.

Ei suuda!

Mälus pole midagi, mis turgataks, tunduks tuttav. Magamistoa vastas on vannituba ja selle kõrval lukku keeratud uks, vaatan võtit ukse ees. Andres pani selle lukku, ma ei hakka võtit keerama, see on mulle emotsionaalselt liiga raske. Korraga tunnen, et olen väsinud, jalad värisevad, ei saagi aru, kas pingutusest või liigsest erutusest. Vean ennast tagasi verandale ja proovin rahulikult kiiktooli istuda, ma ei taha, et see liikuma hakkaks, see kuramuse õõtsumine haarab mu aju kaasa ja ma ei suuda enam selgelt mõelda. Tee on nüüdseks jahtunud, võtan isutult paar lonksu, panen tassi põrandale ja silmitsen hoovi.

Kuulen karjumist, üritan üle vasaku õla vaadata.

Anita! Ema!

Ema, kas Anitaga on kõik korras, vasta! Püüan ennast kogu kehaga keerata, ma olen kinni, proovin uuesti, kuid valusööst läbib mu kaela. Ma karjun, aga ma ei kuule oma häält, keegi raputab mind õlast.

Teen silmad lahti, Andres. Ta räägib. Näen, kuidas ta mind uuesti raputab ja siis jõuab minuni hääl: „Anneli ärka, sa näed und, see on halb uni, ärka üles!”

Kuulen enda hingeldamist läbisegi tema jutuga, ta kummardub ja haarab mind oma embusesse. Peaaegu tuttav tunne.

„See oli ainult uni, rahu, rahu, ma olen sinuga.”

Haaran tal ümbert kinni, temas on midagi nii omast ja midagi nii võõrast. Ta suudleb mind juustesse, see on Andrese moodi. Ta peab olema minu Andres.

„Ma nägin, et sa oled söönud,” ütleb ta viimaks. „Kas sa oma tabletid võtsid?”

Ta ajab ennast püsti.

Noogutan kiirelt, sest öelda ma seda ei julge.

„Tubli. Tahaksid sa veel teed? Ma plaanin endale ühe kohvi teha.”

Noogutan uuesti ja vaatan oma käsi, sest mul on tablettide pärast piinlik ja ma kardan, et kui ma talle otsa vaatan, saab ta kohe aru, et ma valetan. Ta võtab mu kruusi põrandalt ja läheb kööki. Ma näen aknast neid vaeseid longus peadega pojenge, kellel oleks nagu minuga koos häbi. Nad on kõik oma kroonlehed maha visanud, muld nende ümber ei ole enam valge. Maas vedelevad valged õielehed on muutunud pruuniks ja enamik neist on kuivanud poole väiksemaks, aga alles eile oli vihm rapsinud neilt maha esimesed valged õielehekesed. Nukralt vaatavad norgu vajunud õietupsud oma kuivanud kroonlehti, mida põldvarblased ükshaaval üles tõstavad, et nende alt midagi söödavat leida. Kas tõesti kuivavad nad ühe ööga nii ära?

Kuulen köögist tulevaid samme. Ta asetab kandiku kahe tassi ja küpsistega akna all olevale lauale ja ulatab mulle teekruusi.

„Anneli, mul on sulle üks tõsine jutt.”

Ta sai ikkagi aru, et ma tablette ei võtnud. Kerin ennast kiiktoolis nii väikeseks kui saan ja näen, kuidas mu sõrmenukid kruusisanga hoides valgeks tõmbuvad.

„Tead kallis, mul on vaja tööasjus paariks päevaks ära sõita.”

Julgen haaret kruusisangal lõdvendada ja panen kruusi kiirelt endale sülle, enesele märkamatult pääseb minu seest välja kerge ohe.

„Ei, ära pabista, sa ei jää üksinda. Sõbranna Liina lubas korra päevas siit läbi astuda, täpselt nii, nagu me varemgi oleme teinud. Ma olen juba nelja päeva pärast tagasi. Sa mäletad ju Liinat.”

„Ei.”

Raputan pead.

„Noh, siis saate jälle tuttavaks,” ütleb ta. ,,Pealegi oled sa tubli ja saad iseseisvalt kindlasti hakkama.”

„Kas ma jään ööseks üksinda?”

„Kui sa ei taha, võib Liina mõneks ööks siia jääda. Ma arvan, et tal pole selle vastu midagi. Saategi omavahel rääkida ja ehk aitab see sul asju paremini meelde tuletada.”

Noogutan talle vastuseks, ise üritan meenutada, milline Liina välja näeb.

„Ostsin sulle erinevaid puuvilju ja valmistoitu, saad soendada ja kui millegi isu tekib, lase Liinal tuua. Sa saad hakkama. Ma usun küll, ah jah, tabletid on iga päeva jaoks ilusti valmis pandud. Võta kohe hommikul ära ja pane laual olevale paberile kirja, et oled võtnud, siis ei lähe sul sassi,” ütleb ta ja vaatab mulle otse silma.

Vaatan ta nägu, habe on värskelt aetud. Tema pruunikaspunased juuksed on liiga lühikesed. Miks ta juuksed nii lühikeseks on lõiganud? Ma otsin kasvõi pisimatki sünnimärki või armi, mis annaks kinnitust, et see mees on minu abikaasa. Olen Andrese nägu tuhat korda vaadanud ja katsunud, miks ma ei suuda seda nüüd meenutada? Ta kaelal olev puna kerkib põskedele. See on tuttav. Kui Andres erutub või millegipärast ärritub, tekib tal selline reaktsioon. Seda ma tean, see on mulle tuttav, aga ta lõhn on võõras.

„Me peame vaikselt tavalisse elurütmi tagasi pöörduma. Anneli, sellest on kaks aastat juba, igapäeva rutiin võib aidata sul asju paremini meelde tuletada, võibolla saad varsti jälle oma raamatu kirjutamist jätkata ja mina saaksin uuesti täiskohaga tööd teha. Ausalt öeldes ei tule me varsti enam rahaliselt toime, sest säästud hakkavad otsa lõppema.”

„Mis kuupäev meil täna on?” julgen ma tema jutu lõpuks küsida ning näen tema silmis pettumust. Tülpinud häälega teatab ta mulle, et täna on 15. juuni. Püüan seda endale meelde jätta: 15. juuni ja kolmapäev.

Kolmapäev ja 15. juuni.

Ta räägib mulle veel pikalt igasuguseid asju ja rõhutab korduvalt, et võin julgelt Liinalt abi paluda.

Liinalt!

Ma isegi ei mäleta, milline ta on. Ta julgeb mind üksi jätta ja ütleb, et on seda ennegi teinud. Ma ei mäleta. Kas mu mälu kaob vahepeal ära ja tuleb siis uuesti tagasi niimoodi, et ma ise ei mäleta seda.

„Küll ma hakkama saan,” kuulen ennast tema jutule vahele segavat.

Ta vaatab mulle üllatunult otsa ja naeratab.

„See on juba minu Anneli jutt.”

Andres tõuseb, suudleb mind põsele ja läheb magamistuppa. Tagasi tulles on tal ühes käes suur spordikott ja teise käega ulatab ta mulle telefoni.

„Sinu telefon, hoia seda enda lähedal. Sa võid mulle iga kell helistada, ma ise katsun ka helistada esimesel võimalusel. Laadija on magamistoas öökapil, ära unusta laadida. Ma pean nüüd minema hakkama.”

Ta kükitab ja võtab mul ümbert kinni, see peaks mind julgustama ja turvatunnet tekitama, aga ma ei tunne midagi.

„Kallis, me saame sellest koos üle, tuleme välja. Katsume koos eluga edasi minna.” Vaatan teda, midagi võõrast ja samas midagi tuttavat on temas. „Ma lähen nüüd, helistan kohe kui saan.”

Ta suudleb mind veel korra põsele ja siis laubale, tõuseb ning läheb toast välja. Kuulen, kuidas välisuks kinni klõpsatab.

Üksi.

Ma olen täiesti üksi, tee tassis on jahtunud ja ma panen selle lauale küpsiste juurde.