Читать книгу Initsiaal purjeka ja papagoiga - Piret Raud - Страница 5

Eda võttis veiniklaasi vasakusse kätte ja üritas paremaga seelikut õigesse asendisse tagasi sikutada – nii märkamatult kui võimalik. Libe vooder oli käimise ajal ümber piha kolmveerandtiiru teinud ja seljaõmblus nihkunud paremale puusale. Selle seelikuga juhtus alati nii.

Ta oli galeriisse jõudnud väikese hilinemisega – kõned olid juba peetud ja näitus avatuks kuulutatud. Rahvasumm seisis seljaga seinale riputatud piltide poole ja suhtles omavahel elavalt.

Inimesi oli rohkem kohale tulnud, kui ühelt avamiselt harilikult leida võib: oli hulganisti noori – ilmselt Janeki üliõpilasi –, oli hipsterite moodi keskealisi pereinimesi, mõned südamlikud vanadaamid ja paar elatanud hipit ning ka ametnike moodi ülikonnastatud rahvast. Janekil oli kahtlemata suur tutvuskond. Eda otsis mõnd tuttavat nägu, ent paistis, et ta ei tundnud siin õieti kedagi. Või vähemalt mitte nii hästi, et ühe või teise seltskonnaga liituda. Akna all seisis küll häbeliku naeratusega lastekirjanik, kellega ta kunagi väga ammu ühel sünnipäeval sulgpalli oli mänginud, ja otse veinilaua kõrval kammis sõrmedega oma pikka habet kultuurikriitik, kellega koos ta omal ajal pioneeride palee näiteringis oli käinud, kuid Edal polnud tahtmist neist kummagagi tutvust uuendada. See tunne oli vist vastastikune, sest Edat märgates pöörasid nii lastekirjanik kui kriitik silmad mujale.

Päevakangelast ennast võis näha natuke eemal kultuuriministriga jutlemas. Janeki kõrval oli koha hõivanud baleriinikleidis neiu, kes, pilk ainiti Janeki rääkival suul, end katkematult vasakule ja paremale hööritas justkui mõni rikkiläinud mehaaniline mänguasi. Plika hirmpikad jalad külmroosades mustriga sukkades paistsid kahara tüllseeliku alt nagu meduusi suusagarad. Pisike pea hapra kaela ja keha otsas mõjus millimallika kintsude kohal ebaproportsionaalselt väiksena. Muidu oli ilus tüdruk, nagu neid Janeki läheduses tihti kohata võis. Praegu polnud küll õige hetk segama minna, otsustas Eda. Ta võib Janekile hiljem hoopis helistada – õnnitleda preemia puhul ja tänada kutse eest. Või veel parem – ta saadab lihtsalt sõnumi.

Tegelikult nii oligi hästi, sest Eda polnud galeriisse tulnud sooviga suhelda, vaid lootuses pilte vaadata, nõnda palju kui selline asi avamismelus üldse võimalik olla sai. Ta pani tühjaks saanud veiniklaasi ära, napsas suupistekandikult mõned viinamarjad ja liikus sinnapoole, kus oli näituse mõtteline algus. Otse välisukse kõrvale seinale olid kinnitatud Janeki elulugu ja näitusetutvustus.

Atlantis, luges Eda. See on kui teadvuse unustusehõlma langenud maagiline kiht, uinunud lüli kosmilise kõiksuse ja meie ihade intuitiivse paradigma vahel. Visuaalne maailm, mis on tiine allegooriatest ja tulvil vihjetest Euroopa kultuuriloole, käivitab ürgsed allhoovused ja defineerib meie asendi katkematute metamorfooside aegadeülesel spiraalil. Edasi ei viitsinud ta lugeda, vaid asus fotosid vaatama.

Et näitust näha, tuli Edal pugeda inimeste selja taha. Tööd olid suuremõõtmelised ja õigupoolest oleks parem olnud neid vaadata kaugemalt kui selles kitsikuses võimalik, aga Eda lohutas end, et lähedalt uurides märkab ta detaile ja faktuure, mis muidu võib-olla kahe silma vahele jääksid.

Janek oli pildistanud veealuse maailma seda osa, milles puudus otseselt hoomatav elu. Siit ei leidnud ühtki kala ega krabi, vähemalt mitte elusat, küll aga ohtralt merepõhja uppunud esemeid, mille vesi oli teinud enda omaks. Fotodel oli rooste poolt puretud ja roheka kihiga kaetud metallkolakaid, lainetest siledaks lihvitud puitu ja klaasi ning hoovuste survele lõpuni vastupanu osutanud plastikut ja kilet. Seal oli aastakümneteks merepõhja jäänud kapronist kalavõrk, mille kude oli veetaimedega üheks saanud, lapsikult töntsakas meremiin ja isegi üks tilluke heleroosa nööp, mis kesk Edale tundmatute molluskite kodasid oma süütut nööbiidentiteeti säilitada püüdis. See oli mingi täiesti teine maailm, Janeki maailm, kus laialikistud tamiilist oli saanud sireeni juus ja sametiseks uhutud katkisest pudelikaelast lootoseõis.

Eda oli kuulnud, kui keeruline on vee all pildistada – seal on hämar ja värvid tuhmuvad –, kuid Janek oli proff ja mingit hinnaalandust endale ei lubanud. Fotod olid tal selged ja teravad, ei mingit hämu ega liigset rohehalli.

Eda uuris parajasti ühele pildile jäädvustatud adru, mille tilgakujulised konnakulleseid meenutavad põied särasid metalselt nagu mõned eriti hinnalised ja hoolega disainitud jõulupuuehted, kui kellegi hääl ta näitusesaali tagasi tõi:

„Vabandage!“

Eda pööras end ümber.

„Teie olete Eda Jaanson? Tegelete kalligraafiaga, kui ma ei eksi,“ ütles hääle omanik, enesekindla olekuga neljakümnendates mees. Ta tutvustas end kerge kummardusega, kuid mehe nimi kadus inimeste jutusuminasse. „Mul on teile üks jutt.“

„Ma kuulan,“ ütles Eda.

„Mitte siin, lähme otsime vaiksema koha.“

Ta viipas sealsamas läheduses seisvale paokil uksele, mis viis galerii kontoriruumidesse. Eda astus kõheldes ukse vahelt sisse ja leidis end inimtühjast koridorist. Mees järgnes talle, lükkas ukse kinni ja jäi, selg vastu ust, Eda ette seisma. Eda märkas nüüd, et mehel olid jalas erkkollased tennised. Hõbehalli ülikonna juurde kindlasti teadlik valik.

„Minu jutt on lühike,“ ütles mees asjalikult. „Tahan teilt nimelt paluda, et teeksite ühele inimesele auaadressi.“

„Auaadressi?“ oli Eda siiralt hämmeldunud. „Tänapäeval ei telli enam keegi niisuguseid asju.“

„Mina tellin.“

„Ma ei teagi, kuidas seda teile nüüd öelda,“ pomises Eda, „aga võib-olla ma pole siiski päris õige inimene selleks tööks.“

Ta tundis end tühjas koridoris võõra seltsis ebamugavalt. Mees paistis küll igatepidi viisakas ning kindlasti mitte vägivaldne või ohtlik, ent miks oli tal vaja auaadressist rääkides seljaga ust kinni hoida, nagu nad ajaksid siin mingeid valgustkartvaid asju? Veider tüüp.

„Ma teen haruharva oma tööd eratellimuse peale,“ lisas ta. „Rohkem ikka asutustele, ja sedagi mitte just tihti.“

„Tehke siis mulle erand,“ palus mees ja vaatas talle otse silma. Mehel oli terav läbitungiv pilk. „See oleks ka teile endale hea. Võimalus luua midagi absoluutselt erilist.“

Eda ei vastanud.

„Jätaksin teile täiesti vabad käed,“ jätkas mees. „Teksti osas ja üldse. Võite näiteks pilte juurde joonistada, kui tahate. Tähtajaga pole ka kiiret. Võtke endale nii palju aega, kui kulub.“

Eda lõi kõhklema. Vabaduse mainimine mõjus. Üldiselt kiputi talle täpselt ette ütlema, milline üks või teine asi peaks välja nägema. Soove oli seinast seina: mõni igatses Kellsi raamatust nähtud keldipärast monogrammi, mõni tahtis saada rahvuslikke triipe ja kaheksakandu, mõni aga hoopis pintsliga maalitud orientaalseid hieroglüüfe. Kord paluti tal joonistada loojangu taustal lakka kammiv ükssarvik, kelle sarvest purskub välja lõik Kalevipoja eeposest. See jäi küll toona Edast tegemata.

Mees märkas Eda kahevahelolekut ja lisas:

„Tasu oleks korralik. Võin teile ka avanssi maksta.“ Ta nimetas summa, mis oli pigem väärika suureformaadilise õlimaali hind kui see, mida Eda oma töö eest saama oli harjunud.

Eda otsis käekotist märkmiku.

„Räägime täpsemalt. Kellele see auaadress mõeldud on?“

„Ühele lugupeetud inimesele,“ vastas mees justkui sobivaid sõnu otsides.

„Mis ta nimi on?“

„Vaat nimega on nii, et see võiks jääda kirjutamata,“ ütles mees. „See tähendab, et nime koht võiks küll olla olemas, aga see peaks olema tühi. Kui nii saab paluda.“

„Nojah, saab muidugi. Aga ikkagi ...“ Eda oli hetkeks segaduses. „Ma tahaks temast üht-teist siiski teada. On ta mees või naine? Kui vana umbes? Tuleb see juubeliks või mingiks muuks sündmuseks?“

„Miks see oluline on?“

„No ma ei oskagi kohe öelda. Teaksin kasvõi sobivaid värve valida. Võimalik näiteks, et teeksin naisterahvale midagi õrnemat ja peenemat kui mehele.“

„Parem oleks, kui te sellistele pisiasjadele nagu vanus või sugu liigset tähelepanu ei pööraks,“ ütles mees pidulikult, nagu peaks kõnet. „See auaadress võiks rääkida millestki suuremast ja üldisemast kui elatud aastad või meheks ja naiseks olemine. Millestki palju suuremast ja üldisemast. See peaks olema ikkagi kunstiteos. Kõrgem klass!“

„Mis see suurem ja üldisem on? Mingi juhtlõng või info kuluks mulle siiski ära. Milline inimene ta on? On tal hobisid? Aiandus näiteks? Muusika? Kalapüük?“

„Jah, üks asi on oluline küll,“ tunnistas mees. „Oleksin selleni kohe ka jõudnud. See isik nimelt armastab merd. Teiegi vist armastate. Nägin, mismoodi te täna näitust vaatasite.“

„Kas mitte kõik inimesed ei armasta merd?“ ütles Eda häiritult. Talle ei meeldinud, et teda oli jälgitud.

„Sugugi mitte kõik,“ ei olnud mees nõus ning tegi sügavmõttelise pausi, enne kui lausus iga sõna eraldi rõhutades: „Mõned eelistavad järve.“

Eda muigas. Mereinimesed ja järveinimesed, hommikuinimesed ja õhtuinimesed, koerainimesed ja kassiinimesed, riisikainimesed, kukeseeneinimesed – mingit seltsi rahva sekka pidid sa kuuluma. Ometi oli mehel mingis mõttes õigus: merest hoolimine kõneleb hoolija kohta päris kindlasti rohkem kui tema nimi või amet. See oli justnimelt säärane teadmine, mis annab aimu, kellega päriselt tegu. Meretuul ja -kohin, lainete rütm, silmapiiri taha ulatuv lõputu veteväli – Eda tundis merd armastava tundmatu vastu järsku suurt poolehoidu.

„Oleme siis kokku leppinud?“ küsis mees Edat naeratamas nähes. „Lööme käed?“

„Nojah. Vist küll.“

Teisel pool ust katsus keegi linki. Mees võpatas kergelt ja ta silmad tõmbusid pilukile.

„Üks asi veel,“ ütles ta häält tasandades. „Mul on palve, et see minu tellimus ja meie tänane jutuajamine jääksid meie vahele. Kõikvõimalikud sotsiaalmeediapostitused ja muud kõlakad võiksid ära jääda. Ma mõtlen seda päris tõsiselt.“

„Arusaadav,“ ütles Eda. Tal polnudki kombeks oma tähtsamaid töid või eluseiku tuttavatega jagada, nagu ka mitte infot honoraride suuruse kohta. Mees muidugi ei võinud seda teada, nii et tema mure oli mõistetav. Küllap oli auaadress mõeldud selle saajale üllatuseks.

Eda torkas märkmiku tagasi käekotti. Mees ei olnud öelnud midagi, mis ka üles kirjutamata meelde poleks jäänud.

„Kuidas me kontakti hoiame?“ küsis ta siis. „Vahetaks telefoninumbreid äkki?“

„Pole vaja,“ raputas mees pead. „Ma võtan ise ühendust kui vaja. Hoian teil silma peal.“

Mees avas ukse ja Edal ei jäänud muud üle, kui saadud vastusega leppida ning kuulekalt saali astuda. Rahvast oli vahepeal juurde tulnud. Õhk oli paks ja jutusumina detsibellid laes. Suupisted toidulaual olid otsa saanud, ent veini jagus. Juba kukkusidki esimesed joogiklaasid ja läbi lärmi kostsid südid katsed laulujoru üles võtta. Eda ei silmanud endiselt ühtegi tuttavat. Janek oli kuhugi kadunud, lastekirjanik ja kultuurikriitik kumbki oma inimesed leidnud.

Eda tundis end kogu selle melu keskel järsku ääretult üksinda. Ega ta tegelikult ei sobinudki siia. Kunstimaailma hierarhiates on ilukirjutaja täielik null, mingi mõttetu käsitööline ja suveniirinikerdaja. Eikeegi. Igapäevaselt ta sellele ei mõelnud. Mõistusega vaadates ei saagi hierarhiaid tõsiselt võtta. Kuid siiski ... Kas tõesti ei olnud mitte ühtegi tuttavat näha? Ei olnud. Ainult võõrad näod.

Eda keeras selja saali poole ja püüdis keskenduda seinal rippuvale fotole. See ei õnnestunud. Ta sai aru, et viimane aeg on lahkuda, enne kui kurvameelsus ligi hiilib ja terve õhtu ära rikub.