Читать книгу Initsiaal purjeka ja papagoiga - Piret Raud - Страница 6

Väljas oli pimenemas. See üürike hetk, kui taeva sügav ja tume preisi sinine pole veel päris mustaks tõmbuda jõudnud. Eda seisatas ning ahmis himukalt värsket õhku kopsudesse.

Galeriiesine tänav oli kontrastiks avamismelule ebamaiselt vaikne ja inimtühi. Siiski mitte täiesti – saaliakendest paistvas heledas valguslaigus suitsetas Janeki käevangust tuttav balletiseelikuga neiu.

„Hei!“ hüüdis tüdruk, kui oli Edat märganud. „Kas sa sokke nõelud?“

Eda astus lähemale.

„Mis mõttes?“

„Otseses mõttes,“ ütles tüdruk. Ta hääl kähises kergelt nagu vanal suitsetajal. „Kui soki sees on auk, kas sa parandad selle ära või viskad minema ja ostad uued sokid?“

Tüdruku nägu oli nutetud. Ta sigaretti hoidev käsi jõnksatas järsku, nii et suitsu otsa kogunenud tuhk pudenes maha tänavakividele. Lähedalt paistsid neiu käsi ja sõrmed tunduvalt vähem haprad, kui Eda varem arvanud oli.

„Sa mõtled tavalisi puuvillaseid sokke? Ära viskan.“

„No vot!“ oli tüdruk võidukas. „Kõik teevad nii. See on suhetega täpselt samamoodi. Vanasti ei visanud esiemad kunagi sokke minema, vaid nõelusid neid. Ja suhte kallal tehti tööd. Ja mehed hindasid naisi ja kinkisid lilli. Aga tänapäeval! Enam ei ole mingit austust teise inimese vastu. Nii kui suhtel on auk sees, siis joostakse kohe minema. Mitte mingisugust tänu, lugupidamist või tunnustavat sõna!“

Eda ei osanud tüdruku jutu peale midagi öelda.

„Ilus kleit sul,“ tegi ta teist juttu. „Sa tantsid?“

„Ei,“ ütles tüdruk. „See on mul lihtsalt outfit selline. Spetsiaalselt avamise jaoks tehtud. Mõtlesin, et Janek on justkui ühe jalaga tinasõdur ja mina olen tema tantsijanna. Ma ei teadnud siis, et ta mind just täna maha jätta otsustab.“

„Janekil on ju mõlemad jalad olemas,“ tähendas Eda. Lihtsalt selleks, et midagi öelda.

„Ma mõtlesin seda kujundlikult,“ ütles plika teravusega hääles. „ Aga vahet pole. Enam vahet pole.“

Tüdruku sigaret oli lõpuni põlenud. Ta viskas selle maha, võttis pakist uue suitsu ja küsis:

„Kas sa mättakirvest tead?“

„Missugust mättakirvest?“

„Haa! Seda ma arvasingi, et ei tea.“ Neiu silmad välkusid, kui ta suitsu põlema pani. Vasaku silma ripsmetušš oli nutmisega laiali läinud ning see andis näole tüdruku trotslikust olekust hoolimata pisut pierrot’liku ilme. Või täpsemalt küll pierrette’liku. Tüdruk tõmbas paar sügavat mahvi, enne kui jätkas.

„Mitte keegi ei tea tänapäeval enam mättakirvest, rääkimata sellest, et osataks sellega mättaid üles võtta. Kodud on täis juhtmeid, fotokaameraid ja objektiive, kuid et kellelgi oleks kuskil kapis või riiulil kasvõi üksainuski mättakirves – seda ei ole. Ja ma ütlen sulle – mees ilma mättakirveta pole midagi väärt. Samas, mättakirvega mees juba oskab oma naist hoida.“

„Kas Janekil ei ole mättakirvest?“ küsis Eda ettevaatlikult.

„Justnimelt!“ ütles tüdruk. „Seda tal ei ole! Janek on täielik pask! Just selline mõttetu tüüp, kes pole isegi kuulnud midagi mättakirvest. Mul vedas, et temast lahti sain.“

„Siis on vist kõik ikka pigem hästi?“ küsis Eda.

„Jah,“ ütles tüdruk. „Mul on kõik kombes.“

Ta viskas suitsu maha ja kustutas selle kingatallaga.

„Kas sul nätsu on?“

Edal ei olnud.

„Mis seal ikka,“ naeratas tüdruk närviliselt. „Saab ka ilma.“

Ta ajas selja sirgu ja kohendas juukseid. Võttis käekotist peegli ja parandas meiki. Seejärel tõstis ta ühe jala õhku ning keerutas end teisel jalal hüpeldes mitu tiiru.

„Sinuga oli hea rääkida, aga ma lähen nüüd tagasi sisse,“ ütles ta, kui oli jala tagasi maha pannud. Hetk hiljem oli ta juba galeriiukse taha kadunud.

„Nägemist,“ pomises Eda ja hakkas trammipeatuse poole astuma. Õhtutaeva tumesinine hetk oli mööda saanud.