Читать книгу Minu Pärnu. Suvitajaks saamine - Piret Tali - Страница 10

Pärnu on nagu pikk mere ja jõe vahel looklev lint, kus pead sageli mõtlema, kummal pool jõge sa liigud. Isegi enamik tänavaid on ühtpidi pikaks venitatud – mere ja jõe vahele. Sellesse minu poolde Pärnust jõudmiseks pead sa üle silla minema. Ma kardan ja armastan seda Pärnu vana silda. See on nagu sild kahe maailma vahel. See ongi üle vee minek. Äkki õnn ongi Pärnu sillal?

Nagu korvitegija Siimul selles Peet Vallaku novellis, kus Tahkuranna korvitegijale ütles üks mees, et õnn ootab sind Pärnu sillal. Mees ootas kaks päeva sillal, kuni tuli sillavaht ja ütles, et ei maksa uskuda kõike, mis räägitakse. Talle öelnud üks mees ka, et ühel Tahkuranna korvitegijal on rahapada õues kivi all. Siimust saanud rikas mees.

Aga see, kes seda lugu rääkinud, olla lambavaras. Kes sellist usub. Ammuks seda sillalt oodatavat õnne uskuda. Või mis imet need supelsaksad kõik muidu Pärnu poole voorivad? Ootavad ikka, et õnn neid sillal ootaks. Ainult rahapaja võtavad nad seljas kaasa.

Ime peab seal kusagil ju olema. Kasvõi suviste hindade eest. Vähegi ilusamal nädalalõpul on maantee nagu üks lõpmata autotuledest rong. Reedel ühtpidi, pühapäeval teistpidi. Sada ja kakskümmend rauas, möödasõidud ja rekad. Pöörane kiirus.

Pärnu sillal hüüavad lapsed autos vahel „Tere, Pärnu“, ehkki linnapiir on ammu selja taga. Hüüavad ilma mingi suvetagi. Igal aastaajal. Jõgi oleks nagu piir. Tähendab, et ees on vabadus. Nagu koorem langeks korraga seljast. Ma jätan selle Tallinna ja lähen üle vee.

Tegelikult on sildu Pärnus kolm: vana sild, uus sild ehk Papiniidu sild ja Sauga sild. Sauga sillal, mis Valgeranna poole viib, on nagu mälestusena endisest Suursillast uhked betoonist sillakaared. Selle sillakaare all jõesuudmes oli ennemalt kalurite kõrts, kus me isaga paar korda käisime.

Uus sild Papiniidus valmis minu lapsepõlves Tallinna olümpiaregati aegu ja ma ei mäleta, et ma sellest kunagi jalgsi üle oleks läinud. Kümmekond aastat pärast valmimist – kui ma iseseisvalt ringi liikusin – oli ta juba piisavalt logu. Rattaga sõites puudusid varem aga kaldteed ja trepid olid rasked läbida.

Sealt uuelt sillalt ongi läbi suunatud uued magistraalid ja sealt sõidetakse rohkem autoga, ehkki endine Tammiste suvilarajoon kasvab järjest enam arvestatavaks elurajooniks ning haigla ja polikliiniku kolimine Rääma raba äärde on kogu linnatranspordi raskuskeskme sinna suunanud.

Iga kord kui avastan end linnaliinibussist, mis minu mälu järgi peaks kesklinna viima, kipuvad need bussid lõpetama Koidula kooli juures või haiglas. Aastakümneid viisid need polikliiniku ja turu juurde, mis asusid kesklinnas. Peale seda, kui linnavalitsus alustas tööd polikliinikus, on mul teatud kiusatus vaatama minna, kes on nüüd näiteks elektriravikabinetis tööl.

Lugedes viimaste valimiste lubadusi, ei väsi ma imestamast, kus on pärnakate ettevõtlikkus. Tartus saab iga linnavõimu juurde jõudnud mees oma silla püsti, Pärnus ainult lubatakse. Viimased 40 aastat.

Mäletan seda Tartusse naasnud baltisakslast, von Glasenappi, kes lubas Kivisilla taastada. Kinkis mulle ajakirjanikuna saltot viskava roosa hiire ja ütles, et varsti viskab tal terve linnavalitsus niiviisi saltot. Kahjuks suri mees enne ära, kui saltodeks läks. Ja Kivisild on ikka taastamata.

Pärnus pole keegi nii hullule mõttele tulnud, et oleks vaja taastada Suursild. Ja uut silda lubas ka ainult EKRE.