Читать книгу Minu Pärnu. Suvitajaks saamine - Piret Tali - Страница 8

Vahel mõtlen ma Pärnusse sõites Anna Dorothea legendile, mille pärnakast kirjanik Elisabeth Aspe lõi.

Ammustel aegadel olla linna piiril olnud raehärrale kuulunud Hollandi tuulik, kus oli maal noorest naisest. Anna keeldus naljaviluks noore kunstniku armastusest, et abielluda petteks oma rikka raehärrast kasuisaga. Kunstnik loobus kihlusest, aga maalis naisest pildi ja kinkis maali neile pulmadeks.

Sellele maalile ei hakanud peale ei tolm ega ajahammas. Nii on ka Pärnuga – selles linnas on igal ajastul midagi, mis hoolimata kõigest jääb muutumatuks nagu ilus Anna Dorothea, kes justkui eelistaks oma igavesti värskel maalil ikka ja jälle vaesele maalikunstnikule mõnusat pürjelielu.

Kes on kord suvel jalutanud läbi Pärnu ranna, arvab, et teab ja tunneb seda linna. Teab selle kuuekümne kilomeetri pikkusi pargialleesid, selle kaht muuli, merd ja mõnd lemmikkohvikut. Tänavaid, mis seal kasvavate puude alleede järgi on oma nimeks saanud Seedri, Toominga, Pärna, Kuuse jne.

Pärnu on nagu kameeleon, mis peidab oma väikekodanlikku ja alalhoidlikku argipäeva priiskavate suvevõõraste eest. Või on just argipäev – nii võluv oma ehedas väikekodanlikkuses – see, mis Pärnu nii hurmavaks muudab? Väike, hubane ja kodune on ta. Samas suletud ja oma piiratuses ahistav. Väikekodanlasel on kombeks maailma läbi isikliku lukuaugu prisma vaadata. Kui aga tõe ja vale kaalumise mõõdupuud ongi selle piiratud prisma käes?

Kohalikud kaovad suvitajate tulles hoopis kaugemale: Tammistesse, Reidu, Valgeranda, Uulu, Kablisse, Lemmeranda või linna ümbritsevatesse aedlinnaosadesse Raekülla ja Räämale.

Mai ja september – see on Pärnu edasijõudnutele ja kohalikele. Ka südasuvises kärarikkas ja pidutsevas Pärnus, kus raha ei loeta, on oma võlu. Sa tead, et kui oled piisavalt kaua suvel Pärnus paigal, siis saab kinnitada seda, et maakera on ümmargune. Sinuni jõuavad inimesed, keda sa pole ammu näinud. Kus mujal nendega kohtuda saakski kui suvises Pärnus.

Rannahotell, Rannakohvik, rannahoone, kuursaal, endine mudaravila, villad ja pansionaadid, suvekohvikud – kogu glamuur tiirleb ümber valge liivaga kaetud ranna. Mõneti on see uskumatu, et parasvöötmes, kus ilmad on nagu on, on just suvele keskendunud kuurort. Mõnel aastal jääb suvi aga oma klassikalises olekus vahele, sest lihtsalt ilma ei ole. Või on lõuna suunas avatud madala laheveega kuurordis, kus merevesi kiiresti soojaks läheb, alati suvi?

Linna põliselanik jälgib supelsakste askeldamisi juba aastaid traditsioonilise muigega. Või ehmatanud provintslase pilgul. Et mida nad nüüd jälle teevad. See on ja ei ole ka tema maailm.

Nähtamatud jooned jagavad selle linna päris ja suvitajate linnaks, milles kummaski on omad reeglid. Need maailmad näivad iga aastaga teineteisest järjest eemalduvat. Suvitajate eesmärk on esineda üksteisele, kohalikud on selles mängus vaid taustakoor ja klaköörid. Aastakümneid seda mängu tüdinud ilmel vaatav publik.

Maailma mastaabis võiks Pärnu olla vabalt Tallinna roheline eeslinn, kus saab kiirrongiga kord päevas käia lõunat söömas. Pärnakatele on Tallinn aga nagu lähivälismaa. Tundub, nagu liiguks Tallinn Pärnust iga aastaga mentaalselt kaugemale.

Suvitusperioodi lõppedes omandab linn taas pisut unise ilme ja aeglase elutempo. Olulisemaks kui tühjad alleed ja lage Vallikääru suvelava muutuvad kauplused, koolid, turg, kirikud, saunad, õllebaarid, teater, spordisaalid. Ta muutub linnaks nagu iga teinegi. Võtab võimust Suur Argipäev, ei mingeid hedonistlikke suvemeeleolusid enam.

Siis korraga kohtad kuulsate ja kummaliste asemel tänaval oma vana õpetajat, kolleegi, vaatad, kuidas mõni klassiõde on juba vanaemaks saanud, imestad, et müüja, kelle käest oled pool elu turul hapukapsast ostnud, on ikka sama laua taga. Näed poissi, kellesse olid salaja armunud, avastad, et ta on nüüd hall.

Sa mäletad neist igaühe lugu ja nemad teavad sinu lugu. Pärnu pole sugugi nii suur, et nad saaksid selles linnas ära kaduda. Sa elad siin koos pideva küünarnukitundega kogukonnas. Sa ei saa muutuda selleks anonüümseks massiks, kes pesitsevad suurtes linnades ükskõiksel ilmel.

Siis võib mõelda Anna Dorothea peale.