Читать книгу Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron - Платон - Страница 7

[17] Kuivõrd mu süüdistajad^[1] teid veenda suutsid, ateenlased, seda ma ei tea, aga nende süüdistuste tõttu oleksin iseennast peaaegu unustanud. Nad kõnelesid niivõrd veenvalt. Muide, õigupoolest ei rääkinud nad mitte midagi tõelähedastki. Kõige enam pani mind nende paljudest valesüüdistustest imestama aga see, et nad väitsid, nagu tuleks teil eelkõige selles suhtes valvel olla, et mina osava kõnemehena teid ära ei petaks.

[b] Et neil pole üldse piinlik, kui ma nende väite tegelikult otsekohe kummutan, see on minu arvates kõige häbiväärsem, sest ma ei ole ju mingi osav kõnemees, muidugi juhul, kui nad just ei pea kõneosavaks inimest, kes tõtt räägib. Kui nad aga kõneosavust silmas peavad, siis olen ma küll valmis nõustuma, et ma ei ole nende masti kõnemees. Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõe. Ent vannun Zeusi nimel, ateenlased, minult ei kuule te kaunite kõnekäändude ja väljenditega ehitud ilukõnet nagu nende [c] puhul,^[2] mina kõnelen lihtsalt, esimeste meeldetulevate sõnadega. Olen veendunud oma sõnade õigsuses, ja ärgu ka keegi teie seast oodaku midagi muud. Sest kahtlemata ei sobi enam minu eas teie ees, ateenlased, esineda toretseva kõnega nagu poisike. Ja siiski, ateenlased, palun ja anun teilt üht: kui kuulete, et ma end kaitstes kasutan samu sõnu, millega olen harjunud kõnelema turul vahetuslaudade juures, kus paljud teie hulgast on mind kuulnud, [d] samuti ka mujal, siis ärge sellepärast imestage ega lärmi tõstke. Sest olukord on selline: praegu astun esimest korda kohtu ette, olen juba üle seitsmekümne aasta vana^[3]. Siinse kõnepruugi järgi olen võhik, peaaegu võõramaalane. Kui ma aga tõepoolest oleksin võõramaalane, annaksite teie mulle andeks, kui kõneleksin samal kombel [18] ja samas keeles, milles olen kasvatatud. Nüüd palungi teid, ja mulle näib, et põhjendatult, lubada mind kõnelda just sel viisil. Võib-olla on see parem, võib-olla halvem, kuid ma palun teid ainult üht silmas pidada ja tähele panna — kas ma räägin tõtt või mitte. Sest just selles avaldub kohtuniku väärikus, oraatori kohus on aga kõnelda tõtt.

Kõigepealt, ateenlased, pean ma end kaitsma mulle esitatud esimeste valesüüdistuste ja mu esimeste süüdistajate [b] eest, seejärel aga hilisemate süüdistuste ja süüdistajate eest. Paljud süüdistasid mind teie ees juba ammu, hulk aastaid, ning ükski nende seast ei kõnelnud midagi, mis oleks tõele vastanud. Neid kardan ma rohkem kui Anytost ja tema mõttekaaslasi, kuigi ka nemad on kardetavad. Ent nood esimesed on kohutavamad, ateenlased! Nad ässitasid teie hulgast paljud minu vastu üles siis, kui te alles lapsed olite, ja veensid teid, mind alusetult süüdistades, et on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad ja oskab valet tõeks keerata. Need inimesed, ateenlased, [c] kes selliseid kuuldusi levitasid, on mu kõige kardetavamad süüdistajad, sest kes neid kuulavad, arvavad otsekohe, et kui keegi niisuguseid asju uurib, siis ei usu ta ka jumalaid. Pealegi on sääraseid süüdistajaid palju ja nad tegelevad süüdistamisega juba kaua aega. Nad kõnelesid teiega tollal, kui olite sellises eas, mil kõike kergesti usutakse, sest olite alles lapsed, mõned ka juba noorukid. Süüdistamiseks oli neil vaba voli ja kaitsta polnud end kellegi ees. Kõige ahistavam on aga see, et nimepidi ei tea [d] ega saa neist nimetada mitte ühtki, kui just mõni ei juhtu olema komöödiakirjanik^[4]. Ent kõik need, kes kas kadedusest või laimu tõttu teid minu vastu üles ässitasid, või siis ise seda uskusid ja teisi veensid — kõik nad on anonüümsed. Mitte ühtki neist ei saa kutsuda siia kohtu ette ja mitte kedagi pole võimalik üle kuulata, vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks. Niisiis nõustuge ka teie, et mul on kaht liiki süüdistajaid, nagu ma alguses juba ütlesin: [e] ühed süüdistasid mind alles nüüd, teised — kellest just äsja rääkisin — aga ammu, ning uskuge, et esmalt pean end nende eest kaitsma. Sest ka teie kuulsite nende süüdistusi varem ja palju sagedamini kui noid hilisemaid.

Olgu! Mul tuleks end kaitsta, ateenlased, ja püüda lühikese [19] ajaga ümber lükata laim, mida teie juba pikka aega endas kannate. Ma sooviksin väga, et see õnnestuks — nii teie kui minu hüvanguks —, ja mida enamat võiksingi taotleda oma kaitsekõnega! Kuid ma kardan, et see osutub raskeks, sest tegelik olukord pole mulle põrmugi saladuseks. Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.

Analüüsigem algusest peale, milles süüdistus seisneb, [b] millest tekkis mu halb maine, mida Meletos uskuma jäi ja siis minu kohta süüdistuskirja kirjutas. Olgu nii! Milliste väljenditega laimajad mind laimasid? Nagu oleksid nad seaduslikud süüdistajad, nõnda on vaja nende vande all antud süüdistus siis uuesti ette lugeda: “Sokrates rüvetab seadust ja ajab tühja tuult taga, ta uurib nii maa-aluseid kui taevasi nähtusi, keerab vale tõeks ning õpetab ka teisi [c] seda tegema.” Nõnda see süüdistus kõlabki. Olete seda ka ise näinud Aristophanese komöödias^[5], kus toodi kohale keegi Sokrates, kes uhkeldas, et oskab õhus käia, ja lobises veel palju muidki nõmedusi, millest mina mitte midagi — ei palju ega pisut — ei taipa. Ning ma ei kõnele nõnda mitte sellepärast, nagu halvustaksin niisugust teadust või kedagi, kes sellistes asjades tõepoolest on tark — puuduks veel, et Meletos mind ka selle pärast kohtusse kaebaks! —, vaid et see kõik ju üldse minusse ei puutu. [d] Teie endi hulgas on mul palju tunnistajaid ning ma nõuan, et omavahel arutaksid ja selgitaksid seda kõik, kes teist iial on mu vestlusi kuulanud, ja neid on teie hulgas palju. Küsige nüüd üksteiselt, kas keegi on kunagi juhtunud kuulma, et ma mingil määralgi olen taolistest asjadest kõnelnud. Sellest võite järeldada, et ka kõik muu, mida paljud minu kohta räägivad, on niisama ebaõiglane.

Midagi sellist pole kunagi olnud. Aga kui keegi on kuulnud, et ma püüan inimesi kasvatada ja teenin sellega [e] raha, siis pole ka see tõsi^[6], olgugi et minu arvates on kiiduväärt, kui keegi on võimeline inimesi kasvatama, nagu Gorgias Leontinoist, Prodikos Keoselt ja Hippias Elisest.^[7] Kõik nad rändavad linnast linna, ateenlased, ja püüavad noorukeid veenda — kuigi noil oleks võimalus vastavalt soovile iga oma kaaskodaniku juures tasuta õpetust saada —, [20] et senised õpetajad tuleb maha jätta ja nende juurde raha eest õppima asuda; kusjuures nood neile selle eest veel tänulikudki olema peavad. Sain teada, et siin viibib veel teinegi tark mees, kes oli tulnud Paroselt. Nimelt kohtasin juhtumisi üht meest, kes oli sofistidele rohkem raha maksnud kui kõik teised kokku, Hipponikose poega Kalliast. Küsisin temalt, kuna tal on kaks poega: “Kallias, kui su pojad oleksid varsad või härjavärsid, siis tuleks sul nende jaoks palgata kogenud mees, kellest võiks loota, et ta neist kaunid loomad kasvatab ning nende juba olemasolevaid [b] häid omadusi edasi arendab. See peaks olema mõni ratsastaja või põlluharija. Aga et nad on inimesed, keda sa siis nüüd kavatsed neile õpetajaks võtta? Kes oleks niisuguse — olgu inimliku või kodaniku — vooruse alal asjatundja? Arvan, et sa oled selle üle järele mõtelnud, sest sul on ju pojad. Kas selline inimene on olemas või mitte?”

“Loomulikult on.”

“Kes ta siis on ja kust pärit? Kui palju ta õpetamise eest võtab?”

“See on Euenos Paroselt^[8],” vastas Kallias, “ta võtab viis miini, Sokrates.”

Mõtlesin endamisi, et küll võib Euenos õnnelik olla, kui [c] ta tõepoolest sellist kunsti valdab ja nii mõõduka tasu eest õpetab. Oleksin kindlasti ka ise rõõmus ja uhke, kui oskaksin nõnda õpetada. Ent kahjuks ma ei oska, ateenlased. Oletan, et mõni teist tahaks vastu vaielda: “Aga Sokrates, millega sa siis tegeled? Millest need laimujutud, mis sinu kohta on tekkinud? Kui sa iial midagi teistest erinevat poleks teinud ega enamikust inimestest erinevalt käitunud, siis poleks ju see laim ja kumu sinu kohta ka liikvele läinud. Jutusta meile, milles asi seisab, et me sinu üle ebaõiglaselt ei otsustaks.”

[d] Mulle näib tõepoolest, et seda õigustatult küsitakse, ja ma püüan teile näidata, mis see oli, mis mind kuulsaks tegi ja laimuga ümbritses. Niisiis kuulake! Aga võib-olla arvab keegi teist, et ma nalja teen? Võite kindlad olla, et ma räägin ainult tõtt.

Ateenlased, mulle sai selline kuulsus osaks mitte millegi muu kui ainult teatava tarkuse tõttu. Aga mis tarkus see niisugune on? Tavaline inimlik tarkus. Selles mõttes võin ma küll tark olla, kuid need, kellest äsja kõnelesin, on [e] mingis suuremas, inimlikust tarkusest kõrgemas mõttes targad; ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Minul sellist tarkust pole, ja kes seda väidab, valetab selleks, et mind laimata. Palun, ärge lärmiga segage, ateenlased, kui ka teile peaks tunduma, et kõnelen liiga suureliselt. Ma ei väljenda oma mõtteid, vaid viitan kõnelejale, kes pälvib teie usaldust. Oma tarkuse tunnistajaks, kui mul seda mingil määral on, toon Delfi jumala^[9]. Te ju tunnete Chairephoni. [21] Ta oli noorusest peale mu sõber ning ka teie paljude sõber, ta põgenes koos teiega pagendusse ning tuli koos tagasi.^[10] Te teate, milline Chairephon oli, kui tormakas kõiges, mida iganes ette võttis. Kui ta kord Delfisse läks, söandas ta oraaklilt pärida… Ma juba ütlesin teile, ateenlased, ärge lärmake!… Ta küsis, kas keegi on minust targem. Püütia vastas talle, et mitte keegi pole targem. Selle kohta võib tunnistust anda tema vend, kes teie hulgas viibib, kuna Chairephon ise on surnud.

[b] Pange tähele, mispärast ma seda räägin: tahan ju teile selgitada, millest laim mu peale tuli. Kui sellest kuulsin, arutasin endamisi niimoodi: “Mida jumal tahtis sellega ütelda, millele ta vihjas? Sest ma ju tean ise, et ma pole mingi tark. Mida ta sellega ütelda tahtis, kui nimetas mind kõigist targemaks? Ta kindlasti ei valeta, sest see pole talle lubatud.” Kaua aega olin nõutu ega mõistnud, mida jumal tahtis ütelda; lõpuks, suure seesmise vastumeelsusega, pöördusin järgmise lahendusviisi poole: läksin ühe niisuguse [c] inimese juurde, keda targaks peetakse, et seal kiiremini kui kuskil mujal ennustus ümber lükata ja oraaklile avalikult kuulutada: “Too on minust targem, aga sina ütlesid, et mina olen kõige targem.” Kui ma seda inimest kontrollisin — nime pole mõtet mainida, kuid see oli üks riigimeestest, kelle olin vaatluse alla võtnud —, siis kogesin järgmist, ateenlased: temaga vesteldes tekkis mulje, et too mees näib mulle ja ka paljudele teistele, kõige rohkem aga iseendale targana, kuid tegelikult ei ole ta seda. Siis püüdsin ma talle näidata, et ta ainult arvab, et on tark, [d] kuid tegelikult ei ole; seetõttu hakkasid nii tema kui ka paljud juuresolijad mind vihkama. Ära minnes mõtlesin endamisi: “Sellest inimesest olen ma küll targem. Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea.” Sealt läksin edasi ühe teise juurde nende hulgast, kes näisid tollest esimesest targemana, [e] ja kogesin sedasama; ka siin tegin end sellega tema ja paljude teiste vihaaluseks.

Pärast seda käisin juba järjest kõik läbi. Märkasin kurvastuse ja hirmuga, et muutun kõikjal vihaaluseks. Samal ajal hakkas mulle paratamatult selguma, et jumala lausutud sõna tuleb kõigest kõrgemale seada. Et mõista, mida oraakel ütelda tahtis, oli tarvis läbi käia kõik need, kes arvasid [22] midagi teadvat. Vannun koera nimel, ateenlased, sest pean teile tõtt ütlema, et kogesin järgmist: jumala ennustust uurides mõistsin, et neil, kes on kõige lugupeetumad, on arukusest kõige enam puudu; teised aga, kes on viletsamate kirjas, on mõistusega rohkem õnnistatud. Pean teile kirjeldama kogu oma ringiekslemist ja tööd, mille kallal ma vaeva nägin selleks, et oraakli ennustuse [õigsus] kontrollimata ei jääks.

Pärast riigitegelasi läksin poeetide juurde, käisin läbi [b] niihästi traagikud kui ka ditürambide ja teiste luuleliikide loojad, et kohapeal kindlaks teha, kas olen neist võhiklikum. Võtsin kaasa nende teostest need, mis näisid mulle kõige hoolikamalt viimistletuna, ja küsisin, mida nad ütelda tahtsid, et neilt samaaegselt ka midagi õppida. Mul on piinlik, ateenlased, teile tõtt ütelda, kuid ütelda siiski tuleb. Ühesõnaga, peaaegu kõik siinviibijad suudaksid nende loomingut paremini seletada kui nad ise. Lühikese ajaga sai mulle poeetide suhtes selgeks, et seda, mida nad [c] loovad, ei loo nad mitte tänu tarkusele, vaid tänu mingile sünnipärasele andele või ekstaasile nagu ennustajad ja oraaklid. Sest ka nood räägivad palju suurepärast, ise aga ei tea, mida räägivad. Mulle näib, et midagi taolist elavad läbi ka poeedid; samuti mõistsin ma, et oma loomingulise ande tõttu on nad arvamisel, nagu oleksid nad kõigist inimestest kõige targemad, tegelikult aga ei ole. Läksin sealt ära mõlgutledes, et olen neist üle just samas punktis, milles ületan riigitegelasi.

Lõpuks läksin käsitööliste juurde. Enda kohta teadsin, [d] otsekoheselt öeldes, et ma midagi ei oska, kuid nende suhtes olin veendunud, et leian selliseid, kes oskavad teha palju ilusat. Ja selles ma ei eksinud, nad oskavad tõepoolest teha seda, mida mina ei oska, ning selles suhtes on nad minust targemad. Ent mulle näib, ateenlased, et need tublid meistrid eksivad sellessamas, milles poeedidki: kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes; [e] ja see eksiarvamus varjab ära nende tarkuse. Et oraakli sõnu õigustada, küsisin endalt, kumb oleks parem olla: kas selline, nagu olen, ja mitte osutuda targaks nende tarkuses ega võhikuks nende võhikluses, või olla nagu nemad — niihästi tark kui ka võhik. Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.

[23] Niisuguse kontrollimise tõttu, ateenlased, tekkis minu vastu suur vaen, kõige koormavamat ja raskemat laadi vaen, millest omakorda tulenes palju laimujutte, ent seetõttu hakati mind ka targaks kutsuma. Sest iga kord arvasid juuresolijad, et pean siis iseennast vastaval alal targaks, kui teiste kohta vastupidist tõestan. Näib nii, ateenlased, et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraakliga tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi, ja näib, et sel puhul ei pidanud jumal [b] silmas otseselt Sokratest, vaid kasutas mu nime üksnes näitena, nagu öeldes: “Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.” Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada. Alati, kui see mulle nõnda ei tundunud, näitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark. Ja selle tegevuse tõttu pole mul olnud jõudeaega, et oleksin võinud midagi kõneväärset [c] linna või kodu heaks korda saata, vaid ma olen jumala teenimise pärast sattunud äärmisse vaesusesse.

Pealegi järgnevad mulle noorukid, täiesti vabatahtlikult — kellel on kõige rohkem vaba aega, rikaste pojad —, ja tunnevad sellest rõõmu, kui kuulevad, kuidas ma inimesi järele proovin. Sageli matkivad nad mind ja võtavad teisi kontrollimisele; arvan, et nad leiavad külluses inimesi, kes mõtlevad, et nad midagi teavad, tegelikult aga teavad üsna vähe või ei tea üldse midagi. Seetõttu on need, keda noorukid on kontrollinud, nüüd vihased [d] minu, mitte aga enda peale ja ütlevad, et keegi Sokrates, kes on äärmiselt kõlvatu inimene, rikub noorsugu. Kui neilt aga küsida, mida too Sokrates siis teeb ja mida ta õpetab, ei oska nad midagi vastata, kuna nad midagi ei tea; et aga mitte näida nõutuna, räägivad nad seda, mida üldiselt on kombeks filosoofide kohta ütelda, nagu “[uurib] taevasi ja maa-aluseid nähtusi”, “ei tunnista jumalaid” ja “oskab vale tõeks keerata”. Kuid ma arvan, et tõtt rääkida nad nii väga ei soovigi, sest siis tuleks ilmsiks, et nad teesklevad midagi teadvat, tegelikult aga ei tea mitte [e] kui midagi. Kuna nad on auahned ja äkilised ning neid on palju, on nad minust visalt ja veenvalt kõnelnud, nõnda et teie kõrvad minu kohta käivast laimust juba ammugi kumisevad. Seetõttu tormasidki nende hulgast mulle kallale Meletos, Anytos ja Lykon; Meletos vihkab mind poeetide [24] pärast, Anytos käsitööliste ja riigitegelaste, Lykon kõnemeeste pärast. Niisiis oleksin üllatatud, nagu ma alguses juba ütlesin, kui mul õnnestuks teie ees nõnda lühikese ajaga kummutada laim, mida te nii kaua olete kuulnud. Siin on tõde, ateenlased, ma räägin teile sellest, varjamata või maha salgamata niihästi suuri kui ka tühiseid asju. Ometi tean, et sellesamagagi kütan enda vastu üles vihavaenu, kuigi see omakorda annab tunnistust, et ma tõtt kõnelen ja et selles minu kohta levitatav laim seisnebki ja [b] et just siin ongi põhjused. Ükskõik, millal te mu süüasja uurima hakkate, kas praegu või edaspidi, ikka leiate, et see niimoodi on.

Mu esimeste süüdistajate süüdistuste vastu peaks sellest kaitsekõnest teie ees piisama. Nüüd aga püüan ennast kaitsta Meletose eest, kes on tubli ja meie linna armastav mees, nagu ta ise väidab, samuti teiste hilisemate süüdistajate eest. Et nood on samasugused nagu eelmisedki süüdistajad, siis meenutagem ka nende vande all esitatud süüdistust. See kõlab umbes niimoodi: “Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, [c] keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi daimoneid.” Säärane on süüdistus, ning uurigem seda süüdistust punkt-punktilt.

Väidetakse, et ma kuritegelikult hukutan noorsugu. Aga mina väidan, ateenlased, et just Meletos tegutseb kuritegelikult, kui ta tõsiste asjadega nalja teeb ja inimesi kergel käel kohtusse kaebab, teeseldes, nagu tunneks ta hoolt ja muret asjade pärast, millega tal seni iial mingit pistmist pole olnud. Et see lugu nõnda on, seda püüan ma teilegi näidata.

[d] Tule siia mu juurde, Meletos, ja ütle, kas pole tõsi, et sinu arvates on kõige tähtsam, et noorsugu muutuks üha paremaks!

— Seda küll.

— Tule nüüd ja ütle siinviibijaile, kes teeb noorsoo paremaks. On ju selge, et sa seda tead, kuna sa selle pärast nõnda muretsed. Noorsoo hukutaja oled ju üles leidnud, minu, nagu sa ütled, oled mu toonud kohtunike ette ja esitanud süüdistuse; aga ütle ka, kes paremaks teeb, meenuta neile, kes ta on! — Näed sa, Meletos, sa vaikid ega tea mitte kedagi nimetada! Kas sul piinlik pole? Kas pole see küllaldaseks tõendiks mu sõnadele, et sa ei ole kunagi selle üle muret tundnud? Ütle siiski, tubli mees, kes noori paremaks teeb?

— Seadused.

— [e] Ma ei küsi mitte seda, mu armas, vaid kes see inimene on, sest eelnevalt peab ta ka neid seadusi tundma.

— Nemad siin, Sokrates, kohtunikud.

— Mis sa räägid, Meletos? Kas siis nemad on võimelised noorsugu kasvatama ja paremaks muutma?

— Kahtlemata.

— Kas kõik? Või ainult mõned neist ja teised mitte?

— Kõik.

— Hera nimel, sa kõneled hästi! Milline hulk inimesi on teiste kasuks tegutsemas! Aga kas need, kes praegu meid [25] kuulevad, teevad noorukid paremaks või ei tee?

— Nemad samuti.

— Aga nõukogu liikmed?

— Jah, ka nõukogu liikmed.

— Kuid, Meletos, ega siis ometi rahvakoosolekust osavõtjad noorsugu hukka aja? Või kas ka kõik need kuni viimseni teevad noori paremaks?

— Ka nemad.

— Paistab, et kõik ateenlased peale minu teevad noorukid headeks ja tublideks, mina aga üksi ajan nad hukka. Kas tahtsid seda ütelda?

— Just seda ma ütlen.

— Sa kirjutad minu arvele küll suure õnnetuse. Aga vasta mulle: kas sulle näib, et hobustega on samasugune [b] lugu? Kõik inimesed teevad neid paremaks, ainult üks rikub? Või on see just otse vastupidi; paremaks teha suudab neid vaid keegi üksainus või teevad seda väga vähesed, näiteks ratsastajad, aga kõik teised, kellel on hobuseid ja kes neid kasvatavad, ainult rikuvad neid? Kas pole see nõnda mitte ainult hobustega, Meletos, vaid ka kõigi teiste loomadega? Kahtlemata on see nõnda, olenemata sellest, kas sina ja Anytos sellega nõustute või mitte. Oleks ju suur õnn, kui noorukeid hukutaks vaid üksainus, kõik teised [c] aga tooksid neile kasu. Muide, Meletos, nüüd oled sa piisavalt näidanud, et noorukite eest pole sa iial hoolt kandnud, ja selgesti on ilmsiks tulnud sinu hoolimatus selles asjas; seni pole sul sellega, miks sa mind kohtusse kaebasid, mingit pistmist olnud.

Ütle mulle veel, Meletos, Zeusi nimel: kas on parem elada õilsate või halbade kodanike keskel? Vasta, mu armas! Ma ei küsi sinult ju midagi rasket. Kas halvad ei tee halba, õilsad aga head just neile, kes alati on kõige lähemal?

— Muidugi.

— [d] Kas leidub kedagi, kes tahaks, et ümbritsevad inimesed talle pigem kahju kui kasu tooksid?

— Loomulikult mitte.

— Ütle siis, miks sa mind siia tõid — kas sellepärast, et ma noorukeid hukka ajan ja teen neid halvemaks tahtlikult, või et teen seda kogemata?

— Sellepärast, et tahtlikult.

— Kuidas nii, Meletos? Sa oled praeguses vanuses juba targem kui mina oma vanuses, sest sa tunned ära, et halvad [e] alati teevad halba kõige lähematele, head aga teevad head; mina aga olen jõudnud niisuguse võhikluseni, kus enam ei taipa, et kui olen kellegi oma lähedastest lurjuseks muutnud, varitseb mind ennast oht, et too mulle halba tegema hakkab. Ning sa ütled, et ma säärast kohutavat kurja teen tahtlikult? Selles asjas ei usu ma sind, Meletos, ja arvan, et ka ükski teine inimene ei usu. Ma kas ei aja [26] üldse noorukeid hukka, või kui ajan, siis mittetahtlikult, nii et sina valetad mõlemal juhul. Kui ma hukka ajan mittetahtlikult, siis niisuguste eksimuste pärast ei luba seadus kedagi siia kohtu ette kutsuda, vaid siis tuleb eraviisil õpetada ja manitseda. On ju täiesti selge, et kui ma aru olen saanud, lakkan ma mittetahtlikult tegutsemast. Sa vältisid mind ega tahtnud minuga tegelda ja mind õpetada, vaid kaebasid mind kohtusse, kuhu seaduste järgi tuleb tuua ainult neid, kes vajavad karistamist, mitte aga õpetamist.

[b] Ent juba eelnenu põhjal on selge, ateenlased, nagu ma juba ütlesin, et Meletosel pole iial selle asjaga mingit pistmist olnud. Seleta meile siiski, Meletos, kuidas ma sinu arvates noorsugu hukka ajan. Sinu kirjutatud kaebusest paistab, et sel kombel, kuna ma ei õpeta uskuma neid jumalaid, keda linn usub, vaid teisi, uusi jumalusi. Tahtsid sa ütelda, et ma ajan neid hukka oma õpetusega?

— Just seda ma tahtsin.

— Niisiis, Meletos, nende jumalate pärast, kellest me praegu räägime, ja minu ning nende meeste pärast siin [c] ütle sedasama veel selgemini! Sest ma ei suuda aru saada, mida sa õieti ütelda tahad: kas õpetan uskuma, et mingid jumalad on olemas — järelikult usun siis ka ise, et jumalad on olemas, ega olegi päris jumalasalgaja ning mitte selles ei seisne mu kuritegu —, või, et ma ei tunnista neid jumalaid, keda linn tunnistab, vaid teisi; kas selles ongi minu süü, et ma usun teisi, või ütled sa, et ma ise ei usu jumalaid ja õpetan ka teisi mitte uskuma?

— Seda ma ütlengi, et sa jumalaid üleüldse ei usu.

— [d] Sa oled imelik inimene, Meletos: miks sa seda ütled? Järelikult ei pea ma siis ei päikest ega kuud jumalaiks nagu teised inimesed?

— Zeusi nimel, kohtunikud, ta väidab, et päike olevat kivi ja kuu maa.

— Kas sa arvad, armas Meletos, et süüdistad Anaxagorast^[11]? Kas sa põlastad kohtunikke ja pead neid niivõrd harimatuks, et arvad neid mitte teadvat, et Klazomenai Anaxagorase raamatud niisugustest väidetest kubisevad? Ja ilmselt saavad noored inimesed sellest teada minu kaudu, kuigi nad võiksid sedasama osta ka orkestrast^[12] kõigest [e] ühe drahmi eest; pärast aga naeraksid nad Sokratest, kui too hakkaks neid mõtteid, mis pealegi on nii tobedad, omade pähe esitama! Ent Zeusi nimel, kuidas sulle tundub? Kas siis mina ei usu ainsatki jumalat?

— Zeusi nimel, mitte ühtki.

— See pole usutav, Meletos, ja mulle näib, et sa ise ka ei usu seda. Minu arvates, ateenlased, on Meletos upsakas võrukael ning selle kaebuse on ta sisse andnud lihtsalt [27] upsakusest ja ohjeldamatusest. Näib nõnda, nagu oleks ta katsunud koostada mõistatust: “Kas Sokrates, too tark, märkab, et ma nalja teen ja endale vastu räägin, või õnnestub mul teda ja teisi kuulajaid ninapidi vedada?” Sest mulle paistab, et Meletos räägib süüdistusega iseendale vastu, nagu öeldes: “Sokrates rikub seadust sel viisil, et ei usu jumalaid, vaid usub jumalaid.” See on ju ometi nali!

Vaadakem koos, ateenlased, kas ta räägib nõnda, nagu mulle paistab. Sina, Meletos, vasta meile, teie aga ärge [b] lärmitsege, nagu ma teid juba alguses palusin, — kui ma kõnelen omas laadis.

Kas leidub niisugust meest, Meletos, kes inimeste tegusid usub, inimesi endid aga mitte? Las ta vastab, ateenlased, ja ärgu ta kogu aeg mind lärmiga katkestagu! Kas leidub niisugust inimest, kes hobuste olemasolu ei usu, ratsutamist aga küll? Või ei usu, et flööt on olemas, aga flöödimängu usub küll? Niisugust inimest pole olemas, mu tublimast tublim! Kui sina vastata ei taha, siis ütlen mina seda sulle ja kõigile teistele siinviibijaile. Aga anna [c] siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub daimonite endeid, kuid daimoneid endid ei usu?

— Ei ole võimalik.

— Oh, kui rõõmus ma olen, et ateenlased sind lõpuks ometi vastama sundisid! Niisiis kinnitad sa, et ma daimonite endeid usun ja õpetan ka teisi neid uskuma, ükskõik, kas uusi või endisi; tähendab, sinu sõnade kohaselt usun ma daimonite endeid, ja seda oled sa oma süüdistuskirjas ka vandega kinnitanud. Kui ma daimonite endeid usun, siis pean ju paratamatult uskuma ka daimoneid endid. Kas pole nõnda? Loomulikult on. Oletan, et sa sellega [d] nõus oled, kuna sa ei vasta. Ent kas me ei pea daimoneid jumalateks või siis jumalate lasteks? Kas jah või ei?

— Jah, peame.

— Niisiis, kui daimoneid usun, nagu sinagi tunnistad, aga daimonid on ju teatavad jumalused, siis tulebki nõnda välja, nagu ma ennist ütlesin, et sa räägid ju mõistu ja teed nalja, väites, et ma ei usu jumalaid, ja samal ajal kinnitad, et usun neid, kuna ma daimoneid usun. Kui daimonid on jumalate ebaseaduslikud lapsed — nümfidelt ja teistelt, nagu pajatatakse, kas siis võiks leiduda inimest, kelle arvates jumalate lapsed on olemas, jumalaid endid aga pole? [e] See oleks niisama tobe, kui et keegi arvaks, et muulad, hobuste ja eeslite järglased, on olemas, hobused ja eeslid ise aga mitte. Ei, Meletos, ainult see on tõenäoline, et sa kas kirjutasid selle süüdistuse meie järeleproovimiseks või ei teadnud sa üldse, milles mind õieti süüdistada. Täiesti arusaamatu, kuidas on sul õnnestunud veenda inimesi, kellel mõistus peas on, et üks ja seesama isik usub daimonite endeid ja jumalaid, kuid samaaegselt ei usu ei [28] daimoneid, jumalaid ega heeroseid.

Igatahes, ateenlased, ei ole ma süüdi selles, milles Meletos mind süüdistab, ja minu arvates ei vaja see enam mingit erilist kaitsekõnet, vaid öeldust piisab. Et ma aga paljude vihaaluseks olen muutunud, nagu ma juba algul ütlesin, siis teadke, et see on täiesti tõsi. Kui miski mind hukutab, siis on põhjuseks just see, mitte aga Meletos või Anytos, põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, [b] mis on juba paljusid tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piirduda.

Võib-olla tahaks mõni öelda: “Sokrates, kas sul polnud häbi tegelda niisuguste asjadega, mis sind nüüd surmaohtu on viinud?” Selle peale võin õiglaselt vastata: “Sinu kõne ei ole mõistlik, mu sõber, kui arvad, et inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte, kas tema tegu on tubli või näruse mehe vääriline. [c] Sinu arutluse kohaselt osutuvad viletsaks kõik need pooljumalad, kes langesid Trooja all, teiste hulgas ka Thetise poeg^[13], kes häbistavast olukorrast pääsemiseks oli sedavõrd ohupõlglik — hoolimata ema manitsusest, kes oli jumalanna ja nägi, et poeg kavatseb Hektorit^[14] tappa, ning pojale minu arvates umbes nõnda ütles: “Mu laps, kui tahad oma sõbra Patroklose tapmise eest kätte tasuda ja tapad Hektori, siis sured ka ise, sest sinu saatuseks on pärast Hektorit sedamaid surra!” —, et hoiatust kuuldes ei hoolinud ei surmast ega hädaohust, vaid palju rohkem [d] kartis argpüksina elada ja sõprade eest kätte tasumata jätta. “Võin surra jalamaid,” lausus ta, “et vaid ülekohtu tegijaile kätte tasuda ja mitte kauemaks siia kaarjate laevade juurde naerualuseks ja maale koormaks jääda!” Arvad sa tõesti, et ta siis surma ja hädaohu peale mõtles?

Tegelikult, ateenlased, on olukord niisugune: kuhu keegi endale rivis koha on leidnud, pidades seda kõige paremaks, või kuhu teda ülemus on asetanud, sinna peab ta minu arvates ka jääma, igasugusele ohule vastu panema ning ei tohi hoolida ei surmast ega millestki muust peale häbi.

[e] Kui ülemad, keda teie valinud olete, mulle rivis koha kätte näitasid ning ma nende ülemjuhatuse all^[15] viibisin Poteidaias, Amphipolises ja Delionis, kus ma nagu iga teinegi just seal seisin, kuhu mind oli pandud, hoolimata ohust ja surmast, siis, ateenlased, talitaksin praegu halvasti, kui ma nüüd, mil jumalad on mulle koha kätte näidanud, nagu arvan ja oletan, ning on mulle ülesandeks teinud tegelda filosoofiaga, elada ja järele katsuda nii ennast [29] kui teisi, kui ma nüüd hakkaksin surma või midagi muud kartma ning rivist lahkuksin.

See oleks kohutav ja siis võidaks mind kohtu ette tuua ja süüdistada, et ma ei usu jumalaid, kuna ma ei kuuletu nende ennetele, kardan surma ja pean ennast targaks, kuigi ma seda pole. Sest surma kartmine, ateenlased, ei ole midagi muud, kui et kujutled endale, nagu oleksid tark, tegelikult aga ei ole, nagu uhkustaksid, et tead midagi, millest sul tegelikult aimugi pole. Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võib-olla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid [b] nad kindlasti, et ta suurim pahe on. Aga kas pole kõige häbiväärsem võhiklus, ateenlased, kujutleda, nagu teaksid midagi, mida sa tegelikult ei tea? Mina, ateenlased, erinen paljudest inimestest võib-olla ka selles suhtes. Kui ma vahest väita tahaksin, et olen teistest targem, siis ehk ainult selles mõttes, et kuna mul puuduvad küllaldased teadmised Hadesest, ei arva ma, et mul on säärased teadmised olemas. Et seadust rikkuda ja mitte kuuletuda — olgu jumalale või inimesele — on halb ja häbiväärne, seda ma tean. Seetõttu ei põikle ega põgene ma tundmatu eest, mis võib hüveks osutuda, iialgi rohkem kui kindlasti teada [c] olevate pahede eest. Kui te mind ka praegu vabaks laseksite, Anytost ära kuulamata, kes algusest peale on öelnud, et mul poleks üldse tarvitsenud siia tulla, aga kui ma juba kord siin olen, siis ei ole ka võimalik mind süüdi mõistmata jätta, ja kui ta teile selgeks teeb, et minu pääsemise korral kõik teie pojad, kes tegelevad Sokratese õpetusega, aetakse viimseni hukka, isegi kui teie siis mulle ütleksite: “Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute [d] ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellelt tabatakse, pead sa surema!” — kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin ma teile: “Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: “Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateena, ühe suurima ja tarkuse ning võimsuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem [e] oleks, aga kuulsuse ja au, arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?” Kui aga keegi teie hulgast hakkab vastu vaidlema ja väidab, et ta selle üle muretseb, siis ei lase ma teda korrapealt lahti ega lähe tema juurest ära, vaid hakkan teda küsitlema ja kontrollima ning uurima, ja kui mulle näib, et temas voorust ei ole [30] ja ta üksnes tühje sõnu teeb, siis noomin ma teda, et ta kõige väärtuslikumat alahindab, tühist aga üliväärtuslikuks peab. Nõnda kohtlen ma kõiki, kellega iganes kokku puutun, olgu ta noor või vana, võõramaalane või oma linna kodanik, eriti just oma linna kodanikke, sest teie olete mulle vere poolest kõige lähemad. Võite kindlad olla, et nõnda toimida käsib jumal, ning ma usun, et kogu linnas ei ole teile iial suuremat hüvet osaks saanud kui too minu jumalateenimine. Sest midagi muud ma ju ei teegi, kui käin ringi ja püüan veenda igaüht, olgu noort või [b] vana, et ta esmajoones ei tunneks muret keha ja raha pärast, vaid kannaks hoolt selle eest, et hing muutuks võimalikult väärtuslikuks. Ma räägin, et voorus ei tulene rahast, vaid just nimelt voorusest tulenevad nii raha kui ka kõik muud inimelu hüved, isiklikud ja ühiskondlikud. Kui ma nõnda kõneldes noorsugu hukka ajan, peaksid need kõned tõesti kahjulikud olema. Aga kui keegi väidab, et ma kõnelen midagi muud ja mitte seda, siis räägib ta tühja juttu. Seepärast võiksingi öelda: “Ateenlased, ükskõik, kas te võtate Anytost kuulda või mitte, aga teisiti ma toimida ei [c] saa, kui mul selle pärast ka palju kordi surra tuleks.”

Ärge lärmake, ateenlased, palun, täitke mu palve: ärge tehke lärmi, ükskõik, mida ma ka ei ütleks: vaid kuulake; arvan, et teile tuleb minu ärakuulamine kasuks. Kavatsen teile ütelda veel üht-teist, mis teid võib-olla õhutab kisa tõstma, kuid ärge seda mingil juhul tehke!

Võite kindlad olla, et kui te mind niisugusena, nagu ma ennast teile kirjeldanud olen, surma mõistate, et tee teie minule suuremat kahju kui iseendile. Mulle ei sünni mingit kahju ei Meletoselt ega Anytoselt — sest mind nad [d] kahjustada ei suudaks — ning ma ei usu, et halvemal oleks võimalik paremat inimest hukka ajada. Muidugi võib teda surma mõista, välja saata või teotada. Tema või veel mõni teine võib olla arvamisel, et see kõige halvemaks osutub, kuid mina arvan sootuks nõnda: see, mida ta praegu teeb, on palju halvem, — ta püüab inimest ebaseaduslikult surma mõista. Seepärast, ateenlased, ei pea ma praegu kaitsekõnet üldse mitte enda huvides, nagu ehk mõni võiks arvata, vaid teie pärast, et te mind süüdi [e] mõistes ei jääks ilma sellest kingitusest, mis jumal teile on andnud. Kui te mind surma mõistate, ei ole teil kerge leida teist niisugust meest, kelle — kuigi see väljend võib tunduda naeruväärsena — jumal lihtsalt meie linnale saadaks, nõnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tõugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist. Minu arvates ongi jumal mind siia linna just selleks saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult [31] ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin. Teist niisugust ei ole teil kerge leida, ateenlased, kui te mind aga usute, on teil võimalik mind alles hoida. Aga te võite ka hõlpsasti pahaseks saada, kui teid une pealt äratatakse, mulle kallale tormata ja mind kergekäeliselt surma mõista, sest te kuulate Anytost. Ülejäänud elu saadate siis mööda magades, kui teie pärast muretsev jumal teile just mitte mõnda teist ei saada. Et ma aga tõepoolest olen niisugune, nagu jumal sellele linnale kinkida võis, seda [b] mõistate järgneva põhjal. Ei ole ju tavalise inimese moodi, et ta kõik oma toimingud hooletusse jätab ja juba nii palju aastaid talub, et kodused asjad on laokil, alati aga on väljas teie huvides, läheneb igaühele üksikult nagu isa või vanem vend ja veenab vooruse eest hoolt kandma. Kui ma sellest kõigest mingit mõnu tunneksin või oma manitsuste eest tasu võtaksin, siis oleks sel veel mingi mõte. Nüüd näete ka ise, et mu süüdistajad, kes mind kõiges muus nii häbematult on süüdistanud, siiski nii kaugele [c] pole läinud, et oleksid suutnud ette tuua üheainsagi tunnistaja, kes oleks tõendanud, et ma ükskõik millal olen kas võtnud või palunud mingit tasu. Mina aga võin oma sõnade õigsuse kinnituseks tuua piisava tunnistaja — oma vaesuse.

Võib-olla tundub imelik, et ma jagan nõuandeid ainult eraviisil, käin ringi ja topin oma nina kõigesse, kuid teie ja rahva ees avalikult esineda ning linnale nõu anda ei söanda. Põhjus on selles, millest olete mind sageli ja korduvalt [d] kuulnud kõnelevat: mulle on midagi jumalikku või imepärast ilmutatud; Meletos kirjutas sellest pilkavalt oma kaebekirjaski. Seda tuli mul ette juba lapsepõlves: kostab mingi hääl, mis alati püüab mind kõrvale kallutada sellest, mida kavatsen tegema hakata, kuid iial pole ta mind millekski keelitanud. Seesama hääl keelabki mind poliitikasse sekkumast, ja minu arvates toimib väga hästi, et keelab. Võite kindlad olla, ateenlased, et kui ma oleksin juba ammu hakanud poliitikaga tegelema, siis oleksin ka ammu juba hukkunud, poleks ei teile ega endale mingit kasu [e] saanud tuua. Ja ärge olge minu peale pahased, kui ma tõtt räägin: niisugust inimest ei ole olemas, kellel õnnestuks puutumatuks jääda, kui ta teile või mõnele muule rahvahulgale õiglaselt vasta hakkaks ja kõike riigis toimuvat ülekohut [32] ning seadusevastasust takistada püüaks. Paratamatult tuleb ülekohtu vastu võidelda, kui aga niisugune inimene üürikest aegagi tahab elada, peab ta eraisikuks jääma ega tohi avalikku ellu sekkuda.

Esitan selle kohta kaalukad tõendid, mitte sõnad, vaid need, mida te kõrgemalt hindate, — teod. Kuulake, mis minuga juhtus, ja te veendute, et ma surmahirmu tõttu õiglusevastaselt kellelegi järele ei anna, ja kuna ma seda ei tee, siis ka hukkuda võin. Jutustan teile raske ja võib-olla ka igava loo, kuid see on tõsi. Ma ei ole iial, ateenlased, [b] selles linnas ühtki ametit pidanud, kuid nõukogus ma olen olnud. Tookord oli meie füüli kord istungeid pidada ja siis tahtsite teie ühe hääletamisega kõik kümme strateegi, kes polnud merelahingus hukkunuid matnud, süüdi mõista, ja seadusevastaselt, nagu te hiljem ka ise aru saite. Siis tõrkusin mina prütaanidest^[16] ainsana ega tahtnud seadusevastaselt talitada ning hääletasin vastu. Oraatorid olid valmis mind kohtu alla andma ja süüdistust tõstma, te ise [c] nõudsite seda ja karjusite, mina aga mõtlesin, et ohust ei tule hoolida, vaid peab olema seaduse ja õiguse poolt, ning vangla- ja surmahirm ei pane mind teiega ühel nõul olema, sest teie kavatsused polnud õiglased. Kõik see leidis aset tookord, kui oli veel rahvavalitsus. Hiljem tuli võimule oligarhia, ja 30 türanni kutsusid ükskord mind ja veel neli kodanikku tolosesse^[17] ning käskisid meil Salamiselt siia tuua surmamõistmiseks salamislane Leon. Samalaadseid ülesandeid andsid nad ka paljudele teistele, soovides nõnda võimalikult paljusid süüdistustesse mässida. Ka [d] seekord tõestasin ma mitte sõnade, vaid tegudega, et ma, üsna lihtsalt öeldes, surma millekski ei pea, ning et ebaõiglaste ja jumalavallatute tegude vältimine on mulle kõige olulisem. Sest too valitsus, nii võimas, kui ta ka oli, ei suutnud mind sedavõrd kohutada, et ma midagi ebaõiglast teinud oleksin. Kui me tolosest lahkusime, sõitsid teised neljakesi Salamisele ja tõid Leoni kohale, mina aga läksin koju. Võib-olla oleks mind selle eest surma mõistetud, [e] kui seda valitsust poleks varsti kukutatud. Nende sündmuste kohta võivad paljud tunnistust anda.

Kas te tõepoolest arvate, et ma oleksin suutnud nii paljude aastate kestel puhtalt läbi tulla, kui oleksin avalikust elust osa võtnud, ja teinud seda nõnda, nagu on kohane korralikule inimesele, — oleksin õiglastele appi läinud ja pidanud seda kõige olulisemaks, nii nagu sünnis? Ammugi mitte, ateenlased! Ja ka ükski teine inimene ei oleks [33] seda suutnud. Ometi olen ma kogu oma elu kestel jäänud sääraseks, olgu siis avalikus elus, kuivõrd olen seal tegutsenud, või isiklikes asjades; iial ei ole ma kellegagi õigusevastaselt ühes mestis olnud: ei nendega, keda minu laimajad mu õpilasteks nimetavad, ega kellegi teisega. Õigupoolest ei ole ma iial kellegi õpetaja olnud. Kui aga keegi, olgu noor või vana, on soovinud kuulata, kuidas ma kõnelen ja oma tööd teen, siis ei ole ma selleks takistusi teinud, Ei ole ju ka nõnda, et kui ma raha saan, pean [b] oma vestlusi, kui aga ei saa, siis ei pea; ühtviisi võib nii rikas kui vaene mulle küsimusi esitada, ja kes soovib, võib vaadata ja kuulata, mida ma räägin. Ja kas keegi neist seetõttu paremaks muutub või mitte, see pole õiglane, et mina selle eest vastutust pean kandma, sest mitte kunagi pole ma tõotanud midagi õpetada, ega ole ka õpetanud. Kui keegi väidab, et ta on minu käest midagi eraviisil õppinud või kuulnud, mida teised kuulnud pole, siis võite kindlad olla, et see inimene ei räägi tõtt.

[c] Miks mõnele meeldib minu seltsis palju aega mööda saata? Te olete seda juba kuulnud, rääkisin teile kogu tõe, ateenlased: nimelt on neil meelt mööda kuulata, kuidas ma läbi uurin neid, kes ennast targaks peavad, kuid seda tegelikult ei ole. Sest see pole kaugeltki ebameeldiv. Nõnda toimida, nagu ma juba ütlesin, on mulle ülesandeks tehtud jumala, ennustuste ja unenägude kaudu ning igal muul viisil, kuidas vaid jumalik ettemääratus saab inimesele peale panna kohustuse midagi teha. See pole üksnes tõde, ateenlased, vaid selleks on ka kerge tõendusi tuua: [d] sest kui ma ühtesid noorukeid hukka ajan, teised aga juba olen hukka ajanud, siis peaksid ju need, kes juba vanaks on saanud ja taipavad, et ma nende nooruses olen oma nõuannetega palju halba teinud, siia tulema mind süüdistama ja karistama. Kui nad ise tulla ei tahtnud, siis peaksid ometi mõned nende omastest — isad, vennad või teised sugulased — mäletama, et olen nende lähedastele kurja teinud. Tõepoolest ongi paljud neist siin, nagu ma näen.

[e] Kõigepealt Kriton, mu eakaaslane ja minuga ühest deemosest^[18], Kritobulose isa; sfettoslane Lysanias, Aischinese isa; samuti kefisoslane Antiphon, Epigenese isa; aga nood siin on need mehed, kelle vennad nõndamoodi hulk aega minu juures mööda on saatnud — Nikostratos Theosdotidese poeg ja Theodotose vend; Theodotos ise on surnud, nii et tema ei saanud venda paluda; see siin on Demodokose poeg Paralios, kelle vend oli Theages; samuti [34] on siin Aristoni poeg Adeimantos, kelle vend Platon on see siin, ja ka Aiantodoros, Apollodorose vend. Võin teile nimetada veel paljusid teisigi, kelle hulgast oleks Meletos oma kõnes kõigepealt mõnda pidanud tunnistajana mainima: kui ta aga seda tegemata on unustanud, on nüüd paras hetk — annan talle selleks võimaluse — ja kui tal on kedagi, kutsugu siia. Aga te leiate, ateenlased, et kõik on just vastupidi: nemad on valmis aitama mind, oma hukutajat, kes nende omastele nii palju kurja on teinud, [b] nagu kinnitavad Meletos ja Anytos. Neil, keda ma hukka olen ajanud, võiks veel põhjust olla mind aidata, kuid nende omastel, kes ise pole rikutud ja on juba elatanud mehed, missugune muu põhjus võiks neil olla minu abistamiseks kui üksnes kindel ja õiglane veendumus, et Meletos valetab, mina aga räägin tõtt.

Ent küllalt sellest, ateenlased! See on peaaegu kõik, mida ma enese kaitseks öelda võin, ja võib-olla räägiksin ma veelgi rohkem samalaadset. Võimalik, et mõni teie [c] hulgast saab minu peale pahaseks, kui ta meelde tuletab, kuidas ta ise mõne protsessi — minu omast palju kergekaalulisema — pärast kohut käies kohtunikke pisarsilmil palus ja anus, kõik oma lapsed kohtusse tõi, samuti teised sugulased ja hulgaliselt sõpru, et niimoodi rohkem kaastunnet äratada; mina aga ei kavatse teha mitte midagi säärast, kuigi mõistan, et viibin äärmiselt ohtlikus olukorras. Võib-olla nõnda mõeldes tundub mõnele teie hulgast, et ma olen riivanud tema enesearmastust, ja sellest pahandatuna [d] hääletabki ta nüüd meelehärmis minu vastu. Kui keegi teie hulgast nõnda mõtleb — loomulikult ei taha ma arvata, et see nii on —, aga kui see tõepoolest sedaviisi peaks olema, siis on minu arvates sobiv tollele vastu öelda: “Ka minul, mu kallis, on sugulasi. Sest ega minagi ole, nagu Homeros ütleb, “kivist tekkind või tammest”^[19], vaid olen ilmale tulnud inimestest, nii et ka minul, ateenlased, on perekond ja pojad, kolm poega, üks juba noormees, kaks alles lapsed.^[20] Aga ometi ei kavatse ma ühtki neist siia tuua ega hakka teilt õigeksmõistmist paluma.” Miks [e] ma midagi taolist ei tee? Mitte rumalast kõrkusest, ateenlased, ega teie alahindamisest. Kas ma tunnen surmahirmu või mitte, on iseküsimus, kuid minu ja teie au ning kogu linna au pärast ei ole minu arvates sobiv midagi taolist teha minu vanuses ja selle nimega, mida kannan, olgu see [35] siis põhjendatud või mitte, sest on ju levinud arvamus, et Sokrates teistest inimestest millegi poolest erineb. Kui nüüd nõnda käituksid need teie hulgast, kes arvavad, et nad paistavad silma tarkuse, vapruse või mõne muu voorusega, oleks see häbistav. Olen mitmel korral näinud, et inimesed, kes endast üsna heal arvamisel on, panevad oma käitumisega lausa imestama, niipea kui nad kohtu ette satuvad. Nad mõtlevad, nagu oleks neil midagi kohutavat taluda, kui nad surema peavad, ja nagu muutuksid nad surematuks, kui teie neid surma ei mõista. Mulle näib, et need mehed meie linna häbistavad, nii et mõni [b] võõramaalanegi võib mõelda, et need ateenlased, kes voorustega silma paistavad ja keda nemad riigi ja muudesse auametitesse valivad, ei erine millegi poolest naistest. Sest seda, ateenlased, ei sobi teha ei teil, kuna teid ikkagi peetakse mingil määral auväärseteks meesteks, ega meil, ja kui me seda siiski teeme, ei tohi teie seda lubada. Te peate selgesti näitama, et te süüdi mõistate pigem niisuguse inimese, kes taolisi pisaraterohkeid kurbmänge etendab ning meie linna naeruväärseks muudab, kui selle, kes tasakaalukalt käitub.

Jättes kõrvale au, ateenlased, paistab mulle ikkagi, et [c] pole õige kohtunikke südantlõhestavalt anuda või ennast palvetega päästa püüda, vaid on tarvis selgitada ja veenda. Sest kohtunik pole selleks ametisse seatud, et ta suvaliselt kohut mõistaks, vaid ta peab vastavalt õigusele talitama; ta on andnud tõotuse, et ei ole armulik selle vastu, kes talle meeldib, vaid et ta mõistab õigust seaduste järgi. Seepärast ei tohi meie teid harjutada valet vanduma ega tohi teie sellega harjuda, kuna vastasel korral ei talitaks kumbki pool meist õigesti. Ärge arvake, ateenlased, et ma midagi niisugust teie vastu teeksin, mida ma ise heaks, [d] õiglaseks ja jumalakartlikuks ei peaks, eriti veel nüüd, vannun Zeusi nimel, kus too Meletos mind jumalasalgamises süüdistades kohtusse on kaevanud. Sest on ju ilmne, et kui hakkaksin teile auku pähe rääkima või sunniksin teid oma palvetega vannet rikkuma, siis õpetaksin teid mõtlema, et jumalaid pole olemas, ja ennast võhiklikult kaitstes tooksin endale ise kaela süüdistuse jumalasalgamises. Aga tegelikult pole see kaugeltki nii. Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.

***

[e] Et ma toimunu pärast, nimelt et te mu süüdi mõistsite, [36] nördinud ei ole, kaasneb sellega veel palju muudki, eriti see, et toimunu polnud mulle ootamatuseks; palju enam imestab mind nii poolt kui vastu antud häälte hulk. Ma ei arvanud, et ülekaal on nii väike, vaid eeldasin palju suuremat. Nüüd aga ilmneb, et kui 30 häält oleksid langenud teisiti, oleksin olnud õigeks mõistetud. Ka Meletosega seoses olen nüüd, nagu mulle näib, õigeks mõistetud, sest igaühele on ju selge, et kui Anytos ja Lykon poleks minu süüdistajatena tema poole üle läinud, oleks Meletosel tulnud [b] tasuda 1000 drahmi, kuna ta sel juhul poleks saanud üht viiendikku häältest.

See mees nõuab mulle surmanuhtlust. Olgu! Mis te arvate, ateenlased, mäherduse karistuse ma ise oleksin endale määranud? Ilmselt niisuguse, mille olen ära teeninud? Kuid missuguse siis? Mis kannatused olen ma ära teeninud või kui suure trahvi peaksin tasuma selle eest, et ma teadlikult kogu eluaeg pole enesele rahu andnud ega ole sellest hoolinud, millest paljud lugu peavad, nimelt rikkusest, kodusest majapidamisest, sõjaväelistest auastmetest, avalike kõnedega esinemisest ja muudest ametitest, vandenõudest ja ülestõusudest, mis meie linnas on [c] toimunud, või kuna olen ennast tõepoolest liialt korralikuks pidanud, et sellele teele laskumisega elu hoida; et ma niisugusele teele ei läinud, kus ma poleks saanud ei teile ega endale mingit kasu tuua, vaid valisin tee, kus eraviisil on võimalik igaühele suurimat heategu osutada, ja püüdsin igat teist veenda, kinnitan seda, et keegi enne ega rohkem ei hakkaks muretsema oma isiklike asjade pärast, kui ta pole veel muret tundnud iseenda ja selle pärast, kuidas võimalikult paremaks ja mõistlikumaks muutuda; et ta ei muretseks enne riigiasjade ja alles siis riigi [d] pärast, ja samal viisil mõtleks ka kõige muu peale. Niisiis, mäherdused kannatused olen ma ära teeninud, et olen just niisugune? Midagi head, ateenlased, kui te tõepoolest teeneid tunnustate; ja midagi head minu mõõdupuu järgi. Mis on siis kohane ühele vaesele heategijale, kes vajab jõudeaega teie manitsemiseks? Niisugusele mehele, ateenlased, pole miski sobivam kui et ta prütaneionis lõunat saaks^[21], igatahes on tema selle palju enam ära teeninud kui too mees teie hulgast, kes olümpiamängudel paaris- ja nelikrakendiga võiduajamises võitjaks tuleb. Olümpiavõitja teeb teid ainult näiliselt õnnelikuks, mina aga tõeliselt; [e] too ei vaja ülalpidamist, mina aga küll. Kui peaksin oma [37] teeneid õiglaselt hindama, siis määraksin endale eine prütaneionis.

Võib-olla näib teile nõnda kõnelemine niisama suurelisena kui see, mida olen öelnud palvete ja anumise kohta. Ent nii see ei ole, ateenlased, vaid pigem on olukord järgmine: olen veendunud, et tahtlikult pole ma mitte kellelegi kurja teinud, kuid teid ma selles veenda ei suuda, sest oleme üksteisega liiga vähe aega kõnelnud. Mulle näib, et kui teil kehtiks samasugune seadus kui teistel inimestel, [b] nimelt et surmanuhtluse otsust ei langetata mitte ühe, vaid mitme päeva kestel, siis suudaksin teid veenda; praegu pole kerge ennast lühikese ajaga nii suurest laimust puhtaks pesta. Niisiis, kuna olen veendunud, et ma kellelegi pole kurja teinud, ei hakka ma ometi endale kurja tegema ja rääkima, nagu pälviksin ma midagi halba, ei hakka endale karistust määrama. Mida peaksin ma kartma? Et tuleb taluda, mis Meletos mulle määrab ja millest, ma kordan, ma ei tea, kas see on midagi head või halba? Ja kas peaksin selle asemel valima endale karistuse, millest täpselt [c] tean, et see on midagi halba? Kas vanglakaristuse? Mille nimel küll peaksin hakkama alati uuesti valitavate üheteistkümne mehe orjana elama?^[22] Või rahatrahvi, ja peaksin siis seni istuma vanglas, kuni olen trahvi tasunud? See oleks mulle täpselt seesama, millest äsja kõnelesin, sest raha, millega tasuda, mul ei ole. Või peaksin ma endale pagenduse määrama? Selle võib-olla määraksite mulle meeleldi. Mul peaks küll suur elujanu olema, ateenlased, kui ma nii arutu oleksin, et ei oskaks toimunut ette kujutada: kui teie, mu kaaskodanikud, ei suutnud mu eluviisi ja [d] vestlusi välja kannatada, kui need teile nii raskeiks ja vastumeelseiks osutusid, et otsite nüüd, kuidas neist vabaneda, kas teised siis tõesti võiksid kõike seda kergemini taluda? Kaugeltki mitte, ateenlased! Ees ootaks mind küll tore elu — minna pagendusse minu aastates, linnast linna ringi uidata selleks, et mind kõikjalt välja saadetaks! Tean ju ülihästi, et kuhu ma ka ei läheks, igal pool kuulaksid noored inimesed minu vestlusi nagu siingi. Kui ma nad ära ajaksin, siis veenaksid nad ise vanemaid mehi, et [e] mind välja saadetaks; kui ma neid ära ei ajaks, siis teeksid seda noorukite huvides nende isad ja sugulased.

Mõni võib-olla ütleks: “Kas siis sina, Sokrates, tõepoolest ei suudaks pagenduses vaikselt ja rahulikult elada?” Just selles ongi kõige raskem mõnda teie hulgast veenda. Sest kui ma ütlen, et see tähendaks sõnakuulmatust jumala [38] vastu, ning et seepärast oleks võimatu jääda rahulikuks, siis te ei usuks mind ja arvaksite, et ma nõnda kõneldes silmakirjatsen. Ja kui ma jällegi ütlen, et inimesele on ülimaks hüveks iga päev arutleda vooruse ja kõige muu taolise üle, millest olete kuulnud mind kõnelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud — ent ilma säärase sügavama enesekontrollita ei ole elu üldse inimväärne —, kui ma seda teile ütlen, siis usute te mind veelgi vähem. Ilmkindlasti see just niimoodi ongi, ateenlased, kuid veenda teid selles pole kerge. Pealegi pole ma harjunud [b] mõtlema, et olen midagi halba pälvinud. Oleks mul raha, siis määraksin endale nii suure trahvi, kui suudaksin tasuda; sellest ei sugeneks mulle mingit kahju. Praegu mul aga raha pole, ja vaevalt on teil mõttes niisugust summat määrata, mida ma tasuda suudaksin. Aga võib-olla sooviksin teile tasuda ühe miini hõbedas? — Teen sellise ettepaneku.

Ent, ateenlased, siin käsivad Platon, Kriton, Kritobulos ja Apollodoros mind 30 miini pakkuda ja hakkavad ise käemeesteks. Niisiis, ma pakun nii palju ja need mehed on isegi säärase summa puhul usaldusväärsed käendajad.

***

[c] Ei kulu kuigi palju aega, ateenlased, ja teile saab osaks teistsugune reputatsioon ning need, kellele meeldib linna laimata, süüdistavad teid, et olete lasknud tappa Sokratese, targa mehe; need, kes teid teotada tahavad, väidavad surmkindlalt, et ma tark olen, kuigi ma seda tegelikult ei ole. Kui te maldaksite veidigi oodata, täituks teie soov iseenesest. Sest te näete mu vanust, olen jõudnud elu piirile [d] ja surm on lähedal. Ma ei räägi seda teile kõigile, vaid neile, kes mind surma on mõistnud. Ja neile on mul veel järgmist ütelda: võib-olla osutusin teie arvates, ateenlased, kaotajaks sellepärast, et mul ei jätkunud tõestusvahendeid teie veenmiseks, kui oleksin pidanud vajalikuks rääkida ja teha kõik, et vaid pääseda süüdimõistvast otsusest. Kaugeltki mitte! Protsessi kaotasin ma tõepoolest seetõttu, et mul miski puudus, kuid puudu ei jäänud mul mitte tõestusvahendeist, vaid ülbusest, häbematusest ja soovist kõnelda niimoodi, nagu teil oleks kõige meeldivam olnud kuulata — pisaraid valada ja hädaldada ning teha ja kõnelda [e] palju muud, mida olete harjunud teistelt kuulma; kuid ma kinnitan teile, et pean seda enesele väärituks. Juba enne olin arvamisel, et hädaohtu kartes pole sünnis teha midagi vääritut, ja seda vähem kahetsen ma nüüd, et ma ennast sel viisil kaitsnud ei ole, sest palju meelsamini olen valmis pärast omal viisil kaitsmist surema kui vastupidise kaitse puhul ellu jääma. Sest et ei kohtus ega sõjas [39] ei sobi ei minul ega kellelgi teisel sellele mõtelda, kuidas aga ükskõik mil kombel surmast pääseda. Ka lahingus on sageli täiesti käegakatsutav, et surma eest on võimalik põgeneda kas relvi kõrvale heites või jälitajaid paluma hakates, iga hädaohu korral on palju muid võimalusi surmast pääsemiseks, kui ainult keegi söandab kõike teha ja kõnelda. Ei ole üldse raske, ateenlased, põgeneda surma [b] eest, palju raskem on põgeneda rikutuse eest, kuna too jookseb surmast kiiremini. Ja seepärast sai nüüd minu, pikatoimelise rauga kätte veel pikatoimelisem surm; minu süüdistajad aga, osavad ja vilkad, nagu nad on, võttis kinni too väledam — rikutus. Ma lähen nüüd ära teie poolt surma mõistetuna, nood aga on tõde rikutuse ja ülekohtu pärast süüdi mõistnud. Mina lepin oma karistusega ja nemad omaga. Nõnda see võib-olla pidigi minema ning ma usun, et nii on õige.

[c] Aga nüüd on mul, mu süüdistajad, himu teile tulevikku ennustada. Sest ma olen jõudnud sinnamaale, kus inimestel on kõige suuremad ennustamisvõimalused, — surma künnisele. Kinnitan teile, ateenlased, kes te mind surma olete mõistnud, et kohe pärast minu hukkamist, vannun Zeusi nimel, tabab teid palju raskem karistus kui see surm, mille mulle olete määranud. Sest praegu olete nõnda toiminud oletades, et pääsete niimoodi arve tegemisest oma elu kohta, kuid kinnitan teile, et juhtub just vastupidine. [d] Ilmub palju niisuguseid inimesi, kes teie süütegusid uurima hakkavad; seni olen mina neid tagasi hoidnud, teie aga pole seda üldse märganud. Nad on teile seda suuremaks koormaks, mida nooremad nad on, ja teie olete veel rohkem nördinud. Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõigesti elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti. Sest niisugune vabanemine pole kindel ega õilis; kõige õilsamaks toimimisviisiks on ju teistele mitte kahju teha ja ennast püüda võimalikult paremaks muuta. Seda tahaksin ma teile, kes te minu vastu hääletasite, ennustada, ja nüüd ma lahkun.

[e] Nendega aga, kes minu kasuks hääletasid, vestleksin ma toimunu üle meeleldi seni, kui arhondid on hõivatud ja ma veel ei pea minema sinna, kus mul nende tahte kohaselt surra tuleb. Niisiis, ateenlased, viibigem see aeg veel koos! Sest miski ei takista ju meid üksteisega vestlemast, [40] kuni see võimalik on. Teile, kuna olete mu sõbrad, tahan seletada, kuidas seda õigesti mõista tuleb, mis minuga täna juhtus. Tõepoolest, kohtunikud, — sest ma nimetan teid õigesti, kui kutsun teid kohtunikeks —, juhtus midagi hämmastavat. Mulle tavaliseks muutunud sisemine prohvetihääl oli just viimasel ajal väga tugev ja sageli tegutses täiesti tühistes asjades vastu, kui tahtsin midagi ebaõigesti teha. Nüüd on minuga, nagu te isegi näete, juhtunud see, mida igaüks kõige suuremaks hädaks peaks, ja [b] nõnda seda ka hinnatakse; ometi ei peatanud mind see jumalik tähis hommikul kodunt lahkumisel ega siis, kui astusin kohtumajja, samuti mitte mu kõne kestel, ükskõik, mida ma ütelda kavatsesin. Varem peatas ta mind teiste kõnede ajal sageli poolelt sõnalt. Nüüd aga ei osutanud ta mitte kordagi kogu protsessi vältel vastupanu, ükskõik, mida tegin või ütlesin. Mida pean selle põhjuseks arvama? Ma ütlen teile: mulle näib küll, et minuga toimunu peab osutuma millekski heaks, ja pole võimalik, et paljud meie hulgast, kes surma paheks peavad, on õigel arvamisel. [c] Selle kohta olen saanud mõjuvõimsa tõendi. Võimatu, et too tavaliseks muutunud sisehääl ei oleks mind peatanud, kui oleksin halvasti toiminud.

Kuid kaalutlegem ka järgmisel viisil: kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid, või vastavalt pärimusele teatud muudatus, hinge ümberasetumine siinsetest paikadest mingisse teise kohta. Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole [d] see midagi muud kui uni, mille vältel ei näe isegi unenägusid; sel juhul oleks surm imepärane võit. Sest arvan, kui keegi peaks välja valima säärase öö, mil ta nii sügavasti magas, et undki ei näinud, ja võrdlema seda oma elu ülejäänud ööde ja päevadega ning pärast järelemõtlemist ütlema, kui palju päevi ja öid on ta oma elu jooksul sellest ööst paremini ja meeldivamalt elanud, siis arvan, et mitte ainult kõige lihtsam inimene, vaid koguni suurkuningas^[23] [e] leiaks, et neid on teiste päevade ja ööde hulgast kerge üles lugeda. Kui surm on seesugune, siis pean ka mina seda võiduks, sest sel viisil ei näiks kogu aeg ühest ööst pikemana. Kui aga surm on nagu ümberasetumine ühest kohast teise ja vastab tõele pärimus, et seal viibivad kõik surnud, — mis oleks siis veel suurem hüve, kohtunikud? [41] Kui keegi jõuab Hadesesse, olles vabanenud siinseist isehakanud kohtunikest, ja leiab seal eest tõelised kohtunikud, kes pärimuse kohaselt Hadeses õigust mõistavad, — Minose^[24], Rhadamanthyse^[25], Aiakose^[26] ja Triptolemose^[27] ning kõik need pooljumalad, kes oma elu jooksul õigluse poolest silma paistsid —, kas siis niisugune ümberasetumine oleks halb? Ning suhelda Orpheuse, Musaiose, Hesiodose ja Homerosega^[28] — mida kõike te ei annaks selle eest! Mina tahaksin tõepoolest mitu korda surra, kui see [b] kõik tõele vastab. Minule isiklikult oleks see midagi imepärast, kui saaksin seal vestlusi pidada ja juhtuksin kokku saama kas Palamedesega^[29] või Telamoni poja Aiasega^[30] või veel mõnega neist muistseist meestest, kes surid ebaõiglaselt langetatud otsuse tõttu; võrrelda oma saatust nende saatusega oleks minu arvates väga meeldiv. Aga kõige tähtsam oleks sealseid elanikke samuti uurida ja kontrollida nagu siinseid ning selgitada, kes neist on tark ja kes ainult arvab, et ta tark on, tegelikult aga ei ole. Mida küll ei annaks igaüks selle eest, kohtunikud, et läbi katsuda [c] näiteks seda meest, kes viis suure maleva Trooja alla^[31], või siis Odysseust^[32] või Sisyphost^[33]? Võiks veel nimetada lõpmata hulga mehi ja naisi, kellega seal vestelda ja suhelda ning keda järele katsuda oleks ületamatu õndsus. Ega Hadeses laseks nad selle pärast kedagi hukata! Peale kõige muu on sealsed õnnelikumad siinsetest veel selle poolest, et nad alatiseks surematuks jäävad, kui pärimus tõele vastab.

Nõnda on ka teil, kohtunikud, tarvis surmaga seoses säilitada hea lootus, ja kui midagi tõeks pidada, siis eeskätt [d] seda, et tublile mehele ei juhtu midagi halba ei elus ega surmas ja et jumalad ei lakka iial tema saatuse eest hoolt kandmast. Minu saatus ei kujunenud niisuguseks iseenesest, vaid mulle on selge, et surm ja kõigist muredest vabanemine on mulle juba nüüd kõige parem. Seepärast siis ei peatanud ka too sisehääl mind mitte kordagi ning ma ei ole pahane oma süüdimõistjate ja süüdistajate peale, kuigi nad ei langetanud otsust ega süüdistanud mind hea kavatsusega, vaid arvasid, et suudavad mulle [e] halba teha. Selle eest on nad laituse ära teeninud. Siiski aga palun neilt midagi: kui mu pojad täiskasvanuks saavad ja kui teile paistab, et nad tunnevad raha või mõne muu taolise asja pärast enam muret kui vooruse pärast, siis tasuge neile kätte, ateenlased, ja kimbutage neid nii, nagu mina teid kimbutasin; ja kui nad endist midagi kujutavad, kuid tegelikult pole tühjagi väärt, siis laitke neid [42] nii, nagu mina teid laitsin. Kui te nõnda toimite, siis olete mind ja mu poegi õiglaselt kohelnud.

Kuid nüüd on aeg lahkuda — minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peale jumala teadmata.