Читать книгу Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron - Платон - Страница 9
ОглавлениеPHAIDON
—
Echekrates, Phaidon [1]
—
[57] ECHEKRATES: Olid sa ise, Phaidon, tol päeval Sokratese juures, kui ta vanglas mürki[2] jõi, või kuulsid kelleltki teiselt?
PHAIDON: Ise olin, Echekrates.
ECHEKRATES: Mis siis oli see, mida see mees enne surma kõneles? Ja kuidas ta lõpule vastu läks? Hea meelega tahaks sellest kuulda. Praegusel ajal ei käi ju vaat et ükski Phleiusi[3] kodanik Ateenas ja ka sealt pole pikka [b] aega kedagi külla tulnud, kes midagi kindlamat teaks rääkida, peale selle, et ta mürki jõi ja suri. Muu kohta ei osata midagi ütelda.
[58] PHAIDON: Te ei ole siis kuulnud ka kohtuprotsessist,[4] kuidas see kulges?
ECHEKRATES: Ei, seda rääkis keegi meile küll, ja meie veel imestasime, et kohtuotsus langetati ammu, aga tema, nagu selgub, suri palju hiljem.[5] Miks see nii oli, Phaidon?
PHAIDON: Puhas juhus, Echekrates.[6] Juhtus nimelt, et just päev enne kohtuotsuse täideviimist oli pärjatud laeva ahter, mille ateenlased saadavad Delosele.
ECHEKRATES: Mis laeva?
PHAIDON: Ateenlaste ütlemist mööda on see laev, millega Theseus kunagi sõitis Kreetale ja viis sinna need[7] [b] “kaks korda seitse” ja päästis nemad ja pääses ise. Nad olid tollal Apollonile vandunud, nagu räägitakse, et kui nad pääseksid, saadaksid nad igal aastal Delosele saatkonna. Tollest ajast saadik on nad igal aastal selle alati jumalale saatnud ja saadavad ka nüüd. Niipea kui saatkond on valmis seatud, on neil seadus, et selle aja jooksul peab linn olema puhas ning seega ei tohi kedagi rahva nimel hukata, enne kui laev jõuab Delosele ja uuesti tagasi. Vahel võtab see aga palju aega, kui vastutuuled neid parajasti [c] kinni peavad. Saatkond algab siis, kui Apolloni preester on pannud pärja laeva ahtrile. See aga juhtus, nagu ma ütlesin, päev enne kohtuotsust. Seetõttu oligi Sokrates nii kaua vangis kohtuotsuse ja surma vahel.
ECHEKRATES: Aga kuidas selle surma endaga ikka oli, Phaidon? Mida kõneldi ja tehti ja kes lähedastest oli selle mehe juures? Või ei lubanud võimud kedagi juurde ja ta lõpetas sõpradeta üksinduses?
[d] PHAIDON: Üldse mitte. Nii mõnedki olid juures, isegi paljud.
ECHEKRATES: Siis ole hea ja kirjelda meile kõike seda võimalikult täpselt — kui sul muud tegemist ei juhtu olema.
PHAIDON: Ei, aega mul on ja püüan teile jutustada. Liiati pole ju mullegi iial midagi meeldivamat kui meenutada Sokratest, nii ise temast kõnelda kui teiselt kuulda.
ECHEKRATES: Aga su kuulajad, Phaidon, saavad olema ometi samasugused! Seepärast püüa kõike kirjeldada nii üksikasjaliselt nagu suudad.
[e] PHAIDON: Olgu. Mis minusse puutub, siis tundsin end tema juures kummaliselt. Sest minus ei olnud kaastunnet nagu siis, kui olla lähedase mehe surma juures. Sest see mees paistis mulle õnnelik, Echekrates, nii olekust kui sõnadest — ta lahkus nii kartmatult ja suursuguselt, et mulle tuli pähe: isegi Hadesesse ei lähe ta jumaliku osata, ja kui ta on sinna pärale jõudnud, läheb temal hästi, kui üldse [59] kellelgi.
Just seepärast ei olnud minus mingit haledust, nagu seda võiks leina juures loomulikuks pidada, ega ka rõõmu, nagu siis, kui oma harjumust mööda olime filosoofias,[8] — sest need kõned olid nimelt taolised —, vaid mul oli lihtsalt kummaline tunne, mingi tavatu segu, kokku segatud rõõmust ja samas valust, kui mõtlesin, et ta peab peatselt surema. Ja kõik, kes me olime juures, olime pea ühesuguses seisundis, kord naersime, kord jälle nutsime, [b] üks meist aga eriti, Apollodoros[9] — seda meest sa ju tead ja tema laadi?
ECHEKRATES: Kuidas siis mitte.
PHAIDON: Tema käitus kogu aeg nii, aga ma olin ise ka vapustatud ja teisedki.
ECHEKRATES: Aga kes seal parajasti juures olid, Phaidon?
PHAIDON: No kodukandi inimestest[10] oli seal seesama Apollodoros ja Kritobulos[11] ja tolle isa[12] ja veel Hermogenes[13] ja Epigenes[14] ja Aischines[15] ja Antisthenes;[16] aga oli ka Paiaania Ktesippos[17] ja Menexenos[18] ja mõned teised kodukandist veel. Aga Platon, ma arvan, oli haige.
ECHEKRATES: Kas mujalt ka kedagi oli?
[c] PHAIDON: Jaa, teebalane Simmias[19] ja Kebes[20] ja Phaidondes[21] ja Eukleides Megarast[22] ja Terpsion.[23]
ECHEKRATES: Aga Aristippos[24] ja Kleombrotos[25]? Kas nemad olid?
PHAIDON: Ei olnud. Öeldi, et nad on Aiginal.
ECHEKRATES: Rohkem kedagi polnud?
PHAIDON: Ma arvan, need vast olidki kõik, kes seal olid.
ECHEKRATES: No aga edasi? Mis kõnesid seal peeti?
PHAIDON: Ma püüan sulle kõike täpselt kirjeldada algusest [d] peale. Nimelt, nagu meil alati tavaks oli, nii käisime Sokratese juures ka nendel eelnevatel päevadel. Hommikul vara kogunesime kohtumajja, — kus ka protsess oli toimunud —, sest see oli vangla lähedal. Iga kord siis ootasime ja ajasime üksteisega juttu, kuni vangla lahti tehti. Seda ei avatud ju vara. Kui aga oli juba lahti tehtud, läksime sisse Sokratese juurde ja veetsime enamasti kogu päeva temaga. Ja tol korral kogunesime veelgi varem, sest [e] eelmisel päeval, kui olime õhtul vanglast ära tulnud, saime teada, et laev Deloselt on saabunud. Tegime nüüd üksteisele ülesandeks tulla tavalisse kohta nii vara kui võimalik. Ja tulime ka ja valvur, kes tavaliselt sisse laskis, tuli välja meie juurde ning ütles, et me ootaksime ega läheks enne ligi, kui ta kutsub. “Sest üksteist[26] vabastavad praegu Sokratese,” ütles ta, “ja teatavad, et ta täna sureb.” Ei võtnud kuigi palju aega, kui ta tuligi ja käskis meil sisse [60] minna. Sisse minnes leidsime eest Sokratese, kes oli just jalaraudadest lahti võetud, ja Xanthippe[27] — sa ju tunned teda —, kes istus ja hoidis süles oma last. Kui nüüd Xanthippe meid nägi, tõi ta kuuldavale kaebed ja sellised sõnad, mida naised tavaliselt ju ütlevad: “Oh Sokrates, see on nüüd tõesti viimane kord, kui su sõbrad sinuga kõnelevad ja sina nendega!” Sokrates, vaadanud Kritonile otsa, ütles: “Las keegi viib ta koju!”
Mõned Kritoni omadest viisidki naise minema, too karjus [b] ja tagus ennast. Sokrates aga, istudes asemele, painutas jalga ja triikis seda käega ning ütles seda tehes: “Veider asi sellega, mehed, mida inimesed nimetavad meeldivaks. Kui imelik on ta loomupärane seos sellega, mida peetakse talle vastupidiseks, ebameeldivaga: korraga koos nad inimese juures olla ei taha, kui aga keegi jahib üht ja saab kätte, on ta peaaegu alati sunnitud kätte saama ka teise, justkui oleksid nad ühe pea külge seotud, ehkki neid on [c] kaks. Ja mulle näib,” ütles ta, “kui Aisopos oleks seda märganud, oleks ta ehk müüdi kokku pannud, kuidas jumal tahtis tülitsejaid lepitada, aga kui ei suutnud, sidus neil pead üheks kokku, ja seetõttu, kui kellegi juures on üks, järgneb hiljem ka teine. Nii nagu mul endal näib praegu olevat. Pärast seda, kui mul jalg ahelast valutas, paistab nüüd, et järgneb meeldiv.”
Kebes sekkus. “Zeusi nimel, Sokrates,” ütles ta, “kui hea, et sa seda mulle meelde tuletasid! Sest just sinu luuletuste [d] kohta on mitmed inimesed mult juba küsinud ja nüüd äsja Euenoski[28]: need sinu Aisopose lugude värsistused ja hümn Apollonile — kuidas sul mõttesse tuli siin hakata neid tegema, kui sa varem kunagi luuletanud polnud. Kui sinu jaoks on mingit tähtsust, et mul oleks midagi Euenosele vastata, kui ta jälle küsib — sest ma tean kindlalt, et ta küsib —, siis ütle, mida ma ütlema pean.”
“Ütle aga tõtt talle, Kebes,” lausus Sokrates. “Et ma ei teinud neid mitte soovist võistelda tema või tema luuletustega, [e] — teadsin ju, et see ei oleks kerge —, vaid et uurida mõnd unenägu, mida see öelda võiks, ja oma püha kohust[29] täita, kui see käseb mind muusikat[30] võib-olla sel viisil teha. Asjalugu oli nimelt nii: mulle on sageli tulnud möödunud elus üks ja sama unenägu, ilmudes küll iga kord erineval kujul, üteldes aga ühte ja sama. “Sokrates, loo ja tee muusikat!” ütles ta. Ja siiamaani arvasin, et see, mida tegin, ongi seesama, mida ta mult nõudis ja millele [61] üles kutsus — et nii nagu need, kes õhutavad jooksjaid, nii kutsus mu unenägu mind üles tegema seda, mida juba tegin, tegema muusikat, kuna filosoofia on suurim muusika ja mina sellega tegelesin. Nüüd pärast seda aga, kui kohtuotsus oli langetatud ja jumala püha takistas mu suremist, näis mulle, et kui unenägu võib-olla nõuab, et teeksin tavapärast muusikat, tuleb mul talle kuuletuda ja teha. On ju kindlam mitte edasi minna enne, kui püha kohus on täidetud [b] — luuletused tehtud ja unenägu järgitud. Sel viisil siis tegin esimesena [luuletuse] jumalale, kelle pidustused parasjagu toimusid. Pärast jumalat aga, mõteldes, et kui poeet tahab tõepoolest olla poeet, peab ta tegema müüte ja mitte kõnesid, mina ise aga müüdijutustaja ei ole, siis seetõttu panin värssidesse mõned ettejuhtuvad Aisopose müüdid — need olid käepärast võtta ja neid ma teadsin. Seda, Kebes, nüüd Euenosele teatagi, ning jõudu talle! Ja kui ta [c] on arukas, järgnegu mulle võimalikult pea! Mina aga lahkun, nagu näib, täna. Sest ateenlased käsevad.”
