Отрывок из книги
„Müle ja vahmiilile, et oleks, mida meenutada”
Esimesel õhtul kostitame ennast söögikohtades, kus kolm aastat tagasi einestanud olime. Külalistemajagi on sama. Pärast kõvade pinkidega linnabussis loksumist jalutame sinna mälu järgi autopiloodil. Õlu hinge alla, jetlegi[1.] leevendus pooletunnise jalamassaažiga, mille eest tuleb välja käia 120 bahti ehk ligemale kolm eurot[2.], ja juba olemegi inkarneerunud. Jälle.
.....
Mõni aasta tagasi soovitaski seepärast üks kohalik, kes Phuketil tee ääres mullast suurt taime välja kiskudes mu silmist pimedaks tolmutas ja kelle tõttu me Müga kummuli käisime, värvida kriimustused markeriga üle ja tagastada kaherattaline pimedas. Õnneks parkisime oma rollu veel kitsasse vahekäiku ja olime järgmisel hommikul omadega juba Phi Phi saarte poole teel, kui rollerirentija meie külalistemaja mutikesega flirtimise lõpetas ja sõiduriista inspekteerimiseni jõudis.
Niisiis vedeleme enamiku ajast Lonely Beachil, seljakotirändurite rannas, mis kubiseb bangalotest ja külalistemajadest ning pole veel suurtest hotellidest ja lühipuhkust veetvatest venelastest rikutud. Kui vaja, tõstame tee ääres näpu püsti – ega siin kastiautodest taksosid kaua ootama pea, need vuravad ühest rannast teise päeval ja öösel. Hüppa aga kasti, millal tahad. Ära ainult kaassõitjate tisse katsu, nagu ühes kastiautos kaunikesti keelava karikatuurikleepsuga märku anti. Ja paljaid tisse on siin küll nagu ühele õigele Tai rannale kohane. Populaarsemad paistavad olevat prantslannade omad.
.....
