Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 133

Panen kõik järjest kirja. Viimastel nädalatel on lennukid tiirutanud. Nad on pomme visanud. Kopterid ka! Ma vaatasin taevasse ja mõtlesin, et meile anti 48 tundi. Nii öeldi raadios – pärast seda tapetakse kõik.

Me istusime väikeses keldris. See ei kaitse süvapommide eest – need on pommid, mis muudavad majad ja inimesed tolmuks. Keegi tõbras mõtles välja, et tapab meid nendega. Me istusime pimedas, umbses keldris: mina, ema, vanaisa Juri Mihhailovitš ja tema naine, vanaema Nataša, ja ootasime surma.

See on eramaja ja kuulub nendele inimestele, keda me õieti ei tunnegi. Nad läksid põgenikeks. Jalgsi. Tee oli tule all. Ja keegi ei tea, kas nad on elus või mitte. Sõime kapsast tehtud boršši. Küpsetasime lõkkel kakukesi, kui tulistamine vaiksemaks jäi.

Ja mis veel juhtus! Läksime emaga õhtul meie korterisse – lilledele vett tooma. Väljas oli valge. Paljud naabrid olid trepikoja ees. Vaikus. Tädi Tamara, tema lapsed ja onu Adam ja palju naabreid. Lauldi ja näriti sihvkasid. Me ütlesime „Tere!” ja läksime oma koju. Vaevalt saime ukse kinni panna. Selline plahvatus! Ma lendasin üle terve koridori köögini välja. Ma paiskusin põrandale! Ema kukkus maha. Trepikotta lendas mürsk. Kusagilt jooksid kohale võitlejad. Vist aedadest – hoovis pole neid ammu olnud. Nad jooksid kohale, hakkasid haavatuid välja tassima. Kõrbehais, suits trepikojas! Kohutav karjumine! Tormasid meie poole, röögivad:

„Andke sidet! Hulk inimesi sai haavata, teie naabrid!”

Ema haaras lina, hakkas tükkideks rebima. Siis märkas võitleja vööl nuga.

Hüüab:

„Noaga saab kiiremini!”

Nad hakkasid lina tükkideks lõikama ja naabreid siduma. Mina lamasin põrandal. Kõrvus pinises. Siis ütleb ema:

„Ma toon veel linu! Ja žguti. Verd tuleb kõvasti!”

Ja astus korterisse tagasi. Kõlas veel üks kohutav plahvatus. Teine mürsk lendas trepikotta. Kõik, kes jooksid appi, said haavata või surma. Aga ema astus ime läbi korterisse.

Karjed olid kohutavad. Meie uks oli plahvatusest viltu. Me ei keeranud seda ju lukku. Seepärast ei lennanud see päriselt eest. Ma roomasin koridori, aga seal ... SEAL olid inimeste kehaosad – tükid ja palju verd. Ja veri on paks, tume-tume. Onu Adam karjub. Taob meie ukse ees peaga põrandat. Tal rebis labajala küljest. Ta mängis ju trepikojas naabritele lõõtsa! Purjus peaga.

Nooruke Ehmeke hoiab kõhust ja hüüab:

„Ratmir!”

Tädi Žanna, naabrinaine, kisti tükkideks, aga tädi Tamara karjub: ta sai haavata, aga tema poeg sai surma. Ta poeg istus trepikoja ees. Selgus, et mütsiga Ratmir, see, kes Ehmekesele meeldis, sai surma. Ta jooksis inimestele appi. Teised naabrid on haavatud.

Ema sidus onu Adami, teise korruse naabri jalale žguti meie soojenduskotist. Too röökis:

„Lena, tapa mind! Tapa! Mul on valus!”

Ema vastu:

„Sul sünnib lähipäevil neljas laps. Tuleb elada. Adam, kannata!”

Pärast laadisid mingid rahvaväelased meie haavatud naabrid autodesse ja viisid haiglatesse. Muidugi ei pruukinud nad seda ka teha. Naabrid olid ju tavalised inimesed. Aga neid ei hüljatud. Siis läksin ma trepist alla ja mu jalad olid pahkluuni verised. Ma olin üleni verine! Üleni!

Õues tegid mõned võitlejad endast eluskilbi ning kõik naised ja lapsed (ka mina ja ema) viidi hoovist ära. Tuletsoonist. Nad katsid meid oma kehaga! Kusjuures varem polnud me neid kunagi näinud!

Naabrivana Juri Mihhailovitš ehmus, kui mind nägi – arvas, et ma olen raskelt haavatud. Aga kõik mu asjad olid võõra verega koos.

Ma ei suutnud kohe kirjutada. Ma lihtsalt lamasin ja vaatasin lakke.

Siis teatas Vene valitsus 48 tunnist. Ja kõik. Ongi kõik. Meil on ots peal.

Järgmisel päeval pärast seda, kui mürsud lõhkesid ja meie hoovis oli palju rahulikke elanikke surma saanud, koputasid võitlejad maja uksele. Eramajas, kus me elame. Ema läks avama. Nad ei tulnud sisse. Ütlesid lihtsalt:

„Me teame, et teil on laps (mina olen laps!) ja vanurid. Me tõime piima.”

Panid kaks plastpudelit piimaga maha ja läksid ära. Neil oli veel kast piima – nad viisid piima kõikjale, kus oli lapsi ja vanainimesi.

Saime Aljonka ja tädi Valja kätte. Nad on vanaisa Paša ja onu Saša pool. Onu Saša taheti maha lasta. Ta pidas päevikut nagu minagi. Ropendas sõjaväelaste kohta. Võitlejad leidsid päeviku, lugesid enda kohta ja tahtsid ta maha lasta. Aga tema ütles neile:

„Lugege Vene sõjaväelaste kohta!”

Ja keeras lehte. Nood lugesid ja hakkasid naerma – seal oli selliseid vandesõnu. Onu Saša lasti vabaks. Aga päevikut ta tagasi ei saanud. Võtsid endale. Mälestuseks!

Tädi Valja andis meile vareenikuid kartuliga. Polja