Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 139

Ma sain kirjandi eest kiita. See loeti klassis ette. Ma kirjutasin purjekast. Purjekas seilab ookeanis. Maa peal on sõjad, aga purjekal on rahu. Ja seal on kõik need, kes ei taha sõdida. Mulle pandi viis plussi sisu ja kolm miinus õigekirja eest. Teen kirjutades palju vigu.

Veel käis üks teine õpetaja. Kõikidelt lastelt küsiti: kes on nende peres võitleja? Lubati autasu ja kuurorti. Lapsed rääkisid ja see kõik pandi paberilehele kirja. Pärast jagati kingitusi. Mulle ei antud midagi.

Läksin kehalise kasvatuse tunnis välja, aga minu klassi lapsed võtsid kätest kinni ja hakkasid röökima:

„Me ei mängi sinuga! Sul on vene nimi! Käi minema! Kao ära! Venelane!”

Õpetaja oli vait. Aga minu sees oli tühjus. Miks nad minuga nii teevad? Ma läksin ära. Istusin üksi puude vahel pingil. Hiljuti leiti sealt ühe jopega mehe laip. Koer oli teda söönud. Ta lamas siin mitu päeva.

Polja