Читать книгу Maalehe kurgiraamat - Priit Põldma - Страница 2

HARILIK KURK (Cucumis sativus L.)

Kurk kuulub kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) sugukonda, kus on umbes 90 taimeperekonda peamiselt troopilistest piirkondadest pärit 850 liigiga. Siia kuuluvad ka teised meile tuntud suureviljalised köögiviljad, näiteks melon, arbuus ja kõrvits.

Kurk on rohtse roomava või köitraagude abil roniva varrega üheaastane taim. Kurgitaime peavars kasvab avamaal tavaliselt 1–2,5 meetri pikkuseks, katmikalal aga võib kasvada kuni 15 meetri pikkuseks. Tema pika leherootsuga lehed kinnituvad varrele vaheldumisi. Peente harjaskarvakestega kaetud lehelabad on terved, viisnurkse kujuga. Olenevalt vormist ja taime arengustaadiumist võivad lehehõlmad olla kolmnurkse, piklikterava või vahel ka suhteliselt ümara kujuga. Kurgitaimele iseloomulikuks tunnuseks on ka lehe alaküljel väljaulatuvad lehesooned. Lehe suurus võib varieeruda olenevalt sordist ja kasvatusviisist. Nii võib täiskasvanud kurgilehe pikkus olla 8–30 cm ja laius vastavalt 5–20 cm. Lehekaenaldest arenevad köitraod, külgvõsud ning emas- ja isasõied. Hargnemata köitraod on tegelikult botaaniliselt moondunud lehed, mis tavaliselt arenevad alates 6–8 lehekaenlast. Külgvõsude moodustamise intensiivsus oleneb sordist ja kasvutingimustest (valgus, temperatuur, väetamine). Külgvõsude moodustumine intensiivistub, kui kärpida peavarre latva, ning aeglustub, kui taimel arenevad viljad.

Kurgil on suhteliselt pinnalähedane, kuid see-eest hästi hargnev juurestik. Juurte põhimass asub mullakihi ülemises osas kuni 30 cm sügavuses, üksikud juured ulatuvad kergematel muldadel kuni 50 cm sügavuseni. Külgsuunas võivad juured aga ulatuda kuni 1,5 meetri kauguseni.

Kurgi õied on erkkollased, 2,5–3,5 cm läbimõõduga ja asuvad lehekaenlas 2–5 kaupa kobarates. Enamik kurgisortidest on ühekojalised, ühesuguliste õitega taimed. Isasõied asetsevad rohkem peavõrse kaenaldes ja emasõied külgvõsudel. Isasõis kasvab pika peenikese õievarre otsas, samas kui emasõis moodustub lühema ja jämedama õievarre külge. Juba enne õitsema puhkemist on näha tulevase vilja alge. Emas- ja isasõite vahekord taimel sõltub eelkõige sordist. Kui meil varem kasutusel olnud sortidel oli rohkem isasõisi, siis aretustöö tulemusel on jõutud selleni, et kurgitaimedel on valdavalt emasõied. Botaaniliselt on harilik kurk risttolmleja taim ning õietolmu edasi kandmiseks on praktikas kasutatud mesilasi ja kimalasi. Tänapäeval on sordiaretajate abiga saadud aga iseviljuvad ehk partenokarpsed sordid, mis ei vaja viljade moodustamiseks putukate tolmeldamist.

Partenokarpsete sortide kasvatamisel ei ole kurgiõite tolmeldamine putukate abil vajalik, seda tuleks pigem vältida. Pildil: ‘Alex’ F1

Joonis 1. Kurk. 1 – võrse emas- ja isasõitega; 2 – emasõis; 3 – isasõis; 4 – vili pikaviljaline salatikurk (partenokarpne); 5 – vili, lühiviljaline kurk; 6 – salatikurgi pikiläbilõige; 7 – kurgi vilja ristläbilõige

Kurgi vili on kolme, harvem nelja seemnekambriga lihakas kõrvitsvili (ebamari), mis olenevalt sordist võib olla erineva kuju, mõõtmete, koore värvuse, mustri, ogalisuse jt tunnustega. Vilja pikkuse järgi võib kurgisordid jaotada kolme rühma: lühiviljalised (5–13 cm), poolpikad (13–20 cm) ja pikaviljalised (üle 20 cm). Pikaviljalised ja poolpikad kurgisordid on mõeldud värskelt salatina tarbimiseks. Lühiviljalisi sorte aga kasutatakse kõige rohkem hapendamiseks ja marineerimiseks. Tarbimisküpsuses kurgi koore värvus on enamasti roheline kuni tumeroheline. Hobiaednike rõõmuks on aretatud ka valge koorega kurgisorte. Kurgi viljaliha värvus tarbimisküpsuses on heleroheline. Seemned on valged, kollaka varjundiga või kreemikad, piklikovaalse või elliptilise kujuga, 7–16 mm pikkused. 1000 seemne mass on 16–30 g. Seemnete idanemisvõime säilib kuni kaheksa aastat.