Читать книгу Ahviparadoks. Teadvuse suunamine - Prof. Peters Steve - Страница 4

Kuidas mõista iseennast ja oma Ahvi

Esimene seitsme planeedi süsteemidest koosneb Jagatud Planeedist ja Juhtivast Kuust. See esindab teie sisemist teadvust ja võitlust, mis te peas toimub. See on teie Universumis kõige tähtsam planeet, sest kui see asju ei kontrolli, siis on ebatõenäoline, et ükski teine planeetidest õigesti funktsioneerib.

Jagatud Planeet on teie Inimese ja Ahvi elukoht. Teie ja Ahvi vahekorda iseloomustab ebakindel suhe, kus sageli tuleb ette kompromisse ja konflikte. Tihti käib teie kahe vahel võimuvõitlus. Kuna Ahv on teist palju tugevam, siis oleks tark sellest aru saada ning seejärel teda kasvatada-õpetada ja ohjata.

Selleks, et mõista, kuidas teis peituv Inimene ja Ahv erinevalt toimivad, läheneme olukorrale süstemaatiliselt, vaadates nelja aspekti:

• mõtteviise

• seisukohti • tegutsemisviise

• isiksusi

Kaks erinevat mõtteviisi

Teie ja teie Ahv mõtlete täiesti erinevalt. Päevaaskeldustes saame pidevalt enda ümbert infot. Nii Inimene kui Ahv võtavad selle teabe vastu ja seejärel tõlgendavad seda.

Ahv tõlgendab infot tunnete ja muljetega. Kui ta on saanud toimuvast aimu, siis kasutab ta emotsionaalset mõtlemist asjade seostamisel ja arusaamisele jõudmisel, mis toimub, et siis panna kokku tegevusplaan. Kogu see protsess põhineb emotsioonil. Emotsionaalne mõtlemine tähendab seda, et Ahv arvab ja täidab lünki detailidega, põhinedes eeldustel, mis tavaliselt tulenevad kõhutundest, paranoilistest tunnetest või kaitsvatest mõtetest. Seetõttu pole võimalused, et Ahv tuleb juhtuva kohta välja õige tõlgendusega, just eriti suured, ehkki mõnikord võib kõhutunne õigeks osutuda. Ahv suudab mõelda ja tegutseda ainult emotsioonide järgi.

Inimene aga, teisest küljest, tõlgendab informatsiooni nii, et otsib infot ja seab jalule tõe. Seda teinud, paneb ta asjad kokku loogilisel viisil, kasutades loogilist mõtlemist ja kujundades sellel põhineva tegevusplaani. Seega on Inimese mõtlemise ja tegutsemise aluseks loogika.

Seega, ükskõik mida te teete, on teie sisemuses kaks teid, kes toimuvat tõlgendavad, jõudes arvamusele selle kohta, mida teha tuleks. Mõnikord jõuavad need kaks tehtava suhtes kokkuleppele ja probleemi pole, kuid sageli lähevad nad vaidlema. Kui teil tekib lahkarvamus, on Ahv palju võimukam ja saavutab seetõttu kontrolli te mõtete ja tegude üle. Ent kui tunnete ära, mis hakkab juhtuma, ja teil on olemas strateegiad protsessi ohjamiseks, siis saavutate oma mõtlemise üle kontrolli ja suudate toimida loogilisel viisil.

John ja pargitud auto

Alustagem lihtsast näitest, tuues näite Johni peas elutseva Ahvi ja Inimese mõtlemise erinevustest.

John ütleb oma naisele Pauline’ile, et kõrvalmajas elav mees blokeeris ta auto, kuna parkis sissesõiduteele ja tal tuli minna mehele ütlema, et ta auto eemale viiks. John (Inimene) räägib lugu asjalikult ja tema sisemine Ahv kuulab rahulikult pealt.

Pauline reageerib seepeale, öeldes: „Miks sa sellest nii palju räägid, saite ju asja lahendatud, kas pole?”

Nii John kui ka tema Ahv kuulsid mõlemad seda reageeringut, kuid neil on Pauline’i kommentaari kohta väga erinev tõlgendus ja reaktsioon. Inimene Johnis, kes on mõistlik, võib mõelda nii: „Ma küll ei puhunud asja suureks, kuid on selge, et Pauline ei taha sellest kuulda, nii et las see jääda” või „Sai jah lahendatud, arvatavasti on tal õigus, tarvis on muuga tegeleda ja mitte reageerida.” Inimene jäi rahulikuks ja on juba probleemideta asjast üle saanud.

Johnis peituv Ahv võib aga reageerida hoopis teisiti. Ahv on märkust võtnud isiklikult ja on ärritunud. Ta võib tõlgendada kommentaari otsese kriitikana, mistõttu Ahv võtab kaitse- või rünnakuhoiaku. Tõenäoliselt tõstab ta häält ja ütleb midagi taolist: „Miks sa mind kunagi ei toeta?” või „Ma ei puhu asja sugugi üles, mis sul viga on?” või „Ma ainult kommenteerisin juhtunut, arvasin, et sind kui mu naist võiks asi huvitada.”

Võite kujutleda, kuidas sellest hetkest alates vestlus kehva pöörde võtab. Kui oleksime stsenaariumi lõpetanud pärast Pauline’i tehtud märkust ja küsinud Johnilt, kuidas ta tahaks sellele reageerida, siis oleks ta tõenäoliselt valinud Inimeseks olemise ja tehtud märkusega piirdunud. Ent kuna meis peituv Ahv on Inimesest kaugelt võimsam, siis tõenäoliselt räägib Ahv enne, kui inimene on saanud võimaluse asja üle kontrolli saavutada, ja asi lõpeb sellega, et John mõtleb, miks ta küll otsekohe märkust kõrvust mööda ei lasknud.

Saara kommentaar

Võtkem teine näide Inimese ja Ahvi erineva mõtlemismustri kohta. Rahel on tööl, kui Saara ütleb talle, et ta näeb väsinud välja.

Sõnum jõuab alati kõigepealt kohale Ahvile. (See on üks aju töötamise reegleid.) Ahv reageerib emotsionaalselt ja mõtleb harilikult, et teda kritiseeritakse, mistõttu ta satub ärevusse, võimalik, et nördib, võimalik, et läheb endast välja (kõik sõltub Ahvi loomusest ja sellest, millises tujus ta parajasti on). Nüüd kasutab Ahv emotsionaalset viisi märkusest arusaamiseks. Seetõttu võib ta öelda midagi taolist nagu „Tegelikult tahab ta öelda, et näed vana välja” või „Ta vihjab, et sa ei pinguta piisavalt” või tulla välja mingi muu kasutu või destruktiivse märkusega. Ent Ahv võib mõelda ka positiivses võtmes, näiteks: „Ta on minu pärast mures” või „Arvatavasti on tal õigus ja mul on vaja veidi tempot maha võtta” või midagi muud konstruktiivset.

Kui Inimesele oleks jäänud öeldu tähendus ebaselgeks, oleks ta rahulikult järele mõelnud, millele Saara vihjas. Ta oleks seda teinud, pannes paika kommentaari faktid. Seejärel, olles saanud selgust, mida Saara mõtles, oleks ta sellele ratsionaalselt reageerinud. Nüüd saame vastata ühele raamatu alguses püstitatud küsimusele.

Miks ma mõnikord mõtlen nii irratsionaalselt?

Üks meie esimesi küsimusi oli „Miks ma mõnikord nii irratsionaalselt mõtlen?” Vastus võib nüüd selge olla. Te ise ei mõtle nii, vaid see on Ahv, kes teis võimust võtab ja teie eest mõtleb. Lahenduseks on siin saada aru, kuidas teie Ahv mõtleb, tunda see ära ja, kui selline mõtteviis teie üle võimust hakkab võtma, siis sekkuda.

See, mida kogete, kui teil on tugevad emotsionaalsed reaktsioonid, on väga loomulik ja märk tervest mõistusest. Ent emotsioonid võivad väga kiiresti vahetuda ning seetõttu on Ahvi mõtteviis suhteliselt ebastabiilne ja pidetu. Seega on otsuste tegemisel Ahvi reaktsioon vähem ennustatav kui Inimesel ning see protsess on sageli irratsionaalne. Sellise ennustamatuse tõttu pole tavaliselt kasu, kui laseme Ahvil enda eest mõelda, seega on meil vaja küsimusega tegelda. Kõigepealt on tarvis saada selgust, kuidas mõtleb üks teie sisemuses peituv Ahv.

Ahvi mõtteviis – emotsionaalne mõtlemine

Emotsionaalse mõtlemise aluseks on mulje ja tunded

Tavaliselt ei tegele Ahv faktidega, vaid enda arvates tõega või selle tõe tunnetamise või, mis isegi hullem, tõlgendusega sellest, mis võib olla tõde. Tal tekib kiiresti mulje vähese – kui üldse – tõendusmaterjali põhjal ning tavaliselt ei mahu selle kõrvale midagi muud. Muidugi on mõned Ahvilt meile antavad muljed täpsed ja abistavad, ent sama kergesti võivad need ka valeks osutuda. Mõningase täpsuse ja tõe otsimine aitab meil mõistliku järelduseni jõuda.

Kui kohtate uusi inimesi, siis saab teie Ahv esimesed muljed neist tavaliselt nende kehakeele põhjal. Kui teate, et teie Ahv sageli eksib, siis oleks abiks, kui vaatate, kas teie sõbra Ahv on asjas vilunum ja usaldate tema seisukohti! Teame ju, et mõne inimese Ahv on väga hea inimesetundja, teiste Ahvidel see nii hästi ei õnnestu.

Ahvidele meeldib tunnetele tugineda ja sageli alustavad nad vestlust sõnadega „Aga mulle tundub…” või „Mulle ei meeldiks…” Neile on nende tunded väga tähtsad ja tavaliselt ei õnnestu neil jõuda arusaamisele, et kõik tunded tulevad ja lähevad. Muidugi on Ahvilt hea tundeid saada, need võivad meile väga kasulikuks osutuda, kuna näitavad, mida teha. Ent sageli pole need usaldusväärsed ja võivad kiiresti muutuda. Seega võib tunnetele tuginemine tulla kas kasuks või kahjuks. Mõnikord on tarvis, et Inimene ütleks Ahvile: „Ma ei hooli sellest, mis tunne sul on, meil tuleb see ära teha” või „Ma ei hooli sellest, kas sul on tuju või mitte, asi ei ole tujus.”

Siin on mõned emotsionaalsele mõtlemisele iseloomulikud jooned

Mõtlematult tehtud järeldused

Ahv jõuab kiiresti järelduseni, ta ei oota ära kogu informatsiooni, et siis järeldust teha. Ahvi arvamus moodustub tunnete ja muljete põhjal ning seejärel see arvamus kinnistub. Seepeale otsib ta tõendusmaterjali oma arvamuse toetamiseks ja vaatenurga tõestamiseks. Seda tehes on tüüpiline, et Ahv moonutab fakte oma arvamusega sobitamise eesmärgil ning juhul, kui talle vastu seistakse, on ta väga ebamõistlik ja irratsionaalne.

Mõtleb must-valgelt

Meie sisemised Ahvid on väga sarnased lastega, nad mõtlevad must-valgelt. Nad võivad olla väga halastamatud ja keelduvad arutamast halli varjundeid. Täiskasvanu inimene on suuteline leppima tõsiasjaga, et elus on väga vähe asju mustad või valged. Kuna Ahvid mõtlevad must-valgelt, siis annavad nad väga meelsasti hinnanguid ja reageerivad kiirelt. Kui mõtlete oma Ahviga, siis kipute nägema vaid üht võimalust. Ahv ei kaalu tavaliselt alternatiivseid tõlgendusvõimalusi selle kohta, mis võiks juhtuda.

Paranoiline

Ahv vajab teadmist, et ta on turvatud, mistõttu ta on alati valvel, otsib pidevalt, kuskohast teda oht ähvardab, ning on seetõttu paranoiline. Ta arvab, et palju ohutum on olla veidi paranoiline ja ettevaatlik teiste või mingi olukorra suhtes kui end lõdvaks lasta ja elu kaotada. Seetõttu pole meie Ahvi puhul sugugi ebaharilik teisi kahtlustada ja umbusaldada. Mida haavatavamana Ahv ennast tunneb, seda paranoilisemaks muutub ta oma seisukohtadelt.

Turvatundeta Ahvid võivad tajuda paljusid ohutuid situatsioone teisiti. Teiste jagatud märkustest või teadetest võivad nad välja lugeda intriige ja pahatahtlikkust, misjärel annavad oma kujutlusvõimele vaba voli. Kui Ahvil on mingi arvamus, siis seda kaitstes muutub ta veelgi paranoilisemaks. Ahv rebib sageli asjad nende kontekstist välja ja muutub ka siis väga oma seisukohti kaitsvaks. Oma Ahvi paranoiaga tegelemine nõuab osavust ja seda käsitleme Ahvi vaoshoidmisega tegelevas osas.

Katastroofilisus

Kuna Ahvid on ohu suhtes pidevalt valvel, siis kipuvad nad mõtlema katastroofidele. Nad reageerivad üle ja kütavad end üles pingeliste ja intensiivsete emotsioonidega. Mil iganes nad tajuvad, et midagi on valesti, kipuvad Ahvid muretsema selle pärast, mis võib juhtuda, ning siis läheb asjade perspektiiv lootusetult raamidest välja. See viib sageli kohutavate süngete hukatuslike tunneteni ja haigete hetkedeni. Need hetked on sageli seotud must-valge mõtteviisiga, mis tähendab, et teis valitseb tunne, et olukorrast pole väljapääsu või et kogetavast ei parane te iial.

Emotsioon, mida Ahv niisugusel korral inimesele pakub, on kohutav ja äärmuslik ning põhjustab palju muret ja pessimismi. Mõelge, kui palju kordi olete läbi teinud sellise emotsionaalse möllu oma Ahvi küüsi jäänuna, nii et tagasi vaadates ainult imestada, miks lasite end selleni viia.

Irratsionaalne

Ahv ei tegutse ratsionaalselt. Ta ei püüa otsusele jõuda, kas midagi on tõenäoline või teostatav, vaid tuleb tüüpiliselt otsekohe välja järeldusega ja täidab puuduolevad detailid ükskõik millise valitud sisuga. Seetõttu võib ta muutuda väga ebamõistlikuks ja lõpuks näida suisa rumalana. Kui Ahvil õnnestub teie teadvuse üle kontroll saavutada ja seejärel teiega juhtuvat tõlgendada, siis on tema pakutav mõtteviis tõenäoliselt rumal ja põhjendamatu. Näha on vähe loogikat, kui üldse. Kurb on see, et selline irratsionaalne lähenemine viib meid ebamugavatesse olukordadesse ja kui tõde teatavaks saab, siis võime soovida, et maa meid neelaks. Vaadakem siinkohal üht näidet Ahvi toimimisviisist:

Rob ootab oma tüdrukut Sallyt kinno, nad on leppinud kokku, et kohtuvad kell pool üheksa. Praegu on kell üheksa ja tüdrukust pole märkigi. Robis peituv Ahv on temast võitu saanud ja asunud sõjateele. Tema Ahv mõtleb emotsionaalselt: „On juba hilja, Sally pole mulle öelnud, mis juhtus; ma raiskan oma aega, võiksin ise kinno minna; ta pole seda väärt, ta on mind alt vedanud; ta ei tohiks mulle niiviisi teha; ta on mind alandanud; olen vihane, olen endast väljas,” ja nii edasi. Äkki saabub Sally ja enne, kui tal on võimalust midagi öelda, ründab teda Robis peituv Ahv: „Miks sa nii hilja tuled? Paistsin siin teistele lollina, mis mõtet on enam sisse minna – nüüd on juba liiga hilja” ja nii edasi. Siis jääb Rob vait ja Sally saab sõna.

„Keegi löödi siinsamas nurga taga pikali. Läksin appi ja nad kasutasid mu mobiili kiirabi ja politsei kutsumiseks. Hoidsin naise kätt, kui ta maas lamas. Siis saabus kiirabiauto ja ma tormasin siia. Mul on kahju, et ma sulle teatada ei saanud, aga nad kasutasid mu telefoni abi kutsumiseks.” Nüüd on Robil päris kehv tunne ja tema Ahv hakkab süümepiinu tundma. Ent kahju on juba sündinud.

See lihtne lugu näitab, kuidas Ahv mõtleb väga emotsionaalselt, ta ei oodanud ära fakte, vaid eeldas midagi ja solvus. Antud juhul sai Ahv vihaseks, kuid on muidki viise, kuidas ta oleks võinud reageerida ning ikkagi põhjustanud Robi kohatu reageeringu. Seda juhtub meist paljudega, kui me endas peituvat Ahvi ei ohjelda. Kui Ahvi veenda suudaksime, elaksime hoopis teistsuguses maailmas.

Emotsionaalne arvamus

Ahvid otsustavad teiste üle kiiresti ja halastamatult. Otsus põhineb kõigil neil kriteeriumitel, mida ta mõtlemisel kasutab. Seetõttu võib see põhineda ainult tunnetel või muljetel või Ahvi enese paranoial. Need otsused ei allu arukale mõtlemisele, seega tõenäoliselt ei õnnestu Ahvi veenda, et tal ei pruugi õigus olla. Ahvid võivad teisi hukka mõista ka omaenda eesmärkide täitmiseks, näiteks kättemaksuks või kellegi üle võimu kehtestamiseks.

Ahv teeb otsuseid, kasutades „emotsionaalset mõtlemist”

Kui me mõtleme Ahviga, siis kasutame „emotsionaalset mõtlemist”, et tükkhaaval kokku panna ettekujutused toimuvast. Kasutatakse väga vähe loogikat, kui üldse, aetakse läbi vaid emotsionaalse energiaga. Seetõttu paneb Ahv kokku oma irratsionaalsed, must-valged ja hävituslikud muljed, tunded ja paranoia, sageli üsna mõttetul viisil, et teha järeldusi ja tulla seejärel välja tegevusplaaniga. Ahv ei kasuta mõistlikku mõtteviisi. Pole tarvis olla geenius nägemaks, et see pole just hea alus tegutsemiseks. Õnneks on olemas ka teistsugune mõtteviis ja meil on võimalik õppida suunama oma ajude verevarustust nii, et seda alternatiivi kasutada. Alternatiivne viis on Inimese viis.

Inimese arusaam – loogiline mõtlemine

Loogilise mõtlemise aluseks on faktid ja tõde

Inimesed hakkavad juhtunu kohta selgust otsima sellega, et panevad esmalt faktid paika. Enne plaanide tegemist korjavad nad kokku kogu kättesaadava info. On faktid kogutud, siis püüavad Inimesed tõe välja selgitada ning tuginevad oma arvamustes sellele tõele.

Ühiskonnas kulutame palju energiat ja korraldame arutelusid tõe väljaselgitamiseks, seondugu see siis millegi tõsise või tühisega. Inimese kaasasündinud soov on püüda jõuda kõigis situatsioonides tõeni ja kui see tõde ei selgu, võib see põhjustada muret nii Ahvile kui ka Inimesele endale. Väärkujutelm on eriti ebameeldiv kogemus, mida Inimene püüab korrigeerida, ja kui seda ei juhtu, siis lööb Ahv sageli Inimesega kampa ja näitab oma nördimust.

Siin on mõned loogilisele mõtlemisele iseloomulikud jooned

Põhineb tõendusmaterjalil

Inimesed kasutavad tõendusmaterjali ja otsivad neist tõestust. Nad jäävad avatuks ja on valmis meelt muutma, et näha ka kellegi teise vaatepunkti. Nad ei võta oma seisukohta või veendumust isiklikult, mistõttu ei võta ka nendega mittenõustumise korral kaitsepositsiooni.

Ratsionaalne

Ratsionaalsest mõtlemisest räägime, kui kasutame oma mõistlikku meelt ja otsustame, kas midagi on teostatav ja realistlik. Iroonia seisneb aga selles, et ratsionaalse mõtlemise kutsub sageli esile Ahv, kes Inimese aktiveerib. Ahv teeb seda intuitiivselt: peas süttiv märgutuli ütleb, et midagi on valesti. Ent Inimene peab jääma vastutavaks ja otsima tõendeid Ahvi kiirele reageeringule. Kui me seda ei tee ja laseme Ahvil asjaga tegeleda, siis kaob meie mõistlik meel ja mingil hetkel tulevikus võib Ahvi reageering meile vastu töötada. Siis vaatame tagasi ja ütleme: „Mida ma küll mõtlesin?”

Kontekstis ja perspektiiviga

Olukordade hoidmine kontekstis ja perspektiiviga näitab, et tegu on Inimese mõtteviisiga. Soov mõista, kuidas asjad nõnda kujunesid ja mis parajasti sel ajal juhtus, on Inimesele iseloomulik joon. See aitab meil oma tegudele ja märkustele konteksti luua. Inimesed hindavad ka seda, et kõik sündmused tulevad ja lähevad, mistõttu näevad nad juhtuvat perspektiivis ja saavad aru, kui tähtis see asjade käigus on.

Halli varjundid ja tasakaalustatud arvamus

Tüüpiline on, et kui oleme alles üsna noored, siis toimime Ahvi kaudu ja näeme enamikku asju must-valgelt. Laste puhul on seda näha nende üsna karmidest arvamustest olukordade kohta.

Täiskasvanu inimene mõtleb halli varjundites. Täiskasvanutena õpime hindama asjaolu, et kui püüame midagi mõista, võib meil tegu olla paljude asjassepuutuvate teguritega ja me aktsepteerime, et kõiki neid me ei valda. Seetõttu on meie karmi hinnangu andmise tõenäosus väiksem ja tõenäolisemalt näeme asju halli varjundites või ei mõista neid üldse hukka. Ka muudame elukogemustest tingituna oma mõtlemist.

Inimesed aktsepteerivad, et neil ei pruugi õigus olla ja nad mõtlevad sellele, mistõttu on soovitustele avatumad. Nad aktsepteerivad ka, et mõnikord võibki tõde jääda välja selgitamata, et võib-olla vastust polegi või et tegu võib olla lihtsalt erinevate arvamustega.

Inimese otsuste tegemise aluseks on „loogilise mõtlemise” kasutamine

Loogiline mõtlemine tähendab, et me järgime seotud ja mõttekaid ning mõistlikke mõttemalle ja seejärel jõuame järeldusteni, mille alusel tegutseda. Kui keegi on näiteks endast väljas, siis võime öelda, et selleks peab olema põhjus. Ka vastuargument võib olla õige: kui keegi kogeb midagi ebameeldivat, siis tõenäoliselt läheb ta endast välja. Me kasutame loogikat mitmes vormis, näiteks:

• Tuletame asju, tehes läbi nendega seonduvad sammud

• Kasutame tõendusmaterjali ja fakte, et jõuda järelduseni

• Järgime argumente informatsiooni tükkhaaval kokku pannes

• Kasutame mõtlemist asjades selgusele jõudmiseks

Kaks erinevat seisukohta

Ahvi eesmärk ja seisukoht on ellujäämine.

Inimese ülesanne on eneseteostuseni jõuda. Tavaliselt seondub see selliseks inimeseks saamisega, kes te olla tahate, ja nende asjade saavutamisega, mida saavutada soovite. Inimene otsib sageli elu tähendust.

Paljud inimesed arvavad, et meis peituval Inimesel on personaalne hing või vaim. Kui me vaatame Ahvi ja Inimese ülesannete vahelist erinevust, siis näeme, et kahe olendi vahel leiab pidevalt aset suuri kokkupõrkeid.

Ahvi ülesannete mõistmine

Liigi alalhoidmine ja enese ellujäämine

Ahvil võib olla palju eesmärke ja eri aegadel võivad need varieeruda, kuid ahvi peamine ülesanne on tuua ilmale järgmine põlvkond. See on looduse poolt seatud viis põlistada liik.

Ahv kasutab selle ülesande täitmiseks oma sugutungi koos teiste tungidega. Seetõttu on teie Ahvil see kihk oma prioriteetide nimekirjas kõrgel kohal! Tugev sugutung näitab, et ahv on terve.

Sellele väga lähedane ahvi teine ülesanne on ellujäämine, siia kuulub enda kaitsmine kahju eest.

Need ahvi kaks ülesannet etendavad tema teguviisis väga suurt osa. Kõik ahvid on erinevad ja neil võib olla erinevaid seisukohti. Kuid meie vaatame tüüpilist ahvi.

Need kaks äärmiselt tugevat tungi on ühised nii meile kui ka kõigile teistele kõrgematele liikidele ning on vajalikud liigi ellujäämiseks. Seetõttu peavad nad soovima tuua ilmale järgmist põlvkonda, või vähemalt peab neil olema mõni tung (nagu näiteks sugutung või vanemaks saamise tung), mis annab tulemuseks järgmise põlvkonna ilmumise. Ka peame soovima ise ellu jääda selleks, et esimese ülesandega toime tulla.

Kui tüüpilisele ahvile survet avaldada, siis on üsna tõenäoline, et ta pigem kaitseb oma liiki kui iseennast. Must leskämblik on selle põhimõtte näiteks. Siin tekib kokkupõrge järgmise põlvkonna tootmise ja ellujäämise tungi vahel. Isase isendi tung suguakti sooritada ja seeläbi jätkata oma liigi säilimist saab võitu ta enda turvalisusest ja ta paaritub emasega, teades, et suure tõenäosusega süüakse ta ära, kui ta küllalt kiiresti põgeneda ei suuda.

Võime sellist tungide kokkupõrget täheldada ka inimestel, ehk küll loodetavasti mitte nii dramaatilisel kujul! Näiteks nende puhul, kes harrastavad kaitsevahenditeta seksi, hoolimata sellest, et on olukorras, kus on suur oht HIV-i nakatuda. Õnneks pole see viirus nüüd enam – tänu ravimitele – samasugune tapja nagu varem. Ent kui ta saabus, võtsid inimesed uskumatuid riske, teades, et sel võivad olla surmavad tagajärjed.

Paljude inimeste puhul ei saa sugutungi alahinnata, see on looduse viis kindlustada liigi jätkumine. See on põhjus, miks mõned armastavas suhtes olevad inimesed, kes soovivad monogaamseks jääda, leiavad peaaegu võimatu olevat truuks jääda. Inimene ütleb ja soovib üht ning Ahv ütleb ja soovib teist.

Teised eesmärgid

Selge see, et ahvil on teisigi eesmärke, mis toetavad liigi või indiviidi ellujäämist, ning need eesmärgid võivad aeg-ajalt varieeruda. Näited on järgmised: paarilise ligimeelitamine, territooriumi piiritlemine, toidu otsimine ja peavarju leidmine. Nende ülesannete taga olevaid tunge käsitleme selles peatükis hiljem osas „Džungli Keskus”.

Inimese seisukohas olevate ülesannete mõistmine

Enesega seonduvad ülesanded

Inimolendid on väga erinevad selles suhtes, kuidas nad oma elu eesmärki tunnetavad. Mõned elavad elu, mis põhineb elu põhialuste paikapanekul, ja rahulduvad sellega. Teised lähevad kaugemale, püüdes ennast teostada ja saada elust rahuldust, milleks võib olla ka teiste abistamine.

Eneseteostus on võimalik väga erinevatel viisidel ja tegelikult on see teie otsustada, mida oma eluga ette võtta tahate. Igaüks on kordumatu ning siin ei saa öelda, et keegi talitab õigesti ja keegi valesti. Paljud inimesed tahavad end arendada ja tundub, et need, kes selle ja eneseteostuse kallal vaeva näevad, on suurema tõenäosusega oma eluga rahul. Üks on kindel: elus eesmärgi omamine on midagi, mis ka teie Inimest edendab.

Ühiskonnaga seonduvad ülesanded

Oma olemuselt on inimesed tüüpilised sotsiaalsed loomad, ehkki leidub selgeid erandeid. Üks inimese peamisi ülesandeid on luua ühiskond, kus inimesed saaksid elada üksmeeles ja rahus. Seda ülesannet võib näha läbivalt kõigis inimühiskondades. Seetõttu püüavad inimesed juba loomu poolest pidevalt ühiskonnas reegleid ja eluviisi kehtestada. Need reeglid põhinevad võrdsusel ja võimalusel ning on tegelikult selleks, et hoida inimestes peituvat Ahvi ohjes. Inimene otsib õiglust ja struktuuri ning kasutab eetilisi ja moraalseid põhimõtteid, et kehtestada inimese õigusi ja väärtushinnanguid, mille järgi elada. Need põhinevad õige ja vale väärtushinnangutel koos nendega kaasnevate tagajärgedega.

Teised eesmärgid

Inimese teised eesmärgid varieeruvad indiviiditi suuresti, kuid enamus neist põhineb õnne ja edu mõistel, ükskõik kuidas neid siis ka ei defineeritaks. Nende päevakorras olevate ülesannete puhul on probleem asjaolus, et kui me pole hoolsad, siis võtab Ahv need üle ja rakendab nende saavutamiseks „džungliseadusi”. Näiteks sooviksid inimesed, et äri põhineks eetilistel põhimõtetel ja et nende eesmärk oleks edu saavutada. Ent sageli näeme jõhkrat käitumist ja hirmutamist, kuna Ahv võtab Inimese ülesande edu saavutada oma kätesse ja segab selle ära enda ülesannetega, nagu näiteks oma ego rahuldamine või oma territooriumi kehtestamine.

Kaks erinevat tegutsemisviisi

Ahvil ja Inimesel on erinevad seisukohad; nende elluviimiseks kasutavad nad kaht väga erinevat printsiipi. Ahv tegutseb džungliseaduste järgi ning teeb seda võimsaid tunge ja instinkte kasutades. Inimene opereerib ühiskonna seadustega ja teeb seda, kasutades võimsaid moraalseid ja eetilisi tunge tüüpiliselt südametunnistuse kaasabil.

Kaugelt kõige suuremaks probleemiks individuaalse inimese jaoks on elada koos temas peituva loomaga, kes on määratud elama džungliseaduste järgi ja kasutama äärmiselt võimsaid tunge ja instinkte endale võetud ülesannete saavutamiseks.

Šimpansi mõistmine – Džungli Keskus

Ahv tegutseb „Džungli Keskusega”, mis põhineb instinktidel ja tungidel. Džungli Keskus on piirkond ahvi ajus, mis annab Ahvile iseloomujooned ja hoiakud, mida on vaja džunglis ellujäämiseks. See keskus sisaldab uskumusi ja käitumisviise, mis toimivad hästi džunglis, kuid mitte nii hästi ühiskonnas! Suuremad probleemid kerkivad siis, kui Ahv rakendab oma džunglile omaseid tunge Inimese ühiskonnas.

Mõned Džungli Keskusele iseloomulikud jooned

Instinktid

Instinkt on olemuslik vastus või reageering; tavaliselt on see olemas sünnist saadik ja reageerib mingile erilisele stiimulile või vallandajale. Instinktid on olemas selleks, et kindlustada meie ellujäämine. Need on etteantud automaatne käitumine, mille puhul meil pole tarvis teada anda, mis parajasti juhtub, instinktidele on vaja vaid stiimulit.

Näiteks, kui laps sünnib, siis on tal automaatne (instinktiivne) reaktsioon sellele, kui sõrmega tema põske puudutada. Ta pöördub sõrme suunas ja hakkab imema. Selline imemisreageering tagab, et kui beebi on rinnanibu lähedal, siis otsib ta selle üles ja hakkab imema. Kõigil noortel loomadel on terve rida instinkte, mis aitavad neil ellu jääda. Teie Ahv kasutab väga tugevaid instinkte, et hoida nii ennast kui ka teid turvalisena.

Võitlemise, põgenemise või tardumise reaktsioon (VTP; ingl k FFF – Fight, Flight or Freeze) on väidetavalt kõige sagedamini kasutatav ja kõige tähtsam instinkt, mis meie Ahvil on. Kogu loomariik omab just seda ühte instinkti ja seda kasutavad iga päev kõik liigid, kaasa arvatud inimesed. See instinkt on looduse antud automaatne reaktsioon, kui ähvardab oht või tajutakse ohtu. See reaktsioon vallandub kohe meid kaitsma.Tegu on väga võimsa reaktsiooniga ja see tekitab tugeva emotsiooni, mis paneb teid kiiresti tegutsema. Instinkt on mõeldud tugevat emotsiooni esile kutsuma, kuna reaktsioon kindlustab ellujäämise olukordades, mis võivad osutuda eluohtlikeks. Meie psühholoogilises teadvuses on Ahv see, kes VTP-reageeringu omaks võtab ja pakub seejärel selle Inimesele.

Ellujäämise seisukohalt on otsustava tähtsusega, et valiksite õige reaktsiooni. Kui valite võitluse, ehkki tegelikult oleksite pidanud ära jooksma, siis te ellu ei jää. Võitlemine tähendab ähvardusele vastuastumist, põgenemine ohu eest minema jooksmist, tardumine tähendab liikumatuks jäämist ja lootmist, et oht möödub ja teid ei märgata. Liikumatust võib tõlgendada ka vältimisena, kellegi poolele asumisena või ohule allaandmisena lootuses, et see ei saa liiga hävituslik olema.

Millise neist reageeringutest Ahv valib, sõltub sellest, kuivõrd haavatuna ta end tunneb. Meie, inimeste, jaoks seisneb probleem asjaolus, et teie sisemine Ahv usub ikka veel, et on džunglis ja püüab seda kasutada igapäevases elus. VPT-mehhanismi kasutamine kaasaja ühiskonnas pole alati kohane.

Kui meil näiteks tuleb siseneda võõrastest tulvil tuppa, siis tabab paljusid meie Ahve põgenemistarve ja nad tahavad toast välja pääseda. Mõnd tabab tardumise soov ja nad püüavad jääda märkamatuks, samas võtavad mõned sõjaka hoiaku ja püüavad end kehtestada. Sellised reaktsioonid ilmutavad end, kuna meie Ahv on saatnud meile sõnumi: „Tunnen end ohustatuna ja mul on vaja midagi ette võtta.” Aeg-ajalt muutuvad sellised reageeringud intensiivseks ja põhjustavad meile suurt muret. Ahvi rahustamiseks tuleb Inimesel temaga rääkida ja kasutada loogikat Ahvi ümberveenmiseks. Mõne inimese Ahv ei taju mingit ohtu, mistõttu nende reaktsioon on kasin, või puudub hoopis.

Kui teie Ahv püüab teile öelda, et tuleb olukorrale reageerida, ja teie ei reageeri sellega, et valite Ahvi rahustamiseks ühe VPT-valikutest, siis tõuseb loodusest seatult teie keha adrenaliinitase. Kui sellele adrenaliinile lisanduvad negatiivsed mõtted, siis satub teie Ahv ärevusseisundisse. Selles näites on ärevus looduse viis teatada meile, et ohu korral tuleb vastu võtta otsus. Ärevus saabub tüüpiliselt siis, kui te otsust ei tee. See on täiesti loomulik reageering teie Ahvilt, mis näitab, et ta on hea tervise juures. Probleemi lahendus seisneb seega kas otsuse vastuvõtmises või Ahvi rahustamises!

Kuna VPT-reaktsioon puudutab ellujäämist, siis on emotsiooni intensiivsus väga tugev, tüüpiliselt sündmuse enesega võrreldes proportsioonist väljas. Kui teil näiteks seisab ees avalik esinemine, võib teil õige aja lähenedes tekkida kõhus õõnes tunne, teid valdab suur ärevus. See on tingitud asjaolust, et teie Ahv on jõudnud VPT-staadiumisse, kuna ta tajub ohtu ja ütleb teile, et tegu on elu ja surma küsimusega ning teil on vaja ära joosta. Seetõttu on tal emotsionaalse mõtlemise tõttu tekkinud katastroofiline reaktsioon, mille eesmärk on tagada teie turvalisus; reaalselt pole tegu ju elu ja surma küsimusega, kuid teie Ahv seda ei tea. Nii et kui hakkate püsti tõusma ja rääkima, siis paljudel meist muutub Ahv hüsteeriliseks ja ütleb: „Mida sa teed? Oht on kohutav ja sa sammud otse selle suunas. Võid kaotada oma elu.” Kui teie Inimesena püüate oma Ahvi ümber veenda, siis ei anna ta ikka veel alla: „Mis siis kui ma teistele lollina paistan?” „Mis siis kui ma vea teen? „Aga kui asjad viltu kisuvad?” ja nii edasi. Inimene sõnab vastukaaluks „See on ju ainult kõne,” „Küll ma kriitikaga hakkama saan,” „Saan ainult anda endast parima,” „Ära reageeri üle, näe asju õiges perspektiivis” ja nii edasi. Need näited aitavad meil aru saada Ahvi ja Inimese vahelisest võitlusest mõtlemises.

Tungid

Peale instinktide on ahvil tugevad tungid. Tung on midagi, mis sunnib meid tõusma ja midagi tegema. Kui meil poleks tunge, siis istuksime lihtsalt niisama, mitte midagi tehes. Tungid hoolitsevad meie vajaduste, nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete, eest.

Ahvil on võimsad tungid – näiteks sugutung, tung domineerida, tung toidu, turvalisuse järele, ka vanemlik ja territoriaalne tung ning tung otsida karja. Nende tungide eesmärk on liigi püsimajäämine. Nagu instinktid, nii on ka tungid meile looduse antud, nad on meil sünnist saati, ent neil pole vaja vallapäästjat või stiimulit. Kuna tungid on ellujäämiseks hädavajalikud, siis teeb nende kohustav olemus neile vastupanemise raskeks. Näiteks on tung süüa äärmiselt võimas ja teie Ahv sööb end toidu olemasolul ilmselt kurguni täis, kuna ei või teada, millal jälle süüa saab. Jällegi, teis peituv Inimene ütleb, et ühest saiakesest piisab, samas Ahv ihaldab nii palju, kui süüa suudab – enne kui tunneb, et kõht on täis saanud, jättes Inimesele süütunde!

Väidetavalt kipub emastel šimpansitel olema tugevam söömistung kui isastel, arvatavasti on see tingitud asjaolust, et nad on enamasti tiined või toidavad poegi. Et sellega toime tulla, peavad nad palju sööma. Emaüsas olev arenev järeltulija võib ema füüsiliselt kurnata, mistõttu emal on tarvis kiirelt oma varusid asendada. Looduses on emaslooma normaalseks olekuks tiinus või poja toitmine, mistõttu pole üllatav, et söömistung peab olema võimsam. Meie sisemise Ahvi tung toidu järele on väga terve ja normaalne märk. Ent me ei ela džunglis, vaid tsivilisatsioonis ning söömistungi ohjeldamatus muutub siin kohatuks. Seetõttu tuleb sellega piiri pidada ja selle suhtes hoolas olla. Paljud inimesed, nii mehed kui naised, kannatavad kohutavalt, püüdes ohjata oma Ahvi söömisharjumusi, see võib põhjustada kaalujälgimise probleemide korral väga suurt ahastust. Kui inimene mõistab ülesöömise ja ülekaalulisuse tagajärgi, kuid on sellega rahul, siis pole tal Inimese ja Ahvi vahel probleeme. Kui need kaks aga üksmeelel pole, siis leiavad aset olulised sisemised võitlused.

Kui võtame lähemalt vaatluse alla selle, kuidas tungid meie igapäevast elu mõjutavad, siis näeme, miks Inimese ja Ahvi vahel kokkupõrkeid esineb.

Haavatav hoiak

Džunglis pole ahv toiduahela tipus, seega tuleb tal pidevalt valvel olla: alati on ümbruses leoparde. Ahv teab, et potentsiaalselt on ta igal hetkel ohus, seetõttu laseb ta end lõdvaks vaid siis, kui on oma turvalisuses üsna kindel, peaaegu alati on see võimalik karja juures olles. Kuna ahv otsib pidevalt, kust teda võiks ähvardada oht, on ta sageli piiri peal, läheb kergesti endast välja või muutub agressiivseks ning on tavaliselt emotsionaalselt ebastabiilne.

See aitab selgitada, miks enamus meie sisemisi Ahve muutuvad ärevaks, kui on ebakindlad või tundmatul territooriumil. Nende Ahvide jaoks on see loomulik reaktsioon, mis hoiatab neid võimaliku ohu eest. Ent enamuse ajast on see kohatu ja kasutu. Samuti aitab see selgitada, miks paljud inimesed otsivad öeldust varjatud tähendust, kuna nende Ahv on valvel võimaliku ohu eest. Ahv on loomu poolest ebakindel.

Kehakeel

Kehakeel on midagi, mida kasutame igapäevases suhtlemises. Selles pole midagi müstilist. Me kõik kasutame näoilmeid või käežeste üsna selgelt selleks, et väljendada oma tundeid. Samuti võtame teatud asendeid, et oma kavatsustele osutada. Teised loevad neid märke ja reageerivad nendele kohaselt. Selline intuitiivne, sageli ebateadlik tunnete või kavatsuse väljendus ja võime seda tõlgendada on oskus, mida ahv valdab. Mõned ahvid suudavad kehakeele abil suhelda väga edukalt, teised mitte nii hästi. Teiste kehakeele intuitiivne lugemine ja tõlgendamine on tavaliselt olulisemaid tegureid, mis paneb meid end mõne inimese seltsis hästi või ebamugavalt tundma. See sisemine hääl või tunne ütleb meile, mida me isikust arvama peame.

Isased ja emased šimpansid

Võiksime öelda, et on kaks erinevat tüüpi ahve, isane ja emane. Neil mõlemal meis peituvas emotsionaalses masinas on tungid ja instinktid. Ent isasel ja emasel isendil täidavad need erinevat rolli, mistõttu rõhuasetus tungidele on erinev ja nad ei funktsioneeri füüsiliselt või psühholoogiliselt ajus täpselt samamoodi. Iga ahv on ainulaadne, ent et aidata ahvi mõista, teeme üldistusi tüüpilise isase ja emase ahvi kohta.

Siinkohal on oluline märkida, et ehkki isased ja emased ahvid erinevad märkimisväärselt, siis meessoost ja naissoost inimesed EI ERINE üldse kuigi palju. Ka isaste ja emaste ahvide iseloomulike joonte vahel on üsna suur kattuvus.

Käesolev osa pole kirjutatud eesmärgiga kedagi solvata; see põhineb meeste ja naiste ajudes leitud füüsilistel ja füsioloogilistel erinevustel. Näiteks on meeste paremal amügdalal (mandelkehal, mis on aju emotsionaalne keskus) enam parempoolseid ajuühendusi, samas naistel on vasakul amügdalal enam vasakpoolseid ajuühendusi. See aitab meil mõista, kus pärineb suur hulk meie emotsioone. See võib aidata ka olulisel hulgal inimestel leppida asjaoluga, et paljud nende emotsionaalsed jooned, mis neile ehk ei meeldi, ei tulene neist enestest, vaid need on nende Ahv neile peale surutud.

Kui mõtleme emase ja isase šimpansi eesmärgile džunglis, siis saab ilmseks, miks erilised tungid ja instinktid vajavad erinevat rõhuasetust.

Looduses peab isane šimpans olema lihaseline ja tugev, ta peab emasele ja karjale muljet avaldama, et tagada nende turvatunne. Ta kõnnib iga päev territooriumi piiridel, mida tal kaitsta tuleb, ja teeb seda ainult oma karja kuuluvate isastega.

Emane šimpans on isasest poole väiksem ja ei saa jõu mõttes isasele kuidagi vastu; ent vajaduse korral võib ta olla tugev ja agressiivne. See tähendab, et ta peab olema isasega ettevaatlik ning eriti oskuslikult hindama isase meeleolu ja ette nägema ta tegusid. Teiste sõnadega, emane oskab äärmiselt hästi kehakeelt lugeda. Tal on seda vaja enda kaitsmiseks.

Isane šimpans peab omama sugutungi, sest kui ta on ükskõikne, siis liigi säilimine ebaõnnestub. Isana võib ta olla hea või halb. Ent ta näeb emases oma omandit ja tõrjub teised isased eemale.

Emasel peab olema tugev tung emaduse järele ja ta peab jääma isase lähedale, et saada isase geene ja rahuldada oma emadustungi. Isase lähedusse jäädes on ta turvatum röövloomade eest, kuna isane on füüsiliselt tugevam. Isane jääb temaga, saamaks seksuaalset rahuldust.

Emasel šimpansil on hämmastavalt võimas tung kodu järele, muidu ei jääks pojad ellu. Ema kaitseb oma järeltulijaid vajaduse korral kuni surmani. Tal on ka tugev pesitsemisinstinkt, et pakkuda poegadele peavarju. Kui järele mõelda, siis just väga kaitsetu emane šimpans on see, kes kõige suurema tõenäosusega ellu jääb ja on piisavalt valvel, et tagada järeltuleva põlve ellujäämine. Üks enesekindel emane šimpans ei jääkski ellu!

Seega tundub mõistlik, et naissoost sisemistel Ahvidel on pidevalt puudu enesekindlusest ja nad tunnetavad ohtu. Nad võivad kiiresti ärevusse sattuda ja seetõttu vältida otsuste tegemist kartusest asju valesti teha.

Mõned naised kaebavad kibedalt, et nende jaoks on otsustamine raske, isegi siis, kui küsimus on selles, mida selga panna. Seejärel piitsutavad nad end üles, kuna neile pole see külg enda juures meeltmööda. Tegelikult pole see üldsegi nende külg, tegu on lihtsalt neis ohjamatult tegutseva Ahviga, keda neil on võimalik ohjama õppida. Naine on väga kergesti võimeline otsuseid vastu võtma, ainult ta emotsionaalne Ahv on ta kaaperdanud.

Põhjus, miks ma seda mainin, seisneb selles, et aastate jooksul olen kohanud paljusid hättasattunud naisi, kes otsivad abi, et aru saada, miks neil puudub otsuse tegemise julgus või miks nad pidevalt end maha teevad. Loodan, et mõistes oma sisemist Ahvi, jõuab nendeni arusaam, et need jooned ei pärine neilt endilt, vaid nende Ahvilt. Sisemise Ahvi jaoks on loomulik olla ebakindel, kuid naiste jaoks on see väga halb, ja kindlasti on olemas mehi, kes samamoodi kannatavad. Ahv vajab ohjamist, et indiviid saaks neist mõjutustest vabaks.

Oluline mõte

Meessoost inimene ja naissoost inimene on äärmiselt sarnased, kuid neid mõjutab nende sisemine Ahv, kelle loomuses on rohkem tüüpilist mees- või naissoost olendit.

Hormoonid sunnivad need erinevad rollid peale, võimendades geene ja ajus sisalduvaid süsteeme. Nii meestel kui naistel on organismis östrogeeni ja testosterooni. Peamine naissuguhormoon, östrogeen, toimib, õhutades emalikke tunge, pesitsusinstinkti ja passiivsust. Peamine meessuguhormoon, testosteroon, tagab suure sugutungi, agressiooni ja kasvatab muskleid. Palju aastaid tagasi, enne kui selline praktika ebaseaduslikuks kuulutati, anti meesvangidele östrogeeni, mis nad maha rahustas ja passiivsemaks muutis. Antud östrogeen võis vangid küll maha rahustada, kuid sel olid mõned veidrad kõrvalmõjud. Loomulikult polnud meeste puhul rindade teke teretulnud!

Pigem erinev rõhuasetus kui nais- ja meessugu?

Seega põhinevad mees- ja naissoost sisemiste Ahvide erinevused rollidel, mis neil on liigi kestmajäämisel ja enda eest hoolitsemisel, koos neid tunge toitvate hormoonidega. Need tungid ja instinktid on erinevad selles mõttes, et neil on erinev rõhuasetus, kuid nad kattuvad üsnagi suures osas. Vale oleks öelda, et teatud jooned on meessoole ja teatud naissoole omased, pigem tuleks öelda, et teatud jooni leidub sagedamini naiste kui meeste seas ja vastupidi. Seetõttu pole olemas spetsiifilisi jooni, mis oleks puhtalt meestele või naistele omased. Samuti vihjab see asjaolule, et pole olemas naiselikku poolt meestes ja mehelikku poolt naistes, vaid tegu on lihtsalt iseloomulike joontega.

Inimese mõistmine − Inimsuse Keskus

Inimsuse Keskus põhineb eetikal ja moraalil ning on see osa inimese ajust, mis hakkab ajuskanneril helendama, kui näitame ühiskonnas elamisele iseloomulikke jooni. Seega, kui inimesed ilmutavad märke empaatiast või süütundest, siis hakkab Keskus helendama, kuna sinna saabub suurenenud verevarustus ja selle toimimiseks on vaja rohkem hapnikku. See näitab, et Keskus on aktiveeritud. See Keskus sisaldab inimeseks olemise kirjapanemata reegleid.

Siin on mõned Inimsuse Keskusele omased jooned

Tuleb öelda, et kõigil inimestel pole neid omadusi, kuna mõned neist on oma olemuselt ebameeldivad ja ebaausad. Ent üldises plaanis annab Inimsuse Keskus nendele omadustele võimaluse esile kerkida.

Ausus

Aususe ja ühtsuse ilmutamine on vajalik, et ühiskond toimida saaks. Inimesed näitavad siirust ja tõearmastust koos lojaalsuse ja usaldatavusega välja küll erineval määral.

Kaastunne

Ühiskonna aluseks on kaastunne. Empaatia ja arusaam sellest, mida teised läbi elavad ning omakasupüüdmatu isetu toetus nendele on arenenud ühiskonna märgiks. See, kuidas inimühiskond oma kõige haavatavamaid liikmeid kohtleb, eristab meid enamusest loomade ühiskondadest.

Südametunnistus

Südametunnistuse omamine on Inimeseks olemise nurgakivi. Ilma südametunnistuseta puudub meil kahetsus ja meil ei õnnestu end arendada. Südametunnistuse olemasolu tekitab selliseid tundeid, nagu süü ja häbi, mis võivad viia kahetsuseni ja soovini muutuda või kuidagi tehtut heastada. Huvitaval kombel on palju uurimusi isiksustüübi kohta, mida üldiselt tuntakse psühhopaadi nime all. On märkimisväärses koguses teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et psühhopaatsel isiksusel ei ilmne Inimsuse Keskuse aktiveerituna, võimalik, et see tal koguni puudub. Seetõttu indiviidil polegi faktiliselt südametunnistust olemas.

Seaduskuulekus

Ühiskondades on seadused, olgu need siis kirja pandud ja kuulutatud või kirja panemata, kuid neid järgitakse. Inimesed on seaduskuulekad ja aktsepteerivad oma vastutust ja aruandluskohustust tehtu eest, ent teevad seda erineval määral. Te ei saa süüdistada Ahvi kõigi oma probleemide põhjustamises. Mõnikord on just Inimene see, kes ratsionaalsetel kaalutlustel otsustab reegleid rikkuda ja oma südametunnistust vaigistada.

Enesekontroll

Enesekontroll on arvatavasti kõige olulisem tegur, mis meid šimpansist eristab. Šimpans tegutseb impulsiivselt, tal puudub kontroll oma emotsioonide üle. Väidetavalt on need kaks tegurit peamised, mis šimpansit džunglis hoiavad. Inimestel on võime kontrollida impulsse ja emotsioone, mille sisemine Ahv on neile ette söötnud. Sisemisel Ahvil on vähe enesekontrolli võimet ja ta nõuab oma soovide rahuldamist kohe, samas Inimene võib tasu oodata ja valida käitumisviisi, mis impulsse ja emotsioone väldib.

Seda faktorit demonstreerib graafiliselt „Stanfordi Vahukommi” Eksperiment. Seda koolieelsete lastega tehtavat eksperimenti on korratud erineval kujul ning tulemused on leitud järjepidevad olevat. Lastele pakuti vahukommi, kuid öeldi, et kui nad selle söömisega ootavad, siis saavad nad hiljem veel vahukomme. Leiti, et need lapsed, kes vahukommi söömise edasi lükkasid, osutusid hilisemas elus edukamateks, need aga, kes oma impulssi kontrollida ei suutnud, olid vähem edukad.

Oluline mõte

Oma impulsiivse ja emotsionaalse Ahvi ohjamine täiskasvanuna on üks olulisemaid tegureid, mis määrab ära teie edukuse elus.

Eesmärgipärasus

Inimesed töötavad kõige paremini siis, kui neil on olemas eesmärk. Tundub, et ei olegi niivõrd oluline see, mis see eesmärk on, tähtis on, et see olemas oleks! Eesmärgipärasuseta puudub inimesel elus suund ja tähendus.

Saavutus ja rahuldus

Need on kaks omadust, mida Inimene tundub ihalevat. Üldises plaanis sõltuvad saavutused ja rahulolu eesmärgipärasusest. Need võivad tuleneda karjäärist, tööst või vaba aja tegevustest.

Kaks erinevat isiksust

Lähemalt võtame luubi alla teie isiksuse ja selle, kuidas seda muuta saab, raamatus hiljem, siis, kui meil on olemas täielik pilt kogu psühholoogilisest teadvusest. Siinkohal soovin vaid teile meenutada, et oma peas olete te kaks erinevat isiksust: teie ise ja teie Ahv. Nad tegutsevad kahe erineva aju kaudu, mis püüavad koostööd teha. Nende isiksused võivad olla sarnased või väga erinevad. Kui üks neist saab otsuste tegemisel otsa enda kätte, siis hakkab see isiksus domineerima ning see ongi käitumine, mida väljaspool olevale maailmale ilmutate.

Kahe erineva isiksuse äratundmine aitab teil iseennast paremini mõista ja ka kumbagi isiksust ohjata, et mõlemat kõige paremini ära kasutada. Enamik inimesi on suutelised tundma, et kui nad pole emotsionaalsed, vaid jäävad rahulikuks, siis mõtlevad ja käituvad nad üsna erinevalt sellest, kui nad on emotsionaalsed ja stressiseisundis.

Kokkuvõte

• Teil, Inimesel, on isiksus, tegutsemisplaan ja Inimsuse Keskus. Te mõtlete loogiliselt ning lähtute faktidest ja tõest.

• Teie Ahvil on isiksus, oma tegevusplaan ja Džungli Keskus. Ta mõtleb emotsionaalselt ning kasutab muljeid ja tundeid.

• Ahv on emotsionaalne masin, mis teid kaaperdab – kui lasete sel sündida. Ta pole ei halb ega hea: ta on lihtsalt Ahv. Ta võib olla teie parim sõber või kõige hullem vaenlane. See ongi Ahviparadoks.

Soovituslik harjutus:

Enda ja enda Ahvi tundmaõppimine

Valime kas Ahvi või Inimese

Selleks, et oma elus muutusi teha, on oluline ära tunda Ahvi ja Inimese vahelisi erinevusi nende seisukohtade, mõtlemise ja tegutsemismeetodite järgi. Mõelge tagasi päeva jooksul ette tulnud olukordadele, pange end uuesti nendesse situatsioonidesse ja mõelge erinevatele viisidele, kuidas Ahv ja Inimene oleksid olukordi lahendada võinud.

Emotsionaalne või loogiline mõtlemine?

Mõelge näiteks tavalisele asjade käigule, kus keegi võis öelda midagi, mis teid häiris ja teile muret tegi, ning oma reageeringule sellele. Kui te hiljem mõtlesite, et teie reageering oli asjatu, siis mõelge läbi, kuidas reageeris Ahv, ja seejärel mõelge läbi, kuidas Inimene oleks võinud reageerida. Pidage meeles, et Inimene valib faktide väljaselgitamise ning näeb seega enne reageerimist asja perspektiivis. Viige kokku oma Ahvi reageerimisviis tüüpilise Ahvi teguviisiga ja mõelge siis, mille poolest oleks Inimese reaktsioon võinud sobivam olla. Kasutage käesolevat peatükki viitematerjalina erinevate mõtteviiside võrdlemiseks.

Mõtlemisele kulunud aeg

Mida rohkem kulutate aega, mõeldes oma teadvuse toimimisele, seda tõenäolisem on parem toimetulek tulevikus.