Читать книгу Carmen - Prosper Merimee - Страница 8

ESIMENE PEATÜKK

Olen geograafe alati kahtlustanud teadmatuses, kui nad paigutavad Munda lahinguvälja Bastuli-Poeni maale, praeguse Monda lähedale, umbes kaks ljööd Marbellast põhja poole. Oma isikliku arusaamise järgi “Bellum Hispaniense” anonüümse autori tekstist ja mõningate Ossuna hertsogi suurepärasest raamatukogust saadud andmete põhjal arvasin, et seda mälestusväärset paika, kus Caesar viimast korda kõike kaalule pannes vabariigi kaitsjate vastu läks, tuleks otsida Montilla ümbrusest. Viibides 1830. aasta varasügisel Andaluusias, võtsin viimaste kahtluste hajutamiseks ette üsna pika rännaku. Teaduslik artikkel, mille ma lähemal ajal trükis avaldan, ei jäta loodetavasti enam kõhkluse raasugi kõigi kohusetruude arheoloogide hinge. Seniks aga, kuni minu uurimus lõpuks lahendab geograafilise probleemi, mis praegu kogu õpetatud Euroopat põnevil hoiab, tahan teile jutustada väikese loo; viimane ei anna vähimatki vastust paeluvale Munda asukoha küsimusele.

Võtsin Córdobast teejuhi ja kaks hobust ning asusin tõestusretkele, ainsaks pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ühel päeval, ekseldes Cachena tasandiku kõrgemas osas, väsimusest nõrkemas, janu kätte suremas, tinakuuma päikese kõrvetada, vandusin maa põhja Caesarit ja Pompeiuse poegi, kui märkasin kaunis kaugel teerajast, mida mööda liikusin, väikest rohelist aasa, kus kasvas pilliroogu ja kõrkjaid. See kõneles allika lähedusest. Ja edasi astudes nägin tõepoolest, et oletatav aas osutus sooks, kuhu suubus oja, mis paistis alguse saavat kitsast kurust Sierra de Cabra eelmäestiku kahe kõrge kalju vahel. Tulin järeldusele, et piki oja üles minnes leian jahedamat vett, vähem kaane ning konni ja võib-olla pisut varju kaljuseinte vahel. Mäekurusse jõudes hirnatas mu hobune ja üks teine, mulle nähtamatu hobune, vastas talle kohe. Vaevalt olin sadakond sammu edasi ratsutanud, kui mäekuru ootamatult laienes ja minu ees avanes looduslik areen, mis oli teda ümbritsevatest järsakutest täielikult varjatud. Võimatu olnuks leida rändurile meeldivamat puhkepaika. Kaljujalamilt sööstis välja kobrutav allikas ning langes väikesesse tiiki, mille põhja kattis lumivalge liiv. Kaldal kasvas viis-kuus tamme, tuulevarjust ja niiskusest haljad ja ilusad, andsid nad tihedat varju. Kõigele lisaks pakkus tiigi ümber kasvav õrn, läikiv rohi paremat puhkeaset, kui seda võinuks leida ühestki ümberkaudsest külavõõrastemajast kümne ljöö kaugusel.

Ent selle nii kauni paiga avastamise au ei kuulunud mulle. Seal puhkas juba üks mees, kes kindlasti oli maganud, kui kohale jõudsin. Hirnumine oli ta äratanud, ta oli üles karanud ja oma hobuse juurde rutanud, kes peremehe uinakut kasutades oli ümberringi lokkavast rohust kõvasti kõhtu täitnud. Mees oli noor, keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tema muidu vist ilusa jume oli päike juustest tumedamaks parkinud. Ühes käes hoidis ta ratsu valjaid, teises vaskset musketoni. Pean tunnistama, et musketon ja selle kandja sünge ilme kohutasid mind algul pisut, kuid ma ei uskunud enam röövlitesse, sest olin neist kogu aeg kuulnud, polnud neid aga kunagi kohanud. Pealegi olin näinud nii palju ausaid talupoegi turule minekuks hambuni relvastuvat, et paljas tulirelva nägemine ei andnud mulle õigust tundmatu korralikkuses kahelda. “Ja üldse,” mõtlesin endamisi, “mis hakkaks ta peale minu särkide ja Caesari-elseviiriga?” Niisiis tervitasin musketoniga meest sõbraliku peanoogutusega ja küsisin temalt naeratades, kas segasin tema und. Vastust andmata mõõtis kõnetatu mind uuriva pilguga pealaest jalatallani ja paistis silmitsemise tulemustega rahule jäävat; siis asus ta niisama tähelepanelikult uurima mu teejuhti, kes parajasti meie poole tuli. Nägin teda kahvatuvat ja peatuvat, ilmutades silmanähtavat hirmu. “Ebameeldiv kohtumine!” mõtlesin, kuid ettevaatuse mõttes püüdsin oma kartust varjata. Hüppasin sadulast, käskisin teejuhil hobusel valjad peast võtta ja, laskunud allika äärde põlvili, kastsin pea ja käed vette. Seejärel heitsin kõhuli ja jõin tubli sõõmu nagu Kiideoni halvad sõdurid.^[62]

Selle juures pidasin silmas oma teejuhti ja tundmatut. Esimene lähenes väga vastumeelselt, teisel aga ei paistnud olevat meiega halbu kavatsusi, sest ta oli oma hobuse lahti lasknud ja musketon, mis tal laskevalmis käes oli, rippus nüüd, toru allapoole.

Pidades paremaks mitte pahaks panna, et minust nii vähe välja tehti, heitsin rohule pikali ja küsisin musketoniga mehelt sundimatul ilmel, kas tal pole tulerauda kaasas. Samal ajal võtsin taskust sigaritoosi. Sõnagi lausumata tuhnis tundmatu taskuis, leidis tuleraua ja ruttas mulle tuld andma. Ta muutus märgatavalt vabamaks, võttis minu vastas istet, ei lahkunud aga oma relvast. Süüdanud sigari, valisin ülejäänuist parima ja küsisin, kas ta suitsetab.

Подняться наверх