Читать книгу Lilla kuningatütar - Péter Dóka - Страница 4

Kuningas Latern oli number kolme austaja. Ta magas iga päev kolm korda kolm tundi, sõi alati kolmekäigulise lõunasöögi, saagis isegi trooni neljanda jala maha, sest vaid nii suutis ta sellel heatujuliselt valitseda. Tema kuninglikul rüül ilutses number kolmkümmend kolm, kuna tema oli kuningriigi kolmekümne kolmas valitseja. Kui ta võttis naiseks imeilusa, kolme nimega kuningatütre Hanna Manna Anna, pidas ta loomulikuks, et neil sünnib kolm last. Ta oli väga õnnelik, kui kolmandal abieluaastal sündis talle poeg, aga siis rohkem lapsi ei sündinud, ei kolme ega kolm korda kolme aasta möödudes. Kuningas tusatses kolm päeva, siis kehitas õlgu ja ütles abikaasale:

„Meil on küll ainult üks poeg, aga tema on kõige ilusam laps maailmas!“

„Jah,” ütles kuninganna naeratades. „Ja kõige targem samuti.“

Kuningas Latern ja kuninganna Hanna Manna Anna naeratasid teineteisele maailma kõige targema ja ilusama lapse kohal.

Kuningapoeg Põmmu ei olnud tõesti inetu, ent teda ei saanud ka ilusaks nimetada. Ka rumal ta ei paistnud, aga väga tark samuti mitte. Isal ei olnud aega temaga tegeleda, just siis hakkas ta töötama number kolmest rääkiva raamatu kallal, seepärast kasvatas teda ema. Ta ostis pojale klotsid ja Põmmule isegi meeldis nendega mängida, kuid ta polnud eriti osav, kõik varises kokku, mis ta ehitas. Siis ostis kuninganna talle kiikhobu, millel kuningapoeg palju ratsutas, kuni ükskord selle seljast maha kukkus. Ema tegi ta jalale kompressi, siis aga andis talle raamatud, need sirgeldas Põmmu punase rasvakriidiga täis ja pildus aknast välja. Aken meeldis talle muuseas väga, iseäranis aknast välja aeda vaadata.

Kui ta kaheteistkümneaastaseks sai, lasi kuningas Põmmu troonisaali kutsuda.

„Ütle, kallis poeg, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?“

Kuningapoeg ei olnud seni sellele mõelnud, et ta tõesti kunagi suureks kasvab, seepärast pani küsimus ta sügavalt imestama. Siis kehitas ta õlgu.

„Eks kuningaks nagu mu isa.“

Kuningas Latern tõstis nimetissõrme.

„Nii ei lähe. Meil on kombeks, et kuningal on mingi amet. Mina olen näiteks diplomeeritud peastarvutaja. Nii et mõtle veel kolm päeva. Ja koputa kolm korda, kui sisse tahad tulla.“

Kuningapoeg Põmmul ei olnud ka kolme päeva pärast ühtegi mõtet ja kolme kuu pärast samuti mitte. Kui ta hädas oli, aitas teda alati ema, aga kuninganna jäi ühel kevadpäeval raskelt haigeks ja suri neli päeva hiljem. Polnud kedagi, kes oleks osanud kuningapoeg Põmmule nõu anda. Sellest peale ei rääkinud kuningapoeg kellegagi, istus ainult aknal ja vaatas välja.

Kuningas Latern ei lahkunud kolm kuud kuningalossist, sõi ainult iga kolme päeva tagant ja et oma kurbust unustada, töötas ööl ja päeval number kolmest rääkiva raamatu kolmanda peatüki kallal. Lõpuks virutas ta paksu käsikirja vastu maad ja lasi kuningapoja kutsuda.

„Saad minult veel kolm aastat,“ ütles ta pojale. „Seni aga rända mu kuningriik risti-põiki läbi.“

Kuningapoeg Põmmu läks rännuteele ja naasis täpselt kolm aastat hiljem. Selleks ajaks olid tal juba vuntsid tärganud ja juuksed õlgadeni kasvanud. Kuningas aga töötas ikka veel kolmanda peatüki kallal.

„Vaatasin riigis põhjalikult ringi,“ teatas Põmmu isale. „Aga meelepärast ametit ei leidnud kusagilt. Sellist tööd pole välja mõeldud, mida ma meeleldi teeksin.“

Selle peale sai kuningas vihaseks. Ta võttis seinalt suure lohetapmismõõga ja pistis pojale pihku.

„Siis hakkad kangelaseks! Neil pole vaja midagi osata, tuleb ainult mõõka keerutada. Seda aga mõistab iga kuningapoeg.“

Põmmu ainult pilgutas silmi, sest tema ei osanud üldse võidelda ega sõjakas olla, kuid isa polnud seda kunagi märganud, sest oli alatasa number kolmega ametis. Aga midagi polnud teha, Põmmu sidus mõõga vööle ja läks kangelastegu sooritama.

Ta otsustas, et läheb seitsmepäise lohe juurde, seal on alati mõni naisterahvas, keda päästa. Nii ka läks. Põmmu jõudis koopa juurde ja nägi kohe kuningatütart. Too pikutas koopa ees lamamistoolil, mugis šokolaadi ja luges.

„Pole just kõige ilusam kuningatütar,“ mõtles kuningapoeg Põmmu. „Üsna paks ja sassis juustega, aga päästmiseks käib küll.“

Ta hiilis tüdruku juurde ja ütles talle:

„Tule minuga! Ma päästan su lohe käest.“

Kuningatütar vaatas talle otsa, toppis veel pool tahvlit šokolaadi suhu ja raputas siis pead.

„Jäta mind rahule! Ei tule ma sinuga kaasa.“

„Kas sa siis polegi kuningatütar, kelle lohe ära röövis?“ imestas kuningapoeg.

„Olen küll,“ noogutas tüdruk. „Aga siis … kuidas seda öeldagi … kujunes meie vahel välja emotsionaalne side. Nii et nüüd elame koos. Sügisel on pulmad.“

Kuningapoeg oli väga üllatunud, sellega polnud ta arvestanud. Kuidas raiuda mõõgaga emotsionaalset sidet? Kui ta niimoodi pead murdis, avanes koopa raudsepistega uks ja sealt astus välja lohe, jalas toatuhvlid ja seljas kahvaturoheline kodukuub.

„Haldjakene,“ pöördus ta paksu kuningatütre poole, „kas sa ei tuleks natukeseks tuppa minu juurde? Röstisin sulle maitsvaid kastaneid.“

Kuningatütar osutas vastuse asemel kuningapojale.

„Ta tahab mind koju viia.“

Lohe vaatas kõigi oma seitsme peaga kuningapoeg Põmmu poole ja ohkas siis seitse korda järjest.

„Töö … jälle töö.“

Ta ragistas hiiglaslikke sõrmi, tatsas tuhvlitesse takerdudes kuningapoja juurde ja purskas tema peale tuld. Lohe oli väsinud, seepärast sai kuningapoeg vaid õige pisut kõrvetada. Ta kehitas õlgu, pühkis nõgise näo puhtaks ja seisis liikumatult paigal.

„Sa oled üks imelik tegelane,“ ütles lohe. „Kas sa ära ei jookse? Kui ma veel korra tuld purskan, praen su ära.“

„Milleks joosta? Mul pole tahtmist koju minna. Kodus saan jälle võtta, sest ma ei kõlba kangelasekski. Ma ei kõlba millekski. Purska aga rahumeeli veel üks kord.“

Selle peale ronis isegi kuningatütar lamamistoolilt maha ja takseeris võõrast uudishimulikult. Kuningapoeg jutustas, et ta on ilmselt ilmaasjata siia ilma sündinud, küpsetagu teda lohe, kui tahab, pistku nahka, kui näljane on. Seepeale hakkas kuningatütrel ja lohel vaesest Põmmust nii kahju, et nad kutsusid ta koopasse, pakkusid talle šokolaadi ja praetud kastaneid ning saatsid ta teele.

Kui kuningas Latern nägi, et poeg tuleb koju ilma mahalõigatud lohepeade ja kuningatütreta, muutus ta väga kurvaks. Ta istus just kolme jalaga troonil ja silitas kolme jalaga kassi, kelle oli kraavipervelt leidnud.

„Mitu pead lohel oli?“ küsis ta lootusrikkalt. „Ma loodan, et kolm. See teeks mu tuju veidi paremaks.“

„Harilik seitsme peaga lohe oli.“

Kuningas Latern oli masenduses.

„Sa ei mõista midagi. Mida sa siis oma eluga peale hakkad?“ Ja samal hetkel torkas talle pähe, et maailmas on miski, milleks pole tõesti mingeid teadmisi tarvis. „Käes!“ hüüdis ta. „Sinust saab seelikukütt. Lasen sulle õmmelda ilusad riided, siis käid mööda riiki ja võrgutad tüdrukuid. Nii ilusale kuningapojale ei valmista see mingeid raskusi.“

Õukonnarätsep õmbles kuningapojale keigari riided, seejärel sosistas kuningas talle kolm kõige ilusamat võrgutavat lauset, mida teadis, ja saatis poja teele.

Põmmu tundis end värvilises rõivas pigem klouni kui võrgutajana, aga ta mõtles, et vahest on see tõesti töö, milleks ta oli sündinud. Vaevalt oli ta väravast välja astunud, kui silmas noort talutüdrukut, kes tõi parajasti kaevult vett. See oli nii nägus naisterahvas, et kuningapojal tekkis kohe tahtmine võrgutada.

„Sa oled kaunis kogu nädala,“ ütles ta. „Esmaspäevast pühapäevani imeilus!“

Aga tüdruk ei vaadanud tema poolegi, läks muudkui edasi.

„Ma pole veel kunagi kõndivat lilleõit näinud,“ jätkas Põmmu mesijuttu.

Selle peale pistis tüdruk jooksu, aga mitte kuningapoja poole, vaid vastupidises suunas. Ka Põmmu võttis jalad selga.

„Ma nägin ennist su seeliku alla!“ hüüdis ta. Seda meelitust polnud ta isalt õppinud, see oli lihtsalt tõsi, sest ta oli tõepoolest seeliku alla näinud.

Selle peale pööras tüdruk ringi ja läigatas ämbritäie vett Põmmule kaela. Ja kui ta nägi, millise näo kuningapoeg teeb, puhkes ta naerma ja muudkui naeris laginal. Läbimärg kuningapoeg vaatas naervat tüdrukut, läks vaikselt juuksejuurteni punaseks ja naeratas.

Vaevalt pool tundi hiljem koputas kuningapoeg Põmmu kolm korda troonisaali uksele.

„Noh, mis see siis nüüd on?“ küsis kuningas jahmunult, kui nägi märga kuningapoega, kes tüdrukul käest kinni hoides sisse astus.

„Luisa ja mina abiellume,“ kuulutas kuningapoeg ja tüdruk tema kõrval naeratas häbelikult.

„Aga …“ Kuningas Latern ei saanud sõnagi suust. „Ma arvasin, et sa hakkad seelikukütiks.“

„Jah, hakkasingi! Aga see sai nüüd läbi,“ ütles kuningapoeg.

„Oleksid võinud vähemalt kolm tüdrukut võrgutada,“ nurises kuningas. „Või pigem kolmkümmend kolm. Või oleksid võinud veel kolmandat ametit proovida.“ Siis kehitas ta õlgu. „Hea küll. Olgu pealegi.“ Ja ta vaatas õnnetult enda ette.

Kolme päeva pärast peeti pulmad, küpsetati kolmsada kolmkümmend kolm põrsast ja pidu kestis kolm nädalat. Kolm kuud hiljem teatas Luisa, et ootab last, ja kolm korda kolm kuud hiljem luges kuningas Latern parajasti kolme oma lemmikraamatut korraga, kui kuningapoeg Põmmu kolm korda uksele koputas.

„Kolmikud,“ ütles kuningapoeg Põmmu troonisaali astudes õnnelikult.

Kuningas Laterna süda hüppas rinnus – korra, teise ja kolmandagi. Esimest korda pärast oma poja sündi vaatas ta teda uhkusega.

„Lõpuks ometi,“ ütles ta ja pühkis silmi. „Maailmas on kord jalule seatud. Nüüd võite õnnelikult surmani elada. Täpselt kolm korda kolmkümmend aastat.“

Ja just nii ka läks.