Читать книгу Lilla kuningatütar - Péter Dóka - Страница 5

Kõige külmematel talveöödel, kui isegi helid ja hääled külmuvad, ilmub vahel tänavale üks imelik kuju. Ta on peaaegu alasti, jalas vaid lühikesed lumivalged püksid ja suured mustad saapad, millega ta üle majade astub. Võid talle järele joosta, kuid ei saa teda kunagi kätte, võid talle järele hüüda, ent ta ei kuulegi seda. Ja kust ta läbi läheb, seal sulab jää, tema saabaste jälgi märgivad lombid. Kunagi hüüti teda Heategijaks, ent nime pole tal enam ammu, ta kaotas selle päeval, kui püüdis aidata Purpurikest.

Kõik see juhtus kaugel põhjas, Samblikumäestiku jalamil, Külmamaal, kus isegi jääkarud kogu aeg köhivad. Külmamaa valitsejaks oli toona kuningas Miinus, kes oli kuulus oma halva tuju poolest. Ta ei teinud midagi, istus päev läbi oma köetaval troonil, jõi salveiteed ja lõdises. Kolmekordselt vooderdatud ja rebasenahaga kaetud saabastes jalgu hoidis ta ahju kohal, seepärast levis troonisaalis kohutav hais. Kuningas Miinus mõtles, et oleks hea soojemasse riiki kolida, aga seal jälle ei saaks ta kuningas olla, muud tööd ta aga teha ei mõistnud. Nii et on parem, kui ta jääb Külmamaale. Ja siis veel Purpurike …

„Oh, mu pisike Purpurike …“ ohkas kuningas Miinus. Ta ütles seda koguni sada korda päevas, kuid ei lõpetanud lauset kunagi, vaatas üksnes enda ette ja oli korraga nii kurb, et ainult tee suutis teda pisut lohutada. Ka siis jõi ta parajasti salveiteed, kui troonisaali uks avanes ja sisse astusid tema ihukaitsjad. Nad saatsid enda ees üht kõhna noormeest, kellel polnud üldse riideid seljas, ainult kaks tohutu suurt saabast jalas.

„Tema on see kuulus Palavon,“ ütles kapten ja pigistas nina kinni, et mitte tunda kärssava rebasenaha haisu. „Tõime ta kohale, nagu mu kuningas käskis.“

Kuningas Miinus vaatas poissi tähelepanelikult.

„Sinu kohta, Palavon, räägitakse, et sa aitad kõiki,“ kõnetas ta poissi. „Vahest oled sa oma riidedki ära kinkinud? Külm võtab su ju niimoodi ära.“

Palavon kummardas aupaklikult.

„Mu kuningas, kui ma vaid võiksin külmetada, lõdiseda, väriseda! Lapsest saadik vaevab mind palavik, ma tunnen, et põlen jalamaid ära, ja mind võib jahutada üksnes see, kui saan kedagi aidata. Need seitsmepenikoormasaapad sain kingituseks ühe heateo eest, nendega käin riigist riiki. Praegu hulgun põhjalas, külm jahutab mu verd.“

Kuningas Miinus jõllitas Palavoni nii, et ei pannud tähelegi: tema saapad olid juba leekides. Ihukaitsjad tormasid kohale, et need kustutada.

„Kas sa haigustest taipad midagi, Palavon?“

„Oskan natuke ravida,“ noogutas poiss.

„Hüva.“ Kuningas ronis troonilt alla ja pöördus ihukaitsjate poole. „Andke talle vähemalt püksid jalga. Nii ei saa ta ometi meiega kaasa tulla, me läheme ju minu tütre juurde.“

Palavon tõmbas püksid jalga ning järgnes sõnatult kuningas Miinusele ja ihukaitsjatele. Nad kõndisid mööda palee hämaraid koridore ja Palavon murdis pead, milline võiks olla üks tõeline kuningatütar. Ta kujutas ette, et ta võib olla ainult eriline olend, võib-olla kiirgavad tema juustest päikesekiired, tema nahal on aprikoosilõhn ja tema suu on punane nagu värske murel.