Читать книгу Osirise silm - R. Austin Freeman - Страница 5

Kõik hästikasvatatud inimesed püüavad hoolega (kui vähegi võimalik) pidada kinni korrektse käitumise kaanonisse kuuluvast reeglist, et tutvus peaks alati alguse saama kombekohasest tutvustusest. Olles terve peatüki ulatuses seda kiiduväärset reeglit rikkunud, püüan oma viga kiiresti parandada, eriti arvestades, et meie esimesest mitteametlikust kohtumisest on möödas peaaegu kaks aastat.

Lubage mul tutvustada: doktor Paul Berkeley, hiljuti – väga hiljuti – diplomi kätte saanud arst, kes tutvustamise hetkel, ametile kohane redingott seljas ja torukübar peas, püüab ettevaatlikult navigeerida ohtlikult kitsas vahekäigus raskete kivisöekottide ja kolossaalse kartulikuhja vahel.

See vahekäik viis mind Fleur-de-Lys Courti kindlale pinnale, kus ma hetkeks peatusin, et oma visiitide nimekirja uurida. Selleks hommikuks oli mul planeeritud veel vaid üks patsient ja tema aadress oli Nevill’s Court 49, kus see siis ka ei asunud. Ma pöördusin informatsiooni saamiseks kohaliku pooljumala poole, kes pidas söepoodi.

«Kas te, missis Jablett, oskate mind Nevill’s Courti juhatada?»

Ta oskas ja juhataski, samal ajal mul julgustavalt käe alt kinni hoides (mu varrukale jäi sellest nädalateks märk) ja väriseva nimetissõrmega eesseisvale tupikule osutades. «Nevill’s Court,» ütles missis Jablett, «on põiktänav ja te saate sinna läbi võlvkäigu. Käik viib teid Fetter Lane’i paremale poolele, minge mööda teed üles ja teie tänav asub Bream’s Buildingsi vastas.»

Ma tänasin missis Jabletti ja läksin oma teed, rõõmustades selle üle, et mu hommikune koduvisiitide ring hakkab lõppema, ja tundes, kuidas minus tõstab pead üha kasvav soov end kuuma veega pesta.

Praksis, mille heaks ma töötasin, ei kuulunud mulle. See kuulus vaesele Dick Barnardile, St Margareti ülientusiastlikule ning noorusliku välimusega vilistlasele, kes oli päev varem alustanud korinte vedava tramplaeva pardal reisi Vahemerele, ning see, minu teine hommikune ring, oli omamoodi geograafiline avastusreis.

Ma kõndisin elaval sammul Fetter Lane’ist üles, kuni jõudsin kitsa võlvitud käiguni, mille kohal rippus silt «Nevill’s Court», kuhu sisse keerates ootas mind ees üllatus, mida paljud Londoni kõrvaltänavatel liiklejad kogevad. Vastupidiselt minu ootusele, et ma leian end järjekordsel hallil ja närusel Londoni tänaval, avanes mulle võlvi varjust helge ja värviline vaade reale laitmatutele väikestele poodidele, millel olid iidsed soojades toonides katused ning mille seintel mängis päikesevalgus. Londoni südames puid näha on alati meeldiv üllatus, kuid sellel tänaval kasvasid lisaks puudele ka veel põõsad ja isegi lilled. Kitsas jalgrada oli ääristatud väikeste aiakestega, mille puidust püsttarad ja hoolitsetud põõsad tekitasid kummaliselt malbe maalähedase tunde, ning kui ma tänavale sisenesin, märkasin ma salka tüdrukuid, kelle eredavärvilised pluusid ja päikse käes säravad juuksed mõjusid kui metsikud lilled, mis suvise heki sees helklevad ning ümbritseva elama panevad.

Ma märkasin, et ühes aias olid väikesed jalgteed sillutatud justkui ümmarguste kividega, mis lähemal uurimisel osutusid vanaaegseteks kivist tindipudeliteks, mis olid tagurpidi maa sisse kaevatud, ning ma leidsin end mõtisklemas selle unustatud kirjutaja omapärase eneseimetlusilmingu üle, millega ta oma majapidamist oli otsustanud kaunistada. Ehk oli ta advokaat või kirjanik, äkki isegi luuletaja… Kuid siis märkasin ma otsitud majanumbrit kõrge päevinäinud ukse kohal, mis oli kõrge müüri sisse peidetud. Uksel polnud ei koputit ega uksekella, seega vajutasin ma ukselingi alla, avasin ukse ja astusin sisse.

Kui tänav oli mind meeldivalt üllatanud, siis see, mida ma nüüd nägin, tundus lausa imeline ja unenäoline. Siin, kiviviske kaugusel Fleet Streeti melust, leidsin ma end vanaaegses aias, mida ümbritsesid kõrged müürid, ja nüüd, kui värav oli suletud, olin ma ära lõigatud kogu linnasaginast, mis väljaspool pulbitses. Ma seisin ja vaatasin meeldiva hämmeldusega ringi. Päikesekullatud puud ja lillepeenrad kirevas õieehtes: hundioad, lõvilõuad, suured mungalilled, kõrguvad sõrmkübarad ja võimsad tokkroosid, mille kohal lendles paar väävlitooni liblikat, kes ei hoolinud trullakast ja erakordselt puhtast valgest kassist, kes neid mööda teepiirdeid tantsides varitses ja tulutult õhus oma lumiselt valgete käppadega vehkis. Taust ei olnud teps mitte vähem imetabane: suursugune vana maja, tumeda katusega auväärne ehitis, mis oli ilmselt aiale ülevalt alla vaadanud juba siis, kui tänavatel liikusid kirevates riietes kandetoolidel dändid ja hea Izaak Walton, kes oma Fleet Streeti rauaärist minema oli lipsanud, sammus mööda Fetter Lane’i Temple Millsi kanti õngitsema.

Ma olin sellest ootamatult avanenud vaatepildist niivõrd lummatud, et mu käsi vajutas alumise rea kellanuppu enne, kui ma end koguda jõudsin, ja mulle meenus mu ülesanne alles siis, kui kuulsin ukse tagant võtmete klõbinat ja märkasin kellanupu all messingist silti, millele oli graveeritud «Miss Oman».

Uks avanes võrdlemisi äkitselt ja lühike keskealine naine uuris mind põhjalikult.

«Kas ma helistasin vale kella?» küsisin ma, kuid tuleb tunnistada, et see oli tõesti rumal küsimus.

«Kust mina peaksin teadma?» vastas ta. «Kuid ilmselt küll. See on kord juba inimestel kombeks – helistavad vale kella ja siis kahetsevad.»

«Mina küll mitte,» vaidlesin ma vastu. «Mulle tundub, et mul õnnestus saavutada soovitud tulemus ja lisaks veel teiega tuttavaks saada.»

«Kelle juurde te tulite?» küsis ta.

«Mister Bellinghami juurde.»

«Kas te olete see uus arst?»

«Arst olen ma küll.»

«Järgnege mulle teisele korrusele,» ütles miss Oman, «ja ärge värvi sisse astuge.»

Ma läksin läbi ruumika koridori oma giidi kannul vääristammepuidust trepist üles, püüdes ettevaatlikult astuda vaid ettenähtud mattidele, mis trepi keskelt üles jooksid. Teisel korrusel avas miss Oman ukse, osutas toa poole ning ütles: «Minge sisse ja oodake, ma ütlen preilile, et te olete siin.»

«Ma ütlesin, et ma tulin mister Bellinghami…» hakkasin ma ütlema, kuid uks löödi kinni ja miss Omani sammud kadusid kiiresti trepist alla.

Mulle sai kohe selgeks, et olen sattunud väga ebameeldivasse olukorda. Tuba, kuhu mind oli juhatatud, oli ühendatud teisega ning kuigi uks nende vahel oli kinni, olin ma ebameeldivalt teadlik vestlusest, mis leidis aset naaberruumis. Alguses kuulsin läbi ukse vaid ebamäärast pobisemist ja paari seosetut fraasi, kuid järsku kuulsin ma valusa selgusega kedagi vihaselt häält tõstmas.

«Jah, nii see oli! Ja ma ütlen seda uuesti. Altkäemaks! Salakokkulepe! Just seda see tähendabki. Sa tahad mind ära osta!»

«Asi pole üldse nii, Godfrey,» kõlas madalama hääletooniga vastus, kuid sel hetkel köhatasin ma rõhutatult ja nihutasin valjult tooli ning hääled vaibusid taas ebamääraseks pominaks.

Selleks et oma tähelepanu nähtamatutelt naabritelt kõrvale juhtida, vaatasin uudishimulikult toas ringi ja proovisin oletada, millised on selle toa elanikud. Selles iseäralikus toas oli tunda armetut pehkinud suursugusust ja kadunud maailma auväärsuse hõngu. See oli huvitav ja iseloomuga tuba, mis oli täis kontraste ja karjuvaid vastuolusid. Ühest küljest oli toas eksimatult tunda vaesust. Ruumis polnud peaaegu üldse mööblit ning need üksikud esemed, mida toast leida võis, olid silmnähtavalt odavad: väike köögilaud ja kolm Windsori tooli (kaks neist käetugedega), peaaegu läbipaistvaks kulunud nöörvaip põrandal ja odav puuvillane lina laual. Need esemed ja raamaturiiulite komplekt, mis oli valmistatud toidupoe kastidest, oli kõik, mis toas leidus. Aga vaatamata vaesusele õhkus toast õdusust ja askeetlikku mugavust ning tuba oli maitsekalt sisustatud. Laudlina vaikne pruun toon moodustas rahuliku sinakas-rohelise kulunud vaibaga meeldiva harmoonia. Windsori toolidelt ja lauajalgadelt oli hoolikalt eemaldatud kiiskav lakk ning need olid värvitud tagasihoidlikult pruuniks ning terve ruumi kasinust pehmendas laua keskel seisev punakaspruun pott, mis oli täidetud värskelt korjatud lilledega.

Kuid mainitud kontrastid, mis toas tekkisid, olid kummalised ja segadusseajavad. Näiteks olid isetehtud ja paari penni eest värvitud raamaturiiulid täis värskeid ja kalleid arheoloogia- ja antiikkunstiteemalisi raamatuid. Kaminasimsil leidus teisigi sarnaseid esemeid: pronksist – mitte pronksiga kaetud – kauni Hypnose pea koopia ja paar filigraanseid ušebti kujusid. Sama kehtis seinadekoratsioonide kohta, mille hulka kuulusid mitmed gravüürid – kõik allkirjastatud koopiad – idamaadega seotud teemadel ja kaunis Egiptuse papüüruse koopia. Kõik see oli üdini vastuoluline – kogu see kallite dekoratsioonide ja eluks kõige hädavajalikumate esemete, perfektsionistliku kultuuri ja ilmselge vaesuse segunemine. Ma ei osanud midagi arvata. Murdsin pead selle üle, milline inimene minu uus patsient tegelikult on. Oli ta ihnuskoi, kes oma varandust siin hämaras linnaosas peitis? Ekstsentriline nõdrameelne? Filosoof? Või kõige tõenäolisemalt – lihtsalt veidrik? Kuid sel hetkel katkestas mu mõttelõnga hääl naabertoast, mis oli taas vihaseks ja valjuks muutunud.

«Aga mina arvan, et sa püüadki mind süüdistada! Sa annad mõista, et mina olen tema kadumises süüdi.»

«Absoluutselt mitte,» kõlas vastus, «aga ma kordan, et sinu kohus on välja uurida, mis temast saanud on. See kohustus lasub sinu õlgadel.»

«Minu õlgadel!» võttis esimene hääl uuesti sõna. «Ja sina? Sinu enda roll selles loos on rohkem kui kahtlane.»

«Mida?» möirgas teine. «Kas sa püüad vihjata, et ma tapsin omaenda venna?»

Selle vestluse jooksul oli mu suu hämmastusest ammuli vajunud. Seejärel võtsin ma ennast kokku ja istusin maha, toetasin küünarnukid põlvedele ja katsin kõrvad kätega. Ma arvan, et ma püsisin selles poosis vähemalt minuti, enne kui kuulsin ust enda selja taga sulgumas.

Ma hüppasin püsti ja pöörasin suurt piinlikkust tundes ümber (sest olin kahtlemata sõnulseletamatult naeruväärne välja näinud) ning seisin silmitsi üsna sünge ilmega pika ning märkimisväärselt kauni neiuga, kes, käsi ukselingil, mind ametliku kummardusega tervitas. Piisas vaid ühest kiirest pilgust, et märgata, kui hästi ta ümbritseva veidra keskkonnaga kokku sobis. Must rüü, mustad juuksed, mustahallisegused silmad ja süngelt kurb elevandiluukarva kahvatu nägu – ta seisis nagu mõni vana Terborchi portree, mille harmoonia tekib üksteisele sarnastest tumedatest toonidest, mis jäävad vaid mõne värvinüansi kaugusele monokroomsusest. Vaatamata kulunud ja tuhmunud kleidile viitasid tema peahoiak ja sirged kulmud sellele, et saatuselöögid polnud suutnud teda murda, vaid olid teda tugevamaks teinud.

«Palun andestage mulle, et lasin teil oodata,» lausus ta ning kui ta rääkima hakkas, pehmenesid tema ranged suunurgad, mis meenutas mulle, millises absurdses poosis ta mind leidnud oli.

Ma pomisesin talle vastu, et viivitus ei häirinud mind karvavõrdki ja et ma olin isegi tänulik, et sain hetke puhata, ning just siis, kui ma kavatsesin üles võtta patsiendi teema, tõsteti naabertoas taas häält, nii et nende jutt oli meile võikalt selgelt kuulda.

«Ma ütlen sulle, et ma ei ole nõus midagi sellist tegema! Kurat sind võtaks, see on ju pesuehtne vandenõu, mida sa välja pakud!»

Miss Bellingham – ma oletasin, et see oli tema – sammus kiiresti läbi toa, ise vihast punastades, aga kui ta ukseni jõudis, paiskus see lahti ja väike klanitud keskealine mees sööstis tuppa.

«Sinu isa on hull, Ruth!» teatas ta. «Täiesti peast segi! Ja ma keeldun temaga rohkem suhtlemast.»

«Praegune vestlus ei olnud tema mõte,» vastas miss Bellingham külmalt.

«Seda mitte, jah,» kõlas raevunud vastus, «minu oma viga oli, et ma proovisin talle vastu tulla. Kuid mis sellest enam rääkida. Ma olen sinu heaks teinud kõik, mis minu võimuses, ning ma ei saa enam midagi teha. Ära hakka ennast minu välja juhatamisega vaevama, ma leian ise tee ukseni. Tere hommikust!» Kõneleja tegi jäiga kummarduse, heitis mulle kiire pilgu ja sammus toast välja, lüües ukse enda järel pauguga kinni.

«Ma vabandan selle ebatavalise vastuvõtu eest, mille osaliseks te saite,» ütles miss Bellingham, «kuid arste pole ilmselt lihtne üllatada. Ma tutvustan teile nüüd teie patsienti.» Ta avas ukse ning samal ajal, kui mina tema järel kõrvaltuppa sisenesin, ütles ta: «Siin on sulle veel üks külaline, kullake. Doktor…»

«Berkeley,» ütlesin ma. «Ma asendan oma sõpra doktor Barnardit.»

Patsient, umbes viiekümne viie aastane nägus mees, kes istus patjade hunnikule toetudes voodis, ulatas mulle tugevalt väriseva käe, mille ma sõbralikult vastu võtsin, tehes sisimas väikese märke värisemise kohta.

«Meeldiv tutvuda, härra,» lausus mister Bellingham. «Ma loodan, et doktor Barnard pole haigeks jäänud.»

«Oh ei,» vastasin ma, «ta läks tramplaevaga Vahemerele puhkama. See võimalus tekkis väga ootamatult ning ma saatsin ta minema enne, kui ta jõudis oma meelt muuta. Sellest ka minu äkiline ilmumine, ma loodan, et te mõistate.»

«Muidugi,» vastas ta südamlikult. «Mul on hea meel kuulda, et te ta minema saatsite. Vaene mees, ta tahtis juba ammu puhkusele minna. Samuti on mul rõõm teiega kohtuda.»

«Väga meeldiv,» ütlesin ma, mille peale ta kummardas nii graatsiliselt, kui üks patjadele nõjatuv mees kummardada suudab, ning nüüd, kui viisakused olid vahetatud, oli meil – või vähemalt minul – aeg asja kallale asuda.

«Kui kaua te voodis pikali olete olnud?» küsisin ma ettevaatlikult, tahtmata välja näidata, et mu ülemus polnud selle juhtumi kohta mulle absoluutselt mitte mingisugust informatsiooni jätnud.

«Täna saab nädal,» vastas ta. «Fons et origo mali^[2] oli üks troska, mis mind Law Courtsi vastas ehmatas ning mu keset teed pikali paiskas. See oli loomulikult minu enda süü, vähemalt voorimehe meelest, ja küllap tema juba teadis. Ometi ei lohutanud see mind.»

«Kas teie vigastused olid tõsised?»

«Ei, seda mitte, kuid kukkudes vigastasin ma põlve ning kogu juhtunu raputas mu korralikult läbi. Teate ma olen selliste asjade jaoks liiga vana.»

«Enamik inimesi on selliste asjade jaoks liiga vanad,» vastasin ma.

«Seda küll. Kuid kahekümneselt oskab inimene graatsilisemalt kukkuda kui viiekümne viieselt. Vaatamata sellele paraneb mu põlv jõudsasti, nagu te ka hetke pärast näete. Ma lasen põlvel korralikult puhata. Kuid see pole veel kogu lugu, see on vaid köömes. Asi on mu neetud närvides. Ma olen väga närviline ning ärritun kergesti. Lisaks sellele ei saa ma ka öösiti korralikult magada.»

Mulle meenus ta värisev käsi. Ta küll ei näinud joodiku moodi välja, kuid siiski…

«Kas te suitsetate?» uurisin ma diplomaatiliselt.

Ta vaatas mulle kavalalt otsa ja itsitas omaette. «See on väga delikaatne viis teemale lähenemiseks, doktor,» ütles ta. «Ei, ma ei suitseta ja pokaali ma ka ei kergita. Ma nägin, kuidas te hetk tagasi mu värisevat kätt vaatasite – oh, ärge muretsege, ma ei tunne ennast sellest puudutatuna. Arsti töö on hoida oma patsientidel eluvaim sees. Minu käsi on tavaliselt kindel, kui miski mind ärritanud pole, kuid vähimgi erutus paneb mu värisema nagu haavalehe. Ja juhtus nii, et ma pidasin just maha ühe väga ebameeldiva vestluse…»

«Ma arvan,» katkestas miss Bellingham, «et nii doktor Berkeley kui ka kogu naabruskond on sellest teadlikud.»

Mister Bellingham naeris ja tundis juhtunu üle piinlikkust. «Ma kardan, et ma kaotasin enesevalitsuse,» lausus ta. «Ma olen üks impulsiivne vanamees, doktor, ning kui keegi mu vihaseks ajab, ütlen ma, mida mõtlen – vahel ehk liigagi otsekoheselt.»

«Ja liiga valjult,» lisas ta tütar. «Kas sa tead, et doktor Berkeley oli sunnitud kätega kõrvad kinni katma?» Ta vaatas rääkides mulle otsa, hallides mornides silmades vilkumas väike tuluke.

«Kas ma olin liiga vali?» küsis mister Bellingham, kuid mulle näis, et ta ei kahetse oma tegu, kuigi ta lisas, «ma vabandan, kallis, ja luban, et see ei kordu enam. Ma arvan, et me nägime seda kena härrasmeest viimast korda.»

«Ma loodan küll,» vastas tütar ning lisas, «aga ma jätan teid nüüd kahakesi. Ma olen teises toas, juhul kui sa mind vajad.»

Ma avasin talle ukse ja kui ta väikese jäiga kummarduse saatel lahkunud oli, istusin voodiservale ja jätkasin konsultatsiooni. Ilmselgelt oli ta närvivapustuse äärel ja õnnetus troskaga oli kahtlemata sellele kaasa aidanud. Kuid mis puutus teistesse põhjustesse, siis need polnud minu mure, kuigi tundus, et mister Bellingham arvas teistmoodi, sest ta jätkas: «Teate, see õnnetus oli viimane piisk karikasse ja lõi mu korralikult rivist välja, aga mu tervis on juba pikemat aega allamäge läinud. Mul on viimase paari aasta jooksul olnud palju muresid. Aga ma ei taha teid oma isikliku elu detailidega tüüdata.»

«Mulle pakub huvi kõik, mis puutub teie tervislikku olukorda ja mida te olete nõus minuga jagama,» vastasin ma.

«Nõus teiega jagama!» hüüatas mees. «Kas te olete kunagi näinud mõnda haiget, kellele ei meeldi oma tervisest rääkida? Tavaliselt on kuulaja see, kellel on midagi nende juttude vastu.»

«Teie praegusel kuulajal igatahes pole midagi nende juttude vastu,» ütlesin ma.

«Sel juhul,» lausus mister Bellingham, «luban ma endale seda luksust, et kurdan teile oma muresid. Mul ei avane just tihti võimalust oma muresid kurta enda masti auväärsele mehele. Ja ma leian, et mul on põhjust saatuse peale pahane olla. Ilmselt te nõustute, sest paar aastat tagasi läksin ma ühel õhtul magama iseseisva ja rikka mehena, kellel olid suurepärased väljavaated, ning ärkasin järgmisel hommikul üles põhimõtteliselt kerjusena. Pole väga meeldiv kogemus või mis? Eriti minu vanuses.»

«Seda mitte,» nõustusin ma, «ega ka üheski teises vanuses.»

«Ja see polnud veel kõik,» jätkas ta, «samal ajal kaotasin ma ka oma venna, kes oli mu kõige lähedasem ja parem sõber. Ta kadus jäljetult – lihtsalt haihtus õhku… Aga äkki olete te sellest juhtumist juba kuulnud? Kõik pagana lehed pasundasid sellest toona.»

Ta jäi järsku vait, märgates äkilist muutust mu näos. Muidugi ma mäletasin seda juhtumit.

Sellest hetkest peale, kui ma majja sisenesin, oli mul olnud veider tunne, justkui mängiks mälu minuga vingerpussi, ning tema viimaste sõnade põhjal panin ma pildi viimaks kokku.

«Jah,» ütlesin ma, «ma mäletan seda juhtumit, kuigi pole põhjust, miks ma peaksin mäletama. Meie kohtumeditsiini õppejõud rääkis meile sellest juhtumist.»

«Või nii,» ütles mister Bellingham üsna rahutult või nii mulle vähemalt tundus. «Mida ta selle kohta ütles?»

«Ta viitas sellele kui juhtumile, mis võib tekitada tõsiseid juriidilisi komplikatsioone.»

«Jumal hoidku,» hüüatas Bellingham. «See mees oli prohvet! Juriidilisi komplikatsioone, tõepoolest! Aga ma võin kihla vedada, et ta ei osanud uneski näha, milline põrgusegadus selle juhtumi ümber tegelikult tekkis. Muuseas, mis ta nimi on?»

«Thorndyke,» vastasin ma, «doktor John Thorndyke.»

«Thorndyke,» korrutas mister Bellingham mõtlikult. «See nimi tuleb mulle tuttav ette. Jah, muidugi! Üks minu advokaadist sõber, mister Marchmont, mainis tema nime seoses ühe mehe juhtumiga, keda ma aastaid tagasi põgusalt tundsin. Tolle mehe nimi oli Jeffrey Blackmore ja ta jäi samuti jäljetult kadunuks. Mulle meenub, et doktor Thorndyke lahendas selle juhtumi märkimisväärse leidlikkusega.»

«Ma julgen arvata, et ta oleks teie juhtumist väga huvitatud,» pakkusin ma välja.

«Ma usun, et oleks,» vastas ta, «kuid sellise professionaali aeg maksab ja ma ei saaks sellist väljaminekut endale lubada. Sellega seoses meenub mulle, et ma raiskan praegu ka teie aega oma isiklike murede peale.»

«Minu hommikune ring on läbi,» ütlesin ma, «ja pealegi on teie isiklik elu ülimalt huvitav. Ilmselt ei tohiks ma seda küll küsida, kuid millist laadi juriidiliste probleemidega oli tegu?»

«Ärge küsige, kui teil pole soovi siia terveks päevaks jääda ja pärast märatseva hullumeelsena lahkuda. Aga nii palju ma teile ütlen – asi puudutab mu vaese venna testamenti. Esiteks ei saa seda täita, kuna pole piisavalt tõendeid selle kohta, et mu vend on surnud, ja teiseks, kui seda ka tehtaks, läheks kogu vara inimestele, kes ei pidanud sellest üldse kasu saama. See testament ise on kõige pagana ärritavam dokument, mis üks eksiteele viidud väärastunud geenius on kunagi koostanud. See on kõik. Kas te soovite nüüd mu põlve näha?»

Kuna mister Bellinghami vastus (mille ta tõi kuuldavale järjest kiiremini valjeneval häälel, lõpuks peaaegu karjudes) oli muutnud ta näost lillaks ja pannud ta värisema, arvasin ma, et on parem, kui me selle teema sinnapaika jätame. Seetõttu vaatasin ma üle ta vigastatud põlve, mis oli nüüdseks peaaegu paranenud, et patsient saaks maha rahuneda. Olles jaganud talle detailseid juhtnööre selle kohta, kuidas põlve hoida, tõusin ma püsti ja valmistusin lahkuma.

«Ja jätke meelde,» ütlesin ma patsiendi kätt surudes, «ei mingit tubakat, kohvi ega mitte mingisugust erutust. Teil on vaja vaikust ja rahu.»

«Kõlab hästi,» torises ta, «kuid mida teha, kui inimesed siia tulevad ja mind vihale ajavad?»

«Ärge tehke nendest välja,» ütlesin ma, «ja lugege Whitakeri entsüklopeediat.» Selle nõuande saatel lahkusin ma ruumist.

Miss Bellingham istus laua juures siniste kaantega märkmike taga, millest kaks olid avatud ning võimaldasid näha väikese ja korraliku käekirjaga tihedalt täis kirjutatud lehti. Kui ma sisenesin, tõusis ta püsti ja vaatas mulle küsivalt otsa.

«Ma kuulsin, et te soovitasite mu isal Whitakeri entsüklopeediat lugeda,» ütles ta. «Kas see on üks teie ravimeetoditest?»

«Otse loomulikult,» vastasin ma. «Ma soovitan seda raamatut selle heade meditsiiniliste omaduste pärast, vastumürgina vaimsele erutusele.»

Neiu naeratas vaevumärgatavalt. «Nojah, ega see ülearu tundeline raamat ei ole,» ütles ta ja küsis: «Kas teil on veel mingisuguseid juhtnööre, mida me peaksime järgima?»

«Ma võin anda ka tavapärasemat nõu: hoida rõõmsat meelt ja vältida muresid, kuid ma kardan, et sellisest nõuandest pole teile kasu.»

«Ei,» vastas ta mõrult, «see on suurepärane, kuid meie jaoks kasutu nõuanne. Meie olukorras inimesed pole just kõige rõõmsameelsemad, kuid samas ei püüa me ka haiglasel kombel otsida probleeme juurde sealt, kus neid pole. Mured leiavad meid ise üles. Kuid teil ei ole tarvidust sellesse teemasse süüvida.»

«Ma ei saa teid kahjuks rohkem aidata, kuid ma loodan siiralt, et teie isa probleemid leiavad varsti lahenduse.»

Ta tänas mind heade soovide eest ja saatis mind alla ukseni, kus ta jäiga käepigistuse ja kummarduse saatel minuga hüvasti jättis.

Kui ma võlvi alt välja tulin, mõjus Fetter Lane’i jõhker tänavamüra mulle kui kõrvakiil ning see väike tänav tundus mulle auväärselt ja pühalikult vaikse vana aia kõrval armetu ja rahutuna. Arstikabinetti jõudes ootasid mind ees vahariidega kaetud seinad ja põrandad, mille muutsid võikaks uhkeldavad kindlustusreklaamid kassikullatud raamides, mis nägid nii jubedad välja, et nende eest põgenemiseks süvenesin ma paberimajandusse ning olin parasjagu usinalt hommikusi visiite sisse kandmas, kui teenija Adolphus kabinetti hiilis ja teatas, et lõuna on valmis.

^[2] kurja juur