Читать книгу Osirise silm - R. Austin Freeman - Страница 6

Isegi need, kes ei ole väga tähelepanelikud, teavad, et inimese riietus peegeldab tema iseloomu. Kuigi see pole nii laialdaselt teada, kehtib see tähelepanek ka vormirõivaste kohta. Kas inimesed, kelle tööks on võidelda, ei ehi end mitte tänase päevani sulgede, kirgaste värvide ja kullatud ehetega, nagu seda tegid Aafrika sõjapealikud ja julged punanahad, osutades sellega sõja rollile tänapäeva ühiskonnas? Kas mitte Rooma kirik ei saada oma preestreid altari ette rüüdes, mis olid moes enne Rooma impeeriumi lagunemist, sümboliseerimaks nende vankumatut konservatismi? Ning kas mitte seadusandlus, mis pidevalt areneb, ei väljenda oma allumist pretsedendile, lastes kohtunikel kanda peakatteid, mis meenutavad ammu möödunud kuninganna Anne’i aegu?

Ma pean lugejate ees vabandama, et teid oma üsna üldlevinud mõttekäikudega tüütan, kuid just need mõtted tekkisid mul vanamoodsa parukameistri laopoe juures Inner Temple’i ristikäikudes, kuhu ma sattusin ühel leitsakulisel pärastlõunal varju ja vaikust otsides. Ma jäin väikese poeakna ees seisma ja mu pilk jäi unistavalt parukaridadel pidama ning ma vajusin omaenda mõtteisse, kuni mind ehmatas madal hääl, mis mulle kõrva sosistas: «Sinu asemel valiksin ma tagant pika mudeli.»

Ma pöörasin kiiresti ja üsna vihaselt ringi ning seisin silmitsi oma vana sõbra ja kaasõpilase Jervisega, kelle selja tagant jälgis meid malbe naeratusega meie endine õpetaja doktor John Thorndyke. Mõlemad mehed tervitasid mind nii soojalt, et ma tundsin ennast lausa meelitatuna, kuna Thorndyke oli auväärt isik ja ka Jervis oli minust akadeemilises mõttes mitu aastat ees.

«Ma loodan, et te tulete meiega teed jooma,» ütles Thorndyke ning kui ma rõõmuga nõustusin, võttis ta mu käe ja juhtis mind üle tänava riigikassa hoone poole.

«Millest selline näljane pilk nendele edevatele kohtuaksessuaaridele, Berkeley?» küsis ta. «Kas te plaanite minu ja Jervise jälgedes käia ja voodiserva kohtupingi vastu vahetada?»

«Misasja? Ka Jervis töötab nüüd kohtus?» hüüatasin ma.

«Nii see on!» vastas Jervis. «Minust on saanud Thorndyke’i parasiit! Suurtel kirpudel on väikesed kirbud^[3], nagu öeldakse. Mina olen see murdosake, mis tuleb täisarvu järel pärast komakohta.»

«Ärge uskuge tema juttu, Berkeley,» segas Thorndyke vahele. «Tema on firma aju. Mina panustan vaid auväärsuse ja moraalsuse hõngu. Kuid te ei vastanud mu küsimusele. Miks te suvisel pärastlõunal parukameistri akent piilute?»

«Ma asendan Barnardit. Ta on Fetter Lane’i elanike arst.»

«Ma tean,» ütles Thorndyke, «me oleme temaga aeg-ajalt kohtunud ja viimastel kordadel nägi ta väga kahvatu ja kidur välja. Kas ta läks puhkusele?»

«Jah. Ta läks tramplaeva pardal Kreeka saartele.»

«Sel juhul,» ütles Jervis, «oled sina ju kohalik perearst. Seda ma vaatasin, et sa näed ülimalt auväärne välja.»

«Ja teie muretu oleku põhjal võib järeldada,» lisas Thorndyke, «et töö konti ei murra. Ma oletan, et tegemist on ainult kohalikega?»

«Jah,» vastasin mina. «Enamik patsiente elab vastuvõtutoast umbes poole miili raadiuses väikestel tänavatel ja väljakutel ning mõned neist elavad üsna kasinates tingimustes. Oi! Sellega seoses meenub mulle üks kummaline kokkusattumus, mis teile huvi võiks pakkuda.»

«Elu koosnebki kummalistest kokkusattumistest,» sõnas Thorndyke. «Ainsad inimesed, keda kokkusattumused näivad üllatavat, on romaanide arvustajad. Millise kokkusattumusega on tegu?»

«See puudutab ühte juhtumit, millest te meile umbes kaks aastat tagasi haiglas rääkisite. See oli seotud ühe mehega, kes läks väga müstilistel asjaoludel kaduma. Kas mäletate seda juhtumit? Mehe nimi oli Bellingham.»

«Egüptoloog? Jah, ma mäletan seda juhtumit päris hästi. Mis sellega siis on?»

«Tema vend on minu patsient. Ta elab koos oma tütrega Nevill’s Courtil ning nad on vaesed kui kirikurotid.»

«Tõesti?» ütles Thorndyke. «See on küll huvitav. Nende õnn pöördus ilmselt võrdlemisi järsku. Kui ma õigesti mäletan, elas tema vend üsna uhkes majas.»

«Jah, nii see oli. Ma näen, et te mäletate juhtumit päris hästi.»

«Mu kallis sõber,» ütles Jervis, «Thorndyke ei unusta kunagi ühtegi juhtumit, mis tema eriala puudutab. Ta on justkui kohtumeditsiini juhtumite kaamel. Ta neelab tooreid fakte ajalehtedest ja mujalt ning vabal hetkel toob need jälle esile ning mälub neid rahus ja vaikuses. See on väga isemoodi komme. Thorndyke neelab kõik juhtumid, mida ajalehtedes või kohtus mainitakse, tervenisti alla. Seejärel läheb aega mööda ja juhtum unustatakse. Aasta või paari pärast kaevatakse see uuesti välja ja oma üllatuseks avastad sa, et Thorndyke on selle vahepeal ära lahendanud. Kogu selle aja on ta pidevalt juhtumi peale mõelnud.»

«Nagu näete,» ütles Thorndyke, «on mu haritud sõbra jutt tõeline metafooripusa. Aga tema mõte on põhimõtteliselt õige, kuigi segaselt sõnastatud. Te peate meile Bellinghamidest rohkem rääkima, kuid kõigepealt tuleb teid tassi teega turgutada.»

Me olime märkamatult jõudnud Thorndyke’i kodu juurde, mis asus King’s Bench Walk number 5A esimesel korrusel, ning kui me maitsekasse ja avarasse tahveldatud seintega ruumi sisenesime, märkasin ma väikest vanemapoolselt härrasmeest, kes oli korrektselt musta riietatud, teeserviisi lauale asetamas. Ma jälgisin teda uudishimulikult. Ta ei näinud teenija moodi välja, ehkki kandis sobilikke musti riideid. Tema välimus ajas mind segadusse, sest ta vaikne väärikus ja tõsine intelligentne nägu viitasid mehele, kes teenib elatist oma mõistust kasutades, kuid tema puhtad ja osavad käed viitasid oskustöölisele.

Thorndyke jälgis mõtlikult teekandikut ja vaatas seejärel oma teenijale otsa. «Ma näen, et sa oled kolm teetassi valmis pannud, Polton,» ütles ta. «Kuidas sa teadsid, et ma toon veel kellegi endaga kaasa?»

«Ma juhtusin laboratooriumi aknast välja vaatama just sellel hetkel, kui te nurga tagant välja ilmusite, härra.»

«Kui pettumustvalmistavalt lihtne lahendus,» ütles Jervis. «Me lootsime midagi müstilist ja telepaatilist.»

«Tõhusus peitub lihtsuses, härra,» vastas Polton, ise samal ajal teeserviisi kontrollides, et olla kindel, et ta midagi unustanud pole, ning pärast selle märkimisväärse aforismi lendulaskmist kadus ta vaikselt.

«Bellinghami juhtumi juurde naastes,» lausus Thorndyke, kui ta teed välja valas. «Kas te olete avastanud uusi fakte osapoolte kohta? Ma pean silmas selliseid fakte, mida teil on kohane mulle rääkida?»

«Ma kuulsin paari asja, mida ma korrata võin. Näiteks tundub mulle, et mu patsient Godfrey Bellingham kaotas oma vara üsna järsku umbes samal ajal, kui ta vend kadus.»

«See on väga kummaline,» lausus Thorndyke. «Vastupidine situatsioon oleks mõistetav, kuid ma ei saa aru, kuidas nii sai juhtuda, kui vend just ei maksnud talle mingit sorti elatusraha.»

«Jah, see tundus ka mulle imelik. Selle juhtumiga on seotud veel teisigi veidraid asjaolusid ja juriidilisi probleeme. Näiteks on juhtumiga seotud testament, mis palju tüli tekitab.»

«Vaevalt et nad testamenti täita saavad, enne kui leitakse tõendeid surma kohta või kui ta surnuks kuulutatakse,» märkis Thorndyke.

«Täpselt. See on üks probleem. Teiseks tundub, et testamendi koostamisel on tehtud vigu. Ma ei tea täpselt, milles asi, kuid ma loodan selle varem või hiljem välja uurida. Muuseas, ma mainisin talle teie huvi juhtumi vastu ning mulle tundus, et Bellingham oleks tahtnud asja teiega arutada, kuid nagu ma juba mainisin, pole tal üldse raha.»

«See võib tema jaoks probleeme tekitada, juhul kui teistel huvitatud osapooltel on raha. Ilmselt viib asi mingi protsessini ja kuna seadus vaesust ei arvesta, on ta vastu seina surutud. Tal on kindlasti tarvis kellegagi nõu pidada.»

«Ma ei näe ühtegi võimalust, kuidas ta seda teha saaks,» ütlesin mina.

«Mina ka mitte,» tunnistas Thorndyke. «Pole olemas haiglaid, kus vaidluse osapoolte vaesust ravitaks, sest eeldatakse, et ainult varakatel inimestel on õigus kohtu poole pöörduda. Muidugi, kui me seda meest tunneksime ja oleksime tema situatsiooniga kursis, siis me saaksime ehk teda aidata, kuid selle põhjal, mida me teame, võib ta ka vabalt olla lihtsalt üks alatu kaabakas.»

Mulle meenus veider vestlus, mida olin pealt kuulnud, ning ma juurdlesin, kas Thorndyke arvaks, et mul on kohane seda teistega arutada. Ilmselgelt poleks see olnud kohane ja ma võisin rääkida vaid muljest, mis mulle oli jäänud.

«Ta ei tundu mulle kaabakana,» ütlesin ma, «aga muidugi ei saa kunagi kindel olla. Mulle isiklikult jättis ta väga meeldiva mulje, mida aga ei saa öelda selle teise mehe kohta.»

«Millisest teisest mehest on jutt?» küsis Thorndyke.

«Selle juhtumiga oli seotud ka üks teine mees, kui ma ei eksi. Ma olen tema nime unustanud. Ma nägin teda seal majas ja ta ei jätnud mulle head muljet. Ma kahtlustan, et ta püüab Bellinghamile mingisugust survet avaldada.»

«Berkeley teab asjast rohkem, kui ta välja näitab,» ütles Jervis. «Otsime selle artikli üles ja uurime välja, kes see võõras oli.» Ta võttis riiulilt paksu köite ajaleheväljalõikeid ja asetas selle lauale.

«Näed,» ütles ta, samal ajal sõrmega üle sisukorra libistades. «Thorndyke kataloogib kõik juhtumid, millest võib kunagi midagi saada, ja ma tean, et tal oli selle juhtumiga seoses ootusi. Ma kujutan ette, et ta lootis salaja, et kadunud härrasmehe pea leitakse kellegi prügikastist. Siin see ongi. Selle teise mehe nimi oli Hurst. Tuleb välja, et nad on nõod ja tema majas nähti kadunud meest viimasena elusana.»

«Nii et te arvate, et mister Hurst on asjaga kuidagi seotud?» küsis Thorndyke, kui oli artikli üle vaadanud.

«Mulle jäi küll selline mulje,» vastasin ma, «kuigi ma ei tea asjast tegelikult suurt midagi.»

«Noh,» ütles Thorndyke, «kui te peaksite teada saama, mida nad plaanivad ette võtta, ja teil on luba sellest teistele rääkida, sooviksin ma väga teada, kuidas see juhtum areneb, ning kui tal peaks mingil hetkel olema kasu mitteametlikest nõuannetest, siis ma ei leia põhjust, miks ma teda aidata ei võiks.»

«Sellest oleks kindlasti palju kasu, eriti juhul kui teine osapool saab professionaalset nõu,» ütlesin ma ning küsisin pärast väikest pausi: «Kas te olete selle juhtumi peale palju mõelnud?»

Thorndyke mõtles järele. «Ei,» vastas ta, «ei saa öelda, et oleksin. Ma lugesin kõik artiklid väga hoolikalt läbi, kui need ilmusid, ning ma olen selle juhtumi peale aeg-ajalt mõelnud. Nagu Jervis juba ütles, on mul kombeks oma vaba aega – näiteks rongiga sõites – kasutada nende hämarate juhtumite peale mõtlemiseks, mis minu tähelepanu on äratanud. Tegemist on väga kasuliku harjumusega. Ma leian, et lisaks ajutreeningule ja kogemusele aitab see ka aega kokku hoida, sest suur hulk nendest juhtumitest leiab lõpuks tee minuni ja sellisel juhul on mulle kasulik, kui ma olen nende peale juba mõelnud.»

«Kas teil on selle juhtumi kohta juba mõni teooria?» küsisin mina.

«Jah, mul on mitu teooriat ning üks nendest on mulle eriti meeltmööda ja ma ootan huviga, et minuni jõuaks uut informatsiooni, mis mulle näitaks, milline mu teooriatest paika peab.»

«Pole mõtet proovida temalt midagi välja pigistada, Berkeley,» ütles Jervis. «Ta on varustatud sellise informatsiooniventiiliga, mis avaneb sissepoole. Sa võid ükskõik kui palju sisse valada, kuid kätte ei saa sa enam midagi.»

Thorndyke muheles. «Minu haritud sõbral on laias laastus õigus,» ütles ta. «Asi on nimelt selles, et mind võidakse ühel päeval selle juhtumi asjus konsulteerida ning sellisel juhul satuksin ma väga rumalasse olukorda, kui ma oleksin kõik oma teooriad juba kellelegi detailselt lahti seletanud. Aga mulle meeldiks kuulda, mida teie ja Jervis ajalehes avaldatu põhjal juhtumist arvate.»

«Näed nüüd,» hüüatas Jervis, «mis ma sulle ütlesin? Ta tahab meie aju tühjaks imeda.»

«Mis minu ajusse puutub,» ütlesin ma, «siis imemise tulemusena tekiks seal vaid vaakum, seega ma astun tagasi ja lasen sinul särada. Sina oled meil ju täieõiguslik advokaat, mina vaid lihtne perearst.»

Jervis täitis hoolikalt oma piibu ja süütas selle. Peent suitsujuga õhku puhudes ütles ta:

«Kui te tahate teada, mida ma sellest juhtumist ajalehtedes ilmunud informatsiooni põhjal arvan, siis ma võin selle paari sõnaga kokku võtta – mitte kui midagi. Tundub, et kõik teed viivad tupikusse.»

«Kuule, sina,» ütles Thorndyke, «see on puhas laiskus. Berkeley tahab näha, mida sa oskad. Tark kaitsja võib küll omadega plindris olla – ja väga tihti ongi –, kuid ta ei näita seda kunagi välja, vaid peidab selle verbaalse maskeeringu taha. Räägi meile, kuidas sa oma järelduseni jõudsid. Näita meile, et sa oled kõiki fakte kaalunud.»

«Olgu,» ütles Jervis, «ma avaldan teile oma meisterliku analüüsi… mis ei vii kuhugi.» Seejärel popsutas ta veidi aega piipu, tundes kerget häbi, nagu mulle näis, ja ma tundsin talle kaasa. Lõpuks puhus ta väikese suitsupilve ja alustas:

«Olukord tundub olevat järgmine: üks mees siseneb ühte majja, ta juhatatakse ühte tuppa ja uks suletakse. Keegi ei näe, kuidas ta sealt lahkub, kuid ometigi on ruum tühi, kui sinna hiljem sisenetakse, ning meest ei nähta enam kunagi, ei elusa ega surnuna. Päris keeruline algus ühele juhtumile.

Seega on kolm varianti. Ta kas jäi elusana sinna tuppa või vähemalt majja, ta suri, loomulikul moel või mitte, ja tema laip peideti ära või ta lahkus majast, ilma et keegi oleks märganud. Võtame kõigepealt esimese võimaluse. Juhtum leidis aset rohkem kui kaks aastat tagasi. Seega ei ole võimalik, et ta oleks elusana kaheks aastaks sinna majja jäänud. Teda oleks märgatud. Näiteks teenijad oleksid teda tähele pannud, kui nad tube koristasid.»

Siin katkestas Thorndyke oma nooremat kolleegi, ise andestavalt naeratades. «Minu õppinud sõber kohtleb juhtumit kohatu kerglusega. Me nõustume sellega, et mees ei saanud elusana majja jääda.»

«Väga hea. Seega, kas sinna majja jäi tema surnukeha? Ilmselt mitte. Artiklid väitsid, et Hurst ja tema teenijad otsisid maja põhjalikult läbi, kui selgus, et mees on kadunud. Lisaks ei olnud aega ega tekkinud ka võimalust laibast vabanemiseks, seega on ainus võimalik järeldus, et surnukeha ei saanud majas olla. Lisaks sellele, kui me ei välista seda, et ta mõrvati – sest laiba peitmine viitaks sellele –, tekib küsimus, kes oleks saanud ta tappa. Ilmselgelt ei saanud seda teha teenijad ning mis puutub Hursti – noh, me ei tea, millised olid tema suhted kadunud mehega, või vähemalt mina ei tea.»

«Mina ka mitte,» ütles Thorndyke. «Mina tean ainult seda, mis on ajalehtedes kirjas ja mida Berkeley meile rääkis.»

«Seega ei tea me midagi. Tal võis olla motiiv kadunud mehe tapmiseks aga võis ka mitte olla. Sellele vaatamata on selge, et tal ei tekkinud võimalust kadunud mehe tapmiseks. Isegi kui me oletame, et ta peitis laiba ajutiselt kuhugi majja, pidi ta ikkagi lõpuks sellest lahti saama. Ta ei saanud seda aeda matta, sest teenijad oleksid seda märganud, samuti ei saanud ta seda ära põletada. Ainus võimalik viis, kuidas ta laibast lahti oleks saanud, oleks olnud see tükkideks lõigata ja need kuskil inimtühjas kohas maha matta või tiikidesse ja jõgedesse visata. Kuid selliseid jäänuseid pole leitud ning praeguseks hetkeks oleks midagi ilmselt juba välja ilmunud, seega ei toeta seda teooriat ükski fakt. Seega võib mõrva – vähemalt selles majas – välistada, kuna kohe pärast mehe kadumist viidi läbi põhjalik läbiotsimine.

Kui nüüd minna kolmanda variandi juurde, siis kas on võimalik, et ta lahkus majast märkamatult? See pole võimatu, kuid selline käitumine oleks olnud veider. Ta võis olla impulsiivne või ekstsentriline mees. Me ei tea temast midagi. Aga rohkem kui kaks aastat on möödunud ja ta pole välja ilmunud, seega kui ta majast salaja lahkus, pidi ta pärast seda ennast peitma ja praeguseni peitu jääma. Muidugi, võib-olla ta oli hullumeelne, kes niimoodi käituks, aga võib-olla ka mitte. Meil pole tema iseloomu kohta mitte mingisugust informatsiooni.

Lisaks sellele tekitab probleeme ka skarabeus, mis leiti kadunud mehe venna maja eest Woodfordis. Skarabeus näitab, et kadunud mees pidi Woodfordi maja külastama. Ometi ei ole keegi väitnud, et oleks teda seal näinud, ning seetõttu on ebaselge, kas ta käis enne oma venna või Hursti juures. Kui tal oli skarabeus kaasas siis, kui ta Elthami majja jõudis, pidi ta majast märkamatult lahkuma ja Woodfordi sõitma, aga kui tal skarabeust seal kaasas ei olnud, läks ta ilmselt Woodfordist Elthamisse, kus ta lõpuks kadunuks jäi. Selle kohta, kas ta kandis oma skarabeust sel hetkel, kui Hursti majapidajanna teda viimasena elusana nägi, puuduvad praegu igasugused tõendid.

Kui ta läks pärast Hursti juures käimist oma venna majja, on tema kadumine arusaadav juhul, kui meil pole midagi kergekäelise mõrvasüüdistuste pildumise vastu. Seal oleks olnud võimalik surnukehast märkamatult vabaneda. Tuleb välja, et keegi ei näinud teda majja sisenemas, nii et kui ta sisenes, siis tagavärava kaudu, mis viib raamatukokku, mis on eraldiseisev ehitis ja asub majast kaugemal. Sellisel juhul oleks Bellinghamidel olnud füüsiliselt võimalik temast lahti saada. Neil oli piisavalt aega, et laibast märkamatult vabaneda, vähemalt ajutiselt. Keegi ei näinud teda majja sisenemas ja keegi ei teadnud, et ta seal on – muidugi kui ta seal üldse oli. Lisaks sellele ei otsitud maja läbi ei pärast kadumist ega ka hiljem. Kui oleks võimalik tõestada, et kadunud mees lahkus Hursti majast elusana või et ta kandis sinna jõudes oma skarabeust, oleksid Bellinghamid omadega plindris. Sest kui isa oli asjaga seotud, pidi ka tütar sellest teadma. Aga probleem on selles, et pole võimalik tõestada, et kadunud mees lahkus Hursti majast elusana. Ja kui mitte… Näete, nagu ma juba alguses ütlesin, ükskõik mis pidi seda juhtumit vaadelda, ikka lõpetame tupikus!»