Читать книгу Harold Fry uskumatu palverännak - Rachel Joyce - Страница 6

KIRI, MIS MUUTIS kõik, saabus ühel teisipäeval. See oli tavaline aprilli keskpaiga päev, mis lõhnas puhta pesu ja värskelt niidetud muru järele. Puhta särgi ja lipsu ning äsja raseeritud lõuaga Harold Fry istus hommikusöögilauas, ees röstsaiaviil, mida ta ei söönud. Ta vaatas köögiaknast pöetud muru, mille keskel turritas Maureeni kokkupandav pesukuivataja ning mida kolmest küljest piirasid naabrite plankaiad.

„Harold!” hõikas Maureen üle tolmuimeja huugamise. „Post!”

Harold arvas, et oleks tore välja minna, aga ainus asi, mida seal teha võis, oli muruniitmine, ja selle oli ta juba eile ära teinud. Tolmuimeja jäi vait ja uksele ilmus Haroldi naine, näol pahur ilme, käes kiri. Ta võttis Haroldi vastas istet.

Maureen oli hõbedase juuksekrooni ja kärme sammuga kleenuke naine. Kui nad tutvusid, oli Haroldile üle kõige meeldinud naist naerma ajada. Vaadata, kuidas tema kaunis keha talitsematus rõõmus kooku tõmbub. „See on sulle,” ütles Maureen. Harold ei saanud aru, mida naine silmas peab, enne kui too ümbriku üle laua libistas ning selle üsna Haroldi küünarnuki juures seisma jättis. Mõlemad silmitsesid ümbrikut, nagu poleks midagi sellist varem näinud. See oli roosa. „Ümbrikul on Berwickupon-Tweedi tempel.”

Harold ei tundnud Berwick-upon-Tweedis kedagi. Ta ei tundnud üldse kuigi paljusid inimesi. „Võib-olla see on eksitus.”

„Minu arvates mitte. Postitemplit ei panda valesti.” Maureen võttis hoidikust röstsaia. Talle meeldis külm ja krõbe röstsai.

Harold uuris salapärast ümbrikut. See polnud vannitoagarnituuri ega sellega sobivate käterätikute ja pehme tualetipotikatte värvi roosa. Tualettruumi roosa oli erk varjund, mis tekitas Haroldis tunde, et ta ei tohiks seal olla. Kuid ümbriku värvitoon oli õrn. Kommiroosa. Tema nimi ja aadress olid kribatud pastakaga, kohmakad tähed olid üksteise kukil, nagu oleks laps need kiiruga kritseldanud: Hr H. Fry, Fossebridge Road 13, Kingsbridge, South Hams. Käekiri ei tulnud Haroldile tuttav ette.

„Noh?” küsis Maureen nuga ulatades. Harold pistis noa ümbriku nurgast sisse ja lõikas murdekohast lahti. „Ettevaatust,” hoiatas Maureen.

Kirja välja tõmmates ja lugemisprille kohendades tajus Harold endal naise pilku. Kiri oli prinditud ja saadetud kohast, millest Harold midagi ei teadnud – Püha Bernardino hospiitsist. Armas Harold! See võib tulla Sulle mõningase üllatusena. Haroldi pilk libises lehekülje lõppu.

„Noh?” küsis Maureen taas.

„Püha jumal. See on Queenie Hennessylt.”

Maureen torkas võitüki noa otsa ja määris röstsaialõigule laiali. „Kes see Queenie on?”

„Ta töötas õllevabrikus. Ammu. Kas sa ei mäleta?”

Maureen kehitas õlgu. „Ei tea, miks ma peaksin. Ma ei saa aru, miks peaks mäletama kedagi nii ammusest ajast. Palun ulata moosi.”

„Ta töötas raamatupidamises. Oli väga võimekas.”

„See on marmelaad, Harold. Moos on punane. Kui sa vaataksid, enne kui midagi ulatad, näeksid, et sellest on abi.”

Harold ulatas naisele selle, mida too vajas, ja naasis kirja juurde. See oli muidugi kaunilt kujundatud, mitte nagu ümbrikule kritseldatud aadress. Siis meenutas Harold naeratades, et Queenie oli alati selline: tegi kõike nii täpselt, et vigu leida oli võimatu. „Tema sind mäletab. Saadab terviseid.”

Maureeni suu tõmbus nuppu. „Üks mees rääkis raadios, et prantslased tahavad meie saia. Prantsusmaal ei suudeta seda viilutada. Nad tulevad siia ja ostavad kogu saia kokku. See mees ütles, et suveks võib saiapuudus tekkida.” Maureen vakatas. „Harold? Kas midagi on juhtunud?”

Mees ei lausunud sõnagi. Huuled paokil, nägu kahvatu, ajas ta selja sirgu. Kui ta viimaks suu lahti tegi, oli tema hääl vaikne ja toon eemalviibiv. „See on ... vähk. Queenie kirjutab selleks, et hüvasti jätta.” Harold otsis sõnu, kuid ei leidnud. Ta tõmbas püksitaskust taskuräti ja nuuskas nina. „Ma ... hm. Tohoh.” Pisarad tikkusid silma.

Möödusid hetked, võib-olla minutid. Maureen tõi kuuldavale neelatuse, mis vaikuses laksatas. „Tunnen kaasa,” ütles ta.

Mees noogutas. Ta oleks pidanud pilgu tõstma, kuid ei suutnud.

„Kena hommik,” alustas naine taas. „Miks sa ei võiks aiatoole välja viia?” Kuid mees istus liikumatult, sõnagi lausumata, kuni naine määrdunud taldrikud laualt ära koristas. Veidi aja pärast hakkas tolmuimeja eeskojas tööle.

*

Harold tundis, et tal jääb hing kinni. Ta kartis, et kui ta jäset või ühtainsatki lihast liigutab, vallandub tundetulv, mida ta püüdis iga hinna eest vaos hoida. Miks ta oli lasknud kahekümnel aastal mööduda, püüdmata Queenie Hennessyt leida? Haroldi vaimusilma ette kerkis väike tumedajuukseline naine, kellega ta oli nii ammu koos töötanud, ja näis kujuteldamatu, et ta oli – kui vana? Kuuekümnene? Ja Berwickis vähki suremas. Sellises kohas, mõtles Harold; ta polnud iial nii kaugel põhjas käinud. Ta heitis pilgu aeda ja nägi, et kileriba oli loorberipõõsasse kinni jäänud, laperdas, kuid lahti ei pääsenud. Harold pistis Queenie kirja taskusse, patsutas seda paar korda kindluse mõttes ja tõusis.

Ülemisel korrusel pani Maureen vaikselt Davidi toa ukse kinni ja seisis veidi aega poja lõhna sisse hingates. Ta tõmbas eest Davidi sinised kardinad, mille ta igal õhtul ette tõmbas, ja kontrollis, ega seal, kus võrkkardina serv aknalauaga kokku puutus, pole tolmu. Ta lõi läikima poja Cambridge’i-aegse pildi hõberaami ning mustvalge titefoto selle kõrval. Maureen hoidis toa puhta, sest ootas, et David tuleb tagasi, ehkki ei teadnud, millal see võiks juhtuda. Osa Maureenist oli kogu aeg ootel. Meestel polnud õrna aimugi, mis tunne on olla ema. Lapse armastamise valu, isegi kui too on elus edasi liikunud. Maureen mõtles allkorrusel istuvale Haroldile ja tema roosale kirjale ning soovis, et võiks pojaga rääkida. Maureen lahkus toast niisama vaikselt, nagu oli sisenenud, ja läks voodipesu vahetama.

Harold Fry võttis kummutisahtlist mitu Basildon Bondi paberilehte ja ühe Maureeni tindipliiatsitest. Mida öelda vähihaigele surijale? Harold tahtis Queenie’le teada anda, kui kahju tal on, kuid olnuks vale kirjutada „tunnen kaasa”, sest neid sõnu kirjutati poekaartidele nii-öelda pärast juhtunut ja igal juhul kõlasid need õõnsalt, nagu poleks tal tegelikult sooja ega külma. Ta kirjutas: Armas preili Hennessy, ma loodan siiralt, et Teie seisund paraneb, aga kui ta pliiatsi käest pani, et oma sõnum üle lugeda, näis see ühtaegu jäik ja ebausutav. Harold kägardas paberi kokku ja alustas uuesti. Tal oli alati eneseväljendusega raskusi olnud. See, mida ta tundis, oli nii võimas, et oli raske sõnu leida, ja isegi kui oleks leidnud, oli neid vaevalt küll sobilik kirjutada inimesele, kellega ta polnud kakskümmend aastat suhelnud. Kui olukord olnuks vastupidine, oleks Queenie teadnud, mida teha.

„Harold?” Maureeni hääl tabas meest ootamatult. Harold arvas, et naine on ülemisel korrusel ja lööb midagi läikima või räägib Davidiga. Tal olid Marigoldi kõrvarõngad kõrvas.

„Ma kirjutan Queenie’le kirja.”

„Kirja?” Naine kordas sageli mehe sõnu.

„Jah. Kas tahad oma nime ka alla panna?”

„Pigem mitte. Vaevalt sobiks oma nime panna kirjale, mille saajat ma ei tunne.”

Oli aeg lõpetada peamurdmine kauni väljendusviisi kallal. Haroldil tuleb lihtsalt mõtteis kõlavad sõnad paberile panna: Armas Queenie! Tänan kirja eest. Mul on väga kahju. Sinu Parimate soovidega Harold Fry. See oli lame, aga see oli paberile pandud. Harold libistas kirja ümbrikusse, kleepis selle kähku kinni ja kirjutas esiküljele Püha Bernardino hospiitsi aadressi. „Ma lähen viskan kirja posti.”

Kell oli üksteist läbi. Harold võttis oma vihmajopi nagist, kuhu ta selle Maureeni meeleheaks ikka riputas. Uksel tungis Haroldile ninna sooja õhu soolakas lõhn, kuid naine oli tema kõrval, enne kui ta jõudis vasaku jala üle läve tõsta.

„Kas sul läheb kaua?”

„Ma lähen ainult tänava lõppu.”

Maureen vaatas talle endiselt otsa, samblarohelised silmad ja habras lõug tõstetud, ning Harold tahtis, et ta oleks osanud midagi öelda, ent ei osanud; vähemasti mitte midagi sellist, millest oleks abi olnud. Ta ihkas naist puudutada nagu vanasti, pea tema õlale langetada ja sinna jätta. „Nägemist, Maureen.” Harold pani eesukse nende vahel kinni, kandes hoolt, et see ei paugataks.

Kingsbridge’i kohal kõrguvale künkale rajatud Fossebridge Roadi majade eeliseks oli, nagu kinnisvaramaaklerid tavatsesid öelda, asukoht, kust avanes avar vaade linnale ja selle lähiümbrusele. Majade eesaiad aga olid ohtliku nurga all kõnnitee poole kaldu ning taimed mässisid end ümber bambustugede, nagu klammerduksid elu eest nende külge. Harold sammus mööda järsku betoonrada veidi kiiremini, kui oleks soovinud, ja märkas viit äsja tärganud võilille. Võib-olla toob ta täna õhtul taimemürgi välja. See pakuks veidigi tegevust.

Naabrimees viipas Haroldit märgates ja võttis suuna neid lahutava tara poole. Rex oli lühike mees, kabedad jalad all, väike peanupp üleval ja väga ümarik keha keskel, mistõttu Harold mõnikord pelgas, et kui mees kukub, siis ei saa teda enam pidama. Rex veereb künkast alla nagu väike tünn. Rex oli pool aastat tagasi leseks jäänud, umbes samal ajal, kui Harold pensionile läks. Pärast Elizabethi surma meeldis Rexile rääkida, kui raske on elu. Talle meeldis sellest pikalt-laialt pajatada. „Vähim, mida sa teha saad, on kuulata,” ütles Maureen, ehkki Harold polnud kindel, kas naine mõtles sõna „sa” üldiselt või isiklikult.

„Lähed jalutama?” küsis Rex.

Harold püüdis häälde manada naljatlevat tooni, mis, nagu ta lootis, pidi vihjama, et praegu pole tal aega peatuda. „On sul vaja midagi posti panna, vana semu?”

„Keegi ei kirjuta mulle. Pärast Elizabethi surma saan ainult ringkirju.”

Rex suunas pilgu kaugusse ja Harold taipas kohe, kuhu vestlus tüürib. Ta tõstis pilgu; pilvetupsud kügelesid siidpaberitaolises taevas. „Üsna ilus ilm.”

„Üsna ilus,” nõustus Rex. Sugenes paus ja Rex täitis selle ohkega. „Elizabethile meeldis päikesepaiste.” Veel üks paus.

„Hea ilm muru niitmiseks, Rex.”

„Väga hea, Harold. Kas sa paned niiduse komposti? Või jätad multšiks?”

„Minu meelest on multšiks jäetud niidus sodi, mis kleepub jalgade külge. Maureenile ei meeldi, kui ma prahti tuppa tassin.” Harold heitis pilgu oma purjetajakingadele ja mõtles, miks inimesed neid kannavad, kui neil pole vähimatki kavatsust purjetada. „Nii. Vaja minna. Et kiri keskpäevase postiga ära saata.” Ümbrikuga vehkides pööras Harold tänava poole.

Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli – ootas teda Fossebridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole, mille tema jalad olid läbinud.

Majad olid krohvitud ning kollase, lõheroosa ja sinise varjundites üle värvitud. Mõnel oli endiselt viiekümnendate aastate viilkatus poolikut päikest kujutavate dekoratiivsete kiirtega; teistel olid katusekividega kaetud ärklid; üks oli Šveitsi majakese stiilis täielikult ümber ehitatud. Harold ja Maureen olid siia kolinud nelikümmend viis aastat tagasi, kohe pärast abiellumist. Sissemaksuks kulusid kõik Haroldi säästud, kardinate ja mööbli jaoks raha üle ei jäänud. Nad olid omaette hoidnud, ajapikku oli naabreid tulnud ja läinud ning ainult Harold ja Maureen olid paigale jäänud. Kord olid neil olnud köögiviljapeenrad ja ehistiik. Maureen tegi igal suvel hoidiseid ja David pidas kuldkalu. Maja taga oli aiakuur, mis lõhnas väetise järele ja kus olid kõrged varnad tööriistade ning nööri- ja köiekerade riputamiseks. Kuid ka need asjad olid ammu kadunud. Isegi poja kool, mis oli asunud kiviviske kaugusel tema magamistoa aknast, oli maatasa tehtud ja selle asemel seisid viiskümmend erksates põhivärvides, soodsa hinnaga elumaja ning George’i-aegsete gaasilampide stiilis tänavalaternad.

Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie’le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta.

„Lõppude lõpuks,” ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, „on ilm ilus.” Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta.

Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutunud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale.

Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuba. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest. Harold püüdis kujutleda, mida saaks mööduja temast ja Maureenist teada Fossebridge Roadi maja number 13 akendesse vaadates, enne kui taipas, et võrkkardinate tõttu poleks seda kuigi palju. Ta võttis suuna sadamale, reielihased tuikamas.

Oli mõõnaaeg ja värvimist vajavad paadid lamasid mustast mudast kuumaastikul. Harold komberdas tühja pingini, võttis Queenie kirja taskust ja voltis lahti.

Queenie mäletas. Pärast kõiki neid aastaid. Ja ometi oli Harold elanud oma tavapärast elu, nagu poleks see, mida Queenie tegi, midagi tähendanud. Ta polnud püüdnud naist takistada. Ta polnud naisele järgnenud. Ta polnud isegi head aega jätnud. Taevas ja sillutis sulasid kokku, kui värsked pisarad Haroldi silmisse valgusid. Siis tungis neist läbi noore ema ja lapse vesine kontuur. Tundus, et neil on käes jäätisetuutud ja nad hoiavad neid nagu tõrvikuid. Naine tõstis poisi sülle ja pani pingi teise otsa istuma.

„Kena ilm,” ütles Harold, tahtmata jätta nutva vana mehe muljet. Naine ei tõstnud pilku ega väljendanud nõusolekut. Ta kummardus lapse rusika kohale ja tõmbas keelega sileda raja, et jäätis tilkuma ei hakkaks. Poiss jälgis ema nii vaikselt ja nii lähedalt, nagu oleks tema nägu osa ema omast.

Harold mõtles, kas tema on kunagi Davidiga sadamasilla juures istunud ja jäätist söönud. Ta oli kindel, et küllap on, ehkki see ei tulnud talle otsekohe meelde, kui ta seda mälust otsis. Ta peab edasi liikuma. Ta peab kirja posti panema.

Old Creek Inni ees naersid kontoritöötajad lõunast õlut juues, kuid Harold ei pannud neid õieti tähelegi. Asudes mööda järsku Fore Streeti ülespoole ronima, mõtles ta emale, kes oli oma pojast nii haaratud, et ei näinud kedagi teist. Haroldile turgatas pähe, et see oli Maureen, kes rääkis Davidiga ja pajatas talle koduseid uudiseid. Maureen oli alati Haroldi nime („issi”) kirjade ja kaartide alla kirjutanud. Maureen oli koguni Haroldi isale hooldekodu leidnud. Ja kui Harold reguleeritaval ristmikul foorinupule vajutas, kerkis tahes-tahtmata küsimus: „Kui Maureen on tõesti Harold, siis kes olen mina?”

Harold möödus postkontorist isegi seisatamata.