Читать книгу Harold Fry uskumatu palverännak - Rachel Joyce - Страница 9

HAROLD FRY OLI pikka kasvu mees, kes liikus läbi elu, selg kühmus, nagu ootaks, et ei tea kust ilmub madal laetala või kokkukägardatud paberkuul. Päeval, mil ta sündis, oli ema vaadanud kohkunult pampu oma süles. Ema oli noor, tal oli suu nagu õienupp ning mees, kes oli enne sõda paistnud hea ja pärast sõda halva partiina. Laps oli viimane asi, mida ema soovis või vajas. Poiss sai kiiresti selgeks, et parim viis elus hakkama saada on varju hoida, jääda silmatorkamatuks ka kohal olles. Ta mängis naabrilastega või vähemasti jälgis neid eemalt. Koolis vältis ta tähelepanu sedavõrd, et jättis rumala õpilase mulje. Kuueteistkümneaastaselt kodust lahkunud, asus Harold omaette elama, kuni tabas ühel õhtul tantsusaali teisest otsast Maureeni pilgu ja armus pööraselt. Õllevabrik oli see, mis noorpaari Kingsbridge’i tõi.

Harold oli nelikümmend viis aastat ühte ja sedasama müügiesindaja tööd teinud. Ta hoidis omaette, töötas tagasihoidlikult ja tõhusalt, ihkamata ei ametikõrgendust ega tähelepanu. Teised mehed reisisid ja lasksid end edutada kõrgema juhtkonna ametikohtadele, kuid Harold polnud kumbagi himustanud. Ta ei soetanud sõpru ega vaenlasi. Haroldi palvel ei korraldatud tema pensionilemineku puhul lahkumispidu. Ja ehkki üks haldusosakonna neiu oli korraldanud kiire korjanduse, oli müügiosakonnas vähe neid, kes Haroldist midagi teadsid. Keegi ütles, et oli kord kuulnud, nagu oleks Haroldiga seotud mingi lugu, kuid ei teadnud, milline. Harold lõpetas töö reedesel päeval ja naasis koju, eluaegse töö eest ette näidata üksnes „Suurbritannia reisijuht autoturistile” ning Thresheri^[1.] kinkekaart. Raamat pandi suurde tuppa kõigi teiste asjade juurde, mida keegi ei vaadanud. Kinkekaart jäi ümbrikusse. Harold oli täiskarsklane.

Näpistav näljatunne sundis teda võpatades ärkama. Madrats oli öö jooksul kõvemaks läinud ja nihkunud ning vaibale langes harjumatu valgusetriip. Mida oli Maureen magamistoaga teinud, et selle aknad valele poole sattusid? Mida oli ta teinud seintega, et need olid nüüd väikeste lilledega kirjatud? Alles siis meenus Haroldile: ta on Loddiswellist veidi põhja pool hotellis. Ta kõnnib jala Berwickisse, sest Queenie Hennessy ei tohi surra.

Harold oli esimene tunnistama, et tema plaani kõik üksikasjad polnud päris hästi läbi mõeldud. Tal ei olnud matkasaapaid ega kompassi, rääkimata kaardist või vahetusrõivastest. Rännaku kõige planeerimatum osa oli siiski rännak ise. Harold ei teadnud, et hakkab jalgsi Berwickisse minema, enne kui teele asus. Tühja sest üksikasjade läbimõtlemisest; plaani ei olnudki. Harold tundis Devoni teid üsna hästi ning hiljem suundub ta lihtsalt põhja.

Harold kloppis oma kaks patja kohevaks ning tõusis istukile. Tema vasak õlg valutas, aga muidu tundis ta end reipana. Ta polnud aastaid nii hästi maganud; teda polnud kummitanud ükski neist kujutluspiltidest, mis talle pimeduses ikka ja jälle vaimusilma ette kerkisid. Tema keha kattev tekk sobis lilleliste kardinatega ja toas oli vanamoeline värvimata männipuust kapp, mille all seisid Haroldi purjetajakingad. Kaugemas nurgas peegli all oli valamu. Haroldi särk, lips ja püksid olid pleekinud sinise sametkattega toolil väikeseks kokku volditud otsekui vabanduseks.

Vaimusilma ette kerkis pilt ema laialipillutatud kleitidest lapsepõlvekodus. Harold ei teadnud, kust see tuli. Ta heitis pilgu aknale, püüdes esile manada mõnd mõtet, mis mälestuse summutaks. Ta küsis endalt, kas Queenie teab, et ta rändab. Vahest mõtleb naine sellele isegi praegu.

Pärast telefonikõnet hospiitsi oli Harold järginud B3196 tõuse ja käänakuid. Suuna õigsuses veendunud, oli ta möödunud põldudest, majadest, puudest, Avoni jõe sillast, ja temast oli möödunud lõputu liiklusvoog. Ükski neist ei avaldanud talle muud muljet kui et jälle üks asi tema ja Berwicki vahel vähem. Harold oli korrapäraselt puhkepause teinud, et hingamist korrastada. Ta pidi mitu korda oma purjetajakingi sättima ja laupa pühkima. Loddiswelli kõrtsi jõudes oli ta peatunud, et janu kustutada, ja just seal rääkis ta satelliiditaldrikute müüjaga. Kui Harold oma kavatsustest rääkis, oli mees nii rabatud, et laksas talle vastu selga ning käskis kõigil baarisolijatel kuulata; ja kui Harold väga napi kokkuvõtte esitas („Ma kõnnin läbi Inglismaa põhja poole, kuni jõuan Berwickisse”), kõmistas satelliidimees: „Tubli, semu.” Kui Harold naisele helistama tõttas, mõlkusid tal meeles just need sõnad.

Ta soovis, et naine oleks sedasama öelnud.

„Vaevalt küll.” Mõnikord lõikas naise jutt Haroldil sõnad suust veel enne, kui need jõudsid huulile kerkida.

Pärast Maureeniga rääkimist oli Haroldi samm raskemaks muutunud. Naist ei saanud süüdistada selles, mida ta Haroldi kui abikaasa vastu tundis, ja ometi soovis Harold, et asjad oleksid teisiti. Ta oli jõudnud väikesesse hotelli, kus palmipuud olid kaldus, nagu küürutaksid rannatuule käes, ja tuba küsinud. Ta oli muidugi harjunud üksi magama, kuid hotellis ööbimine oli uudne; õllevabrikus töötades oli Harold videvikuks alati koju jõudnud. Ta vajus unne peaaegu kohe, kui pikali heitis ja silmad kinni pani.

Harold toetus vastu pehmet polsterdatud päitsit, kõverdas vasaku põlve, haaras kätega pahkluust ning tõmbas jalalaba mööda teist säärt nii kõrgele, kui tasakaalu kaotamata ja külili kukkumata suutis. Ta pani lugemisprillid ette, et jalga lähemalt uurida. Varbad olid pehmed ja kahvatud. Küünte ümbrus ja kühmjas keskmine liiges olid veidi hellad ning kanna ülaosas hakkas ilmselt kuju võtma vill, aga oma aastaid ja liikumisvaegust arvestades tundis Harold vaikset uhkust. Ta vaatas parema jala niisama pikalt ja põhjalikult läbi.

„Pole paha,” ütles ta.

Mõni plaaster. Tubli hommikusöök. Siis on ta valmis. Harold kujutles, kuidas halastajaõde ütleb Queenie’le, et Harold tuleb jala ja et tema peab vaid elus püsima. Harold nägi Queenie näojooni, nagu istuks naine tema ees: tumedad silmad, kena suu, tumedad krussis juuksed. Pilt oli nii ere, et Harold ei taibanud, miks ta veel voodis on. Ta peab Berwickisse jõudma. Ta pööras jalad madratsiserva poole ja tõukas kanda põranda suunas.

Kramp. Valu sähvatas paremat säärt mööda üles, nagu oleks seda tabanud elektrivool. Harold püüdis jalga tagasi teki alla tõmmata, kuid see tegi asja veelgi hullemaks. Mida tuleks teha? Varbad krõnksu tõmmata? Või välja sirutada? Harold luukas voodist välja ning kargles nägu krimpsutades ja karjudes mööda vaipa. Maureenil oli õigus: tal veab, kui ta Dartmoorigi jõuab.

Aknalauast kinni hoides kiikas Harold Fry alla teele.

Oli juba tipptund ja sõidukid kihutasid Kingsbridge’i poole. Harold mõtles oma naisele, kes Fossbridge Roadi majas number 13 hommikueinet valmistab, ning arutas, kas peaks tagasi minema. Ta võiks oma mobiili võtta ja mõned asjad pakkida. Ta võiks internetist AA kaarti vaadata ja hädavajalikku matkavarustust tellida. Võib-olla annaks kasulikke nõuandeid pensionilemineku puhul kingitud reisiraamat, mida ta polnud kordagi lahti teinud? Kuid teekonna planeerimine tähendaks nii tõsist kaalutlemist kui ka viivitust, ja aega polnud kummakski. Pealegi ütleks Maureen vaid välja tõe, mida Harold sugugi kuulda ei tahtnud. Päevad, mil ta võis naiselt oodata abi või julgustust või midagi, mida ta endiselt vajas, olid ammu möödas. Akna taga oli taevas õrnsinine, peaaegu habras, pilvekahludega kirjatud, ja puude ladvad kümblesid soojas kuldses valguses. Oksad õõtsusid kerges tuules ja kutsusid Haroldit edasi sammuma.

Harold teadis, et kui ta nüüd koju läheb, isegi ainult kaarti vaatab, ei jõua ta iial Berwickisse. Ta pesi kiiruga, pani särgi selga ja lipsu kaela ning laskis peekonilõhnal end juhatada.

Harold viivitas hommikusöögisaali ukse juures, lootes, et see on tühi. Tema ja Maureen võisid tundide viisi vaikida, aga naise juuresolek oli nagu sein, mille olemasoluga olid harjunud, isegi kui sa seda eriti tihti ei vaadanud. Harold haaras lingist. Tal oli piinlik, et pärast kõiki õllevabrikus töötatud aastaid häbenes ta ikka veel toatäit võõraid.

Harold lükkas ukse lahti ja nii palju päid pöördus teda vaatama, et ta tardus paigale, link pihus. Söögisaalis olid puhkerõivastega noor perekond, kaks vana naist, mõlemad hallis, ja ajalehega ärimees. Kahest vabast lauast üks oli ruumi keskel ja teine kaugemas nurgas lillealusel seisva potisõnajala kõrval. Harold köhatas tasa.

„Mõnusat hommikut teile,” ütles ta. Ta ei teadnud, miks; temas polnud tilkagi iiri verd. Midagi sellist oleks võinud lausuda tema endine ülemus härra Napier. Ka temas polnud tilkagi iiri verd, aga talle meeldis inimeste üle naerda.

Hotellikülastajad olid nõus, et hommik on tõesti ilus, ja naasid oma Inglise hommikueine juurde. Harold tajus, et on seistes liiga silmatorkav, kuid arvas, et on matslik istuda, kui talle pole istet pakutud.

Musta seeliku ja pluusiga naine ruttas sisse Metsiku Lääne stiilis pendelustest, mille kohal oli kiletatud silt: KÖÖK. MITTE SISENEDA. Ettekandjal olid mingi naistenõksuga üles puhvitud punakaspruunid juuksed. Maureen polnud kunagi föönitamist pooldanud. „Pole iluprotseduurideks aega,” ütles ta poolihääli. Ettekandja serveeris kahele hallile naisele pošeeritud mune ja küsis: „Inglise hommikueine, härra Fry?”

Häbisööstuga tuli Haroldile meelde. See oli sama naine, kes oli ta eelmisel õhtul tuppa juhatanud. See oli naine, kellele ta oli kurnatuse- ja vaimustusehoos öelnud, et kõnnib jala Berwickisse. Harold lootis, et naine on selle unustanud. Ta püüdis öelda: „Jah, palun,” kuid ei suutnud nüüd naise poole vaadatagi ning sõnad kõlasid pigem võbelusena.

Naine osutas just ruumi keskel seisvale lauale, mida Harold oli lootnud vältida, ja liikuma hakates tundis ta, et imelikku hapukat lõhna, mis oli teda jälitanud kogu selle aja, kui ta trepist alla tuli, levitab õigupoolest tema ise. Ta oleks tahtnud oma tuppa rutata ja end üleni puhtaks küürida, aga see oleks jätnud matsliku mulje, iseäranis kuna ettekandja oli palunud tal istet võtta, mida Harold nüüd tegigi. „Teed? Kohvi?” küsis naine.

„Jah, palun.”

„Mõlemat?” küsis ettekandja. Ta heitis Haroldile kannatliku pilgu. Nüüd pidi Harold juba kolme asja pärast muret tundma: isegi kui naine ei tunne tema lehka ega mäleta rännakujuttu, võib ta teda ikkagi seniilseks pidada.

„Tee oleks väga kena,” vastas Harold.

Tema kergenduseks ettekandja noogutas ja kadus pendeluste taha ning ruumis võttis mõneks ajaks maad vaikus. Harold kohendas lipsu ja asetas käed sülle. Võib-olla kaob ebamugavustunne siis, kui ta väga vaikselt istub.

Kaks halli naist mainisid midagi ilma kohta, aga Harold ei teadnud, kas nad räägivad omavahel või kõigi külastajatega. Ta ei tahtnud matsina näida, kuid ei soovinud ka jätta muljet, nagu oleks pealt kuulanud, niisiis teeskles ta, justkui oleks hõivatud. Ta uuris silti oma laual: MITTE SUITSE-TADA ning luges seejärel seda, mis oli aknal: KÜLASTAJAD, PALUN HOIDUGE MOBIILTELEFONIDE KASUTAMISEST. Harold juurdles, mis oli juhtunud, et omanikud arvasid heaks nii palju asju ära keelata.

Ettekandja tuli teekannu ja piimaga. Harold laskis tal kallata.

„Vähemasti sattus teile selleks ilus ilm,” ütles naine.

Niisiis ta mäletas. Harold rüüpas lonksu teed, kuid kõrvetas suud. Ettekandja viivitas ikka veel tema kõrval.

„Kas te võtate tihti selliseid asju ette?” küsis ta.

Harold tajus ruumis valitsevat pinevat vaikust, mis naise häält võimendas. Ta heitis põgusa pilgu teistele külastajatele, kuid ükski neist ei liigutanud. Isegi potisõnajalg näis hinge kinni hoidvat. Harold raputas vaevu märgatavalt pead. Ta soovis, et ettekandja kellegi teise juurde läheks, aga tundus, et kõik vaatavad Haroldit. Väikese poisina oli ta nii kohutavalt tähelepanu peljanud, et hiilis nagu vari. Ta võis jälgida, kuidas ema huuli värvib või reisiajakirja vaatab, nii et too tema juuresolekust midagi ei teadnud.

Ettekandja ütles: „Kui me aeg-ajalt hulluks ei läheks, poleks mingit lootust.” Ta patsutas Haroldit põgusalt õlale ning kadus viimaks keelatud pendeluste taha.

Harold tundis, et on tähelepanu keskpunkti sattunud, ehkki keegi ei tahtnud seda välja öelda. Isegi teetassi käest pannes nägi ta end kõrvaltvaataja pilguga ja kohkus, kui tass vastu alustassi kolksatas. Lehk läks samal ajal hullemaks, kui üldse mingit muutust oli. Harold kirus ennast, et polnud eelmisel õhtul taibanud sokke kraani all puhtaks loputada; Maureen oleks just seda teinud.

„Loodetavasti te ei pahanda, et ma küsin,” piuksatas üks vanadaamidest ja pöördus Haroldi pilku püüdma. „Mu sõbranna ja mina arutasime, mis see on, mida te kavatsete ette võtta.”

See oli pikk elegantne naine, Haroldist vanem, pehmest kangast pluus seljas, hallid juuksed kuklasse Prantsuse krunni kinnitatud. Harold juurdles, kas Queenie juuksed on halliks läinud. Kas ta on need pikaks kasvatanud nagu see naine või lühikeseks lõiganud nagu Maureen. „Kas see on väga ebaviisakas?” küsis naine.