Читать книгу Tagaaetavad - Rachel Lee - Страница 6

Eriagent Jerrod Westlake istus FBI Austini peakorteris oma laua taga ja vaatas aknast pärastlõunast taevast. Tavaliselt imeilus veebruarikuu ilm oli pöördumas aknaid raputavaks ja puid murdvaks äikesetormiks, mille poolest Texas kuulus oli.

Ta vaatas, kuidas pilved Balconesi kohal aina tumedamaks muutusid. Kui ka lääne pool mägedes sajab, pole tulvaveed kaugel.

Tegelikult ei mõelnud Jerrod tormile. Kolmekümne kaheksa aastasena oli ta agendina töötanud kümme aastat ja ta ootas lähenevat tormi ebamugava tundega, et elu hakkab peagi ilma jäljendama.

Juhtum, mille toimiku sisu oli tema laual erinevate infoallikate ja -tüüpide järgi jaotatud, oli pungil asjadest, mis sööbisid talle mällu. Neljateistkümneaastane tüdruk, kodunt põgenenud, viimast korda nähtud Houstonis end müümas. Seekord, vastandina paljudele eelmistele, teatas tema kadumisest üks teine prostituut, vanem naisterahvas, kes oli püüdnud last oma kaitsva tiiva alla võtta. See naine teataski tüdruku kadumisest. Tavaliselt kadusid nad musta vaikusse jälgi jätmata.

Taas raputas kontorit kõuekõmin, mis oli küll liiga kauge, et seda kuulda, ent piisavalt tugev, et seda tajuda.

Viimasel ajal tundus, et liiga paljud Jerrodi juhtumid jõudsid otsaga riiklikke tellimusi täitvate ettevõteteni. Riigi tellitud kiireloomuliste tööde andmine erafirmadele, kus kontroll peaaegu puudus, koos “globaalse terrorismivastase sõja” pealt teenitavate miljonitega oli viinud pettustelaineni. Mõnda aega ei pannud keegi seda tähelegi ega kontrollinud midagi, aga siis hakkasid mõned vapramad inimesed oma tööandjaid välja andma. Kahjuks, hoolimata vastavatest kaitsvatest seadustest, teadis Jerrod, et need tunnistajad jäävad riiklikke tellimusi täitvates firmades edaspidi tööta.

Aga tema kireks polnud need juhtumid. Need olid lihtsalt tema töö. Jälle kajas kõu ja ta vaatas laual olevat raamitud fotot. Talle vaatas otsa heledate lokkis juustega tüdruk, kes oli jõudmas kohmetusse vanusesse, kus tema naeratus oli lapselikult üleannetu, aga samas ta justkui juba tajus täiskasvanuea saladusi. Elena. Igavesti tema südames, valu, mis kunagi ei kao.

Jerrod olid teadnud, et tahab saada politseinikuks sellest hetkest, kui Elena kadus. Jerrod oli siis kuusteist, kuus aastat vanem kui õde. Perekondlikud tragöödiad tabasid neid mitmel rindel. Õe röövimine muutis ema alkohoolikuks, isa tõmbus endasse ega toibunud sellest päriselt kunagi.

Pärast Elena kadumist jäi vaid vaikus.

Isa ootamatu, täielik jõuetus andis Jerrodile jõudu. Ta otsustas, et temast saab politseinik. Ta asub tegutsema nende isade nimel, kes jäid elu lõpuni haavatavaks. Ta päästab oma isa, isegi kui ta Elenat kunagi ei leia.

Seetõttu sattuski Jerrod sõjaväepolitsei kursustele, mis oli kõige kiirem viis vorm selga saada ja tööle hakata ning ühtlasi võimalus koguda raha ülikoolis õppimiseks, mida oli vaja, et FBIsse tööle pääseda. Tema sportlikkus ja terav mõistus oli äratanud eriüksuse värbajate, salapäraste kangelaslike kujude tähelepanu, kes ütlesid talle, et talle on määratud korda saata enamat kui autosid läbi värava sisse lasta.

Kuus aastat hiljem astus ta sisse pöörduksest, mis viis eriüksusest sõjaväe tellimusi täitvate erafirmade osakonda, kus palk oli parem ja missioonid avalikkuse eest veelgi varjatumad. Firma, kus tema oli töötanud, tegeles isikute turvamisega välismaal, kaitstes USA ärimehi ja firmade võtmetöötajaid nendes maailma osades, kus USA pass oli liiga sageli vastupandamatuks ahvatluseks mässulistele, kes rahastavad oma tegevust lunarahade abil.

Selles sünges, varjatud maailmas sai Jerrod teada, mis vahel juhtub kaduma läinud väikeste poiste ja tüdrukutega. Siin kuulis ta esimest korda, et valge orjakaubandus on olemas.

Temast oli saanud kadunud isikute leidmise ekspert, kes avastas juhtlõngu, mida teised ei näinud. Ja ta suutis mõttes ette kujutada keerulisi nuhkide, infoallikate ja süngete liitlaste võrgustikke. Ta järgis seoseid, mis tundusid ilmselged alles tagasivaates, ning teda abistasid hea vaist ja väsimatu töörügamine.

Ja siis rikkus ta kõik ära.

Tagatipuks ei olnud selle juhtumi uurimine tulemuslik. Jerrod teadis palju, aga suur osa sellest põhines loogilistel järeldustel. Juhtumi uurija ei suutnud Jerrodi väiteid tõestada, vähemalt mitte piisavalt, et kohtusse minna.

See tõrjus ta erasektorist välja tööle, mida ta oli alati ihanud teha. Ta läks FBIsse. Tal oli olnud selline taust ja suur tung midagi ära teha, et temast sai kiiresti spetsialist.

Ta tegeles igasuguste juhtumitega, aga eriagent Jerrod Westlake’i leivanumbriks olid inimröövid. Tema lauasahtlis olev album täitus nende laste fotodega, keda ta oli üles leidnud. Tema seinal rippuval tahvlil olid nende fotod, keda ta polnud veel leidnud.

Ja tema laual, lihtsas valges raamis, oli Elena foto.

Jerrod vaatas õe pilti, tajus kõuekõminat, mis kumises läbi akna, nii et tooli käetoed värisesid.

Elena, armas nagu kevadhommik, tilluke haldjatüdruk, kes saabus siia ilma päev pärast Jerrodi kuuendat sünnipäeva. Ema nimetas teda jumala üllatuskingituseks. Isa jumaldas oma tütrekest.

Teadmatus tegi ikka veel haiget. Hoolimata kõikidest võimalustest, mida Jerrod oli saanud kasutada, ei leidnud ta jälgegi Elena Westlake’ist. Isegi mitte nende sadade tundmatute hulgast, kes käisid läbi surnukuuridest ja maeti linna, maakonna või osariigi poolt eraldatud anonüümsetele hauaplatsidele.

Jerrodi maine oli teada ning tal oli korrakaitses hulk sõpru ja liitlasi, kes andsid talle uutest juhtumitest alati teada. Kui kohalikud võimud vajasid abi, küsiti teda nimepidi. Ja hoolimata sellest, kus ta parasjagu töötas, broneeris tema abi talle järgmisele lennule pileti.

Sel nädalal kakskümmend kaks aastat tagasi. Siis Elena kaduski. Koolibussi ootava kümneaastase tüdruku tõmbas oma uude sinisesse autosse tumedapäine, keskealine, keskmist kasvu mees. Elena Westlake’i elulugu lõppes sel külmal veebruarikuu hommikul. Kirjeldused tema viimastest teadaolevatest hetkedest kisti vaevaliselt välja kohkunud poisikese suust, kes koos tüdrukuga bussi ootas.

Jerrod teadis, et Elena on surnud, aga ta ei andnud alla. Ühel päeval leiab ta oma õe surnukeha. Vähemalt saavad ema-isa siis teada, mis juhtus.

Kõu kõmises taas. Georgie Dickson ilmus Jerrodi uksele ja pani Starbucksi kohvitopsi tema lauale. Siis istus ta laua kõrvale toolile ja rüüpas oma kohvi.

Georgie oli kaunis naine, tema koorekarva nahk pakatas tervisest, mille andis hea füüsiline vorm. Georgiel polnud pahesid, ehkki kõik nende meeskonna liikmed püüdsid neid leida. Sellest oli saanud mäng. Kas Georgie kunagi ka joob? Kas ta sööb liha, kui arvab, et keegi ei vaata? Kas ta tõesti käib iga pühapäev kirikus?

Georgie teadis seda ja Jerrod oli kindel, et naine nautis end ümbritsevat salapära.

Georgie oli ka üks tema parimaid sõpru FBIs.

Naine oleks nagu tema mõtteid lugenud. Ta kummardus ja võttis Elena foto kätte. Hetke pärast ta ohkas ja pani foto lauale tagasi. Ta ei öelnud midagi. Seda polnud vajagi.

“Tuleb tugev torm,” tähendas ta siis.

Jerrod noogutas, heites pilgu akna poole. Osa pilvi oli pahaendeliselt keerdus, mis võis tähendada tornaadot. “Kas keegi ilmateadet on kuulanud?”

“See on nagu alati. Tõsised tormihoiatused, tornaadovalve. Kas sa ootasid midagi muud?”

Jerrod turtsatas tahtmatult. Georgie oskas tema meelt lahutada.

“Kuidas siis Mercatori kohtuasjas tunnistamine läks?”

“Arvan, et üsna hästi. Kuulasin teisigi tunnistusi. Mulle tundub, et keegi võib veel suu lahti teha, aga me pole teda leidnud.”

“Kas asi tasub edasi uurimist?”

Jerrod raputas kahtlevalt pead. “Ma tõesti ei tea. See on minu karjääri kõige rumalam pettusejuhtum. Süüdistaja lõpetab alles järgmisel nädalal, nii et eks me kuuleme siis, kas nad tahavad, et me edasi uurime, või ei.”

Riigilt raha välja petmise juhtumid olid täpselt nii erinevad, kui inimmõistus suutis välja mõelda variante mõne lisadollari hankimiseks. Jerrod jagas nad kolmeks: jõhkrad, libekeelsed ja lollid. Jõhkrad olid kõige ohtlikumad, tekkides poliitika ja kasuahnuse ühinemisel. Libekeelsed oli kõige targemad, kasutades sageli ühte seadust teise vastu, võttes vahelt meeletuid summasid, ent olles juriidiliselt nii piiripealsed, et neid oli tihti võimatu kohtusse anda.

Mercator Industriese juhtum kuulus lollide kategooriasse, sest pettus oli nii läbinähtav ja tasu nii väike, et see pani mõtlema, miks nad üldse vaeva nägid.

“Väga rumal,” nõustus Georgie juhtumi asjaoludele mõeldes. Ta naeris. “No tõepoolest. Pärsia vaibad ja Itaalia nahast kontoritoolid? Mida nad ometi mõtlesid?”

“See oli kulupõhine leping,” ütles Jerrod lõbustatult õlgu kehitades. “Ja need olid ju kulud, eks?”

Kulupõhine leping tähendas seda, et töövõtja pidi tööga seotud kulud üksikasjalikult kirja panema. Riik maksis need kulud kinni, lisaks lepinguga määratud kasumiprotsendi. Nutikamad töövõtjad leidsid mooduseid, kuidas kulud suureks ajada ja nii kasumi arvestuse alust suurendada. See tähendas tihti alltöövõttu firmadele, mis olid põhiettevõtte harud või lihtsalt varifirmad. Neisse alltöövõtulepingutesse oli sisse kirjutatud kasum, mis lisati peatöövõtja kuludele, ehkki kuluks oli lihtsalt raha ülekandmine firma raamatupidamises ühest tulbast teise.

Kui töövõtjad olid piisavalt nutikad, ei pannud audiitorid seda tähelegi, ja nii saadi “kasumi pealt kasumit”. Mercatori inimesed polnud nii kavalad. Mitte sinnapoolegi.

Nemad väitsid, et leping nõudis ajutise kontori avamist Houstonis, et juhendada kohapeal tehtavat tööd. Seaduste järgi kaetakse lepinguga kõik mõistlikud kulud, kui kontor on tõesti ajutine – ainult selle ühe töö ajaks.

Võtmesõnad olid ajutine ja mõistlik. Houstoni kontor polnud kumbagi.

Mercator oli ostnud kesklinna kõrghoones kaks korrust ning selles Houstoni kompleksis töötas kaksteist juhtivtöötajat ja nende alluvad, kelle juhtida oli kümme erinevat tellimust Texases ja Louisianas. Luksuslik mööbel oleks ehk läbi läinud, kui Mercator poleks Houstoni kontori maksumust kõigile kümnele lepingule juurde lisanud. Ajakiri Fortune kirjutas sellest kolmeosalise saaga.

“Tead, mida ma ei mõista?” sõnas Jerrod, kui Georgie tema laual olevat paberihunnikut lappama hakkas.

“Mida?”

“Miks nad vastu punnivad? See pole ju loogiline. Neil pole mingeid argumente. Christie Jackson ütles, et ta pakkus neile veerand miljoni dollari suurust trahvi, et sellest jamast pääseda. See on Mercatori-sugusele ettevõttele peenraha. Miks mitte trahv ära maksta ja edasi elada?”

“Nad kardavad, et kolme rikkumise seadus võetakse vastu,” lausus Georgie.

Tal oli siiski üks pahe ja Jerrod teadis, mis see on. Georgie oli uudistenarkomaan. Ta tellis umbes kuut online ajalehte alates Times of Londonist kuni Bejing Evening Newsini ja veel paarikümmet uudistelehte. Kui tahtsid teada, kas Afganistanis oli mõni piloot kadunud või Hiinas paaritus panda, siis tuli vaid Georgielt küsida.

Seda Jerrod tegigi. “Mis asi?”

“Komisjonis ootab heakskiitu ühislepingute muutmise seaduse eelnõu,” vastas Georgie. “Muu hulgas on selles kolme rikkumise reegel. Kui kolm korda pettuse eest vahele jääd, ei saa sa enam riigilt tellimusi.”

“Vaevalt see läbi läheb,” tähendas Jerrod.

Naine kehitas õlgu. “Võib minna. Netroots’is toetatakse seda hoolega.”

“Kus kohas?”

“Blogides,” selgitas Georgie. “Online kogukonnad õpivad aina enam valitsust mõjutama, et asjad tehtud saaksid. Kui see traditsioonilisest meediast välja kasvas, nimetasime me seda rohujuure tasandiks. See, mis toimub online...”

“Sain aru,” segas Jerrod vahele. “Aga kui palju võimu neil inimestel tegelikult on? Jah, nad suudavad oma loo CNNi sokutada, aga need firmad annetavad valimiskampaaniatele tohutuid summasid. Nad peavad istungi või paar ja räägivad, et midagi tuleb ette võtta, ning siis tuletab mõni lobitöötaja meelde, et sellist seadust vastu võttes paneksid nad suure osa riigist kinni. Kurat võtaks, me sõltume nii väga riiklikest tellimustest, et me ei saa kraani niisama lihtsalt kinni keerata.”

“Nii räägib sellise ettevõtte endine töötaja,” muigas Georgie.

“Kuule, ma olin lihtsalt palgatööline,” sõnas Jerrod. “Ära mind nendega ühte patta pane.”

“Vahet pole,” tähendas Georgie. Välk lõi nii heledalt, et tuba läks valgeks ja kohe järgnes kohutav kärgatus. Jerrod vaatas taas aknast välja ja nägi, et paduvihm on lähemale tulnud. Tipptund saab olema paras piin.

“Nii... Kas sa tulid siia mu tuju tõstma?” küsis ta tooliga naise poole pöördudes. “Või oli sul mõni mure?”

“Tahtsin vaid öelda, et see on ilmselt meie ainuke võimalus,” lausus Georgie. Ta ulatas mehele paberilehe. “Tundub, et Mercatori tegelastele meeldib Houston.”

Jerrod libistas pilgu üle lehe. See oli Georgie ühe online uudiselehe artikkel. “MMG ostab Houstoni Examineri. Kuidas see minusse puutub?”

“MMG,” kordas Georgie. “Mercator Media Group. Jätame hüvasti ühe viimase sõltumatu ajalehega Texases.”

“Huvitav lugu,” nentis Jerrod. “Aga siiski, mis mul sellest?”

“Erin McKenna avaldas Mercatori loo, tehes Fortune’ile vabakutselise tööd.”

Jerrod noogutas. Georgie teine pahe oli venitada seni, kuni mees oli valmis teda ära kägistama. Georgie teadis, et ta tunneb Erin McKennat. Nad polnud kunagi kohtunud, aga naise lugu Fortune’is oli nii põhjalik, et oli mehe juurdluse aluseks. “Ja?”

“Ta pole enam vabakutseline. Houstoni Examiner palkas ta uurivaks ajakirjanikuks.”

“Ja nüüd on Examiner Mercatori käes,” nentis Jerrod. Ta hakkas taipama ja ohkas raskelt. “Raisk.”

“Võib-olla peaksid Houstonisse minema,” ütles Georgie. “Oleks kahju nüüd peatunnistajast ilma jääda.”

Jerrod vaatas laual olevat kausta, armetut viidet liiga lühikeseks jäänud elule. Või elule, mis oli muutunud põrguks.

“Paistab, et sul on Houstoniga muidki seoseid kui Mercatori juhtum. Mõni lahendamata asi?” küsis Georgie tema pilgule järgnedes.

“Tegelikult mitte.” Jerrod ei tahtnud seda juhtumit soiku jätta, aga ta ei saanud lubada kellelgi ka tunnistajat mõjutada. Ta võttis vastumeelselt telefonitoru.

Ta kavatses Houstonisse sõita. Võib-olla saab ta seal kadunud lapse juhtumi asjus ringi nuuskida. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Igal juhul oli vaja välja uurida, mis Erin McKennast saanud on.