Читать книгу Tagaaetavad - Rachel Lee - Страница 7

Erin McKenna läks trepist üles oma kolmanda korruse korterisse, väike kast isiklike asjadega kaenlas. Ta kirus iga sammu peal.

Lahti lastud. Niisama lihtsalt. Oo jaa, nad ütlesid talle, et see on koondamine, aga Erin ei uskunud seda. Sellest saadik, kui jutud Mercator Media Groupi tehingust liikuma hakkasid, oli ta teadnud, et tema saatus selle ajalehe ajakirjanikuna on kaalul. Ta oli arvanud, et tal soovitatakse mitte tunnistada. Seda ei juhtunud ja ta oli käinud hommikul föderaalkohtus tunnistust andmas, ilma et keegi oleks kas või vihjanud sellele, et ta võiks järele mõelda.

Siis tuli ta tagasi toimetusse, leidis uudistetoimetaja ja peatoimetaja oma laua tagant, tema asjad olid juba kasti tõstetud ja nad andsid rõõmsalt teada, et ta on koondatud.

Häh!

Ta oli Bill Maddoxi näol tõde näinud. Erin oli taas uurinud Mercatori tegemisi ja uudistetoimetaja Bill oli ainsana sellest teadlik. Vähemalt teoreetiliselt. Ja mehe ilme ütles selgelt, et see polnud mingi tavaline koondamine.

Kurat võtaks! Erin jätkas trepist üles marssimist, olles nii vihane, et krigistas hambaid.

Neetud suurkorporatsioonid. Kuradi rahamehed. Olgu neetud see rahameeste võim terves Ameerikas. Nad arvavad, et raha ja võim viivad nad seadustest kõrgemale.

Järgmise sammu astus ta veelgi jõulisemalt. Nad võtsid mõistagi tema kaustad ära, sest kõik, mida ta toimetuses tegi, kuulus ajalehele. Nad võtsid autost tema tööarvuti ja pärisid, kas ta hoiab tööasjadega seotud infot kusagil mujal.

Viimane oleks olnud ajalehe karmi poliitika rikkumine. Muidugi oli Erin valetanud, nii et suu suitses, ja vastanud eitavalt.

Ärgu lootkugi, et ta räägib neile anonüümsest online failist, millega ta tegi algust kohe, kui kuulis MMG tehingust. Ta oli läinud koguni Interneti-kohvikusse, et info seal üles laadida, et sellest toimetuse arvutitesse jälgegi ei jääks.

Nii et viitsütikuga pomm oli ikka olemas, hoolimata nende jõupingutustest. Hetkel oli see ainuke põhjus rahuloluks ja seegi süngevõitu. Kui ta oma otsingud lõpetab, võib ta ikkagi Mercatori maatasa teha.

Erin jõudis oma korteri ukse taha ja toetas kasti vastu seina, otsides vestitaskust võtmeid. Mobiil, pastakas, nätsupakk ja nagu ikka – kõige all võtmed.

Ta tõmbas kimbu välja, otsis õige võtme üles ja torkas lukuauku. Või vähemalt üritas seda teha. Uks vajus lahti kohe, kui ta võtme auku lükkas.

Süda jäi seisma. Keegi oli tema korterisse sisse murdnud. Ta astus üle läve ja nägi, et tema asjad on segamini loobitud, nagu oleks sealt tornaado üle käinud.

Erin seisis rabatult, suutmata oma silmi uskuda. Sel hetkel tormas tema magamistoast välja suusamaskis mees. Erin viskas kasti maha, mõeldes samas sellele, kui absurdne on Houstonis suusamaski kanda, ja sööstis mehe poole, kavatsedes ta pikali joosta või... no midagigi... aga esimese sammu peal mõistis ta, et oli teinud vea.

Ta oli jätnud seljataguse kaitseta.

Erin jõudis kuulda vaid kahinat. Hetk hiljem tundis ta valusööstu ja siis läks silme ees mustaks.

Erin toibus pikkamööda, tajudes esmalt kohutavat valu kuklas, ja taipas siis, et ta pole üksi. Keegi katsus tema pead. Ta tundis, et kukal on märg ja soe ning kusagil tema uimases peas hakkas kuju võtma sõna veri.

Ent siis hakkas ta täielikult teadvusele tulema ja need käed tekitasid temas hirmu. Nina oli valusasti vastu vaipa surutud ja ta püüdis hajevil mõtteid koguda.

Sissemurdmine. Keegi oli teda selja tagant löönud. Asjaolu, et ta seda mäletas, oli hea märk. Peapõrutus ei saanud seega väga hull olla.

Ta lebas kangelt põrandal ja üritas välja mõelda, mida teda kobava inimese suhtes ette võtta. Kui see on sama isik, kes talle kallale tungis...

Kas ta jõuaks piisavalt kiiresti ümber pöörata? Erin mõistis, et võtmed on endiselt keha alla jäänud käe peos. Ta püüdis märkamatult võtmed näppude vahele saada, nii et tal oli nüüd relv.

Ta kuulis taamal sireene või vähemalt arvas kuulvat. Ta polnud kindel, sest lisaks kuulis ta ka kellahelinat. Mis vahet sel oli? Tema politseid ei kutsunud.

Ta hingas võimalikult vaikselt ja sügavalt sisse, võideldes aevastusega, kui tõmbas ninna vaibal olevat tolmu, pööras end kähku selili ja virutas rusikas võtmetega enda kõrval põlvitava mehe suunas.

Mees tegutses kiiresti nagu ründav madu ja haaras tal randmest. “Rahu,” ütles ta. “FBI. Teie elu pole enam ohus.”

Ta ei lasknud Erini rannet lahti, vaid võttis vöölt ametimärgi ja näitas seda. “Kas te näete?” küsis ta.

Erin neelatas. “Jah.”

“Kas te üritate mind uuesti lüüa?”

“Ei.”

Mees lasi tema randme lahti. “Ärge liigutage,” ütles mees. “Kiirabi on teel. Ma ei tea, kui raskelt te viga saite. Teil on peahaav ja te olite veidi aega teadvuseta.”

“Neid oli kaks,” sõnas Erin. “Nägin ühte ja tahtsin teda takistada, aga teine pääses mulle selja taha ja lõi mind.” Selle meenutamine ajas ta vihale ja adrenaliin paiskus verre. “Kuradi kurat!”

Ta ei teinud tuikavast peast välja ja üritas end istuma ajada, ent mees haaras tal õlgadest. “Kas te ei saanud aru, mida ma ütlesin? Ärge liigutage.”

Tuba hakkas ringi käima ja Erin mõistis, et mehel on õigus. Asi oli hullem kui tormiga merel olemine. Kõhus keeras ja ta pööras pea kõrvale, võideldes iiveldusega.

“Saatke kiirabi tagasi,” ütles ta, ajas end aeglaselt neljakäpakile, roomas kummuli pööratud diivani juurde ja toetas põse selle siidise kanga vastu. Kui tuba enam ringi ei käiks, oleks kõik korras. Tõesõna.

“Seda ma ei tee,” tähendas mees.

“Kas teie maksate arve?” küsis Erin pominal. “Mul pole enam sotsiaalkindlustust.”

“Miks?”

“Mind lasti täna lahti.”

Ta sulges korraks silmad, et maailm saaks pöörlemise lõpetada. Kui ta uuesti silmad avas, põlvitas mees endisel kohal, püüdmata talle lähemale tulla. Ligi neljakümnene, oletas Erin, tahutud, karmi moega, mida enamiku elust laua taga veetvate FBI agentide puhul tihti ei kohta. See mees oli mõnda aega välitöid teinud. Tema ilme oli lahke ja samblakarva silmade pilk murelik.

“Kes te olete?” küsis Erin. “Ja mida FBI minu elutoas teeb?”

“Eriagent Jerrod Westlake. Ma töötasin Mercatori juhtumi kallal. Te annate esmaspäeval tunnistuse.”

Alus. Pluss. Öeldis. Võrdub. Lause. Ainult et midagi oli puudu. “See ei selgita teie siinviibimist.”

“Kuulsin just, et Mercator ostis teie ajalehe ära. Mõtlesin, et oleks tark hoolitseda selle eest, et keegi teid tunnistust andmast ei takistaks.”

Erin toetas pea vastu diivanit. “Hilja juba. Ma andsin tunnistuse täna hommikul. Siis lasti mind lahti. Siis mind rööviti. Kui te tahate olla minu vapper rüütel, olete hiljaks jäänud. Turniir on lõppenud, mind aeti vardasse.”

Mees sättis end rätsepaistesse. “Selline mulje võib tõesti jääda. Või ei tea ma kõike.”

Erin ei kavatsenud ei talle ega kellelegi teisele sellest rääkida. Kõige mõistlikum paistis praegu olevat tagasi tõmbuda ja lolli mängida, ehkki see ei sobinud üldse tema loomusega.

Kiirabi meedikud tulid kohale koos kanderaami, kaelatoe ja tohutu suure kohvriga, kus olid sees mitmesugused arstiriistad. Vähemalt ei pärinud FBI tüüp enam midagi.

Nad vaatasid ta läbi, mõõtsid vererõhku ja kontrollisid pupille, pärides samal ajal, mis päev on, kes on president ja muud sellist, et näha, kas tema peaga on kõik kombes.

“Teile on vaja teha mõned õmblused,” ütles naismeedik. “Nii umbes kuus, ja peast oleks vaja pilt teha. Muus osas on korras.”

Nad panid haavale marlitüki ja sidusid selle kinni.

“Ma näen välja nagu muumia,” mühatas Erin.

Naine naeris. “Teiega on tõesti kõik korras.”

Politsei saabus parameedikute lahkudes. Nood vastasid küsimustele Erini vigastuste kohta ja läksid siis trepist alla.

“Kogu see neetud maailm põrutab kolinal minu elust läbi,” tähendas Erin diivani vastas istudes. Sellest saadik, kui ta hommikul kohtust lahkus, polnud miski plaanipäraselt läinud. Mitte ükski kuradi asi.

Samahästi oleks ta võinud iseendaga rääkida. Ta ei näinud toas teisi ohvreid, aga politseinikke paistis rohkem huvitavat tema FBI agendist päästja. Tal läks umbes minut aega taipamaks, et nad pidasid agent Westlake’i sealviibimist märgiks, et Erin on seotud millegi kuritegelikuga. Ta kavatses neile vastu vaielda, aga pea tuletas end samal hetkel valusasti meelde. Ta võpatas ja sulges silmad.

Lisaks selgitas Westlake neile, kuidas asi on.

“Preili McKenna on ajakirjanik. Ta on ka tunnistaja riiklikus kriminaalasjas. Ma sain teada, et tema elu võib ohus olla, ja tulin kontrollima. Soovin, et oleksin varem kohale jõudnud.”

Tubli, agent Westlake, mõtles Erin. Ta muutus uniseks ja see ei meeldinud talle, niisiis sundis ta end silmi lahti hoidma. “Ma tegin valesti vaid seda,” kuulutas ta, nii et nad pidid talle tähelepanu pöörama, “et uurisin riigitellimusega seotud pettust. Seda viga ma enam ei tee.”

Seda ta tõsiselt ei mõelnud. No ei, kurat võtaks.

Paraku viis tema katse end oma elu tabanud katastroofis märgatavaks muuta selleni, et üks uurija tuli märkmikuga tema juurde.

“Neid oli kaks,” vastas Erin mehe küsimusele. “Nägin ühte magamistoast välja tulemas. Teine lõi mind selja tagant ja muud ma ei tea.”

“Milline ta välja nägi?”

“Kes? See, kes mu magamistoast tuli? Keskmist kasvu, keskmise suusamaskiga.”

Uurija Flannery kergitas kulmu. “Väga naljakas,” sõnas ta.

Erin kehitas õlgu. “Tahaksin enamat öelda, aga nad oskasid mind oodata. Tal olid kindad käes. Ma ei tunneks teda rivis teiste hulgast ära.”

Flannery muigas. Jerrod turtsatas tema taga korra.

“Kas midagi on kadunud?”

“Hea küsimus. Mul pole aimugi. Võib-olla on uimaseks löömine kuidagi sellega seotud.”

“Kas olete kõigiga nii ninakas, isegi kui nad püüavad teid aidata?”

“Ilmselt küll. Ma pole kelleltki küsinud.” Erin sulges silmad ja avas need taas. “Kui teid huvitab, mis on kadunud, peate mind püsti aitama. Mulle tundub, et ma seisan aeglaselt pöörleval karussellil.”

Flannery ja Westlake aitasid ta jalule. Erin nägin kohe olulisi puuduvaid esemed. Või pigem, parandas toimetaja tema peas, ta ei näinud mõnda olulist eset. “Arvuti on läinud. Kõik mu DVDd ja CDd ka,” ütles ta.

“Aga mitte telekas,” märkis Flannery. “Kas teil stereosüsteem oli?”

“Minul või? Selle palgaga jaksasin ma vaevu allahindlusega DVD-mängija osta. Ja see on alles.”

Teda tabas vastikult kõhe tunne. Plaadid ja arvuti läinud? Aga mitte telekas ja DVD-mängija? “See on imelik,” teatas ta.

“Võib-olla sattusite te neile peale, enne kui nad lõpetada jõudsid.”

“Võib-olla.” Aga Erin ei uskunud seda. Ta vaatas Westlake’i poole ja nägi, et mehe silmad on kissis, nagu ei usuks ka tema seda.

“Ta peab haiglasse minema,” tuletas Jerrod uurijatele meelde. “Ja kuna nad kandsid kindaid ja maske, ei usu ma, et te nad kunagi üles leiate.”

“Vähe tõenäoline,” nõustus Flannery, aga sellisel moel, mis andis mõista, et ta ei taha grammigi föderaalagentidele järele anda. “Viige ta siis haiglasse. Me kutsume kriminalistid ja preili McKenna annab hiljem kadunud asjade nimekirja.”

“Ma ei jaksa haiglale maksta,” sõnas Erin Jerrodile.

“Te olete kuriteo ohver. Riik maksab teie eest.”

“Mind ei lasta haigla uksest sissegi. Ma kirjutasin hiljuti artikli tervishoiusüsteemist. Te ei usu, kui paljud samariitlased polegi sugugi head.”

“Nad lasevad teid sisse. COBRAna on teil kindlustus olemas, aga kui vaja, on mul krediitkaart kaasas.”

“Tunnistajakaitse?”

Mees muigas. “Kui vaja.”

Erin ei vaielnud vastu. Ta ei tahtnud oma elu varemetel seista. Ja kuna vargad olid nagunii tema kodus kõiges sobranud, ei häirinud teda ka mõte, et kriminalistid tulevad siia oma tööd tegema.

Ta pidi kaks trepivahet alla minnes Jerrodi najale toetuma. Põlved hakkasid värisema, sest adrenaliin taandus. “Ma vihkan seda,” teatas Erin alla jõudes.

“Vähestele meeldib röövimine ja peksasaamine.”

“Ma ei mõelnud seda. Ma vihkan seda, et ei suuda enda eest ise hoolitseda.”

Mees avas vaikides autoukse. Flex Fuel, kuulutas uhke kirjaga armatuurlaud. Teises olukorras oleks Erin selle kohta pärinud, aga praegu ei jaksanud ta miljonit küsimust esitada.

Mees aitas tal turvavööd kinnitada ja sulges ukse. Musta maasturi uks sulgus raske mütsuga ja tundus turvaline.

Jerrod istus rooli taha ja ühines mõni hetk hiljem Houstoni õhtupooliku liiklusvooga. Ta paistis teed tundvat.

“Kuidas teie Mercatori juhtumi peale sattusite?” uuris Erin, püüdes mõelda muule kui piinavale peavalule.

“Töötasin Houstoni osakonnas, kui teie lugu Fortune’is ilmus. Osalesin juurdluses.”

“Ahah.” Erin sulges silmad, sest autod kippusid tiirlema. “Olin üsna üllatunud, et FBI sellele artiklile tähelepanu pööras.”

“Miks me poleks pidanud?”

“Mercator on mõjuvõimas, mõjuvõimsate sõpradega.”

“Tänan väga.”

Erin üritas tema poole vaadata ja otsustas siis, et see pole vaeva väärt. “Ma ei mõelnud seda kriitikana.”

“Muidugi mõtlesite. Minu tasemel poliitika ei maksa. Seadus maksab.”

“Oleks teiesuguseid rohkem. Aga praegu näen ma enda kõrval ainult teid kahte.”

See pälvis mehe tähelepanu. “Te näete kahekordselt?”

“Tegelikult mitte. Ainult korra või paar.”

“Jumaluke.”

“Te ei peaks seda sõna ajakirjanike või teiste teie klubisse mitte kuuluvate isikute juuresolekul kasutama.”

Mees üllatas teda naeruturtsatusega. “Ma tean veel mõnda sõna, mida ma ei peaks kasutama.”

“Kes neid ei teaks? Ärge minu juuresolekul keelt talitsege. Mul on paar lemmiksõna, mida te võite varsti kuulda.”

“Kiruge, kui tahate.”

Erin ohkas ja langetas ettevaatlikult lõua rinnale. “Agent Westlake?”

“Öelge mulle Jerrod.”

“Jerrod. Ma ei usu, et see sissemurdmine oli juhus.”

Mees vaatas teda. “Loomulikult. Küsimus on selles, miks see juhtus pärast seda, kui te olite tunnistuse andnud.”

Kuna see polnud päris küsimus, otsustas Erin samaga vastata. “Tõepoolest.”

Aga ta aimas üsna täpselt, miks.