Читать книгу Iiri haldjalegende ja muinasjutte - Rahvaluule - Страница 5

On väga tore, kui ei kardeta haldjaid, sest neil on siis kahtlemata inimese üle vähem võimu, kuid nendega liiga vabalt käituda või nendesse üldse mitte uskuda on kõige rumalam asi, mida mees, naine või laps teha võib.

Targad räägivad, et “head kombed pole koormaks” ja et “viisakus ei maksa midagi”, kuid mõned inimesed ei hooli viisakusest, kuigi see ei saa neile või kellelegi teisele kuidagi kahju tuua, mida nad ka ei arvaks, ning nad on samal ajal valmis igasugusteks üleannetusteks, mis ei saa neile mingit kasu tuua; kuid varem või hiljem saavad nad targemaks, nagu kuuled loos Carroll O'Dalyst, tugevast noormehest Connaughti kandist, keda tema kodupiirkonnas kutsuti Kuratlikuks Dalyks.

Carroll O'Daly tavatses rännata ühest kohast teise ning hirm ei peatanud teda kunagi; ta võis samahästi mööduda kirikuaiast või haldjamaast igal öisel tunnil nagu läheks ühest toast teise, tegemata ristimärki või ütlemata: “Olgu hea õnn teiega, härrased.”

Juhtus nii, et ta rändas kord Limericki maakonnas “Iirimaa Baalbeki”, auväärse Kilmallocki linna poole, ning just Tõtträäkiva Pealiku mäe jalamil jõudis ta järele väärika ilmega mehele, kes põntsus poni seljas edasi. Öö oli saabumas ja nad ratsutasid mõnda aega külg külje kõrval suurt midagi lausumata, olles teineteist väga lahkesti tervitanud; viimaks küsis Carroll O'Daly oma kaaslaselt, kui kaugele ta reisib.

“Mitte kaua sinuga sama teed,” sõnas farmer, sest niisugune ta välja paistis. “Lähen vaid selle mäe tippu siin.”

„Ja mis võiks sind sinna viia,” küsis O'Daly, „sel öisel ajal?”

„Noh,” vastas farmer, „kui sa teada tahad, siis hea rahvas.”

“Sa mõtled haldjaid,” sõnas O'Daly.

„Tasa, tasa!” sõnas ta kaasreisija. “Või sa kahetsed seda.” Ja ta pööras oma poni teelt kõrvale väikesele rajale, mis viis mööda mäenõlva üles, soovides Carroll O'Daly’le head õhtut ja ohutut teekonda.

“See mees,” mõtles Carroll, „ei soovi sel õnnistatud ööl midagi head ja ma võin kasvõi piiblil vanduda, et midagi muud kui haldjad või hea rahvas, nagu ta neid kutsub, tõi teda sel tunnil üles mäkke. Haldjad!” kordas ta. „Kas temasugusele täiskasvanud mehele sobib jahtida väikesi tegelasi nagu haldjad! Muidugi, mõned ütlevad, et nad on olemas, ja mõned ütlevad, et mitte; kuid ma tean seda, et ma ei kardaks isegi tosinat neist, jah, kaht tosinat, kui nad pole suuremad, kui ma kuulnud olen.”

Kui need mõtted Carroll O'Daly peast läbi käisid, vaatas ta uurivalt mäge, mille tagant kerkis majesteetlikult täiskuu. Mäetipus, mis ilmus tumedalt kuuketta taustale, märkas ta poni juhtiva mehe kogu, ning tal polnud kahtlustki, et see oli farmer, kes oli just tema seltskonnast lahkunud.

Äkiline otsus sähvatas O'Daly peas välgukiirusel; nii ta julgus kui uudishimu olid üles piitsutatud viimse piirini, ning pomisedes: “Sinu järel, vanapoiss!” ronis ta oma hobuse seljast maha, sidus ta vana viirpuu külge ja alustas jõuliselt mäkkeronimist.

Järgides nii hästi kui suutis suunda, kuhu läksid mees ja poni, jätkas ta teed, aeg-ajalt juhatust saades nende väljailmumisest, ning pärast kolmetunnist rühkimist vahel klibusel ja vahel pehmel pinnal jõudis ta nii vaikselt kui võimalik rohelise laiguni mäetipus, kus ta nägi valget poni täiesti vabalt rohtu söömas. O'Daly vaatas ringi ratsaniku järele, kuid teda polnud kusagil näha; peagi avastas ta siiski, et poni seisis mäelõhe nagu süvendi ees, ja talle meenus, et ta oli lapsena kuulnud palju jutte Poul-duve’ist või Tõtträäkiva Pealiku mäe Mustast August; et see on sissekäik mäe sees olevasse haldjalossi ja kuidas mees, kelle nimi oli Ahern, selle maanurga maaomanik, oli kord püüdnud seda nööriga mõõta ning teda oli sellesse tõmmatud ja temast ei kuuldud enam kunagi, koos paljude samalaadsete lugudega.

„Kuid,” mõtles O'Daly, „need on vananaiste lood ja kuna ma olen tulnud nii kaugele, siis koputan õige lossiuksele ja vaatan, kas haldjad on kodus.”

Öeldud, tehtud, sest haarates suure kivi, sama suure, jah, suurema kui ta kaks kätt, heitis ta selle kogu jõust Tõtträäkiva Pealiku mäe Musta Auku. Ta kuulis seda mütsumas ja kolisemas ühelt kaljult teisele kohutava häälega, ning ta kummardus ettepoole, et kuulatada, millal see põhja jõuab - kui seesama kivi, mille ta oli alla heitnud, tuli üles tagasi sama suure jõuga, kui tema oli selle heitnud, ja põrutas talle niimoodi vastu nägu, et ta veeres ülepeakaela mäest alla, ühest lõhest teise, palju kiiremini, kui ta oli üles tulnud. Ja hommikul leiti Carroll O'Daly oma hobuse kõrval lebamas, ninaselg katki, mis rikkus ta välimuse terveks eluks, pea lõhki ja muljutud, mõlemad silmad kinni ja nii sinised, nagu oleks sir Daniel Donnelly need ära värvinud.

Carroll O'Daly ei julgenud enam kunagi pimeduse tulekul üksi haldjaid jahtida, kuid teda ei saa selles süüdistada, ning kui kunagi tabas öö teda üksildases paigas, püüdis ta kiiresti oma peatuspaika jõuda, küsimusi küsimata, paremale või vasakule pööramata, otsimata head rahvast või kedagi, kes nendega läbi käis.