Читать книгу Iiri haldjalegende ja muinasjutte - Rahvaluule - Страница 6

Mitte kaua aega tagasi elas Tipperary maakonna piiril sünnis ja aus abielupaar, kelle nimed olid Mick Flanigan ja Judy Muldoon. Need vaesed inimesed olid õnnistatud, nagu üteldakse, nelja lapsega, kõik poisid - kolm neist olid nii kenad, toekad, terved, hea välimusega lapsed, kellele päike on iganes peale paistnud, ja nad tegid ükskõik missuguse iirlase uhkeks oma rahvuse üle, kui ta nägi neid umbes kella ühe paiku kaunil suvepäeval seismas oma isa majaukse ees, ilusad linalaksed lokid peade ümber lehvimas, põsed nagu kaks roosat õuna ning suur lõhkine kartul suitsemas neil peos. Uhke mees oli Mick nende ilusate laste üle, ka Judy oli uhke naine ning neil oli selleks küllalt põhjust. Kuid ülejäänuga, kes oli vanuselt kolmas, oli kaugelt teisiti - ta oli kõige õnnetum, inetum, halvema tervisega laps, kellele Jumal on kunagi elu andnud: ta oli nii kidur, et ei suutnud üksi seistagi ega hällist lahkuda; tal olid pikad takused juuksed, tuhmid ja mustad kui kaarnal, ta nägu oli rohekaskollast värvi, ta silmad olid nagu kaks hõõguvat sütt ning ta liigutas alati oma pead, otse vahetpidamata. Enne kui ta oli aastaseks saanud, oli ta suu täis suuri hambaid, ta käed olid nagu kassi küünised ja ta jalad mitte paksemad kui piitsa käepide ja peaaegu sama sirged kui sirp; et asja hullemaks teha, oli tal kormorani sisikond ning ta suu vingus, klähvis, kriiskas ja ulgus vahetpidamata. Kõik naabrid kahtlustasid, et temaga pole õige asi, nagu märgiti eriti siis, kui rahvas kogunes tule ümber, nagu nad maal ikka teevad, ja hakkas rääkima usust ja headest asjadest, siis lebas laps oma hällis, mille ema pani tavaliselt tule lähedale, et tal oleks mõnus; ta tavatses istuma tõusta, kui nad olid jutu keskel, ning hakkas möirgama, nagu peitunuks temas ehtne kurat; see pani, nagu ma ütlesin, naabrid mõtlema, et see pole õige asi, ning ühel päeval peeti nõu, mida temaga teha. Mõned soovitasid panna ta korvis välja, kuid Judy uhkus seda ei lubanud. Ilus asi tõesti, et tema laps pandaks korvi ja heidetaks sõnnikuhunnikusse nagu surnud kassipoeg või mürgitatud rott! Ei, ei, ta ei kuula seda üldse. Üks vana naine, keda peeti väga asjatundlikuks haldjate alal, soovitas tungivalt panna tangid tulle, kuumutada need tulipunasteks ja võtta lapse nina nende vahele, see sunniks teda kahtlemata üles tunnistama, kes ta on ja kust ta tuli (sest üldiselt kahtlustati, et hea rahvas oli ta ära muutnud), kuid Judy oli liiga pehmesüdameline ja kuradikesest liiga sisse võetud, seepärast loobus ta sellest plaanist, kuigi kõik ütlesid, et ta eksib, ja ehk ta eksiski, kuid ema on selles raske süüdistada. Noh, ühed soovitasid üht ja teised teist, viimaks rääkis üks preestri järele saatmisest, kes oli väga püha ja õpetatud mees, et too asja üle vaataks; selle vastu polnud Judyl muidugi midagi, kuid üks või teine asi takistas tal alati seda tegemast ning viimaks oli tulemus see, et preester ei näinud teda kunagi.