Читать книгу Minu Kuuba. Kaheksa kuud salsarütmis - Rain Urbsalu - Страница 6

Päev enne ärasõitu tekib hinge väike ärevus, et kuidas ma küll seal kaugel maal ilma ühegi tuttavata hakkama saan. Kordan endale pidevalt, et kartmiseks ei ole mingit põhjust. Olen seda reisi ju planeerinud ligi aasta aega. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud ning ma ei tea ühtegi põhjust, miks ma ei peaks hakkama saama!

Kodust lennujaama poole liikuma hakates näen välja kui kaamel: kaks seljakotti ja õlal kokkupakitud jalgratas. Kokku on mul varandust ligikaudu 50 kilogrammi jagu.

Lend Havannasse kulgeb läbi Moskva ning ei tõota tulla kergete killast, sest kestab kolmteist tundi. Ainuke meelelahutus Kolgata teel on televiisori vaatamine, kuid suudan puldi kohe lennu alguses katki teha ning pean nukrate silmadega jõllitama televiisori musta ekraani. Magada ka ei suuda. Kõrvalistuja norskab kõvasti ning ma ei teagi, kas rohkem ajab närvi tema norskamine või asjaolu, et ta saab magada nii palju, kui tahab.

Pärast 13tunnist kannatuste rada viimaks Havannasse jõudes on mu rõõm piiritu. Kõige rõõmsam on muidugi mu tagumik, millele on pikast istumisest juba villid tulnud.

Oma kompsud kätte saanuna ja raha vahetanuna lähen taksot jahtima. Lennujaamas pakuvad oma teenuseid mõned piraattaksojuhid ning üks tüüp tulebki minu juurde. Kui ütlen, kuhu soovin sõita, tuleb ta välja 25 peeso (23 euro) suuruse pakkumisega. Tema õnnetuseks olen varem Kuubal viibinud ning tean, kui palju piraattakso lennujaamas maksta võiks. Ütlen talle, et üle 20 peeso ma ei maksa ja et seegi on väga helde hind. Selle peale proovib ta mind veenda faktiga, et ta on ametlik takso ning alla 25 peeso ei ole ta nõus mind sõidutama.

Minu soov jääb siiski peale. Taksosse istudes veendun, et ametlik on tema 20 aastat ja vaevarikast elu näinud Lada küll vist ainult värvide poolest, sest taksomeetrit ta käima ei pane. Ma ei usu, et see tal töökorraski on, nii et raha paneb ta mustalt taskusse nagu mitteametlikud taksod.

Autos püüab juht minu karistamiseks veel hinda tõsta: ma olevat tõmmanud ukse kinni nii suure pauguga, et terve masin värises ning tahtis koost laguneda. Ma ei tee sellest katsest välja, vaatan vaid tuimalt aknast välja ega tee tema kavatsusi märkamagi.

Taksos läbi Havanna sõites meenutan majutuspaiga leidmise lugu, mis polnud palju lihtsam kui kohalesõit.

Kui mu plaan Kuubale tuleku kohta on juba konkreetseks saanud, võtan ühendust Luisiga. Tema juures ööbisime aasta eest, kui peatusime mõneks päevaks Havannas. Kahjuks ei ole Luisil endal nii pikaks ajaks majutust pakkuda, kuid arvab, et tema nõbu peaks suutma mind aidata.

Saangi meili Luisi nõbult Maria Isabelilt, kus ta kurvastusega kirjutab, et ka tema kodus ei ole mulle nii pikaks ajaks ulualust anda. See-eest seisvat tühjana tema poja korter, kuna on teine tööl Mehhikos. Selle rendiks pakub ta 500 peesot kuu kohta, mis on väga krõbe hind. Püüan küll hinda alla kaubelda, kuid see ei õnnestu. Maria Isabel väidab, et see on väga soodne korteri kohta, kus on eraldi sissekäik ning puudub kokkupuude teiste elanikega. Hiljem Kuubal olles selgub, et samale kvaliteedistandardile vastava korteri saaks hea õnne korral ka 300 peeso eest. Mulle saadetakse pilte, mille põhjal otsustangi selle korteri kasuks. Ausalt öeldes mul teisi valikuvõimalusi ei olegi.

Üürihinnad on kohalikku elatustaset võrreldes küllaltki kõrged. Tube üüritakse peamiselt välja välismaalastele ja see ajab hinnad üles. Kuuba seaduste kohaselt võivad välismaalased ööbida vaid hotellides või majutuslitsentsi omavates kodumajutustes (casa particular). Eksisteerib ka must turg ehk majutust pakuvad kohad, kus litsents puudub või on see ainult kuubalaste majutamiseks. Kuna mul on õpilasviisa jaoks vaja ametlikku paberit, ei saa ma musta turu korteritega arvestada.

Mõnda aega elan teadmisega, et mul on Kuubal kodu olemas. Ootamatult saan aga vähem kui kuu enne väljalendu Maria Isabelilt kirja: poja tööleping Mehhikos lõppes mingil põhjusel ning ta naaseb Kuubale. Seetõttu ei ole mul võimalik tema korteris elada.

Maria Isabel vabandab ette ja taha ning lubab uue elukoha otsimisel aidata. Kui ma ei ole kahe nädala jooksul temalt midagi kuulnud, võtan ise ühendust, kuna asi hakkab minu jaoks juba väheke ärevaks muutuma. Viimaks saan vastuseks, et kahjuks ei ole ta mulle uut paika leidnud – kuid minu suureks õnneks lubab ta mul elada esimese kuu tema juures. Selle aja jooksul pean endale otsima püsivama eluaseme. Ka üür kujuneb madalamaks – 300 peesot kuu kohta ehk 10 peesot öö. See on päris soodne hind. Tavapärane lühiajaline taks toa eest on 25 peesot öö eest.

Esialgu võib tunduda, et casa particular’ide omanikud suplevad rahas, kuna kasseerivad turistidelt Kuuba tingimusi arvesse võttes päris priske summa. Tausta tundes tean, et elu ei ole nii lilleline, kui tundub. Olenevalt asukohast ja väljarenditavate tubade arvust võib riigile makstav tasu küündida kuni pooleni sissetulekust – ning see fikseeritud summa tuleb tasuda sellest sõltumata, kas õnnestub leida majutust vajavad turistid või mitte.

Kui jõuan lennujaamast casa particular’i nimega Casa Art Deco, tabab mind uus üllatus. Pärast viisakustervitusi väidab Maria Isabel, et ei räägi inglise keelt. Kui temaga meili teel suhtlesime, tundus ta keel küll konarlik, kuid üsna hästi arusaadav. Õhtul tonkab ta küll mõned sõnad inglise keeles, kuid see on küllaltki vaevaline. Esmapilgul arvan siiski, et inglise keele mitterääkimise väide tuleb tema tagasihoidlikkusest ja tõtt-öelda poleks minustki sel õhtul suurt suhtlejat: majutuspaika jõudes olen nii väsinud, et kukun peaaegu jalalt voodisse. Majaperenaine kommenteerib hiljem, et ma olevat olnud näost nii valge, et jätnud talle esmapilgul zombi mulje. Arvatavasti oli tal õigus, kuna olin olnud ärkvel peaaegu 48 tundi.

Järgmisel hommikul, kui hakkan jalutama minema, selgub tõde: meilid kirjutas Maria Isabeli nimel tema õepoeg. Hommikul on see õepoeg ka ise kohal ja tõlgib meie vestlust. Muuhulgas tehakse mulle selgeks maja reeglid. Kõige esimene on see, et ma ei tohi oma tuppa tuua tüdruksõpru, teisisõnu prostituute. Ei tea, kas sellest reeglist teavitatakse kõiki majas ööbijaid või on mul selline kiimas nägu peas?

Nädala möödudes toimub majutusküsimuses positiivne pööre. Mind informeeritakse, et nad on broneeringutega midagi ümber mänginud, nii et mul on võimalik elada nende juures nii kaua, kui soovin. Võtan pakkumise pikalt mõtlemata vastu, et ei peaks enam majutuse pärast muretsema. Kus ma prostituutidega kohtamas käima hakkan, selle üle tuleb mul veel pead murda.

Korter on Kuuba olusid arvesse võttes luksuslik – koosneb kolmest magamistoast ning suurest elutoast koos söögisaaliga, sisustatud art déco stiilis. Ühe magamistoa saan endale ning teine on Maria Isabeli kasutuses. Kolmas magamistuba on mõeldud lühiajalistele turistidele, kes enamjaolt peatuvad paar päeva kuni nädala.

Hakkan elama väga heas kohas – kooli kõnnin kümme minutit. Kes tunnevad väheke Havannat – Kuuba kõige prominentsem hotell Hotel Nacional De Cuba asub viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Väike negatiivne aspekt seisneb ainult selles, et maja on tiheda liiklusega tänava ääres ja sealset müra on toas mingil määral kuulda.