Читать книгу Minu Kuuba. Kaheksa kuud salsarütmis - Rain Urbsalu - Страница 7

Enne kooli algust mul suuri plaane tehtud ei ole. Lähen linna peale jalutama ning uudistama, milliseid suuremaid muutusi on Havannas aasta jooksul aset leidnud. Eelkõige on jalutuskäiku vaja mu tagumikule ja jalgadele, mis on pärast pikka lennukisõitu ikka veel ülimalt kehvas olukorras.

Üritan üles leida need kohad, mida eelmisel korral külastasin, et saada uuesti suhu see maik, mida lahkudes taga olin igatsema jäänud. Suuri muudatusi ma linna peal uidates ei tähelda. Jalutades on mõnus tunne ja ärevus südames. Saan kinnitust, kui palju olen ma puudust tundnud sellest linnast ja riigist, kuid kõige rohkem just inimestest. Ma küll ei tunne kedagi isiklikult, kuid südantsoojendav on olla uuesti kuubalaste keskel.

Kuubalasi iseloomustab avatus ja sõbralikkus. Mitmed kohalikud astuvad tänaval lihtsalt niisama mu juurde, et küsida, kust ma tulen ja mida Kuubal teen.

„Kas sul külm ei ole?“ muretseb nii mõnigi.

Nende mure paneb mind esmapilgul imestama: mul on tõesti seljas vaid T-särk ning jalas lühikesed püksid, aga sooja on 23 kraadi ning päike paistab! Tegemist on aga Kuuba niinimetatud talvega: jaanuar ja veebruar on ühed jahedamad kuud ning kohalikel on enamikul pikad püksid ja pika varrukaga särk.

„Eestlased oleksid ülimalt õnnelikud, kui neil suvigi nii soe oleks,“ selgitan oma külmakartmatuse tagamaid.

„Oi-oi, mis riigis sina küll elanud oled!“ muutub mure selle peale hoopis kaastundeks. Ja lõpuks tunnevad kõik rõõmu, et mul oli olnud nii palju nutti, et tulla nautima Kuuba sooja ilma – ja loomulikult rummi, mis aitab jahedamatel päevadel külma vastu võidelda!

Jalutades püüan saada üldise arusaama tänavate kulgemisest. Orienteerumine ja kaardi abil punktist A punkti B liikumine on mulle eluaeg peavalu valmistanud. On tavapärane nähtus, et enne soovitud sihtkohta jõudmist eksin paar korda ära. Uurin kaardilt, missuguseid marsruute ma enamasti kasutama hakkan ning kuidas vajalikesse kohtadesse kõige otsemini ja kiiremini pääseb. Kaardil suunad paika pandud, hakkan asja praktiseerima. Alguses kaob küll siht ära, kuna tänavad ja majad näevad väga sarnased välja. Õpin mõne suurema tänava nime pähe ning püüan nende kaudu orienteeruda. Kui olen lootusetult sihi kaotanud, proovin uuesti üles otsida mõne tuttava tänava.

Raskemaks teeb orienteerumisülesande see, et kõndides ei saa eriti uudistada ümbrust, vaid pilk tuleb hoida maas, et mitte astuda mõne koera maha jäetud miini sisse. Uskuge mind, sinna astumine ei ole meeldiv. Koerasitt haiseb igal maal halvasti, kuid kuumus võimendab haisu veel enam ning see ei taha jalanõude küljest kergesti ära tulla.

Havanna tänavatel jookseb ringi palju koeri, kes tunduvad olevat vabal pidamisel. Aga ei! Päeval uitavad nad tõesti tänavail ringi, et omale söögipoolist leida ning teiste koertega koeraasju ajada. Õhtuks suunduvad nad aga koju oma peremeeste seltsi. Mis aga koerte jäetud miinidesse puutub, siis kaheksa Kuubal oldud kuu jooksul ei meenu mulle ühtegi korda, kui koeraomanik oleks oma lemmiku tagant koristanud. Isegi siis, kui viimast jalutati rihma otsas, jäeti hunnik tänavale vedelema.

Jalutades vanalinnas ja kesklinnas ehk Centro Habanas ülesvuntsitud turismimagnetitest väheke eemal, võib kohata väga trööstitut olukorda. Kunagised kenad majad on räämas ning langenud ajahamba küüsi. Seda nähes tuleb tahes-tahtmata nutumaik kurku. Liialdamata võib väita, et nii mõneski majas ei ole olukorra säilitamiseks või parandamiseks viimased 60 aastat lillegi liigutatud. Võibolla on see aga isegi hea, sest eriti kurvaks teeb see, kui omavoliliselt ja diletantlikult on tehtud ümberehitusi, mis ei ühti mingilgi viisil varasema arhitektuurilise kooslusega. Näiteks on majades algupäraselt asunud korterid ümber ehitatud väiksemateks uberikeks. Ei ole ime, kui ühest korterist on saanud kolm pisikest, kus tualett ja köök on ühiskasutuses. Üks levinud viis ruumikitsikuse probleemi lahendamiseks on ka kõrgete lagedega korteritesse vahelagede ehitamine. Selle tulemusel tekivad kahetasemelised toad, mille ülemises osas ei ole piisavalt ruumi sirge seljaga käimiseks, mistõttu asuvad seal magalad.

Küllap on see kurb olukord tekkinud peamiselt rahanappuse tõttu. On mõistetav, et esmalt püütakse hoolitseda kõhu eest ja saada riided selga, enne kui kodu kõpitsema hakatakse.

Mulle meeldib, kui mind ümbritsevad elurõõmu pakkuvad värvid. Oma korterite seinad võõpan alati üle just erksate toonidega, et hallile argipäevale vaheldust saada. Nii et mu süda hüppab õnnest, kui näen ringi jalutades maju, mille fassaadid on julgelt üle pintseldatud. Samal tänaval asuvad eri tooni majad ei sobitu alati tervikuks, kuid värvigamma võlub mind täielikult. Seda vaatepilti nähes tahaks rännata ajas veel 60 aastat tagasi revolutsioonieelsesse perioodi, et näha Kuuba pealinna tema täielikus ilus ja õitsengus.

Havanna on arhitektuuri mõttes üks suur paabel, hõlmates art déco, neokolonialismi, baroki, juugend- ja Hispaania mauri stiilis ehitisi. Üks on ilusam kui teine. Oletatavasti on Havanna üks vähestest linnadest maailmas, millel on privileeg omada tohutult väärtuslikku eri perioodidest ja stiilidega arhitektuuripärandit. Tänu riigi suletusele on linn pääsenud kinnisvaraspekulatsioonidest ja kaheldava kultuurilise väärtusega hoonete tekkest. Kuigi vahel tuleb mul ka siin silm kinni pigistada, kui trehvan arhitektuurikompleksi mitte sobivaid Lasnamäe maju meenutavaid paneelelamuid, mis on tekkinud Nõukogude Liidu vennaliku abi toel.

Minu kodukanti Vedado linnaosa peetakse modernseks piirkonnaks. Ehitustegevus on saanud alguse kolooniaalperioodil ning tutvustab tänapäevast linnaehituslikku mudelit Havannas. Nii vanalinnas kui ka Centro Habanas on võtnud võimust korterelamud, kus on vähe ruumi hingamiseks ja enese sirutamiseks. Seevastu Vedados võib kohata palju rohelust ning ühiskondlikke hooneid – koole, turgusid ja kirikuid. Paljude majade juurde kuuluvad eraaiad, mis annavad piirkonnale soojema ja perekesksema tunde.

Vedados on palju ka kõrghooneid, millest esinduslikumad on Habana Libre ja Capri hotellid ning 39korruseline Focsa tornmaja, mille 30. korrusel asuvad korterid. Focsat peetakse üheks Kuuba seitsmest inseneriimest, sest ehitati valmis kraanadeta.

Mul õnnestub käia 33. korrusel asuvas restoranis La Torre imetlemas võrratut vaadet: kahe kilomeetri pikkune rannapromenaad (Malecon) ja maju täis tipitud Centro Habana. Suurest erutusest on raske hingata. Ajan näpuga taga tuttavaid hooneid ja tänavaid. Minu neljakorruseline helesinine kodumaja on kui tikutops teiste samasuguste kõrval ning tänaval sõitvad autod meenutavad tööhoos sipelgaid. Äratundmisrõõm on üüratu. Kirsiks tordil on punaka päikese sujuv laskumine merre kella kaheksa paiku.

Palju eeskuju ja inspiratsiooni Vedado arendamiseks olevat saadud New Yorgist, Manhattani linnasiluetti kaunistavatest kõrghoonetest. Maleconil kõndides võib lasta loovusel ja fantaasial lennata, et missugune näeks Havanna välja, kui 1960. aastate alguses ei oleks kogu arendustegevusele pidurit peale tõmmatud. Kuuba oli tänu tihedatele suhetele USAga üks Ladina-Ameerika rikkamaid riike. Võib arvata, et modernne ehituskultuur oleks tunginud jõuliselt peale ning eripalgeline ja rikas arhitektuuripärand oleks pidanud sellele ruumi tegema.

Täiesti teisest ooperist on Playa linnaosas asuv Miramari piirkond. Enne revolutsiooni sai sellest kõrgema ja rikkama klassi olulisemaid elamispiirkondi. Praegu on see staatuse sümbol kuubalaste jaoks, kellel on võimalik seal elada. Valdav osa majadest on eramud koos uhkete roheliste aedadega. Suurem osa välisriikide saatkondi asub samuti Miramaris. Tähelepanuväärseim neist on nüüdne Venemaa saatkond, mis ehitati Nõukogude Liidu kuldajal. Hoone meenutab maa sisse löödud mõõka. Suuruse tõttu on ta saanud piirkonna maamärgiks, mis paistab tõesti kaugele. Kuubalased ise krimpsutavad hoone üle nina, pidades seda piirkonda sobimatuks. Maitse üle ei vaielda.

Rikkamate turistide ja konverentside ligimeelitamiseks on ehitatud trobikond peenemaid hotelle. Rahakama klientuuri jaoks on piirkonda tekkinud ka ohtrasti ööklubisid ja baare, mida peetakse Havanna parimateks pidutsemiskohtadeks. Neist kõige kuulsam on La Casa de la Musica, kus astuvad üles Kuuba kuulsamad ja populaarsemad bändid. Tuleb tunnistada, et mina oma Kuuba-perioodi jooksul sinna oma jalga ei tõsta, kuid olen tihe külaline sama hoone teisel küljel asuvas klubis El Diablo Tun Tun, kus astus tihti üles üks Kuuba parimaid rock’n’roll-punte Los Gens. Neil on repertuaaris palju oma lugusid ja kuulsate bändide kavereid, mis panevad publiku lava ees hoogsalt näppu viskama.

Pean siinkohal endale tuhka pähe raputama, kuna varem arvasin, et Kuubal tegutsevad ainult salsamuusikat viljelevad bändid. Salsa kõrval on aga noorte kuubalaste südames järjest enam populaarsust võitmas reggaeton. Naabersaarelt Jamaicalt, kust see stiil on saanud tuule tiibadesse, on emigreerunud hulganisti inimesi Kuubale, kus nad propageerivad oma kultuuri ja kombeid. Reggaeton’i juured ulatuvad Jamaicalt pärit reggae’sse, kuid reggaeton kui eraldi muusikastiil sai seitsmekümnendatel alguse Panamast, sealsete Coloni linna kolinud jamaicalaste kogukonnast, ja tõusis üheksakümnendatel taas populaarseks Puerto Ricos, kust on pärit ka selle stiili praegused kõige suuremad staarid.

Aga tagasi alguse juurde. Esimesed päevad on väga värviküllased. Ma ei tea, kui palju kordi mult küsitakse „where are you coming from?”^[1.], mis on kõige levinum viis turistiga kontakti saada. Arvan, et paljudele ei lähe korda mitte see, kust ma pärit olen, vaid võimalus kahvanäost turistile oma teeneid või kaupa pähe määrida. Peaaegu igal tänavanurgal pakutakse taksoteenust väitega, et valge inimene ei tohiks käies oma jalgu väsitada, vaid peaks laskma taksol ennast mugavalt sõidutada. Sigareid ja CD-plaate üritatakse müüa mitmeid kordi ning lõpuks soovib ka üks prostituut tutvustada oma taevalikke naudinguid pakkuvat teenust. Olen kindlalt seda meelt, et kohalikku majandust ja inimeste püüdlust oma teenuseid ja kaupu müüa tuleb toetada, kuid seekord jäävad kõik minust maha tühjade pihkudega.

1 Kust sa tuled? Kust sa pärit oled? (inglise k) [ ↵ ]