Читать книгу Päästke poisid - Raisa Cacciatore Samuli Koiso-Kantitila - Страница 3

„Poisid on probleemiks kogu Euroopas!” Sellise mõtteavalduse on esitanud viimastel aastatel mitmed kogenud pereterapeudid, kes töötavad lastevanemate, õpetajate ja poistega erinevates maades.

Kui astuda ühe koolimaja uksest sisse vahetunni ajal, võime näha koridorides ringi jooksvaid, tõuklevaid ja kisavaid poisse. Vaevalt leidub kooli, kus avaneb teistsugune vaatepilt. See ongi ju loomulik – selline ongi poiste elu. Mis selles imelikku on? Kummaline, ebameeldiv või isegi murettekitav on hoopis see, et üha enam räägitakse murelastest koolis – ja mõeldakse selle all poisse. Kui koolis karistatakse last käskkirjaga, on selleks harva tüdruk. Kui mõni õpilane saadetakse alaealiste asjade komisjoni, on see samuti enamasti poiss. Kui keegi on koolipeol purjus või sattunud õnnetusse, siis pahatihti poiss.

Mis on poistega juhtunud? Peaksime siinkohal ka küsima, kas nii käituvad ainult poisid või on nad vaid sarnased meestega, oma isadega?

Oma töös olen alati olnud üllatunud, kui poiste pahanduste lahendamiseks kooli kutsutud isade asemel ilmuvad kohale emad. Olen lastevanemate koosolekule tulnud isade käest kuulnud, et selleks tuleb tükk aega julgust koguda, et saada üle hirmust kooliõhkkonna ees. Olen mõelnud, et paljud isad (endised poisid) pole vist üle saanud oma poisielu alandustest ja ebaõnnestumistest, mida nad koolis on pidanud kogema. Olen nii mitugi korda näinud ka psühholoogina, et väliselt väike konflikt õpetaja ja lapse vahel paisub suureks tüliks, sest isa ise on „tülimaterjali” oma kooliajast peale hinges kandnud.

Probleemid poistega on kestnud mitmeid põlvkondi, sest pole mõistetud poisse ja nende kujunemisaega, pole osatud poistega õigesti käituda ei koolis ega ka kodus.

See Raisa Cacciatore ja Samuli Koiso-Kanttila suurepärane raamat on üleskutse poiste elu toetamiseks, nende juhtimiseks ja abistamiseks, et edaspidi võiksime kodudes/koolides poisse paremini mõista ja niiviisi nende elukvaliteeti parandada. Poisid ei pea olema ega tohi olla vaid murelasteks!

Poisid on meeste järelkasv ja selle tõttu meie riigi ja maailma tulevik ning lootus. Kui nad kasvavad suureks murelastena, kas nad oskavad siis meestena elada ilma, et nad oleksid murede allikaks oma kodus ja töökohal? Meessoolt oodatakse, et nad oleksid meestena, isadena, juhtidena hoopis murede lahendajaks, toeks ja kaitsjaks.

Poisid käituvadki tihti kui juhid. Uute ja maailma edasiviivate teede avastajad peavad olema riskijad, vahel ka vana ja iganenu lõhkujad. Nad on juhid ja ettevõtjad igas mõttes. Nagu ütlevad autorid, tahab iga poiss midagi või kedagi juhtida – olgu see auto või suurettevõte tulevikus. Koolis aga segavad juhiannetega poisid kõiki – õpetajatest koolijuhini. Poisid on loomingulised, ka koolis, aga loomingulisus on tülikas.

Muidugi on poisse, kes elavad ja tunnevad end tänases maailmas väga hästi, aga rohkem on poisse, kes on halvasti mõistetud ja tajuvad oma elu mõttetuna ning on pidevas pinges. Kes neid aitab?

„Päästke poisid!” jagab ohtralt nõu, kuidas poisse paremini mõista ja toetada. Soome ühiskonnas pakutakse palju abi nii õpetajatele kui ka lastevanematele, avastatakse varakult probleemidega poiste vajadused ja sekkutakse, kui see on vajalik. Ka lastevanematele on toeks mitmeid organisatsioone, kes teevad tõhusat tööd nii perega tervikuna kui ka hädas oleva lapsega eraldi. Just seetõttu hakkab Soomes töö probleemsete lastega/poistega juba positiivseid vilju kandma. Eestis on sellised tugisüsteemid alles loomisel, seetõttu on nii kodus kui ka koolis nõuanded teretulnud.

Raamatus öeldakse, et tihti suunatakse halvasti käituvate poistega tegelema ennekõike politsei ja korrakaitse, selle asemel et pakkuda neile abi sotsiaaltöötajate, psühholoogide või psühhiaatrite näol.

Psühholoogina olen korduvalt kogenud, et halbade hinnetega ja koolist puuduvad poisid on tõsises depressioonis või ravi vajava käitumishäirega, aga keegi pole selle peale mõelnud ega abi otsinud. Mõnigi kord on uuritud ennekõike võimalusi erikooli saatmiseks. Eriti raske on professionaalset abi leida maapiirkondades.

Kahekümne aastaga on Eestis igal aastal põhikooli pooleli jätnud 700–800 poissi, see on kõhedust tekitav hulk. 70% eriõpet vajavatest Soome õpilastest on poisid. Meil kindlasti rohkemgi, aga meie koolis jäävad nad sageli aitamata. Poolelijäänud haridusteega kaotavad need poisid üldjuhul ka võimaluse teostada oma erilisi võimeid ja unistusi.

Soomes on uuritud, et 10–20% rahvastikust on õpiraskustega, see on peaaegu üks miljon inimest – nad kõik vajavad abi ja enamik neist on poisid. Meil pole selliseid uuringuid tehtudki.

Mõistagi on kõige õnnelikumad poisid need, kellel on eeskujuks ja eeskõndijaks hea sõber – oma isa. Suure mehe jälgedes on poisil kergem sammuda ja leida oma koht elus. Samas on vähe selliseid õnnelikke poisse, kellel on isa innustavad jäljed ees. Mõni isa kaotab poja ja oma isaduse juba mõni minut pärast lapse sündi, ütlevad raamatu autorid. Meestele pole õpetatud isaks olemist ja naised ei oska mängida koos laste ja mehega ega jagada vastutust laste kasvatamisel. Olen näinud läbipõlenud emasid, kes ei usalda ega julge kaasata isa poisi kasvatamisse – naine ei mõista ei oma meest ega ka siis ju oma poega.

Selle raamatu kõige suurem väärtus on, et autorid vaatlevad ja kirjeldab erinevas vanuses poiste kujunemise põhiprobleeme. Me saame teada, mida peaksime teadma eelkoolieas poiste kasvatamisest. Saame aru, et oleme alahinnanud päevakava, rutiini ja distsipliini suurt tähtsust poisi kujunemises. Kui me loeme poisi eripärast kooliaastatel, siis on nii palju uut, mida me ei ole teadnud ega arvestanud – poiss vajab palju enam tähelepanu ja tunnustust, võimalusi tegutseda ja esineda. „Vaata mind! Vaata, mida ma oskan! Kas ma olen piisavalt hea?” Vastata tuleks nii, et poiss leiaks oma võimed ja koha maailmas.

Me oleme poistega sageli liiga karmid, sest me arvame, et nad vajavad seda. Autorid näitavad korduvalt, kui õrnad on poisi tunded ja kuidas me nendega arvestama peame, et need kujuneksid poisi terve hingeelu osaks. „Sa oled hea poiss!” „Sa oled tubli ja hea!” Need on sõnad, mida poisid vajavad.

Tunnete teadvustamine ja kontroll on õpitud oskused, aga empaatia kujuneb tasapisi, kui me aitame seda poisil välja kujundada. Poisi kasvatamiseks vajame aga neid oskusi ja empaatiat kõigepealt ise.

Käesolev raamat peaks olema kohustuslik lugemismaterjal kõigile lastevanematele ja õpetajatele, et me õpiksime poisse mõistma ja nende elu toetama. Me peame aitama neil leida ja kujundada oma mehelikku identiteeti. Me peame päästma poisid hukkamõistust ja hülgamisest, et neist kujuneksid haritud mehed, tulevased juhid ja head isad.

Autor kutsub kõiki poisse armastavaid vanemaid ja õpetajaid koostööle. Ilma selleta on poistel tänases maailmas väga raske.

Loodan, et pärast selle raamatu lugemist olemegi koostööks palju rohkem valmis!

Tiia Lister Psühholoog-koolitaja