Читать книгу Päästke poisid - Raisa Cacciatore Samuli Koiso-Kantitila - Страница 7

Lasteaedades vesteldakse sellest, kuidas poisse kohelda. Rahutusse sekeldajasse, kes on pidevalt liikvel ja tahab kõike katsuda, ei suhtuta seal võib-olla hästi. Päris kindlasti piiratakse sellist tegutsemistahet koolis, kus ka kõige suurem mürakaru peaks rahulikult paigal istuma. Poistehulga maharahustamiseks vajalikud võtted tunduvad olevat kuhugi kadunud ja olukord muutub seda keerulisemaks, mida vanemaks lapsed kasvavad. Efektiivse mõtlemise ajastul nähtaks hea meelega, et ka koolis jõuaksid kõik edasi vähemalt keskmises tempos, hoolimata sellest, milline on lapse enda õpirütm. Ebasportlik tarkpea tahab tunnis hiilata ja oma teadmised kohe üle klassi õpetajale teatavaks teha. Teisal põhjustab hämmeldust jälle endassetõmbunud väänkael, kes ilmub kõigist pingutustest hoolimata kooli ainult ülepäeviti. Või tuleks asjale läheneda hoopis teisest küljest ja aidata inimestel poisse paremini mõista?

Oluline on vallata emotsionaalseid oskusi juba noores eas. Ühest küljest tähendab see võimet end ärritudes valitseda, teisest küljest oskust olla sobival määral kambamehelik: kontrollimatute emotsioonide, virisemise ja nutuga rühmas toime ei tule. Juba 7-aastane peaks õppima sotsiaalseid oskusi ja suutma oma tundeid piisavalt kontrollida, et teda rühmas kõrvale ei tõrjutaks. Seetõttu muretsetakse juba päris pisikeste poiste pärast, ja mitte ilmaasjata! Aga kas lastekasvatuses elab endiselt ohtlik eksiarvamus, et poolt põlvkonnast, poisse, tuleks karistada ja karastada juba pisikeset peale, et nad õpiksid inimese kombel käituma? Kas on õige õpetada juba poisipõnne vähem edukate peale näpuga näitama: vaadake nüüd, milline päevavaras temast on tulnud, sellised need mehed on! Kui asjad on nii, ajab see hirmu peale.