Читать книгу Kord kuningalinnas - Raivo Seppo - Страница 2

Mees kõndis vastutahtsi, või meel vedas teda jalgade vaevu liikudes sihile, mis ei olnud loodetu. Teine oli tema tee, kaskedest piiratud, ometi tema oma, kui tundus vahel tõkestatud. Tõkkest ajas teda läbi, kasvõi piinaks, katkenut tasa tegema. Katkenud oli ta ise, aegade järel, mis katkeda keelasid. Kergena, mehiselt talutud raskused langevad kord turjale.

Ja mälestused seltsivad neile ajast, mil tema oma ilmast võeti ja kaotas vähesegi vara, ihuriieteni. Ta meeledki rööviti. Kõrvadesse, mis olid kuulnud virvatulede süttimist, kajasid vaid püssipaugud ja vaenlaste sahin rohus. Tuhmusid ta silmis heljunud hiieneitsid, pimedikku neeldusid juttidena põrgupoiste koerad, aardevalvurid üksildaste rändajate eest. Teist elu löödi ta nägema, ühetabasusega moonutatut. Tarvilikku riigile ja valitsejaile. Needsinased elasid hirmul, alamate armul. Rahvale, kelle õlule laoti valdjate tujud, ei olnud riik hoopis ega hakanud olema iial, vestetagu vaid ja rullitatagu juttu, kõlistatagu isamaa teenimisest ning isamaaarmastusest, mis kohustab teenima üksnes end hirmudesse müürinuid. Inimesed ei ole riigile materjal; nende nime peitku teetolm. Kui see oli pestud maha, kui oli rohi tõmbunud haljamaks, stepi kollane kuletunud, ehtis ning ehitud lehekuu nurmedele libisemas, jäi Deniss Hristoforov siiski teiseks, kelleks ta end arvas. Võõraks maale, kuhu naasis, võõraks neile, kellele pööras selja. Võõras oli olnud ennegi, aldis imedele, mis surelikele kentsakad. Neist oli Tõnn õppinud vaikima, kui taas hakkas varje karglema, hiieneitseid hüüdlema, kes ta nende laule mõistes hiitest pääses. Või nad üksnes halastasid talle, mullalõhnalisele? Meeltest, mida Tõnni õpetati põlgama, olid kadunud helid ja hääled.

Töö ähk püsis neile, jalarättide ja viiskude lohin, mida Tõnn oli vahetanud mäletamatuseni. Aga veetagu sind nekrutiks või ükskõik kuhu, kus sind ei vihata, ega ka armastata, kasvatatagu hoolimatuse vallid sulle ümber – sinagi minetad meeled. Tammud pimedate karjas isetarkade juhatusel, kes valitsevad valgust ja kujundavad inimesed meelepäraselt endile. Sest inimene, see on ainus juhitavaks alandatud olend, kui ta teises ainulises omaduses madalusest ei oska kerkida.

Tõnn hoolis õndsast madalusest, kus elanud oli, väikesest maailmast, kus ometi juhitamatuna elati. Varmalt ja sissetambitult vastas ta riigikeelsele nimele, kui küsiti: vabastatud pärisori Deniss Hristoforov Liivimaa kubermangust. Maakeeligi vastas nime nõnda, sihikindel, ent kurbnaljakalt sihist ilma, hägustes silmis pelg, mille poole ta astus, et see ei hälbiks. Takistas Tõnni jõgi, ei raisanud ta aega koolet ehk purret otsides, vaid otsekui aetuna millestki pidi jätkama. Seal, kuhu ta tahtis end oodatavat, tunneks, kas tee oli väärt.

Rohi suhises märjalt. Unises, päikesevalusas hommikus ujutas otsekui loojunud valge. Inimesi küürutas põllul, kes vaevu Tõnnile vaatasid. Nahavedamikule, kuis teisiti. Sellises ei tervitataks eksinud poega. See pole oma, kes sinuga sarnaselt ei käitu, samamoodi ei kooguta. Ega olekski tahtnud sarnaseks; vahelejäänud saatust Tõnn ei kahetsenud, kui sellele uitas mõtlema. Reipamalt astus kõrte kõrgenedes, märjenedes, orasheinte ja lõikheinte ja villpeade nõtketes, pisikeste mehikeste tantseldes, keda hoomas juba, ja lõbustatult, kaaslasi leidnult, hoomas hüplevat temaga ühisel teel. See tõusis põldudest üle, ning metsajoomadest nende vahel, tõusis laugesse künkaotsasesse soosse, mille vaip kirendas keset maakamarat. Peagi mulksus Tõnni varvastes. Elu tulvas, ent tema teada, kes julges läbida kõrbe. Vaid läbinuile, piinade ning eksituste lemmikuile helgib tulevik. Teised küürutavad kui mullu.

Läbinuile sirendas autasu Tõnni põlvili sumades, mätastesse komistades. Suund polnud vale. Halvatud silmad seletasid viimast. Olid siiani teeninud teda, kaes kipitanud, aga püsisid pärani. Puudus nii lunastuslikult vähe, et loobuda. Puudus ja hoidis elu küljes. Andunumalt kui laskuti Vanaisa ette, kummardus Tõnn veesilmakesele. Vaikse ja unustatuna leidis ta allika, valvamatuna, et teda teekäijalegi poleks keelatud. Kõrvetavad põlved vormisid mätta, kui ta tilgutas lätet silmadele.

Kae koorus kui rähm, unetud ööd uhuti, poolmetsikult kurvastatud aastad. Ei kergenenud hing, aga Tõnn vajas vähemat, eelkergenduseks. Ajutine lohutus ei ole tühi, kui ajutised meid tavaliselt trööstivad. Iga päev meelitab enesepettusele, üks paljudest, aga tõe sillutisena, milleni end otsime. Ei üht muutust suutnud Tõnn enese kallal, kui sisemina poleks veidikeseks tüssanud.

Kindlamana toetus Tõnn jalgadele, siivsana, pühitsetuna. Orja ja ühtlasi jumalana, hoolimatu inimestest künka nõlvul, elavast või elutust. Neile pilku heitmaks, kes polnud kogenud, mis vapustas teda äsja, tuli kõndida üles. Siiski, ta läks. Vääristatud and kaasas, palg imevees, pidi Tõnn nägema allika varal näha antavat.

Maa laius nagu ei ükski tema kohatud maadest. Hõlmamatu kui armastus, mida vaataja tundis, ei aga suutnud sõnada. Seda vaadet, pärisorja kõrvalist maapala, ta polnudki kaitsnud. Hoopis tuuliseid rohtlaid, liivalagedaid, lumme puhutud puustusi, kus kängpuud hiilisid vaenlastena ja mis kõik kokku isamaaks sai ülistatud. Tema isamaale sobitati sisu alles inimpõlved hiljem, jõulisemana ometi, vastu lüües suuremale isamaale, mida veel jõulisemalt kuulutati. Kas saab armuda maasse, mille maad ligi asukad sama lagedaks ja logedaks jätavad? Üksnes tihedamini ronis ängpuid nende valitsejate hirmuks. Juhtus sedagi, et aastasada kaks pärast Villemi Tõnni vaatamist Laiuse mäel oli isamaa mandunud lokukolksutamises, igaüks tagus temale kui oma rahvameelsuse pandile, tagus ja jõuras iseenda kiituseks. Virgalt oli pulbriks jahvatatud see, mis oli kinkinud tõelise, rukkist koheda leiva. Tõnni aitas õnn mitte teada, niisama silmi puhata nurmetriipudel, metsade heledamail või tumekamail viirgudel, vete siledusil, kirikuninadel kukkedega. Kui oligi see kellegi teise maa, rahaks arvestatud ja orjamiseks tallele pandud, oli see tema oma. Oli ta ise. Oli kui vabastus vahepeatusi nõudnud maastikust, painavast oma liivaiilingutega. Liiv oli tunginud korbaks rakkudesse, rõhunud rängaks laud, mis pimedusest juhituna hingasid igatsusi.

Tõnn vantsis tagasi, täitis lähkri allikast, mida tänamata ei tihanud hüljata. Egas ta üksi askeldanud, kui seltsilisi ei kohanudki. Aistis neid. Ja vastu aistiti, salamisi ohates, kui auväärselt üks auväärne kohtleb omasugust. Pühal tundel kobas Tõnn lassi täitumas, piiska ei lasknud kukkuda, piisutas ehk suhu, märgates, et keelt kastnud ei olnudki. Teotust tähendas Siniallikast juua kui viimasest kitsejäljest… Aga ehk kaaslased andestavad, kui ühel nende hulgast soolikad kangesti pahutasid.

Vanaisa ise oli Siniallika pillanud, oma sõrmist kasvatanud. Elustanud kõik ehmed, mis maa peal tõusevad, lilled ning lojused, ja isegi lebanud, hakkas Ta isevärklikku meisterdama, vahest arvamuses, et harjutamine osavaks teeb. Kehvasti arenes inimese nime kandva proovitööga, kes, vaevu valmis, kukkus rikkuma ilmakorda. Karistusi vääris säärane, vägevat põuda esiteks. Kangemini kurnas see Võhmala rahvast. Kaebed pahandasid koguni Vanaisa, kes Ta proovitöös ei lasknud end lõpuni pettuda. Kui ikka palutakse, kui anutakse ja hädatsetakse, on inimese loomine asja ette läinud. Sestap puistas Vanaisa jumitu pilve Võhmala kohale, kus soosaari ehk võhmaid hulpis pätsjate kinkude vahel. Vaestele kõlbas elada sootihnik, jõukaile kõrged kantsid laia joonega, laiaga, nagu Laiusel kõik, kuis kohale nimi kostis pärastpoole. Pilv ammutas enese mägede keskele lohku, tähesinise vee tuhistas alla, üleskeevaks allikaks, mis külmas ning kaotas Vanaisa tähelepanu, kes teisi sõnakuulmatuid asus üle ilma veeuputusega nuhtlema. Ei saa käskida vanainimest kõikjale, kui Maa liiati oli alustanud ise elu. Liikvele pääsesid tema võlvid ja vahetalad, lohk avardus kuristikuks, kuhu läte jäätunult langes, ja mägesid vajus järele, pihustus ja lagunes jääd sulatades, sood hällitades Laiuse voore silmas, sügavaimas kohas kolmenurgelist Siniallikat sama sinise veega, mis taevast saadeti. Iidseimaga, mille väest ning arstivõimest verstade taha vesteti. Iga hakatus tema põhja järele katsuda jooksis koledasti otsa. Mitte kõigest ei pea inimene teadma, kui ta naabritele kelkides Vanaisagi tegemisi kiidab; tükkis iseennast kiidab ju nõnda. Mõõduvardas kiskusid laiuslased üles küll elajate, küll inimeste päid, kuni nähtamatu tõrrehääl õuduseks korsatas maakeeli, selguseks tagumiselegi, et õngitsejate endi pead vardasse lükitakse, kui nad kaua surgivad.

Varjugu, mis meid pelgab, varjugu varjulembeline meie tusaks, mis, nagu tihti paistab, on inimeste ainus loomuolek. Siniallika värelevast sinast erkusid pimedad, kes siia roomasid, õnne kui õnnetust levitas vesi annitoojaile, kuidas aga silitati teda või silimata jäeti. Maamehe käekäik kätkes siinsamas: nii vihm, nõnda ka parajus tekkis Laiuse mäe südameaugust. Vihma ennustas, kui pilved õõtsusid katusena voore ülle. Liiga sadades pidid kolm leskmeest, Laiuse kirikuehitaja Jüri nimeks, allika jutluse aegas kinni ajama. Vallatles aga põud, äranis nisukoldseks värvides voorel kummi, lasti kolm lesest Anne lätet laiali vedama, niisamuti kiriksandi jutluse pidades, ei ilma tepsinud. Lauluraamat abistas allikaravitsejaid tõhusamalt kui rauast riistad, ja eks raamatuga olegi taevaalust labidast enam nihutatud.

Tõnn kaotas jäljed, millega teda, võõrast oleks usutud allikal käinuvat. Külalislahkusel, nii ta mäletas, püsivad piirid. Andnud maale suud, pöördus ta teele tublimail jalgel. Hele kõht segas kavatsusi. Lähimasse kõrtsi ta tõrkus, ja teise, mis samuti lähedalt oli visata, kah ei kõmpsinud. Kondid ei ülendanud ennast, net neid pruukida, aga allikat laristada säärastele määrdeks, nüüd kus julgustatult hoidis ta teda südame ligi… Õiged talupojakombed, soldatile unustatud, vallutasid Tõnni. Või nõuti kärsimust talle, et ta kärsituks oli muutunud, sihilejõudmist lõpuna kujutledes? Tema tee jätkus, kui temas nähaksegi käimiseks kulunut. Liigestest kui viilitud köntidel tuli pidada pause, vahtida möödasõitjaid, ennast vahtida lasta, kuigi hüüdmatult ja imestamata, nii põõsa villu oli pugenud Tõnn. Teistelegi kergem, kui räbalust ei näita. Korra-paar küsinud teed, olid küsitavad piielnud teda nagu vaimu, ent ju ei leidnud tema kuju mäluudust. Või ei tahtnud; rahu kummalegi. Ei pea isegi tundma kippuma, kui Tõnnis selgus pilte, tuherdunud, tahmunud nägudest joonistusid noored. Kedagi ta ei tundnud, aga pisiviisi noppis killukesi. Veider on elada maailmas, kus neist, keda oled teadnud, sagedasti on saanud ussisöök. Nõnda saab temastki, pihu pudedat, kaks kamalut krõbedat kirikaiast ehk väljas, sest Tõnn, Vene soldat, kirjade järgi sulaselge venelane, mundrilt kui vaimult ühtses rivis, oli vene väärusku ümber ristitud. Hinge tagasipääste ehk mitmekordse ristimisega ei rutanud ta mitte, saksa usku pappe oma tengelpunga mant hoides.

Selles midagi peitus, alati peitus, ja üha kandus pung mehega ühes, petvalt välimusega, milles Tõnni sandiks peeti. Sääraselt olnuks ka kaltsu või särgivintsu röövida ülekohus. Ta ei kulutanud rohkem vajadustest. Rikkusi oli ta näinud missuguseid oma varatu hinge õrrituseks ega võinud nendest lahti lasta. Sestap vedaski kaasa, olgu või puru, sooja tundega ometi, mis tema osa. Muud polnudki, va püssikadjakas kui soldati tunnismärk üksnes, paugud ammu ära sülitanud. Kui olekski proovinud sellega roostes oskusi, kõhetusid silmad. Püss oligi Tõnnile lisatud reisitokiks ehk kerjakepiks, arva seda või teist, au sisendamaks poisikestele, igale vanalegi, et soldat kenasti vastu võeti, mitte siiski kaunimini sandist. Eks loeta lahkuse mõõdupuuks raha, habemik ätt ent veeretas vaid kopikaid ega aimutanud sugugi, mis paksudest taalritest ta oli need tükeldanud.

Ranitsas kuivas paluke leiba, alles näljas abiline. Sattus, et näljast ei saanud sotti enne kui see kiusas. Vaevu suutäie näsinud, voogas rammestus, ehe vanainimesetukk vajus Tõnnile peale, kes ta põõsas istus, vajus otsekui ikaldus, et ta ära pidi tukastama, alles hämariku hõbelusse virgudes. Niitidesse, milles kõdistas ämblikke, ja nahkhiirte tiirutades ligidase küüni all, kust oleks sobitanud õigema peaaluse. Nüüd pages uni, tõotas passimisele pühendatud ööd kasina toidulauaga, kui keskpaik mangus leivast rohkem. Mälestused olid Tõnni taltsutanud. Šampanjeristki, mida ta salamahti oli maitsnud Peetriburgi linnas. Vägevamini sillerdas sellest ta teine tänane allikas, kitsekontsa-suurune lomp, erusoldatile kui serveeritud. Ja roaks purutahke käkk keisriproua pasteetide värvi. Viimane hajuv valgus kriiskas valu ja õnne, isegi kui süda tuksus ühesainsas. Ah lihtsat, leebet tõde: õnne pole valuta, ei valu õnneta. Kui lahutadagi need kaksikud, kõnnid eksimuse rada.

Ta ööbis künnapuudest hällis, õnnis, et nemad ta omaks kutsusid. Oli vähesega leppinud, paljuga harjunud. Kodune lõhngi oli leppimist väärt. Mälu tulvas ja tuikas kaugustest, mis olid olnud tema omad, kroonust üldse mitte, nagu kurduks vahepealne vaid sulasepõlve trööstiks. Ükski kivike enam ei meenunud Peetriburgi sillutises, ükski pale. Tühjaks oli ta valgumas, teevalmiks, ikkagi õnnelik nägemisest, mis oli lahkunud, õnnelik üksiku koera ulust ning tolle onupoja, soe kostusest metsas. Ei vaevelnud Tõnn unetuses: nähtamatute õnne ning muret jagus talle.

Kuid jätkama pidi, üles suruma hommikul, tuimunult, kärbunult, tänulikuna veel päeva eest, imestades, mida ta suudab, kui sageli puhkekoht näis viimsena. Ei mõelnud Tõnn siiski, et jalule ei vinna. Jaksas ja vaatas, kui tundmatu ehk teretav paistis ümbruskond. Tuttav, mida tundmatuks tahtis pisendada… Keedu pidi olema hinges, nii oli Tõnn kuulnud, kõrtsiema kuulsuse levides nagu ta kõrts oli kuulus, libedatel keeltel vaata et ilmakuulus, üks Liivimaa väravaid, toreda Pikaperse veski naabriks. Ühe napi kohana viis siit, soodevahes koole lõunast põhja ehk vastupidi. Sellekski kuulsuseks veeresid vankrid Pikapersele, rahvarohkelt talviti, et paiguke aleviks kosus, kuid kiirelt pudenes. Kus maarahvas elaks lähestikku, omaette ikka, vara kätkemaks, ande ja andetusi samuti. Nõnda omaette, et linnade maarahvast suisa teiseks rahvaks arvati, need aga nõnda ühesugused paistsid Tõnnile, kes suguvendi küll ja küll oli trehvanud pealinnas. Olgu rahvast või murdu, see üksildast ei kohutanud, üksnes kõrtsiema… Kanäe, kus laiale elule oli vedanud tema naine, nende voorest ja saladusest eemale, lääne poole.