Читать книгу Kord kuningalinnas - Raivo Seppo - Страница 3

Gerdruta kõhkles kiriksandi jutule minekuga, kui teda saatsidki lahutamatult väärikus ja lugupidamine pühal teel kõrtsist kirikusse vahvas, maalitud külgedega vankris. Saatsid kiriksandigi meelest, nii just, milleks sõnakesi oleks vestnud nagu võrdsega. Taks oli küll kerkinud, hm. Kõrtsiema kaalus mitu puhku, kas poetada, mille järele kiriksandi käsi küünitas abistavalt, nõnda igas elujuhtumis oma karjaliikmeile hõlpu pakkudes. Ei tihanud kõrtsiema kuidagi, ütles kalitsa ununenud olevat, sestap tõttavat tema. Kuid rutlikult kordas Gerdruta käiku, raha endiselt pakitamas, süda sarnaselt lukus või kade avanema, kui jutlus oli maha öeldud. Kõne näitas Gerdruta kui enesele peetud olevat. Nii tõusis kindlameelselt oma pingist tütarde vahel, astus vaatemänguna löövi, laskis ka pojad korjuda taha, mida jälgiti, kas kõrtsiema sugu saabus ehk lahkus. Kärmemalt kui väärikus oleks lubanud, kadus Gerdruta oma teele, vaikivale, tuimestavale, mis pisut pahasti panid tundma vankri tagasi loksudes.

Paha ta oligi olnud, kui Keedu nime kandis, täitsa halb, mistap ei võinud end Keeduks kutsuda lasta. Seesinane oli puht teine. Kuidas oligi tema Tõnn püütud soldatiks? Egas Keedu tahtnud, ju mees oli tükkinud, püksitarijail tembud veres. Vististi oli Tõnn nende kaupmehe meelt kurvastanud, kes alevis käsutas elu kui peo peal. Oleks Tõnn alanenud käsukuuljana, oleks… Viletsust nad ei näinud, ikka sutsu paremini elu-olu ehitasid, kuis kõrvale õnnestus seada, ihujate silme alt ära. Varandus kosub, kui pole näitusel, ja kui ametliselt sinule ei kuulu midagi, üksnes härrale, püsib varjulepandu segamatult. Säärane oli pärisorja rikkuse seadus, mis kehtima jäi. Tõnni härrast vene kaupmees oli lahkus ise, Keeduga eriti, suisa esimesest pilgust. Härrad nii talitavatki prouadega kõrgustes, kuhu Keedu rühkis mitte ülepea aukartlikult. Mida sagedamini Parfjoni silmad teda paitasid, tema mukse ja pukse, seda armulisemaks sulas mees. Ujedalt, teadlikult ometi eiras Keedu, nagu aimaks ta nurrumisi, temap oli vooruslik, alevi sulasenaiste eespilt. Paarteist keelepeksjat – jätkus, kellest pühamaks püüda. Naistel, kes avastavad vooruse alles vanuigi, ei õnnestu seda pookida oma noortesse päevadesse. Keegi ei usu nendesse, kahjatsuskottidena konutavad nad kirikus häbenemas, ilmarahva põlguseks ja näpuviibutusiks. Oskad sina aga nooreea kommete kõrvalt iseendast õigesti mõtlema mõjutada, see on, nagu sina mõtled endast, hõljub hea nimi sinuga ja pole ühelgi võimu seda solkida. Aastatega, kui istekoha mugavus Gerdrutale olulisemaks lohkus, olid tema seisukohad jäigenenud, mille abil ta kaks oma tütart oli kasvatanud preililikkust, nõnda ka neitsilikkust alal hoidma, ema järelevalve all õitsedes kõrtsis, kus tüdrukud neid ümmardasid kui poolilmutisi. Neitsid kaitsesid hüvasti küünekidasid ja kulutasid päevakesi, mitte liiga kasuta siiski, kes nad naisterahvaid valitseva vooruse vastu valmistusid. Head naised õhkasid tütrekeste poole, nirud krigistasid hambaid. Kõigi aegade tarbeks käib iluelu neile, kes kätest või peast töötama olid nõrgad.

Lihtsus passis neile ja Gerdruta rõõmustas nagu oma härrakesest poja üle, et härraste tütarde väärilised nood tema kaks kasusid. Vanemat vaadeldes ebales tema, kuigi õrnima aluseta kõrtsiema pruukide juures, egas toda olnud Parfjon sigitanud – kaubasaks, kelle armurikkusele ta aina sõnu tõstis. Härra pealegi, teisiti mõisaisandatest, aga kehvem ei midagi. Parfjoni kodus virnus patju, kiiskavamad ülestikku, ja kirevusega tungisid linikud, aknariided ning mustrid Keedu imestunud silmi, kui ta kaupmeheemandale teenima tuli, koduägamisele lisaks. Tõnn rabeles õues, ei tema mahtinud vaadata majadesse, koduski harvem sõnas millegi ilusa olevat, kui Keedule ilu korraga ülendus tähenduslikuks. Enam ta ei kummardanud talunaisi. Mis halba sellest, kui kombeid ahvid? Mõtted edenevad laenates, kuid paremaks püüuga. Õhinal leidiski Parfjon ettekäändusi Keedut kaeda. Hämmastus tšuudi naisukese atsakusest. Ehtinud oli ta end odavamalt, aga silmasuskavamalt tema Maremjanast, midagi ei jätnud Parfjoni kinkidest tarvitamata, mis Keedut niigi uudisena niitsid. Esmalt ta tõrkus, siis kõheles, kas ei peaks vastu kinkima. Tõnn ei toonud õlekõrtki koju, kui endal vaja ei läinud. Sakste moodi ta halvustas, nagu keelaks head omaks tunnistada. Kurjagi õnneks ei tunnistanud, alevi- ehk linnameeste kommet naine läbi peksta. Viimaks luges Keedu seda mehe ainsaks kiiduväärsuseks, rahulolevalt vait, kui naised ümberringi eputasid, kui palju või vähe mehed kolkisid neid. Meeste kojutulekuks riputasid nemad endile selga pestumad riided, sättisid satsid otseks, mõni ajas seelikugi varmalt puhvi, et vaid mehekäsi lohakuse, laiskuse, lõualaksutamise ning muud naiselikud pahed ühe jutiga toibutaks. Selleks ei pidanud sündima maarahva kilda, ka Maremjana kaunistas end Parfjoni ootel, laskis Keedul end rüütada, häid haisusid peale lehvitada, mis võõramailt ostetud, saatis tema ära hoovimajja, ja saabuski kaupmees oma õigust maksvusele panema. Kommete vahe seisnes rõivaste kalliduses. Oma klohmitud riietest loovutas Maremjana mõnda, mida Tõnn ei märganud Keedul, sarafane ripatsite ja kellukestega. Tuimalt mugis lauas, Keedu puhkenud imeilust sootuks kõrvale nähes.

Keedu oli loodud iluks, seetõttu lihtsalt ja loomulikult hea, kui Parfjon koputas, meelitas, murdis keelt, ajas naise kingitustega kargama, liigset raiskamata vonksatas käe undrukuvoltidesse. Ah raip, mis kavalusi ta oskas! Naljakas oli Parfjon ka, kui Keedut nimetas tuvikeseks, mõtelda, nagu ei ühelgi arulisel maamehel ei pistnud pähe. Alevis keksis neid linde, kellest Keedu ei teadnud muud, kui et nad tuulduva pesu täis sittusid. Sääraseid sõimas tema sitalindudeks. Olla sitalind? Kes teab, vahest mõnutas Parfjoni räpp. Temast kaasa haarates sügas Keedutki mõnusalt, et iseäranis räpases tema aeleb, Vanaisale salaja. Egas teda pihile usutatud; noort hinge tuli tublisti koormata, kuni algas sealt jagamise tund. Parfjon küllastas teda isevärki tunnetega nagunii, ülenduse ning alanduse keskel hoidis teda naiseks, kelle lähedale tema oma ei küüni. Iharuses elavdas Keedu sinnani, nagu poleks mõistnud õpetatud libu. Naine polnud justkui ise, kui juhtus mõtlema. Sest juhtus; kui oledki talutüdruk teise-setme kihelkonna tagant, võõras kõigile, enesekaitset täis, mõtled sa ikka.

„Maremjana on rasva uppunud,” kaebas Parfjon, „koort õgib kulbiga ja pirukaid potikaupa! Tema laegast kobab äärivaevu, sisse ei ulatagi, aga sinu omasse vupsab pöial siledasti…”

„Minu mees…” ohkis Keedu, öelda tahtes, et sellist ei olnud Tõnn teinud. Lausa võõralt kartis ta end välja nägevat pärast Parfjoni külaskäike. Piinles alatasa, et Tõnn satuks jälgedele. Muidugi ta ei uuriks, pidades naist roojaseks, nagu kiriksand oli öelnud. Et ta päriselt oleks sihuke, polnud Keedu uskunud, lausa tardus mehe kiitusest, kes tema alumisest otsast ei saanud küll, hernesvees rippus seal. Mehe kiitusest, kes päästis teda omaenese käest, kui ta Jumalale meelepärases maailmas oli seatud rooja kandma. Vaid meeste himu rahuldades lepitas naine roojasuse.

Sellele naeris Parfjon, libistas temasse vaheldumisi sõrmed või julga, päise päeva valul ja voodivaibata, mis näis Keedule kiljumiseni räpamõnus. Ta anus, et patt ei lõppeks, kaikugu kiriksandi manitsused eesriidesse topitud aknaruutu; ja toitmata lapsed kisasid tagatoas, lukuauk takust umbes. Keedu unustas nad vahel tundideks. Söömata nad ei jäänud, püüdsid kärbseid, nuhkisid leivakoorukesi põrandalt, muud pudet, majapidamises aiva varisevat. Nii teisest puust oli Parfjon, et Keedu Tõnni abiga oli hakanud arvama vanainimeseasjad vaid ühtmoodi toimetatavat. Nagu penidel, ilusat ega hullupöörast ei midagi, millega Parfjon oli keeranud segi tema pea. Parfjon uuristas paikadesse, kust Keedu end alles avastas. Metsloomana niitsus ta häälekuses, orjastus, ikka sügavamini Parfjoni tujude kanniks, vaid isanda krabangutele alistus. Plekid kasis Keedu hoolega, suitsetas vinasid, mõskis ning kupatas, et Tõnni tulekuks hiilgas kõik nett, miski ei näinud liigne, miski ei valesti, kimargi voodikotil. Heast nimest Keedu ei taganenud, kui oligi ettevaatus asjatu: Tõnnilt ei kuulnud sõna, ei sedagi, et tema ilus olla või road oli keetnud maitsvad. Sedagi mitte, kuis Tõnn Tartu oli sõitnud, kuhu Parfjon teda tihti läkitas. Ainult mühatus puskis Tõnnist, et naine teisiti välja näeb. Küllalt temale, kellega elatakse mõned aastad; laulatus üksi võis neid ühendada. Kaks last peale, tülin, kes isale mõnikord nuttes kaebasid. Keedu võitles end õigeks. Sellest saab Tõnn aru, et tema kui mees ei mõista lapsi kasvatada, härraste moodi liiatigi, mida õnnistuseks on tema naine kõrva taha kirjutanud. Olgu ta lihtis tüdruk, mõistust temal jätkub, kui kaugele oldi jõutud moodides. Tõnn tahab ju, et tema lapsed poolenisti härralasteks kosuksid, edevamale järjele tõuseksid, milleks nemad vaeva on näinud. Tõnn ju tahab? Ju? Ju? Keedu kordas kaua, et Tõnn, alanud töömehepõlve paremas, kiriksandi teenistuses, ärkaks. Hästi nuusutatud lõhn sööbis igaühesse. Keedut uuena tähendades ei pahandanud Tõnn sestap, tunnustuse ütles suisa:

„Kae, mis kaelariba oled sa endale ümber sidunud?”

„Eks Maremjana-emand sõrmitse, lubas mullegi õppust anda. Sina ju tahad, et su naine on näpust osav?”

„Miks ei taha…” rõõmles Tõnn kadeduses, milles ta ilusa naise pärast niigi kõõritasid sulased ja sulaspoisid alevis. Ei prouadestki leitud võrdset Keedule.

„Homsest juba lähen mina emandalt kaema, kuidas nipsõmblemist tehakse,” luuletas Keedu, mängeldes rätikuga. „Koduskäimakuuegi põimiksin sulle – meeldib ju?”

„Kelkimist nüüd…” torises Tõnn rohkem kombeks, Keedu ihad muudkui meeli pidi. Kui nad näguriks elasid, turgutas naine teda tegudele.

Ühel päeval mossitas Parfjon. Koguni kingitust ei olnud võtnud ligi, harjutatud Keedu nurumas, kas tõesti pole ja miks? Pitsitas kingita seelikud kokku, vastukingitust ihnas. Üllatuseks Parfjon ei painanud. Kössitas pingil, vanavõitu ja murelik. Sedasi, et mure tahtis väljapeibutust, lohtu, muret kahekesi. Keedu istus põlvele; ei vastust ühti. Õõnsad ohked ja õhked, millesse Keedu oleks heitunud; Parfjoni õnnetus härmitas tedagi. Pinnides tilgutas Parfjon, et tšinovnikud olid kaupmehekoda tuhlanud, kirja pannud, mis üle. See võetakse heaks. Riik võttis alailma, ja armutult, seaduse järgi muidugi-mõistagi, talupoegadelt koormisi ja seljanahku, kaupmeestelt, mis virelusest enam. Noorema poja olid tšinovnikud jäägiks tembeldanud. Kroonusse tahtsid kihutada. Leidsid ta liigse suu olevat isale, liigse riigilegi sellisena. Oleks aga nekrutiks, oleks poju säästlikumalt kosutatud. Toida ja kata poega asjata, õpeta kaupmehekunste selgeks! Poiss ei olnud pealsete poolest helge, halugagi ei peksnud ta kõva vaimu kombelisemaks, aga petukaupa jagas ja isale sellega suurendas tema kaotust.

„Mõtlesin aga mina,” lõi Parfjon äkitselt särama, „et sina kah saad kasu, tuvike, kui mina saan!”

Keedu, kiikumisi mehe põlveümarikel, tundis end kui lembusega liimunult. „Meie saame…!”

„Meie, tuvike, meie! Mina müün sinu mehe Grigoruška eest nekrutisse! Siis võin sind loksutamas käia, nagu sina sügeled, tšudotška!”

Keedu kahvatas, aga põgusalt. „Minu mehe!?”

Magusalt kudistas teda Parfjon, suudles ta tuliseks, kõigisse ihukoopaisse pungitas ennast. Kuidas võitleb sellise vastu mees, keda polnud olemas, kes kurnas end päevatööl, pimedas sündis naise jaoks, pimedas haihtus, nagu oleksid lõbud öötühjusse määratud. Kui Tõnn teda himustas, siis alati ühtviisi. Unustanud oli ta Keedu ilu, patuks pidas naist silmitseda ihuväel. Põlatud uhkuse suutis naine elustada vaid Parfjoniga.

Libedalt nugis seega Parfjon temasse nagu uss hingeputke: „Poleks sinu mehekesel häda ühti. Kroonu leib on kibekas, aga korralik. Kontsu ep jää eal kätte. Ja sinu lapsukeste eest hoolitsen!”

„Lapsed, oh, nemadki!” oli Keedu tänulik, kui mõeldi tema asemel. Kas Tõnn lastest hoolis, isa suuremeelsust ilmutas, aegagi leidis neile?

Nii otsustati, Tõnnita. Miks pidi ta teadma? Targemad teavad sinu eest, ka need, kes pelgast rumalusest koos seisavad, tarkade kohale ent on sobitatud. Polk marssis alevist läbi ja korjas Tõnni üles. Haukuma hakkas teine, tagus püssidesse jäsemeid, kuni need verisena tolknesid, ja otsmikul tursus soon. Öösi lasti teda kuudis rahuneda, tõsineda, et kurta ei ole kuskile. Isegi kubiseb inimolevustest, kes õpetatakse kaeblema lapsest saadik, ja see oskus on terasene. Keedugi julgustas Tõnni kartsaaknal saatusele vastu, kui muredeta jookseks elu. Kroonu ise toidab nüüdsest lapsed! Meelekindlusega mees igavesele teele ajada näitas tema, ehtne soldatinaine, kuis peab kõndima keisririigi alam naisterahvas. Oleksid ülemadki naisterahvad seda imestamas, kes isamaad oma kunstilauludega ülistasid! Mõistmatult, kuid Keedusse armunult laskis Tõnn teoks minna. Kunagi murtuks tema kangekaelsus, kes ta oma leivaisadele küllalt oli teinud kahjutööd. Näe, murtigi. Mida oli ta lootnud elust? Vaikselt olla, härrade vihast pageda, ometi neile mängida suli. Parfjongi oli temale hästi vaadanud. Tema vankreid oli Tõnn laadinud-lossinud, linna vahet vedanud, kordagi laskmata end kiusata mõttest pluhti pista nagu mõned vooris käijad mehed. Ei takistanud naised-lapsed, kes pandina elutsesid härrade onnides – viskuti sõnastamata vabadusse. Tema naasis, Keedu pärast, ja laste, tundis ainsat kodu. Inimesed, kui neil just polnud liialist, rahuldusid sellega, mis oli. Võib-olla vääralt, ennast alandades vähenõudlikkuses. Mõnikord on tilgake täis tundeid. Tõnni ja Keedu vaheline oli iseteed kulgenud, armastusesõnata nagunii. Naist peeti; sedagi arutas Tõnn, kas oli ta vähe pidanud. Nagu poleks. Kuigi mitte vähese eneseveeneta oli ta Keedu keelitustele järele andnud. Naine, ei keegi teine teadis nende elukorra kergendust. Kust oli tema targaks saanud, seda ei lastud Tõnnil vaagida. Ei libisenud mõte, ei seltsinud tähendused, ta oli mees, keda järelpõlved ei tahtnud isikunagi näha, üksnes massina, nagu ei koosneks massid muust kui tuhandetest õnnetutest. Parfjon oli niigi plekkinud tema eest.

Tõnnita vast lokkas Keedu põli, enda määrata. Kinke ei peljanud ta enam, hulbitas Maremjana ette Parfjoni andidega, naeris põhjusetult, kui pihku naeris emandat tolle kohtlaselt naeruga ühinedes. Meelsamini naeris Maremjana, mil tšuuditar iibas, ihult üldse ja ilmsesti lapsukese varal, kelle Keedu teadis Tõnni jao olevat. Maremjana oimas täpsemalt. Keedu ei märganudki, kui täpselt. Otsekui hetke oleks kestnud. Varatalvel, mil lumi juba kore, rihkus õue saan, sulasemajale kohane rahvas laadungis, naine rohkemate lastega, priskem Keedust. Kuid temal oli mees, elamu tõeline tingimus. Parfjon valvas, et Keedu kodinad ühte nopiks, aga ei ülearu. Kinke tassida paistis liig naisele, kel lapsed seelikusabas, need laskis härra maha jätta. Õnneks kõlbas seegi, et ulualuse jõudis otsida validama pakase eel.

Neh, halb naine oli too Keedu olnud, sarjas Gerdruta, sest milline naine kerjab talikorterit, ihu lapsine? Kõlvatu, nii teisiti temast. Ainult selles oli Gerdruta toiminud õigesti, et ta keisriprouat avitas oma mehe tollele andes. Poleks Katrina saanud valitsedagi, roohütiks oleks varisenud keisriproua maja! Vääristatud imetletavas teos, kidus Gerdruta kõne kiriksandile ja raha jäi alles. Kirikusse võis minna vaid pahameeleks, tunnistama, et Joosevit polnud ikka istutatud häbipinki. Uue aja kiriksand ei hoolinud hilberdisi kinni võtta. Pole seega säherdusel asja kõrtsiema südamesse, kui tema ilmaga koos hukka oli veerenud.