Читать книгу Klopp. Täie auruga - Raphael Honigstein - Страница 4

Christian Heidel armastab seda lugu nii väga, et on hakanud lausa natukene kahtlema, kas see üldse tõele vastab. „Mainzlasena võiksin ju öelda, et luiskame selle loo kokku. Aga see juhtus päriselt,” toonitab ta, vaadates tagasi üle tohutu veelahe, mis teda sellest mälestusest lahutab: mõtteis rändab ta oma ilmetust ametikabinetist Schalke 04 ruumides sellesse rõõmsalt konfetisajus laulvasse ja tantsivasse linnakesse ja väikesesse perspektiivitusse teise liiga meeskonda, mis oli linnasüdamest 40-minutilise autosõidu kaugusele, selgelt ebaseksikasse, provintslikusse eksiili kupatatud.

Päev enne 2001. aasta 25. veebruari oli FSV Mainz 05 mänginud oma kirstunaela, SpvGG Greuther Fürthiga ja neile võõrsil, Playmobili staadionil 1 : 3 alla jäänud. „Kloppi vaevas väike vigastus ja ta oli platsil kõige kehvem mees, seega vahetati ta 20 minutit enne lõpuvilet välja,” meenutab Heidel. Kaotus saatis Mainzi väljakukkumistsooni põhja. „Olime am Arsch,” nendib endine FSV klubi juht naeratusega. Sõna otseses mõttes tabeli põhjas, kus tunneli lõpust ei paistnud ühtegi valguskiirt. „Mängudel käis keskmiselt 3000 pealtvaatajat, keegi ei hoolinud enam meie käekäigust. Kõik olid nii kindlad, et me langeme välja.”

Tema kolleegid klubi juhatusest olid kõik kesklinnas, kus nad nautisid roosiesmaspäeva karnevalipidustusi, mille poolest on Rheinland-Pfalzi pealinn Saksamaal kuulus. Pool miljonit inimest tõmbab selga tobedad kostüümid, võtab end kergelt vindiseks ja muutub pisut flirtivaks. Üleriigilised telejaamad ARD ja ZDF pühendavad terve õhtu linna karnevaliklubide neljatunnisele kohtumisele kunagises peapiiskopi palees, mis on tulvil õllest läbi imbunud nalju ja poliitilist satiiri.

Mainzi paljunäinud peatreener Eckhart Krautzun (hüüdnimega Weltenbummler ehk Maailmarändur) pidas karnevali enne tuhkapäeva olulist mängu Duisburgiga meeskonna jaoks liiga suureks kiusatuseks. „Pärast Fürthile kaotamist lendas Mainzis sitt ventilaatorisse. Teadsime, et nüüd lastakse kas peatreener ametist lahti või tehakse meil tagumik tuliseks. Istusime kolm päeva Bad Kreuznachis hotellis, et keegi kuskil ringi liikuda ei saaks,” räägib FSV poolkaitsja Jürgen Kramny, kes jagas toona Jürgen Kloppiga tuba.

Christian Heidel jäi koju Mainzi. Tal ei olnud peotuju, meeskonna seis oli liiga nigel selleks, et minna linna peale narri mängima. Peatreener pidi lahkuma, see oli selge. Krautzun oli kahtlemata meeldiv mees, väga kogenud juhendaja, kes oli kunagi FC Al-Ahli mängus Saudi Araabias olnud ka Diego Maradona treener, samuti juhendanud Keenia ja Kanada rahvuskoondist ning mitut klubi üle maailma, kuid pärast novembrikuus ametisse asumist oli ta üheksast mängust võtnud ainult kuus punkti ning sedasorti seeria oli nad liigast väljakukkumise äärele viinud. Heideli arvates oli Krautzun ta haneks tõmmanud, et üleüldse selle koha sai.

Krautzuni eelkäija, endine Belgia koondislane René Vandereycken oli olnud torisev sõnaaher mees, kes keeldus suhtlemast nii mängijate, juhatuse liikmete kui ka klubi ametnikega ning tagatipuks puudus tal järjekindel süsteem. 12 mängu järel pärast 2000/2001. aasta hooaja algust, kui Mainz oli kogunud ainult närused 12 punkti, sai Vandereycken ametist priiks ning Mainz kükitas juba väljalangemistsoonis. Heidel tahtis meeskonna etteotsa kedagi sellist, kes suudaks neljases kaitseliinis taastada eduka tsoonikaitse süsteemi, mille oli klubisse kuus aastat varem toonud endine Mainzi treener Wolfgang Frank. See taktika tundus toonaste Bundesliga standardite kõrval nii modernne ja keerukas, et peaaegu keegi ei osanud seda platsil rakendada.

Heidel meenutab: „Ma rääkisin kõigile oma soovist leida treenerit, kellel oleks arusaama neljasest kaitseliinist. Keegi, kes oskaks seda ise ja suudaks selle ka mängijatele selgeks teha. Järsku helistas mulle Krautzun. Ausalt öeldes polnud ma ise tema peale üldse mõelnud. Enne seda oli ta olnud Kaiserslauternis, kus asjad polnud tema jaoks hästi läinud, ning mul oli tunne, et ega sellel suurt mõtet ei ole. Aga tema muudkui jutustas ja jutustas, kuni veenis mind endaga kokku saama. Sõitsin Wiesbadenisse temaga kohtuma. Seal seletas ta mulle üksikasjalikult neljase kaitseliini taktika lahti. Mina mõtlesin, et kurat võtaks, ta jagabki seda päriselt! Olin Franki nii palju treeningutel jälginud, et teadsin täpselt, milliseid harjutusi ta tegi. Niisiis palkasin Krautzuni treeneriks. Umbes kaks nädalat hiljem tuli Klopp minu juurde ja rääkis, et Krautzun oli talle kuu aega varem helistanud. Ta ütles, et Krautzun oli tahtnud teada, kuidas neljane kaitseliin töötab, ja et nad olid sellest kolm tundi rääkinud. Ja sedasi see ka platsil välja nägi. Võitsime kohe alguses ühe kohtumise, sealt edasi läks kõik allamäge.”

Krautzunist vabanemine oli mõistlik ja lihtne otsus. Kuid talle järglase leidmine osutus tunduvalt kõvemaks pähkliks. Heidel lappas läbi terve virna „Kickeri” aastaraamatuid, lootes sealt sobivat kandidaati leida. „Internetti ju toona ei olnud. Sa ei teadnud, kes näiteks Brügge treener on. Ja igal juhul on seda tüüpi meeskonnad meie omast viis korda suuremad. Need olid teised ajad. Ka Bundesligas polnud peaaegu ainustki välistreenerit. Kõik õngitsesid pidevalt samast tiigist.” Mõnda aega „Kickereid” lapanud, loobus Heidel sellest ja tõstis käed üles. „Mulle tundus, et meie ainus variant oli jõuda kuidagi tagasi sellesse punkti, kus olime olnud Wolfgang Franki käe all. Kuid ma ei suutnud tema asemele kedagi leida. Mul polnud aimugi, kes võiks seda tööd teha.”

Võib-olla otsida inspiratsiooni Mainzi tänavatel paradeerivatest narridest, tol päeval, kui ükski normaalne reegel ei kehti? Mõistlikke lahendusi tal polnud. Ainus loogiline käik näis olevat täielikult absurdne samm. Kui õiget treenerit polnud võimalik leida, siis äkki oli õigem … üldse ilma treenerita tegutseda?

„Ma hakkasin mõtlema, et kui teeks midagi erakordset. Treenime ennast ise. Meeskonnas oli piisavalt väga häid pallureid ja intelligentseid mängumehi,” räägib ta. Selle hullu idee õnnestumiseks tuli lihtsalt need mängijad, kes olid pärast Franki ajastu lõppu Bruchwegstadionile saabunud, välja õpetada. Aga jalgpall on juba kord selline, et keegi peab ikkagi olema meeskonna eesotsas. Heidel kaalus varianti ise ohjad haarata. „Kuna olin nii paljudes Wolfgangi trennides kohal käinud, oleksin võinud neile ka ise selle süsteemi selgeks õpetada, kuid ma polnud kunagi ise Bundesligas mänginud, isegi mitte Oberligas [toona tugevuselt neljas liigatase]. See oleks tobe välja näinud. Nii ma helistasin Kloppi hotellituppa Bad Kreuznachis. Tal polnud õrna aimugi, mis ees ootab.”

Heidel andis veteranist paremkaitsjale teada, et nad ei saa Krautzuniga jätkata ja ees ootab muutus. „Ma ütlesin talle, et minu arvates polnud neid võimalik treenida. See, kuidas meie mängime või kuidas me tahame mängida ja kuidas edu saavutada – sellest ei saa Saksamaal mitte keegi aru peale tiimi enda. Tiim saab sellest aru, aga treeneritega see ei tööta. Klopp ei mõistnud ikka veel, kuhu ma tüürin. Siis ma küsisin, mida ta arvaks sellest, kui me asuksime ise ennast treenima. Ja et keegi peaks kogu ettevõtmist juhtima ning see keegi võiks olla tema. Torus valitses vaikus, võib-olla kolm-neli sekundit. Siis ta kostis: „Hea mõte. Teeme ära.””

Heidel helistas ka kaptenist väravavahile Dimo Wachele. „Tegelik meeskonna kapten oli Kloppo, aga kaptenipael oli Dimo käe peal. Dietmar Constantini [klubi peatreener enne Krautzuni] oli paela Kloppilt ära võtnud, kuna too polnud kunagi tema taktikaga rahul. Taktika köitis teda rohkem kui ühtki teist mängijat, ta mõtles sellele kogu aeg. Constantini oli ta vahepeal üldse algkoosseisust välja jätnud. Kloppo pingil, see lihtsalt ei tööta. Väga naljakas, kuidas ta tänapäeval mängijate nurisemise üle kurdab. Te oleks pidanud teda toona nägema …”

Mainzi džentelmenlik president Harald Strutz oli tol õhtul hõivatud karnevalikohustuste täitmisega, esinedes Ranzengarde juhtiva liikmena. Need 19. sajandi sõdureid kehastavad valvurid pilkasid Preisi militarismi. „Heidel helistas ja teatas, et me peame kiiresti peatreeneri lahti laskma,” meenutab Strutz oma ilusast kabinetist klubi administratsioonihoone kontoris eeslinna ühes ärimajas, mille fuajees on FSV meenetega klaaskapp, kust leiab muu hulgas spetsiaalse Monopoli-mängu Kloppi ja Heideli näoga karbi kaanel. „Krautzun käitus väga korrektselt. Ta soovis ametis jätkata, aga me andsime talle teada, et leping on läbi. Ma võtsin Ranzengarde vormi seljast ja sõitsin Bad Kreuznachi. Roosiesmaspäev on Mainzis küll pidupäev, aga see ei tähenda, et kõik oleks juua täis. Vähemalt mina küll ei olnud, muidu poleks ma ju kohale sõitnud. Küsisime Kloppolt, kas ta arvab, et on selleks valmis. Tema ei kõhelnud sekunditki – jah, absoluutselt, jah, muidugi.”

Strutz vaikib hetkeks. See tema presidendiajastu kõige tähtsam otsus tundub siiamaani uskumatu. Strutz kuulub kohalike liberaaldemokraatide parteisse ja töötab juristina. Tema konverentsiruumi laual lebab Saksamaa tsiviilkoodeks Bürgerliches Gesetzbuch. Strutzi kohta võib öelda, et tegemist on tõsisevõitu mehega, mitte sellise klubibossiga, kes direktori Schnapsidee’ga (uitmõttega) kaasa läheks. „See on väga eriline lugu,” lisab ta siis. „Nii see algas. Milleks seda muuta? Kui te teaksite, mis olukord siin toona valitses … See oli erakordne saavutus, et suutsime terve meeskonna koos hoida. Erakordne algus sellisele treenerikarjäärile. See erakordsus pöörleb mul endiselt peas.”

Kümme ajakirjanikku, kes järgmisel päeval Bad Kreuznachi FSV pressikonverentsile tulid, ei tundnud sugugi samasugust elevust. Heidel meenutab: „Nad teadsid juba, et Krautzun on läinud. Meie lihtsalt kinnitasime seda. Üks neist, Reinhard Rehberg, kes on ka praegu veel ajakirjanik, küsis, mida Klopp seal teeb. Nad arvasid kõik, et nimetame abitreeneri peatreeneri kohusetäitjaks, aga minu meelest meil tollal isegi ei olnud abitreenerit. Mina ütlesin, et Kloppost saab meie treener. Terve laud möirgas naerda. Kõigil oli nalja nabani. Järgmine päev pilgati meid ajalehtedes. Kõik arvavad, et Klopp on kogu aeg väga populaarne, aga see polnud mitte praegune, vaid toonane Klopp. Ta oli mängija, mingit professionaalse treeneri tunnistust tal ei olnud. Ta oli õppinud sporditeadust.”

Klopp teadis, et reporterid ei uskunud, et ta võiks mingil moel Mainzi väljakukkumisest säästa. Ta tegi ka ise oma kogenematuse üle nalja, teeseldes, et pole stsenaariumiga tuttav. „Peate mulle selgitama, mida ma siin rääkima peaks,” ütles ta laia naeratusega pressi poole pöördudes.

„Seda, mis järgmisena juhtus, ei unusta ma kunagi,” räägib Heidel. „Ajakirjanikud lahkusid ja Klopp ütles, et on aeg trenni minna. Me ronisime bussidesse ja sõitsime Friedrich-Moebuse staadionile. Sinna jõudes nägin midagi, mis tekitas minus tunde, et elu on meeskonda tagasi tulnud. Kõikjal väljakul olid püsti tokid, mille vahel meeskond ühelt äärelt teisele liikudes kaitseformatsiooni harjutas. Sel hetkel ma mõistsin, et olime taas Wolfgang Franki ajas tagasi.”

Meeskonnaliikmed olid Kloppi bossistaatusest sama üllatunud kui ajakirjanikud. „Korraga pöördus Kloppo koosolekuruumis meie poole kui treener,” meenutab endine FSV poolkaitsja Sandro Shwarz. „Samas oli ta tegelikult ikka üks meie seast, me ei pidanud tema poole kuidagi formaalselt pöörduma või temaga distantsi hoidma. Temas oli mingit loomulikku autoriteeti, aga olime endiselt lähedased. Ta võttis lihtsalt selle töö üle. Meeskond ei pannud seda pahaks, sest meie olukord tabeli põhjas oli nii raske. Keegi ei uskunud enam meisse. Need kutid, kes olid meeskonnas juba pikalt olnud, tahtsid taas 4-4-2 asetuses mängida, selle asetusega olime varem tugevad olnud. Oma nakatava positiivsusega suutis ta meis taas vanad käitumismallid üles äratada.”

Kõige esimene meeskonna koosolek jättis Heidelile sügava mulje. „Mäletan tänase päevani, milline see ruum välja nägi. Klopp polnud kunagi varem meeskonna poole pöördunud. Mitte kunagi. Mina ise olin toona pisut kõhnem, paremas vormis ja kui keegi oleks mulle tollel hetkel jalgpallisaapad pihku pistnud, oleks ma pärast tema sõnavõttu ise Duisburgi vastu platsile tormanud. Olin enne teda näinud kümmet või ühtteist treenerit, aga keegi neist polnud temaga võrreldav. Ta tekitas tahtmise otsekohe platsile minna ja mängida. Kui ma ruumist lahkusin, kohtasin mitut kõhklejat, kes ütlesid: „Aga ta on ju ainult mängija …” Mina aga ütlesin nii Strutzile kui ka ülejäänud kolleegidele juhatuses kohe, et me võidame, sada protsenti võidame. Kui meeskonnas valitses sarnane kindlus nagu minus, siis tuli meil võita, me pidime võitma. Ma ei mäleta enam Kloppi täpseid sõnu, see oli segu taktikast ja motivatsioonikõnest, rohkem nagu loeng. Me oleks otsekohe võinud mängima minna. Ta rääkis ja rääkis, kuni mängijates tekkis usk, et nad ongi nii head.”

„Eks see tundus natuke nagu kamikaze-tööots,” tunnistas Klopp ise kümme aastat hiljem portaalile spox.com. „Ma esitasin endale ainult ühe küsimuse: mida teha, et kaotused lõppeksid? Võidu peale ei mõelnud ma üldse. Esimeses trennis harjutasime lihtsalt platsil taktikalist liikumist. Panin tokid väljakule püsti ja üritasin meelde tuletada, millised vahemaad olid Wolfgang Franki ajal liinide vahel olnud. Enamikul mängijatel olid õiged käigud endiselt kuskil kaugmälus tallel, tollest saadik, kui olime neid Franki käe all nii kaua harjutanud, kuni olime näost sinised. Me tahtsime mängida nii, et me ei sõltuks vastasest.” Mis aga tema ergutuskõne motiveerivasse osasse puutus, siis ka sellest kõlas läbi üks Franki teese: edu tagab see, kui veel „viimased viis protsenti endast välja pigistada”, nagu Klopp ütles.

Kramny sõnul langetas Klopp lihtsaid otsuseid. „Mina liikusin paremast poolkaitsest keskele. Paar väikest muudatust. Heidel käskis meil ennast kokku võtta, kuna kõigil eelmistel treeneritel oli meiega nii raske olnud. Me kõik tundsime vastutust. Kuna suure muutuse ellu viimiseks ei olnud aega, oli meie mõte lihtsalt asjast rõõmu tunda, mängijate asetust katsetada ja standardolukordi treenida. Nentisime, et okei, teeme ära, jooksime, jooksime, jooksime. Mängupäeval kallas vihma.”

Heidel meenutab: „Tribüünidel oli 4500 inimest. Tuhkapäeva mäng on Mainzis alati eriline. Duisburg oli meist kõvasti parem, nad pidasid võitlust kõrgliigasse pääsemise nimel. Aga ausalt öeldes mängisime nad lihtsalt tol päeval üle. Võitsime 1 : 0, aga nad ei jõudnud meie värava lähedalegi. Nad ei suutnud lihtsalt meie asetusega toime tulla. Inimesed läksid tribüünidel täitsa metsikuks.”

Eriti tore oli peatribüüni publikul. Nemad võisid jälgida, kuidas Mainzi treener „käitus, nagu oleks ta kaheteistkümnes mees väljakul, ja mängis põhimõtteliselt mängu küljejoone tagant kaasa,” lisab Heidel. „Tribüünile mahtus tollel ajal ainult 1000 inimest, aga nad said kõik seda väljakuäärset tüüpi vaadates naerukrambid. Ma isegi ei mäleta enam, kuhu ta jooksis, kui me värava lõime. Äkki saatis kohtunik ta isegi platsi äärest minema?” (Tegelikult sellel korral ei saatnud.) „See oli väga-väga eriline mäng. Üks on aga selge: see oli tema sünd. Ja sealt sai ta tuule tiibadesse.”